Kui millestki pole kirjutada…

… siis kirjutagi mitte millestki. Mõni kribab hommikust õhtuni oma blogis sellest, mitu kiluvõileiba ta sõi ning kuidas ta hommikuti hambaid peseb. Ja inimesed loevad! Miks nad loevad, seda ma päris täpselt ei tea, ju on see seotud kuidagi üleüldise rämpsu tarbimisega.

Ja vähe sellest, et inimesed kirjutavad oma kiluvõileiva-saagast… nad vormivad need päevikujutud ka raamatuks ning müüvad raamatuid. Tuhandeid!

Seega pole vast isegi tähtis, kas kirjutad hästi või halvasti, põhiline, et pidevalt kirjutad ning aegajalt viskad jutu sisse paar kuradit. Jutt läheb kui soe sai.

Mikide keeles on isegi selline väljend nagu “writers block,” mis tähendab seda, et ei tule enam sulepeast või klaviatuurist ühtegi ideed. Keegi lombitagune poeet William Stafford olevat selle kohta isegi öelnud, et toda blokki ei ole neil kirjutajatel, kelle standardid on äärmiselt madalal. Seega läheb kokku käesoleva, mittemidagi ütleva kirjutise põhituumaga – kirjuta saasta. Kirjuta tonnide viisi saasta aga tee seda omal kiiksuga moel. Ja sul jätkub lugejaid terveks eluks.

Tervitused kõikidele mõttetutest asjadest blogijatele!

10 thoughts on “Kui millestki pole kirjutada…

  1. Tere!
    Igale potile leidub kaas. Sinule ei meeldi kiluvõileib, minule ka mitte, aga kellelegi maitseb see kindlasti üle kõige maailmas. Nii on ka lugudega. Sina loed ühel teemal, mina tõenäoliselt teisel ja keegi kolmas hoopis kolmandal teemal lugusid. Mingi osa võib kattuda, mingid osad on kindlasti kardinaalselt erinevad. Kuni on lugejaid, on ka kirjutajaid. Nii igav oleks, kui poleks valikuvõimalusi, kui kõik oleksid ühesugused …

  2. Ei tegelikult ma olen palju teinud- tsillinud Kätuga, Piretiga, hostinud uut CS tüüpi, kes ei võtnud ennast telgis alasti. Käinud Tartus ja Vatslas reivipeol. Võidelnud Joosepiga- kes täna mulle voodisse kuses ja siis mu silma peast üritas välja süüa.

  3. Heh🙂
    Ma olen kah üks kiluleiva-kirjutaja… aga ei lase sellest end väga häirida. Blogin ju enda tarbeks, pärast hea meenutada mis ja kuidas oli.
    Ja päris mõttetuid asju vist polegi olemas- juba asja olemasolu näitab, et mingi mõte tal siiski on😀

  4. Spämmin siia loetelu asjadest, mide keegi kohe kohe võiks käsitleda:
    Miks veel keegi ei ole kirjutanud sellest, miks naistele punaste dressidega paremini peale läheb, kui rohelistega?
    või sellest, palju kogulased jälle ära on laristanud
    või sellest, et varsti on jälle kuum
    ja Venemaa põleb
    ja tsunamist, mis Päikeselt kohe siia on jõudmas
    räägitakse, et mõni loodab elada tuhandeaastaseks
    mõni ei taha üldse elada, kui peika jälle maha on jätnud
    mõni reklaamib rapsiõli KKK meeste abiga
    (ise ma seda sodi nii väga ei soovitaks, oliiviõli on parem, tõtt öelda vist isegi vana hea
    rasv praadmiseks võib anda paremaid tulemusi)
    aga see klann, seda ma nii väga ei armastaks.
    aga tegelikult me ei tea neid asju ka nii väga, seal jänkide maal võis vabalt nii olla,
    et neegripoisside tegevus läks vahel väga käest ja siis oligi seda klanni tegelikult lausa vaja
    aga see on äärmiselt poliitiliselt ebakorrektne seisukoht, milles ma õnneks küll väga kindel ei ole
    milles ma olen aga kindel, on see, et selle reklaami tegijad teadsid väga hästi, mille peale välja lähevad ja et kõik need reaktsioonid selle peale ja meediakära oli täpselt välja arvestatud, täpselt nii, nagu selle küülikuga oli.
    küllap ka bemmi kristjan laias lihtsalt selleks, et jälle püünele pääseda
    selle peale ma tavaliselt mõtlen jälle, et mis asi eesti meestel on ajud ära kärvatanud
    ja kuhu on kadunud häbitunne
    muidu saaks endale kohe 1000 lugejat näiteks sellega, et kõnniks palja xxx linnas ringi, satuks politseisse, telliks ajakirjaniku ja saaks loo pealkirjaga blogija sekeldaja kõndis Tartus palja xxxx ringi.
    aga piinlik kuidagi
    pereisa, lapsed narriksid, häbi hakkaks.
    idee reklaamida negatiivsega aga täna ruulib

  5. Mina hoiatasin oma lugejaid juba ette, et süvafilosoofiat ma iga päev oma blogis küll pritsida ei jõua. Kõik pole Arnid ja Ramloffid ja nemadki küsivad oma lugejate käest, millest kirjutada.

    Kui ikka igapäev ongi nii kole ja hall, nagu mõnest blogist paistab, ja päeva ainuke rõõm ongi kiluvõileib, siis andku kirjutajad minna. See juba lugeja mure, kas talle meeldib või ei. Õnneks blogide valik veidi suurem kui meediavalik.
    Ja üldse – suhelge parem inimestega reaalis, mitte blogide kaudu. Sest selliste inimestega suhtlemine pakub eriti rõõmu, kellega ka üheskoos vait olles on ikka huvitav.

  6. Olen nõus, et paberit raisataks koletul kombel ja täiesti vastutustundetult. Blogid mind ei häiri. Kui ei huvita, lihtsalt jätan lugemata. Sinu jaoks on rämps kirjatükk kiluvõileivast, minu jaoks aga nartsistliku tüübi püüd oma maailmavaadet teistele peale suruda. Lihtne.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s