Homöopaatia ja veemälu

Homöopaatia, mis kohalikel pseudoskeptikutel siiani arusaamatusest harja punaseks ajab ning mille vastu nad kõige sõjakamalt meelestatud on, jätkab võidukäiku. Ka minu ellu on suhkrutükikesed nähtamatult sisse imbunud ja olen näinud ka kuidas need väidetavalt kasutud terad töötavad küllaltki tulemuslikult.

Kuigi ma senimaani eriti hästi ei suutnud aru saada homöopaatia tagamaadest ning teadsin vaid nö. ametlikku seletust asjale, siis otsustasin asja käsile võtta ja enda jaoks lahti mõtestada homöopaatiliste terade toimemehhanismid ja energeetilise taustsüsteemi.

Teatavasti töötab homöopaati põhimõttel, et sarnane ravib sarnast ning teatud haigustekitaja puhul manustatakse inimesele preparaati, mis on saadud sellesama haigustekitaja lahjendustest. Ehk siis lahjendatult võetakse 1 osa ainet ja 99 osa vett, saadud lahusest taas 1 osa ning lahjendatakse 99 osa veega ning nii 30 korda järjest, iga kord segu raputades (mitte segades) ehk potenseerides. Ja neid aineid on tuhandeid, neil omakorda jälle erinevad lahustuse tasemed. Mida rohkem on ainet lahustatud, seda kangem peaks justkui olema.

Alguses mõeldes loogiliselt, ei saa eriti pihta, mil moel on võimalik saada kangemaks läbi lahjendamise. Ent kui võtta arvesse, et antud “ravimeetodi” juures on väga tähtis koht selle aine energeetikal, mida lahustatakse, muutub kõik palju selgemaks. Punkt, millest pseudoskeptikud edasi ei pääse, kuna nad lihtsalt eitavad kategooriliselt mittefüüsilist energeetikat. Nimelt – mida enam me ainet lahjendame, seda enam aine ennast lahti kopeerib ja seda tugevamaks muutub aine “enesealalhoiuinstinkt”

Esmakordsel potenseerimisel kantakse aine energeetiline muster üle veele (vesi, kui infokandja) ning mida vähemaks jääb esialgset energeetilist mustrit, seda tugevama potentsiga on allesjäänud koopia.

Veemälu on spetsiifiline keemilise informatsiooni edasikandumise mehhanism, kus vees lahustatud molekulide struktuur “kopeeritakse” mingis mõttes vee struktuuri. Sellised koopiad (ja nende mitmekordsed koopiad) võivad eksiteerida ja toimida ka siis, kui “originaalidest” paljukordsete lahjenduste tulemusel enam midagi säilinud pole. Katsed “veemälu” olemasolu teaduslikult tõestada on pea eranditult lõppenud läbikukkumisega, nendest kõmulisim lugu seotud prantsuse immunoloogi Jacques Benveniste nimega, kes aastal 1988 vastavateemalise artikliga isegi ajakirja Nature jõudis. Artiklis avaldatu ei leidnud aga teistes laborites kinnitust ja tõi JB-le pehmelt öeldes kahtlase kuulsuse – Wikipedia

Teaduslikud katsed (Physica A, 323 (2003) 67) on näidatud, et teatud soolade vesilahuste külmutamisel saadud jääl on eriomadused võrreldes puhta jääga ka siis, kui soolade kontsentratsioonid on “homöopaatilised”. Pikemalt siinkohal ei kommenteeriks. Vaid niipalju, et see nähtus, mida Rey uuris, oli termoluminestsents – jää kiiritamisel (röntgen- ja gammakiirtega) salvestunud energia vabanemine valguskiirgusena aine soojendamisel. Ei seletakski nii pikalt, kui liiva termoluminestsents poleks ilus nähtus, mida igaüks saab kodus kah vaadata. Selleks ajage pliit (elektri-, puu-) täiesti pimedas toas nii kuumaks, et nõrka punast hõõgumist hakkab aimuma. Siis võtke näpuotsatäis liiva (parem sellist, mis kaua päikese käes pole seisnud) ja visake pliidile. Mõne hetke pärast sirab teile korraks pliidilt nagu tähistaevas vastu – iga liivaterake vabastab energia, mis temasse oli salvestunud (loodusliku radiaoktiivse kiirgusfooni tõttu). Seda nähtust kasutavad arheoloogid muideks keraamilise jms materjali dateerimiseks – termoluminestents on seda intensiivsem, mida kauem aega on möödunud kuumutamisest.

Me võime ju otsida kõiksugu vabandusi homöopaatia olemuse “maiseks” seletuseks või sellega kaasnevate väidete ümberlükkamiseks, ent selle asja sees olles märkad tahes tahtmata, kuidas asi töötab ka seal, kus toimuvat ei saa seletada lihtsa platseeboga. Ent nagu iga välise asjaga, on ka homöopaatia puhul siiski tegemist ravimiga, mille pikaajaline tarvitamine muudab sind nii füüsiliselt kui psüühiliselt sõltuvaks ja mille lõplikku mõju inimese olemusele ei suuda meist keegi ette teada.

2 thoughts on “Homöopaatia ja veemälu

  1. Kui tegemist ei ole pelgalt platseeboefektiga, siis miks homoöpaatia ei ole meditsiini poolt tunnustatud?
    Elan ise Helsingis ja otsisin internetist informatsiooni homöopaatia kohta ning leidsin homöopaatia kursuseid. Avastasin, et selleks, et keegi saaks homöopaadiks on vaja läbida selleks ettenähtud kursused ja siis saab juba ise ravimeid välja kirjutada. Eelduseks ei olnud ei gümnaasium, ega isegi mitte põhikool. See tähendab siis seda, et ükskõik kes võib lihtsalt hakata homöopaatiat praktiseerima ja ravimeid välja kirjutama? Ma ise pooldan pelgalt loodusapteeki ja teen pidevat ennetustööd, et mu lapsed oleksid niisama terved ja tugevad. Samas ei poolda ma ka homöopaatiat. Õigemini, ma ei näe selles midagi imepärast.

  2. Toodud tsitaat artiklis väidab ju otseselt homoöpaatiale vastu. Esiteks on igasugune veemälu otsimine lõppenud täieliku läbikukkumisega (mis on ka mõisetav) ning teises lõigus kirjeldatakse tavalist füüsikalist reaktsiooni, millel pole midagi ühist mingi “mittefüüsikalise energeetikaga”. Kuumutamine on täiesti tavaline energia ülekande viis ning liivaterake ei kiirga mingit salajast salvestunud energiat vaid täpselt selle sama energia, mille kuumutatud pliit talle just hetk varem on andnud.
    Aine “lahtikopeerimisest” ja “enesealahoiuinstinktist” rääkimine on aga kirjeldatavad sõnadega isikustamine või personifikatsioon ning sellised asjad kuuluvad ilukirjanduse võtete varamusse, mitte aga teadusega kokkusobivasse kontektsti. Eriti jamesbondilik on see “raputamine, mitte segamine”.🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s