Verejanulised jahimehed võivad lõpetada ka sinu piinad

Imeloom. Foto: Margus ViipsiMaaleht kirjutas meile kaks päeva tagasi, et Läänemaal tabati enneolematu imeloom, kes siis hilisema uurimise käigus šaakaliks tunnistati. Meie kandis enneolematu imeloom oli väidetavalt umbes aastane ja usutavasti kellegi koduloom, st. ise siiakanti mitte migreerunud. Uudise esmakordse avalikustamise järel hakkas kommentaariumisse kogunema pahameelesuminat jahimeeste suunas, keda peeti ajudeta jobudeks, kes külmavereliselt enneolematuid loomi tapavad. Pussnoaga.

Jahimehed otsustasid pahameeletormi veidi leevendada, tulles välja seletuskirjaga selle kohta, kuidas enneolematu imeloom ikkagi pussnoa ohvriks langes. Nimelt olevat jahimehed halastanud piinades vaevlevale šaakalile ning lõpetanud tema vaeva. Rumala peaga mainiti aga ka seda, et jahimeeste endi jahikoerad olevat vaese imelooma esmalt vaeseomaks purenud. Just nimelt – jahikoerad, kes on treenitud jahikoerad ning olid oma peremeestega väljas metsanotsusi taga ajamas. Väiksema hundi mõõtu rebast meenutav šaakal on suhteliselt metsanotsu nägu, kui poolik Torn hinge all.

Tsiteeriks nüüd väikest lõigukest seletuskirjast:

Me olime seajahil, sõitsime ühest kohast teise, ja ta tuli meile auto ette, üks 20 meetri peale. Me arvasime alguses, et on rebane, aga siis hakkas edasi minema ja vaatasime, et rebane ei ole, ilves ka ei ole – saba on järgi. Koerad tulid tagant järele ja võtsid ta kinni,” rääkis tol hetkel autoroolis istunud Raja.

“Koerad vigastasid ta ära juba,” rääkis Raja, miks loom noaga tappa otsustati. “Mees lõpetas ära need piinad,” lisas ta. Kui loom poleks viga saanud, poleks ta ilmselt imetajate uurijateni jõudnudki. “Muidu me siuksele elajale poleks juurde julgend minna,” sõnas Raja.

Seega siis väike kokkuvõte – jalutab mingi loom metsa all, häguste silmadega esialgu ära ei seleta kah, et kes või mis seal komberdab, tagant tulevad hooga ja karjas terve posu jahikoeri, kes suvalisel, ainult neile, õpetatud jahikoertele teada oleval ajel ründavad mingit komberdavad looma ja purevad ta poolsurnuks, nii et jahimeestel ei jää muud üle, kui lõpetada imelooma piinad. Aga kui enneolematu imelooma asemel oleks seal metsa all komberdanud mingi kohalik saunamees, läki-läki peas ja räätsad all? Koerad kallale ja pussnuga hiljem kõrri?

Kommentaarides on valdav enamus seda meelt, et 21. sajandil poleks üldse tarvis jahindust ja et kõik jahimehed on lihtsalt verejanulised ürgmehed, kes oma ebainimlikke vajadusi käivad vaeste loomade peal rahuldamas. Päris nii äärmuslikuks ei tasuks nüüd aga küll minna, sest jahimeestel ja jahipidamisel üldisemas plaanis on siiski täita tähtis keskkonnahoiu alane roll. Kui püss palgel sigu jahitakse, on tegemist verejanuliste mühakatega, kui aga needsamad liig suure populatsiooniga metsanotsud põllumeestele tuhandete eurode eest kahju tekitavad, siis on jälle jahimehed süüdi, et ei suuda populatsiooni kontrolli all hoida.

Ei maksa ka unustada ehtsas puuahjus küpsetatud metsanotsut ning põdraliha-suitsuvorsti, ning neid kulinaarseid naudinguid ilma jahimeesteta ei oleks võimalik kuidagi leida.

*Foto: Margus Viipsi

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s