Aga paku siis mingi lahendus…

Kui sa kirjutad kellegi või millegi vastu, oled vinguja ja viriseja. Kui pöörad tähelepanu millelegi negatiivsele, oled järsku ise sapine ja negatiivsust pritsiv, kui leiad asju, mida laita, on alati keegi, kes sulle märku annab moka maas hoidmiseks. Aga kuidas siis üldse pöörata tähelepanu enda ümber lokkavale idiotismile? Teha seda nii, et hundid söönud ja lambad rahul… Et rääkides negatiivsest nähtusest, mille põhjustajaks inimlik rumalus, ei tekiks sinu lugejail tahtmist sulle panniga pähe virutada ja öelda – ära pritsi sappi!

Olen märganud, et sellised kirjutised, mis ühel või teisel moel ennast millelegi vastandavad või soovivad midagi muuta, on loetavuselt kõige populaarsemad. Vahet pole, kas sisu on negatiivne või positiivne oma subjekti suhtes – kui inimesed saavad kirjutajale kas kaasa karjuda või vastu karjuda, on populaarsus tagatud.
Aga kirjutised, mis millegi vastu ei võitle ning pakuvad vaid toredaid plaane ja ilusat mannavahujuttu, leiavad poolehoidu vaid murdosa lugejate hulgas. Muud ei vaevu pealkirjast kaugemale vaadatagi.

Ja jõuamegi tõdemuseni – inimestele meeldib vinguda, vigiseda, viriseda ja teisi taga rääkida. Sama palju meeldib talle aga vinguda, viriseda ja vigiseda vingujate , virisejate ja vigisejate üle, rääkida taga neid, kes räägivada taga kedagi kolmandat. Turg loob ennast ise, inimesed võitlevad selle vastu, mida neil meeldib kõige rohkem lugeda.

Aga millisel hetkel otsustada – nüüd aitab! Tuleb välja murda sellest nõiaringist, kus põhjus-tagajärg on seotud kui üks tervik. Millisest piirist algab ühiskonnakriitilisuse üleminek ühiskonnadebiilsustega kaasa jooksmiseks ning kuidas oleks võimalik seda vältida? Sest tahaks ju kosta sõna selle kõige kohta, mis koduriigis toimub, selle lakkamatu hulluse kohta, mida igal sammul näha saab. Samas ei tahaks muutuda osaks sellestsamast kaadervärgist, mis toda probleemi tekitab.

Millisest piirist alates tuleb tõmmata otsad kokku ja hakata pakkuma lahendusi ning ilusaid mõtteid? Selliseid, mis ei satuks automaatselt vingujate ja virisejate hammaste vahele…

Eks vaatame…

2 thoughts on “Aga paku siis mingi lahendus…

  1. Mis sa vigised selle üle, et inimesed vigisevad, pakuks siis parem mõne lahenduskäigu välja, mis muudaks vigisemise mõttetuks, aga ei!
    Ain’t saaks viriseda!😀

  2. Kesse ravib diagnoosimata või remondib viga analüüsimata?

    Vingumine kui vea märkamine, määratlemine, kirjeldamine, erinevate tahkude vaatlemine on absoluutselt vajalik etapp, millest ei peagi sama hingetõmbega edasi tormama lahenduste kiirustamisest vigane ja räpakas rida taga.
    Toimekas lollus on märksa hullem ja halvemate tagajärgedega kui vingumine, mida võib küpseva protsessi osana vaadata.

    Vingugem terviseks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s