Viilutatud leiva needus

Viilutatud leib on kahtlemata üks suurim õnnetus, mis meie toidulauda tabada võis. Möödunud sajandi alguses leiutatud tehnika mikimaa perenaiste õrnade sõrmede hoidmiseks on aga sellesama maa mugavuse etalonide sõnutsi “greatest invention since the wheel.” Ohjah.

Mäletan aega, mil sai vanematega käidud Leiburi tehasepoes värsket saia-leia ostmas. Tol ajal müüdi seal nö. praaki, kas oli leib liiga kaua küpsenud või oli koorik lõhki. Aga leivad olid otse ahjust ning leivaalustel alles aurasid. Mäletan, kuidas poest väljumata sai leivast murtud paras käntsakas ning kuidas see leib suus sulas.

Praegu poes leiduv ollus paneb õlgu kehitama – oleks justkui leib ja ei ole kah. Viilud on üldjuhul jube õhukesed, vahel katki muljutud või nii pudedad, et pudisevad kilest välja võttes tükkideks. Üks asi kindlasti mida taga igatseda, ongi värske leiva lõhn ja see hõng, mida ta endas kaasas kannab. Praegusel ajal poest kilesse pakendatud pärmiplönnid seda ei tee, olgugi, et mõned neist on päris maitsvad ja täidavad massiga kõhtu. Aga veidi mõeldes leian, et see ei ole ju nende maitse! Paksendajad, stabilisaatorid, maitsetugevdajad, säilitusained jne. on puhas keemia. Kui vanasti piisas sellest, et teha juuretis, lisada jahu ja vesi ning lükata leib ahju, siis nüüd järsku on tarvis veel lisakergituseks pärmi, erinevaid säilitusaineid, maitsetugevdajaid… Loed pakendilt küll, et on klassikaliselt kääritatud juuretisega, aga tegelikult on lisatud ka pärmi. Milleks see vajalik on?

Hiljuti toodi koju ökopoest ehtsal kombel valmistatud vormileib. Keele viis alla. Sai ise lõigata just selliseid viile nagu tarvis, maitses nagu ehtne maaleib ning oli just selline, mida tahaks kõigile pakkuda öeldes – proovige, kui hea. Hea on muidugi see, et möödunud aastast on meelde jäänud äkiline koduleiva valmistamise buum. Ei möödunud kuud, kus ei oleks räägitud koduleiva tegemisest meedias, peeti õpitubasi ning korraldati isegi kursuseid, anti välja leivaraamatuid ja jagati retsepte. Hea tõdeda, et inimesed hakkavad üha enam ja enam ise leiba valmistama. Ja väga vahva on ka näiteks Google pildiotsingotsing leivale, mille tulemuseks on ilus galerii isuäratavatest kodus küpsetatud pätsidest.

Huvitav, palju lisab poeleivale viilutamine hinda juurde? Huvitav, kuidas mõjub naftast tehtud kile leiva ümber leivale endale ja meile? Huvitav, kuidas mõjutab leiva maitset leibade äkiline jahutamine peale ahjust tulekut, ikka selleks, et saaks neid viilutada. Ega me vist tavaliselt poes süüa ostes nendele küsimustele ei mõtle. Nii on mugavam. Aga võiks ju…

8 thoughts on “Viilutatud leiva needus

  1. sp ongi olemas naised, kellel kodus on juuretis ja teevad ise leiba. tead kui hästi maitseb just ahjust võetud tulikuum leib. lõikad viilu. tömbad kerge võikihi peale ja sööd🙂

    poeleib on poeleib. pole enam neil aega juuretisega mängida. pärm kergitab kiiremini🙂

    kui asja vastu huvi, küsi juuretist ja tee ise. siis saad aru, mis vahe on leival ja leival ja ei pea ökopoe meeletut hinda maksma.

    praegu ju see seis, mis on puhtam ja maitsvam maksab rohkem kui masstoodang🙂

  2. Tegelikult leiab poest ka ilma pärmi, säilitusainete, suhkru ja muu selliseta leibasid. Ma olen küll igati isetegemise ja mahenduse ja ökoasja poolt, aga lihtsalt, fakti mõttes.
    Ma tean küll, mis maitse on vanaema küpsetatud leival, aga enamjaolt tuleb siiski leppida sellega mis poes on ning enne leivaostu loen alati koostist ning tavaliselt leian letilt ka sellise leiva, mis ei sisalda eelmainitud aineid.

  3. Nõus, ainult viilutatud “Kirde sai”(Reklaam!!) on tase omaette.. Ta küll ei maitse nagu hea sai , aga ta maitseb nagu mingine muu hea asi…

    Aga jeh… vabrikuahjusoe sai ning “komeedi” kommid…ekstra klass🙂

  4. REKLAAMIHOIATUS: järgnev tekst sisaldab otseseid viiteid kommertstoodetele ja kohtadele, kust neid leida.

    Olles Tartu inimene, rõõmustan, et meil siin on päris mitmest poest (suuremad Konsumid ja vist ka paari Selverit) saada Paadi Pagari tooteid, mille hulka kuulub ka pakendamata ja viilutamata vormileib, nagu vanasti. Paadi Pagar on Võrumaalt, minu isatalu lähistelt väike pagarikoda, kelle tooteid ma ise usaldan ja hea meelega söön. Ja hinnadki pole öko, vaid täiesti tavalised.

    Kuigi peale tööpäeva ostes pole need enam soojad, on nad siiski nii värsked ja nätsked, nagu korralikule hapuleivale kohane ja kodus käib meil tõsine võitlus, kes saab leiva kantsud ära süüa (tihtigi tuleb mõlemad korraga maha lõigata).

  5. Parawebi teema
    Et otsingut kasutada, peate enne foorumisse sisse logima!
    Armas, ma umbkaudu mäletan, et seal sai ilma logimata ka lugeda, aga artiklite lappamine jms oli raskendatud…loogiline ka.
    Ok, teen uue kasutaja…. mingi ajahetk.

    Tänud sellegipoolest.

  6. sattusin siia blogisse juhuslikult ja eks see kommentaargi pisut hilinenult, aga kuulun ka “ise-kodus-leivategijate” parteisse ja ausalt öeldes – poeleiba söön juba pikkade hammastega. lisaks kõigile juba eelpool mainitud hädadele kipuvad enamus ka liiga soolased olema. kodune leivategu on tõesti käkitegu – sellega saab igaüks hakkama.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s