Mina olen ookean

Maailm, millesse meie lapsed sünnivad, on tegelikult ohtlikum, kui me arvatagi oskame. Me küll teeme kõik selleks, et väliselt oleks kõik korras- lapsel oleks turvaline ning mõnus, ent kas te näiteks teate seda, et rinnapiim, mis on ühele kasvavale maimule parim toit, on ühtlasi ka kõige mürgisem. Ning seda just tänu tänapäeva keemiatööstusele ning looduse reostumisele. Võibolla me valetame endale, kuna ei taha endale tunnistada, et oleme maailma ära reostanud ning peame sellise koha oma lastele kinkima, võibolla aga oleme lihtsalt teadmatuses ja ei anna endale aru oma tegude tõsidusest.

Mind meelitati Sandra Steingraberi “Mina olen ookean” nimelist raamatut lugema kavalusega, väitega, et tegemist ei ole “naistekaga” ning sobib lugeda ka meestele. Sobib küll jah, ent teemad on seal siiski kirjutatud lähtuvalt naistest, nende emotsioonidest ja tunnetest ning mõeldud primaarselt teabena emalt emale. Seal on emotsioonide tulv, mida mehed võivad vaid aimata ning teha neist omi järeldusi, seda enam peaks aga isad tutvuma Steingraberi teaduslike väidetega, millele raamatu sisutiheduse ja faktirohkusega arvestades on väga raske vastu vaielda.

Raamatu autor on iseloomustanud oma raamatut kui lapseootel keskkonnateadlase päevikut. Kirja on pandud mõtted ja tunded, mis valdavad ühte maailma asjust veidi enam teadva ema pead üheksa kuu jooksul. Saame näiteks teada POPidest- “püsivatest orgaanilistest saasteainetest,” millede ohtlikus seisneb edasikandumisel võimendumises – mõjudes näiteks kemikaalide kaudu kaladele, mõjub ta seda tugevamalt naistele, kes seda kala söövad ja kõige tugevamalt lapsele, keda see ema kannab või kandma hakkab.

“Mina olen ookean” tekitab lugemisel vaat et isegi suuremat ängi, kui seda oli Epp Petrone “Roheliseks kasvamine.” Kui viimane oli vaid kirjeldus maailmast seda masendavat olukorda ilustamata, ent jättis lõppedes siiski otsad lahtiseks ning sisse tunde, justkui oleks maailm veel parandatav, siis ookeaniraamat lajatab täiega pikki pead ning ei lasegi toibuda enne raamatu lõppu. Võibolla on asi selles, et siin on otseselt välja toodud seos lastega, just nimelt vastsündinute ja sülelastega, kes on meie loodud maailma silmis need kõige abitumad ning kes juba enne sündimist puutuvad kokku nende mürkide ja kemikaalidega, mida tema vanemad vastutustundetult tekitavad.

Raamatule on kirjutanud eessõna ka keskkonnateadlane Erik Puura, kelle mõttelõng sobiks toredasti selle teose põhisõnumit iseloomustama: Eesti on oma väikese rahvaarvu, metsade, rabade, niitude ja järvedega veel üsna heas seisus. Meil on nii puhast õhku kui ka puhast vett, mille väärtust me veel ei oska hinnata. Meie kraanivesi ei ole veel kokteil hormoonidest, antibiootikumidest ning rasestumisvastastest ainetest, erinevalt paljudest USA piirkondadest. Meie prügi ei ole veel põledes loodusesse olulisel hulgal dioksiine paisanud. Missugune tulevik meid ees ootab, on meie endi otsustada. Sandra Steingraber pakub võimalust igaühel järele mõelda ja otsustada, missugusena ja missuguses maailmas võiksid lapsed ja lapselapsed elada.

Kohustuslik lugemine kõikidele naistele ja emadele, soovitatav lugemine kõikidele meestele ja isadele.

3 thoughts on “Mina olen ookean

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s