Epp Petrone õpetab roheliseks kasvama

Kuidas arvustada või kirjeldada raamatut, mis üheaegselt lugemisel tekitab masendust, ängistust, viha ning nõutust, aga samas kõrvale ka veidi lootust ja lohutust ning kindlat tahtekindlust enesele enda muutumise lubamisel? Kuidas suhtuda raamatusse, mis sissejuhatuseks kütab üles kirgi ja teotahet ning hiljem annab laksu vastu vahtimist – lõpeta ära!

Ja mis kõige tähtsam – kuidas arvustada raamatut, mis ei olegi justkui raamat, vaid pigem emotsionaalne teekond läbi inimkonna vaimse rumaluse ja mõtlematuse, kus igal sammul leiad midagi täiesti uut, ent samas ammu-unustatud vana. Infotulv, mis antud teosest meeltesse koguneb, on tegelikult liiga suur. Seetõttu on vajadus seda kõike jupikaupa lugeda, ent jääb ka tahtmine seda kõike korraga endasse ahmida.

Ise olen hetkeks suutnud vaid umbes kolmandiku raamatust läbi lugeda, kuna esmalt loeti ta ühe hingetõmbega elukaaslase poolt läbi. Nüüd me siis sorteerimegi prügi, hakkame ise leiba küpsetama ning sõidame ühistranspordiga. Seda viimast teeme niikuinii ning esimene, see prügisorteerimine, pidavat raamatu sõnul olema tuhin, mis õige pea möödub. Lihtsalt prügi on see, mis rohelise maailmavaate leidmisel esimesena silma riivab ning tekib teatud vajadus ennast tõestama ning oma elukeskkonna eest vastutama hakata.

Miks inimesed tarbivad kilekotte? Miks pakendatakse iga väiksemgi komm eraldi pakendisse, mis ei ole ei kile, ei paber, vaid miski vahepealne naftasaadus? Inimeste meeletu tarbimisvajadus ei lase neil kaine pilguga maailma vaadata… kas mul on ikka tõesti vaja seda asja eraldi pakendada? Kas mul on ikka tõesti vaja osta hiina õunu, kui saab ka eesti omi? Kas mul on tõesti vaja kingipakki, mille tavaline saatus on olla esimesel sekundil lõhki rebitud? Meie ümber on jube palju asju, mis on täiesti kasutud, selle sõna kõige elementaarsemas tähenduses – neil puudub igasugune muu otstarve, kui et olla lihtsalt olemas selleks, et me saaks nad esimesel võimalusel hävitada. Ja nende valmistamiseks vaja minev energiahulk on kordades suurem, kui keskmise Aafrika näljahädalise aastane vajadus

Praeguste kliimakokkutulekute ja arutelude taustal julgeksin seda raamatut päris kindlasti soovitada kõigile kainelt mõtlevatele inimestele. Ostke julgelt, sest raamat on prinditud taaskasutatud paberile. Või mis veel parem – laenutage seda raamatut endale ja teistele…