Õpetajate streik, ehk pidu katku ajal – tahan kah peole pääseda!

Foto: Ilmar Saabas

Üks arvatavasti kõikide inimeste õiglustunnet ja väärikust riivav ja kohati ka räigelt solvav asi meie riigis on riigikogulaste üha uuesti ja uuesti toimuv palgatõus. Lisaks sellele veel ka Kreeka abipakettides osalemine ning reaalsete maksekohustuste enese kaela võtmine. Meie riigis suureneb üha enam lõhe kahe klassi vahel ning nö. keskklass kaob sootumaks. Kes on rikkad, need on rikkad ja kes on vaesed, need on kohe nii vaesed kui olla saab. Ja nende inimeste õiglustunnet riivavad kõiksugu muiduleivasööjate palgatõusud, välismaa pankade hiigelkasumid, millest mitte üks sent meie riigi maksudeks ei laeku ning kirsina tordi peal on sisejulgeoleku üha suurem ja suurem kärpimine. Pean silmas niigi nigelas olukorras päästekomandode sootuks sulgemist.

Õpetajad ei ole meie riigis piisavalt tunnustatud ja õpetaja palk ei ole motiveeriv. See on fakt. Ent fakt on ka see, et õpetajaid meil on ja õpetajad saavad palka. Keskmist või isegi keskmisest suuremat palka. Valdav enamus Eesti elanikke ei saa sedagi. Paljud on juba aastaid töötud, sest tööd lihtsalt pole võimalik leida. Kättevõtmise ja pealehakkamise asi küll, ent inimesed ei ole kõik ühe vitsaga löödud ja kõik ei ole pealehakkajad ja kättevõtjad. Riik ei tohi ära unustada, et lisaks ettevõtluse arendamisele tuleb tegeleda ka sotsiaalse poolega, vastasel juhul lonkab riik päris tugevasti ühte jalga.

Õpetajate streigiga üritatakse tähelepanu juhtida sellele, et  õpetaja amet ei ole meie riigis piisavalt tunnustatud ning soovitakse enesele palgalisa. Aga kallid õpetajad – teil on niigi hea palk, miks te vingute selle üle, et saate palka? Teil on olemas töö, teil on olemas kindel sissetulek ja kui uskuda ENAMUSE õpetajate endi sõnu, siis nad teevad seda tööd mitte raha pärast, vaid seetõttu, et see töö neile meeldib. Muidugi on palk tähtis ning tänases ilmas ilma rahata elada on peaaegu võimatu, ent praegune kavandatav streik on kui puusalt tulistatud katse trügida riigikogulastega sama peolaua taha katku ajal. Selle asemel, et organiseerida meeleavaldusi kõrgepalgaliste palgatõusu vastu, hakatakse hoopis ka enesele juurde nõudma. Selline isekus on aga häbiväärne vaeste ja sootuks töötute suhtes.

Kui nüüd aga vaadelda streiki kui sellist, siis igasuguse sellise meeleavalduse eesmärgiks on halvata konkreetse eluvaldkonna toimimine, et juhtida tähelepanu nõudmistele. Õpetajate puhul siis õpetajate ja koolisüsteemi vajalikkusele ühiskonnakorralduses. Näidata suurtele mutritele, et kui väikseid ei oleks, seisaks kogu kaadervärk ning et ka väikse vajavad vahel õlitamist. Ent seda saabki teha ainult ja ainult kogu toimimise peatamisega. Ei mingeid koduseid ülesandeid, ei mingeid iseseisvaid õppimisi, ei mingeid poolepäevarühmi. Uksed kolm päeva kinni ja kõik. Lasteaedades samamoodi. Uksed kinni. Las siis lapsevanemad tõmblevad ja nuputavad, mida lastega teha. See halvab juba rohkemaid eluvaldkondi ja on märksa suurema kajapinnaga. Meie õpetajad aga topivad enne streiki veel veidi vatti juurde, et oleks võimalikult valutu kogu see värk. Nii ei tehta streiki, kulla õpetajad. Nii tehakse nalja!

Kõige selle lõpetuseks sobiks aga üks vahva teadaanne õpetajatele – riiklikult kinnitatud õpetajapalgale lisaks on KOV-ile eraldatud riigi poolt täiendavad palgarahad. Kuidas ja mil moel ja kas üldse seda kasutatakse, on senimaani arusaamatu. Asjale juhiti tähelepanu Tallinnas, kus peale Edgar Savisaare avaldust, et Tallinna linn toetab õpetajate streiki solidaarse kogunemisega ja nõuab riigilt õpetajatele palgaraha juurde, kus peale seda avaldasid mitmed ametnikud imestust, miks ei ole Tallinn maksnud õpetajatele 55 miljonit krooni nagu riik selleks vahendeid eraldas.

9 thoughts on “Õpetajate streik, ehk pidu katku ajal – tahan kah peole pääseda!

  1. Fakt on ka see, et õpetajad teevad tööd, rasket veel pealegi. Ei saa panna ühte patta sotsiaalseid probleeme, nagu tööpuudus ja õpetajate palka. Osa siinseid mõttearendusi meeldivad, aga kooliga vägagi lähedalt kokku puutununa ja ka õpetaja olnuna ei saa kõigega küll nõustuda.

  2. Õpetajad haritud inimesed, võiksid ju välja tulla konkreetse plaaniga kust võtta resurss nende palga tõstmiseks. Leesi lollused stiilis “riik võtku laenu” on algkooli tasemel. Kas ehk tuleks näiteks iga neljas õpetaja vallandada ning tema palk alles jääva kolme vahel jagada?

  3. Laenu võtmine pole praegu üldse paha mõte. Kui järgmine majandusbuum tuleb, on jälle abiks poliitikat muuta, makse tõsta ja laenud tagasi maksta.

    • Millest järeldad, et järgmine buum on tulemas? Praegune olukord oluliselt paremaks ei lähe ning nafta/energiakriis alles hakkab rahvale pärale jõudma.

      Samuti tuleks sel juhul seda laenu võtta iga aasta, muidu on see samasugune ühekordne häälte ostmine nagu Savisaar iga aasta Tallinna penskaritega teeb.

      • Nagu tavaliselt, on selleks mitu eraldi tõenduskäiku. Kõige lihtsam on ajalooline — niikaua, kuni majandust mäletatakse, on igale kriisile järgnenud buum ja igale buumile kriis. Ei ole põhjust arvata, et seekord teistmoodi läheks.

        Buumi tuleku eeltingimus on kasutamata tootmisressurss. Seoses majanduse ülemäärasele keskendumisele laenupõhistele investeeringutele ning laenude pakkumise järsule kahanemisele viimastel aastatel on praegu üle kogu maailma kasutamata tootmisressursse suures koguses. Klassikaline indikaator on kõrge tööpuudus, aga kuidas see indikaator ressursside kasutamise tõhusust väljendab, võib muidugi majanduse struktuuri varieerudes natuke kõikuda.

        Majanduse elavnemist nõuavad sotsiaalsed protsessid. Tegevuseta massid on rahutud; kui vana majanduslik-poliitiline võim seda rahutust mõistliku ajaga ekspluateerima ei hakka, otsib rahvas erinevaid viise säherdusest olukorrast lahtisaamiseks kuni revolutsioonide või sõdadeni välja. Sõltumata sellest, kas seda korraldab vana või uus majanduskord, on tulemuseks järgmine buum.

        Laenu ei tule võtta igal aastal, laenu tuleb keskeltläbi võtta pooltel aastatel. (Tegelikult erineb majandustsükli kuju muidugi natuke päris siinusest.) Kriis ei tähenda midagi muud kui, et turg, kes paljude ressursside allokeerimist optimeerib, on ressursid ula peale jätnud — riigi ülesanne peaks olema ühest küljest hoolitseda, et need ressursid, mis seistes raisku võiksid minna — õpetajad, koolilaste pead, töölised — adekvaatselt üleval peetud saaksid, teisest küljest jälle ära kasutada asjaolu, et kriisiajal on hinnad madalad ning avaliku sektori infrastruktuuridesse investeerimiseks palju soodsaid võimalusi. Riiklikke kulutusi pidevalt võlast finantseerida on võõrast raha kasutavas riigis nagu Eesti üsna paha mõte: kui buumiaegsed maksutulud ei võimalda võlgu tagasi maksta, tuleb makse tõsta.

      • “Kõige lihtsam on ajalooline — niikaua, kuni majandust mäletatakse, on igale kriisile järgnenud buum ja igale buumile kriis”

        Läbi ajaloo on pidevalt olnud võtta kiirelt kasvav kasutatav energiahulk kas kivisöe või nafta näol millega toda boomi toita. See tasuta lõunasöök on sisuliselt otsas ning boomi asemel on vaja õppida kuidas säärase olukorraga kohaneda ning millistest hüvedest loobuma peab.

  4. Kivisöe otsasaamiseni läheb veel sajandeid.

    Pealegi on majanduse kõige olulisem ressurss entusiasm, mitte energia. Entusiasm on taastuv loodusvara.

  5. Olen sügavalt pettunud nendes kes praegusel ajal kui meie eesti elu hakkab taas paranema tulevad tänavale streikima väites,et nende 500-800eur palk on väike ja kohe kuidagi ei tule toime.No kuulge meie õpetajad kus on need jutud kui me seisime kõik kätest kinni ja olime üksmeele,et sööme või kartulikoori,aga et oleks vabad ja iseseisvad.Uue liisitud auto võib võtta ka kasutatud ja odavama ning eluaseme remondi saab ka tehtud väiksemate kulutustega kui hiigel pangalaen.ja nii ongi võimalik toime tulla ilma pideva vingumiseta.

  6. Hetkel on igaüks enda eest väljas. Kui õpetajatel on võimalus endale palgalisa nõuda, mida saabki sisuliselt vaid streigiga, siis nad kasutavad seda. Muul ajal on nad omadega läbi seoses ametlikust tööajast ka veel uneaega mineva tööga. Kas te olete näinud õpetajat töötamas? Jah, kaheksast neljani majas, kuid ta töötab kodus ka veel edasi. Kes valmistab tunnid ette? Igale klassile individuaalselt? Kes töötab läbi õppematerjalid ning otsib õpilastele niisama raamatu suuvoodriks olemise asemel veel lisa, et huvitavam oleks? Ning kes toetab omast ajast lisaülesannetega eriti andekaid või aeglasemaid? See ei mahu absoluutselt ametliku tööpäeva sisse. Tavaline palgatöötaja, kelle töö algab ja lõpeb kindla kellaajaga, on halvema palga juures paremas seisus, kuna ta ei võta tööd koju kaasa. Kui aga õpetaja töö kooli jätab, siis aga kannatavad õpilased. Seetõttu on neil ka suurem palk ning nad nõuavad lisa kaheni üleval istutud tööpäevade eest, mil nende laste tõttu, kes ei suvatsegi õppida, on nemad pidanud kauem kui on inimväärne, üleval istuma ja muserdatult oma õpetamisoskustes kahtlema. Või ootama olukorda, kus õpihimuta lapse vanemad teda süüdistavad.
    Puudub igasugune austus selle töö vastu.
    See on tavatööliste viga, et nad iseendale ametiühinguid moodustanud pole ning üksteise eest ei seisa, kuid kui su töö kestab 12 tundi ning muul ajal puhkad, siis kuidas saabki oodata veel ka iseenda eest seismist, rääkimata hariduse parandamisest, et saaks töötada vähem ja teenida rohkem.
    Igasugune palgatöö peaks käima ametiühingutega. Nii on kindel, et keegi ei tule liigselt kallale.
    Probleem, miks palgad on madalad, on seotud sellega, et Eesti Vabariik kategooriliselt keeldub kõiki teenimisallikaid ära kasutamast ning oma tulusid maksimeerimast iseenda säilimise ja elus hoidmise, elu nautimise nimel. Kõigil on õigus peole tulla.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s