Rahvusluse alused

Paar aastat tagasi visati mulle pidevalt põlastavalt ette, et kui ma iseseisvuslane (mingi sõnavärd) ei ole, siis mis minu tegevus rahvuslasena üldse olema peaks – kaerajaanitamine? Tol ajal tundus see vähe solvavana, ent nüüdseks olen leidnud, et ühe korraliku rahvuslase eesmärk peakski just nimelt see kaerajaanitamine olema. Igasugused vaidlused riigipiiride ja kodakondsusküsimuste üle on teisejärgulised, kõiksugu piketeerimised kuskil ja kellegi suva järgi on teisejärgulised – selle kõige juures unustatakse ära just nimelt see osa rahvuslikust identiteedist, mis annab üldse ühele rahvuslasele õiguse ennast rahvuslaseks nimetada.

Vaatame asja rohujuure tasandilt – igasugu rahvuse aluseks on teatud kultuurilised ja sotsiaalsed näitajad, mille järgi saab eristada inimgruppe üksteisest. Eesti rahvuse kultuurilise identiteedi määravadki ära meie esivanemate kombed ja tavad, nende uskumused ja maailmavaade. Tantsul ja laulul on meie rahva ajaloos olnud märkimisväärne tähtsus, sest need kaks on need, millest ammutati jõudu ja väge. Laul aitas meil isegi lõpuks kauaigatsetud vabaduse saavutada. Laul ja tants ühendab rahvast, pole tähtis kas sa sel ajal oled noor või vana, põllumees või linnaelanik.

Järgmise sammuna peaks vaatlema seda vormilist külge, mis on ehitatud aluspõhja ümber – see, millena väljenduvad needsamad kombed ja tavad, uskumused ja maailmavaade. Kahjuks siin me tabame juba lahknevusi ning suuri puudujääke. Ja mina isiklikult näen siin ühena põhjustest usulisi ja religioosseid lahkukasvamisi. Üheks väga tähtsaks identiteedi määrajaks olid meie esivanematel põlistalud ja hiiekohad. Põlistalud pärandati vanematelt lastele, hiiekohad lõid sideme inimese ja maa vahele. Hetkel puudub meie rahvusel side maaga, seetõttu ei saa ka eeldada, et eestlased oma maad hoiaks. Selle asemel üritatakse pigem leida tuhat ja üks viisi, et seda väärtuslikku vara maha parseldada. Ka siin näen ma suure mõjutajana just usulist külge kuna võrdlusena maausk on suunatud maa peale, ristiusk aga taevasse. Ent see selleks, selle teema eesmärgiks pole hakata jälle jahuma religioonide ümber, jäägu see teise teema tarbeks.

Laul ja tants ongi need, mis on hetkel meie kultuuriruumis jäänud püsima. Ja mida toetatakse ka riiklikul tasemel. Aga sedasama võiks teha ka teiste meie vaimset pärandit hoidvate ja arendavate projektidega. Hiiekohtade korrastamine ja kaitsmine, prügikoristustalgute toetamine (riik pole senimaani suutnud organiseerida Ämari prügikuhilate äravedu – häbi häbi).

Rahvuslane peab teadma oma kultuuri ja pärimusi. Kui ta neid ei tea, siis kelle või mille rahvuslane ta õigupoolest olla üritab? Järgmise sammuna peab rahvuslane ka reaalselt elama selle kultuuri ja pärimuse sees. Ta ei saa nimetada kaerajaani tantsijaid maamatsideks või hiies käijaid ohtliku ususekti liikmeiks (Martin Helme – Syndikaat) ning kohe päris kindlasti ei tohiks kogu tema väljund keerelda vaid vormilise külje ümber.

Vormi eest võitleme siis, kui on sisu, mida hoidma peaks. Praegusel juhul on KÕIK meie rahvuslased töös välise külje kallal, sisu osas aga on täielik tühjus. Ja selline tühi kott ei seisa püsti. Selline tühi kott ei hakkagi kunagi püsti seisma, sest tal puudub see väärtus, mis kutsuks inimesi kaasa ning näitaks neile, et sellel tegutsemisel ja rabelemisel on ka reaalne mõte taga.

Ma saan aru, et piiriküsimuste lahendamine, euroliidust välja astumine, euro vastu võitlemine ja kõik muu sarnane on oluline, ent sel kõigel puudub mõte! Sel kõigel puudub mõte, kui võideldakse millegi eest, mille olemust ise ei tea ja ei tunne! Kellele sa seda vabadust euroliidust kätte võitled, kui puuduvad inimesed, kes oskaks ilma globaliseerumata elada? Kui puudub isiklik kultuur ja isiklik pärimus? Mida aega edasi, seda vähem on neid inimesi, kes oskavad kaerajaani tantsida ning teavad selle tähendust, teavad, mida see lihtne tants sümboliseerib, millist pärimust endas kannab. Ja sel juhul puudub tõesti see sihtgrupp, kelle nimel võidelda, sest keegi enam ei mõista, miks on vaja vanu ja surnud kombeid taastada, kui teisalt on terve suur Euroopa vaba ja avatud. Ja sellisele inimesele ei teegi neid põhimõtteid selgeks kui meie rahvuslased jätkavad rumala järjekindlusega vormilise külje kallal võitlemist unustades ära need väärtused ja selle sisu, mida nad tegelikult hoidma ja arendama peaks.

Seega teema lõpetuseks – piiriküsimused, euroliidust välja astumine ja muu selline vorminduslik külg ei ole tähtis kui puudub sisu. Ja just sisuga peaksid rahvuslased tegelema. Kelle eest sa oma kodumaad kaitsed, kui sul pole enam seda, mis selle kodu loob?

4 thoughts on “Rahvusluse alused

  1. Korrektsuse huvides võiks ära mainida, et Kaerajaan (samuti nagu näiteks ka Tuljak) pole mitte rahvatants, vaid Anna Raudkatsi seade kolmekümnendatest. Ja ka näiteks Vanemuine on kõigest Kreutzwaldi vaimusünnitis, mitte autentne mütoloogiline tegelane rahva mälust. Ainus reaalne Eesti inimesi siduv mõõde on kohalik keel, kõik muu on kas välja mõeldud või liiga marginaalne. Ja noh kuipaljukestki see keel ka meie oma on, peaaegu iga sõna on laenatud kas sakslastelt, venelastelt, rootslastelt või kuskilt mujalt.

    See ei ole viimased 10 aastat kus rahvuslased on ainult omavahel vaielnud, samal ajal kui muu osa riigist oma rada läheb – see on kogu aeg niiviisi olnud.

  2. Mainin, et rahvapärimus moodustab ainult ühe osa ühe rahva kultuurist.
    Eesti kultuuriline areng ei peatunud 10-l sajandil, nagu ma eelmise posti kommentaariumis juba ütlesin.

    2Jack
    Enamus keeled kasutavad laensõnu ning nende peamine mõjutaja oli siiski ladina keel. Islandi keel on vist ainuke, mis on ca 1000 aastat pea muutumatuna püsinud, ehkki kuidas seda muututumatust nüüd võtta.

    Laensõna ei ole keeletapp vaid osa keele kui sellise arengust.

  3. …”Vormi eest võitleme siis, kui on sisu, mida hoidma peaks. Praegusel juhul on KÕIK meie rahvuslased töös välise külje kallal, sisu osas aga on täielik tühjus. Ja selline tühi kott ei seisa püsti.”…

    Ilusti öeldud.
    Viimane kord oli sisu hoomata siis, kui rahvas laulis nii, et võis tunnetada hinge.
    Puhas tunne on paraku kadunud erinevate ideoloogiate võrgustikku.

    Olles küll olemas on see hästi varjutatud.

  4. Põlistalud, vanad linnaosad, alevid ja rida- ning ringkülad. Ajalugu on kujundanud Eesti maastikku peale jääaega lähtuvalt välis- ja kohalike kaupmeeste huvist sadamate ja teederistmike ning nendevaheliste ühendusteede vastu. Huvist ikka laieneda ja ressursse juurde saada. Nüüdsel päeval on omad maailmavaated. Alates globaliseerumispooldajatest ja nende vastastest, kultuuri- ja usuerisuste suhtes ” pro et contra” seisukohtadest, kuni vabaduse mõiste erinevast käsitlemisest. Edasi juba keskkonnasäilimist tagavatest piirangutest, indiviidi ja majandusvabaduste seostest jne.
    Kultuur säilitab omapära ja saab ka pidevalt mõjutusi. Geeniuurijad tõestasid iidseid juuri juutidel. Aga näitena on ju juudid osanud ka oma kultuuri hoida väga erinevates elukohtades. Toon selle näite selleks, et mõelda, kas me peaks tundma ebakindlust meie, Eesti kultuuri säilimise pärast. Arvan, et liigne hirm pigem pärsib arengut, kui et soodustab.
    Me räägime Eesti küla omapärast talude hajaasustuse mõttes. Meenutagem siinkohal hajaasustuse tekkimise algpõhjuseid. Kindlasti on ka Eesti asustuse algläteteks eelkõige geograafiline erisus paikkonniti. Kus on vesi, seal on “logistika” ja kalad. Kus on head mullad, seal on põllud. Tööstus nõudis logistikat ja töölisasulaid.
    Kui hakati talusid päriseks müüma, siis võis mõisnik oma suva järgi pakkuda välja ka kehvemaid kohti, mis said sedamoodi haritud ja asustatud.
    Nüüdne Eesti planeerimispoliitika ei peaks lähtuma vaid sellekohasest vanast paradigmast, et kus on seni olnud põld, sinna peab see ka jääma. Kus oli enne mets, sinna ei tule enam põldu jne. Kui me soovime loomulikku arengut, siis ei tohiks olla otsustuste aluseks vaid “rahvusromantiline”, minevikust kinni hoidev käsitlus.
    Mõelgem, kas näiteks maa omandamine ei ole ka üks patriotismi väljendusi. Kodanik, kes omab (maa omamine on tegelikult üleüldse üsna erilist lähenemist eeldav omandivorm) maad, on sellega näidanud oma soovi end selle kohaga siduda. Siinjuures tuleb eritleda loomulikult kinnisvaraäriga kaasnevaid asjaolusid. Nende asjaolude leevendamiseks peaks seadustes fikseerima mingid piirid, mis välistaks olukorra, et kodanikud elavad lõpuks küll oma kodus, kuid juriidilises mõttes teise riigi kodanike omandil.
    Kas ei peaks KOV-des kinnitatud planeeringutes kehtestama maksimaalsed kinnistute suurused? Praegu on enamasti kirjas krundi minimaalne suurus. Arvan, et seoses 1.mai.2011 langeva piiranguga, mis siis võimaldab rohkematel Euroopa Liidu kodanikel osta maad Eestis, tuleks kinnitada ka iga ostuhuvilise maksimaalne võimalik territooriumi pindala, mida ta võib osta. Võib-olla on selle soovimine välistatud Euroopa Liidu direktiividega. Ei tea. Kui seda siinset “lambist” kirjapandut juhtub lugema spetsialist, siis palun andke märku🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s