Depressiivne Eesti väikelinn Keila

Oleme elamas huvitaval ajajärgul, kus kõik suuremad otsused meie ümber sõltuvad erakondade suvast, erakondade suva aga paari-kolme kõvema tüübi arvamusest selle kohta, milline peaks ideaalne maailm olema. Nii juhtubki, et kui inimesed on pettunud Keskerakonnas, valivad nad reformarid kuna ega ometi keegi teine ju kesikute vastu ei saa. Ja kui inimene valib kesikud, siis just seepärast, et ega keegi teine ju reformarite vastu saa. Müstika. Kes siis ikka julgeb ka reaalse kasu peale mõelda?

Hiljuti toimusid KOV valimised, Keilas võidutses taas oravate meeskond. Teatavasti enne valimisi umbes kuu aja jooksul hakkavad kõiksugu asjad ümberkaudsetes kohtades toimima, näiteks kaua seisnud kopad tööle, valmivad erinevad pikalt veninud projektid, märgatakse rohkem, tehakse rohkem. Ja kui valimised läbi, unustatakse see kõik umbes kaheks aastaks, siis tuleb hakata oma emaerakonnale reklaami tegema.

Näiteks on Keilas üks tänav, raudteejaama vastas ning väga suure läbilaskega just rongi pealt tulijate osas. Seal on ka tänavaäärne maja, endine Villavabrik, mis sai ehitatud 19. sajandi lõpul parun von Uexkülli poolt. Nüüdseks räämas ja mahajäetud hoone, mis laguneb igast küljest. Ühel ilusal valimiskampaania aegsel hommikul sai seal maja kõrval tänaval täheldatud 5-6 meetri kõrguselt kukkunud punaseid telliseid – räästaalune lagunes. Hoolas linnakodanik teavitas ka linnavalitsust sellest ning postitas oma mure Keila linna foorumisse. Tulemus – kõnnitee piirati lintidega ja tõstukid aeti kohale, et asja uurida. Keila lehes aga, mida muide juhivad oravad, oli pikk artikkel sellest, kuidas linnavalitsus ennastohverdavalt maja juures probleeme märkas ja neile kohe reageeris. Muidugi räägiti vaid katuseplekkidest, mis olevat lahti ja seega jalakäijatele ohtlikud, tegelikkuses aga tuvastas omanik, et kõik oli korras. Tulemus – valimised läbi, lindid läinud ja maja endiselt räämas. Ja endiselt on hommikuti kõnniteel punase tellise klibu. Vähemalt inimesed enam sealt läbi ei käi nii palju, lähevad targu teiselt poolt tänavat. Kus on nüüd linnakodanike ohutus, mis enne valimisi oli niivõrd tähtis?

Suisa imekombel leiti enne valimisi ka linnale lisaraha, nii et ligi aasta seisnud uue koolimaja ehitus hakkas taas pihta. Vahetult enne valimisi.

http://1.bp.blogspot.com/_8CwY58H6ysg/SncjcudlHhI/AAAAAAAAACo/NZx1N6GEaUQ/s400/uisurada3.jpgKeila terviserajad endisel tankipolügonil said vahetult enne valimisi ilusa asfaltkatte. Väga tore tõesti, tore ja rahulik männi- ning segamets rikuti asfaldiga ainult seepärast, et maasturitega jõmmid saaksid käia kord nädalas rullitamas. Ja sedagi vaid suvel. Lastevankrite ja niisama metsas jalutajate jaoks kahjuks enam neil radadel ruumi pole, seda on ka “läbi lillede” mitmeid kordi vihjatud. Muidugi – reformarid on ju kole vahvad tervisesportlased, eesotsas Ansipiga, nende arusaam spordist vist tähendabki nädalavahetusel maasturiga linna külje alla sõitmist ning seal paari ringi suusatamist. Laste ja ka nende vanemate seas populaarne kelgumägi rikuti aga ära seoses piirdeaedadega, mis ühele nõlvale püsti aeti – ikka selleks, et rumalaid rullitajaid takistada järsust nõlvast alla kihutamast.

Vot sellised lood siis. Et lahendada kohalikke probleeme, peame nüüd ootama veel neli aastat, siis saab jälle millegagi hiilata. Loodame, et vahepeal keegi kukkuva tellise all surma pole saanud.

9 thoughts on “Depressiivne Eesti väikelinn Keila

  1. Pingback: Väike fantazii « mina ja mu maailm

  2. Viskaks ühe kivi Keila pihta veel.
    Kus on, sinna tuleb lisa.

    Keilas on tõepoolest ÜKS tänav mis on autoga liigeldes tõsiselt ära rikutud.

    Kahjuks on see sama tänav, mida mööda enamik läbivast liiklusest toimubki.

    Millest ma räägin? Sportlikest hüpekatest, mida lamavateks politseimeesteks (ei mõista miks) kutsutakakse.

    Et Keilast läbi sõita, pean teadlikult sõitma läbi “augupuru”, et seda tänavat vältida.

    Tegelikult on viga küll minus ja suhtumises, aga mulle tõepoolest ei meeldi need “hüpitajad”.

    Järgmine asi, mida Keila liikusele ette heita on ringristmikud.

    Kui lõmitavad miilitsad on ebameeldivad, siis ringristmikud on suisa Piinavad.

    Eriti Keilas, sest teed on seal Kitsad.

    Aga äkki on mul täna lihtsalt paha tuju?

    Räägiks nüüd teemasse…

    Jalakäijate Keila “pole paha”!

    Keilas on isegi Säästupood.

    Kirik on ilus. Jõgi on lähedal (puu otsas on köis, millega end jõkke kiigutada).

    Keilas on Eest Rahva Muuseum. Vaatamist väärt.
    Elukeskkonnana on Keila parem, kui Tallinn või Tartu või jne.

    Läks positiivseks? Põhjusega.
    Kohe läheb uuesti negatiivseks.

    Keila Haigla!

    Kohalikud teavad ja teistele on parem, kui nad ei tea.

    Kui keegi siiamaale jõudis, siis on tark mõte äsjaloetu äärmiselt kiiresti unustada.

  3. Ausalt ytleda ma s6itsin hiljuti Geilas seda sama t2navat pidi… t2ielik WTF elamus oli. 6htu, kell on 21.kopikatega. T2nav on inimtyhi… ja IKKA pean ma iga natukese aja tagant sisuliselt seisma pidurdama.
    Olgu muuga kuidas on aga need lamavad politseinikud on tegelikult oma pidurda-kiirenda ja l6hu sildu idoloogiaga suht saastavad. Nahhui on vaja keset 88d tyhjal t2naval iga natukese aja tagant kinni pidada. Normaalsetes linnades on selle jaoks foorid, mis kollase peale lylitakse kui liikulst pole.

  4. See kuradi tänavajupp on nii lühike, peaks häbi olema vinguda pidurdamise pärast. Jõuad keskväljakult raudteeülesõiduni 10 sek hiljem – so what?

    Ringristmikud jaotavad erisuunalised autovoolud edukalt ära. Teatud maani on ring sujuvam liikluskorraldusvahend kui foor.

    Pole siin Keilas elamisel häda midagi. Ma olen küll linnas igale poole suutnud jala minna kui tarvis.

    • Ma rääkisin läbisõidust, mitte jalutamisest. Ja täpselt samas võtmes, nagu Offf.

      Ka sa telc oled ehk üks neist inimestest, kes käib Eesti väikelinnades jalutamas, et vaba aega sisustada? Elvas näiteks. Või Antslas?

      Inimtühjast linnakeset läbisõidul on lihtsalt frustreeriv ja ka mõttetu liikuda kiirusega 10 – 20 km/h.

      Selle asemel eelistaksin tõesti jalutamist, kui keegi tuleks linnakese piirile vastu ja sõidaks ise auto läbi selle tsooni, sel ajal, kui mina Keilast läbi jalutan.

      Selleks tervisele kasulikuks tegevuseks olen nõus planeerima 15 lisaminutit.
      Ja hoolimata sellest, et mul ei ole selles paigas mitte midagi tarka teha.

      Jalutamise vastu pole mul vähimatki.
      Hunnik “lamavaid” paikades, kus neid ainult mõnel tunnil äripäeval vaja oleks on aga siiski liig.

      Tekitab tarbetu tõrke enamiku juhtide seas, kes tihtipeale sealt läbi sõidavad.
      Kui nad just silda alt ära ei sõida, siis nad seal ka kunagi ei peatugi. Ega külasta ei kaubamaja, pizzasööklat, raamatukogu, muuseumi jne.

      Kui Keila on taotluslikut Jalakäijate Linn, siis võiks mõelda korraliku ümbersõidu peale nende tarbeks, kes ei harrasta väikelinnades jalutamist turismi mõttes.

  5. Minu teada on Keilas ainult kaks tänavat, kus on lamavad. Ja ühe peal on nad tänu sealsamas asuvale lasteaiale ning teises on nad tänu sealsamas asuvale algkoolile ja gümnaasiumile. Kui keegi teab veel kuskil mõnda, siis andke teada, nende kahe tänava peal aga on need politseinikud igati õigustatud.

  6. Oot, aga kuskil peab ju ikka veel saama kelgutada?
    Kolisin Keilasse suvel ja nüüd on kelk, on lapsed, aga pole kohta. Või (tõenäolisem) ma ei tea seda lihtsalt. Kus see koht on?

    • Väiksed lapsed käivad kelgutamas lauluväljakul ning jalakäijate raudteeülekäigul Ohtu tee otsas.
      Vanemad lapsed ja vanemad käivad suurel kelgumäel terviseradade alguses.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s