Ultimaatum – kas tappa laps kiiresti või aeglaselt!

gmo

Väikeste lastega on see mure, et neid vaadates tekib tahtmine neid kaitsta kõikide maailma hädade eest. Vahel see ka õnnestub, ent enamasti tuleb küll masendus peale, kui vaadata milliste valikuvariantidega see ümbritsev meid kostitab. Meil jääb üle oma lapsi tappes vaid valida kas teha seda kiiresti või aeglaselt.

Olen tihti poelettide vahel ringi liikudes olnud suisa hädas – pisipõnnile lihtsalt ei ole midagi söögiks osta. Kõik toiduained sisaldavad kamaluga E aineid, piimatooted enamuses pastöriseeritud ja homogeniseeritud, isegi puuviljadest ruulivad meil Poola säilitusainetest läbi immutatud õunad. Maasikatest ei maksa rääkidagi – kevade esimesed hispaanlased on peopesa suurused läikima poleeritud GMO elukad. Ei tõuse minu käsi neid ostma ja veelvähem lapsele süüa andma.

Samas jälle on poodidesse ilmunud üha rohkem ja rohkem nn. mahetoodangut. Säilitusaineteta, naturaalselt kasvatatud toiduained, E ainetest puhtad. Aga nende kirvehinnad löövad niigi nigelasse rahakotti parandamatu augu. Lihtsalt ei jätku raha puhta toidu ostmiseks. Mahetoodang on kallis aga seetõttu, et riik ei toeta kohalikke kurgi-, tomati-, õunte jne kasvatajaid. Riik teenib tulu impordi ja ekspordi pealt, seetõttu on kohalik toodang kohalikule turule jäänud täiesti unarusse. Kuna mahetoodangu puhul ei kasutata taimekaitsevahendeid, siis on toodangu maht liiga väike, et selle pealt teenida sama palju, kui impordi pealt, kuna selle toodangu puhul ei kasutata säilitusaineid ja ei poleerita saadusi vahaga, ei ole ka nende kaubanduslik välimus NII ilus kui näiteks hispaania maasikatel ning ärahellitatud ostja neid ei vaata supermarketites. Riik aga ei saa ju ometi mõelda oma elanikkonna tervise peale, riigi eesmärgiks on võimalikult palju mammonat kokku koguda.

Ja nii jääbki keskmisest veidi rohkem mõtlev lapsevanem dilemma ette – kas tappa oma laps kiirest teda näljutades, sest lihtsalt ei jätku raha korraliku toidu ostmiseks, või siis tappa laps pikkamisi, talle mürki sisse söötes ning tuleviku tarbeks allergiaid, astmat ja muid tervisehädasi külge pookides.

13 thoughts on “Ultimaatum – kas tappa laps kiiresti või aeglaselt!

  1. Pole üldse nõus!
    Ei ole valik ainult ülikallis öko või poelettide gmo ja vahaõunad. Teadlik ostja lihtsalt ostab otse kasvatajalt või väikeettevõtjalt. Ehk siis, selleks, et saada süstimata saadusi, on vaja lihtsalt astuda sisse mõnda pisikesse poekesse, kus mõni vanamemm müüb kartuleid ja kaalikaid ja muid saadusi või siis otsida endale talunikud, kellelt vajaminevaid tooteid muretseda. Nad on selle üle väga õnnelikud, usu mind. Pealegi, natuke on vaja ka looduse rütme jälgida, ehk siis kui maasikad meil siin veel ei kasva, siis pole tarvis ka hispaanlaste hiiglaste järele vesistada, küll meie maasika aeg tuleb, siis ole vaid kärme ja osta…jällegi maasikakasvatajalt, mitte poest, kus maieteamitmekordne juurdehindlus.

    Asi jääb toppama pigem laiskuse ja selle taha, et kõike ette ja taha ära ei tehta.

  2. Alati ei ole aega otsida ja uurida, kust saaks ja kust mitte. Loogiline oleks ju mõelda, et kui ma lähen poodi, siis ma saan poest ka toiduaineid osta, mitte aga mürki.
    Põhiline ongi see, et kohtades, kust eeldaks toiduaineid osta, ma neid ei leia. Miks peab inimene otsima naturaalset toitu kuskilt nurgatagustest?

  3. Siis tuleb prioriteedid paika panna, vähem aega delfis veeta ja seeläbi natuke rohkem nurgataguseid kammida;)

  4. Selleks, et su arvamust natuke tasakaalustada, mõtle selle peale, et Hispaanias kasvavad maasikad peaaegu aasta ringi. Mitte keegi ei hakka neid sinu jaoks poleerima. Selleks, et Eesti kliimas maasikas mulla seest kätte saada, tuleb kasutada oluliselt rohkem väetisi ja keemiat.

    Inimesed mõtlevad omale igasuguseid tonte välja.

    Enamik GMOdest ei põhjusta mingeid tervisehädasid – need taimed on lihtsalt muundatud inimesele toiduks sobivamaks nt ilma kivideta viinamarjad jne.

    • Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend (bakter, taim, loom), kelle pärilikkuse ainet (DNA-d) on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades kunstlikult muudetud.

      Võrreldes tavapäraste sordi- ja tõuaretusmeetoditega on geneetilise muundamise suureks erinevuseks võimalus kombineerida väga kaugete liikide geene (nt. siirdada geene kalalt tomatitaimele) või sisestada organismi tehisgeene.

      http://exuyum.nw.eenet.ee/gmo/index.php

  5. Liiga äärmuslik lähenemine🙂
    Vahel mulle tundub, et ka liigne mahetoidu-kultus on omaette fetiš… ja ökopoodides ostlemine nõuab tõesti teatavat rahakotti.
    Mina ostan suure osa toidukaupa turult või toon maalt, vanemate juurest ja tuttavatelt. Aga ülearu paanikasse ei tasu ka kõigest muutuda – väetiseid on ka igasuguseid ja alati ei tähenda väetamine mõistlikkuse piires ka üüratut ülekallamist…

    • Jah, liigne ongi, ent veidi uurides ja infot otsides võib avastada, et ainus viis ellu jääda ongi elada selle fetišega.

      Muidugi – ise ju söön igasugu kraami poest, miks siis lapsele ei kõlbaks anda. Aga näe ei kõlba. Tahaks, et ei peaks last mürgitama ainetega, mis looduslikult pole mõeldud seedesüsteemi jaoks. Sama lugu on ka gmodega, kui ikka tomatit tahan süüa, siis söön tomatit, mitte aga tomati ja sisaliku ristsugutist.

  6. Sinu laps elab kindlasti kaua, aga halvasti, kuna kannatab ülihoolitseva ja ülinärvilise ema (isa?) käes.

    Söögi osas tuleb vaadata, et laps ei sööks liiga palju ega liiga magusat, see on kõik. Meie põlvkond tapab end suhkruga, meie järglased veel enam. Keemia ja säilitusained on väike virvendus selle pinnal, reaalne mure on ülekaalulisus ja seda põhjustav ülesöömine.

    • Nii suhkru, kui ka suhkruasendajatega. Viimased tekitavad ehk rohkemgi probleeme. Ülekaalulisus on aga kinni mõtlemises, mitte suhkru tarbimises.

  7. Kui kõne all on vähese aja kulutamine, et leida omale mahetootja, püsivaiks tehinguiks või hoidku jumal, aiamaa hankimine (kellel selleks veel aega on, viitsimisest rääkimata) või lapse tapmine mitmel erineval viisil, siis langeb kaalukauss viimase kasuks?

    Nüüd ma tean, millise näitega illustreerida ja seletada sõna “kapriis”.

    • Vaata kõigil ei ole seda võimalust, et otsida mööda nurgataguseid. Minu jutu mõte ei olnud selles, et pole kuidagimoodi kvaliteetne toiduaine kättesaadav – minu point oli selles, et see kättesaadavus on tehtud võimalikult keeruliseks. Võtame täiesti tüüpilise linnaelaniku, kel pole nii palju raha, et osta korralikku toitu… nii ta ostabki poola õunu ning ilma värvaineteta Fantat. Sest lastele meeldivad värvilised asjad.

      Tüüpiline vanem ei lähe kuskile maakohta otsima, kust saaks kitsepiima tellida, tema läheb poodi ja ostab 5 kroonise paki lõssipulbrist tehtud piimajooki.

      • Prioriteedi küsimus, alates sellest, kus ise elada, lõpetades sellest, kust ja kellelt osta. Maakolgastes kolamas käia pole küll vaja, tunnike internetis leiab talukauba pakkujaid enam kui kaks ning veidi enama viitsimise korral saab omale soetada kontaktid, kus hinnavahe importsaastaga ei erine kordades.

        Aga see kättesaadavus on juba üldine majandus- ja poliitküsimus, miks ja kuidas suri/suretati kodumaise kauba elujõud ning miks tal erilist comebacki pole oodata.

  8. Ma arvan, et selle jutu point lihtsalt ei ole selles, et ökotoodang on väga raskelt kättesaadav. Kui seda asja veelgi tõsisemalt võtta, siis selgub, et kohati on see peaaegu kättesaamatu.
    Kuid väiksed kuid on siiski need, mis võiks panna liigutama.
    Kui sinu laps siiski ei saa sellises koguses värvaineid, suhkruasendajaid, kõike muud sodi, siis hoolimata kõigest on tema tõenäosus mõne haiguse külgesaamiseks pisut väiksem.
    Äkki tast ei saa hüper, aga kui on, siis äkki on veidi vähem hüper.
    Äkki ei tule talle külge mõnda sajandi tõeb, nagu diabeet, vähk või osteoporoos.
    Ma ei jaga Kauride ja Indrekute arvamist, et kogu tõde seisneb ülekaalus.
    Ülekaal on juba TAGAJÄRG. Selle organismi võime oma ainevahetust reguleerida on väga häiritud – siit järelduvalt peab normaalkaalus püsimiseks sisuliselt kasutama Leningradi dieeti. Aga see tähendab jälle defitsiite.
    Kuid see roheliseks saava või ökoeluviisi aduva inimese dilemma on: ühel hetkel tekib moment, kus leiad, et neid sodisid on tõesti väga palju ja kõige eest ei saa säästa. See ei tähenda aga, et kõike on vaja nurka visata.
    lihtsalt tuleks võtta asja rahulikumalt, üks eesmärk korraga. ja mine tea, mõne aasta pärast selgub, et enam-vähem mõistlikult tarbida ei olegi väga üle mõistuse ülesanne.
    Viimane, mida siin tasuks arvestada, on laia publiku arvamus. Seda aega, mil keskmise eestlaseni jõuab teadmine, et toit ehk määrab ka selle mis me oleme ja kes me oleme, ära oodata ei maksa.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s