Minu Eesti pole minu asi?

teemearaOlen tükk aega mõelnud selle peale, mida teeksid inimesed, kui neile antaks võimalus midagi teha. Nüüd on vastus käes – mitte midagi! Suur kampaania, mis pidi kulmineeruma 1. mail suurte mõttetalgutega on leidnud väga elavat vastukaja kuid seda mitte positiivses vaid hoopis negatiivses valguses.

Iseenesest on ju idee huvitav ja hea – korraldada mõttetalgud, kus inimesed tulevad kohale, arutlevad elu ja poliitika kitsaskohtade üle, valitakse kõige valulikumad probleemid ja siis… jagatakse neid mõtteid omavahel. Ehk nagu üks kommenteerija kuskil netiavarustes nentis – et tädi Maali Kükametsast näeks, millist lahendust on Jaan Viljandist tema probleemile pakkunud. Ilus idee ju sellise keskkonna loomine, kust ehk poliitikutelgi tulevikus hea lugemas käia ja mõtlemisainet võtta.

Aga milles on siis probleem, miks kõik selle idee ära põlgavad?

Esiteks tuuakse vabanduseks kahtlane rahastamine, projekti nimelt rahastati eurorahadega ning sahinate järgi pidavat selle taga üldse üks teatud erakond olema. Teiseks vabanduseks väidetakse mitteteadmine, ehk siis mida tehakse nende mõtetega, mis talgutel kogutakse? Sellega seoses kardetakse sama saatust, mis eelmisel aastal prügi tabas – senimaani istub jäätmejaamas või pole sootukski ära veetud kogumispunktist. Kolmandaks kardetakse, et projekti juhid muudavad projekti erakonnaks.

Need ongi põhilised murepunktid, mida tuuakse vabanduseks mõttetalgutel mitteosalemise kohta.

Mind paneb see igastahes imestama – need vabandused ei ole ju mitte mingil moel tõesed või veelvähem normaalsed põhjused, miks hoiduda antud üritusest! Mis siis, kui eestvedajad panevad erakonna kokku? See ei puutu ju mõttetalgutesse! Mis siis, kui mõtted jäävadki rippuma, vähemalt oled veetnud ühe ilusa päeva diskuteerides, mõeldes ja kaasa rääkides, jaganud oma mõtteid ja kuulnud teiste omi, ehk isegi vaielnud ja midagi uut teada saanud! Ja mis siis, kui üritust rahastavad euroliidu fondid?

Seega kui järgi mõelda, siis ei olegi inimestel mitte mingeid vabandusi antud üritusel mitteosalemiseks. Olgem siis vähemalt ausad ja öelgem, miks me TEGELIKULT sinna ei lähe – lihtsam on ju anonüümsena erinevates uudisteportaalide kommentaariumites mölisemas käia, kui reaalselt kohale minna ja oma sõna öelda. Hea on ju korrata mantrat, et mitte keegi lihtrahvast ei kuula aga kui antakse selleks võimalus, siis on tuhat häda, millel ühelgi pole alust.

10 thoughts on “Minu Eesti pole minu asi?

  1. inimesed ei oska mõtlemist hinnata ega isegi mõtelda. parem on ju alati niisama targutada. praktilis-ratsionalistlik materialist võib tulla riisuma või isegi ehitama, aga mõttetöö on talle raske.

  2. Aga huvitav, kuidas iseloomustada seda vingu, mis igapäevaselt portaalide kommentaariume täidab? Kui see pole mõtlemine siis on see mõtleva inimese mängimine. Konstruktiivse lahendi leidmiseks on tavakommenteerija liiga laisk, liiga mugav ja liiga kinni oma hädades – inimesele meeldibki olla hädine!

    Ja kuna olen siin varem rääkinud, et kommentaator, üks keskmine kommentaator ei ole mingi eraldi rass, vaid inimene tänavapildist, minu ja sinu naaber ehk, siis annavadki sellised mõtted väga kurva pildi hetke genofondist Eestis.

  3. Let me tell you a story…
    Elasid kord kaks meha, kes kogemata koos töötama sattusid.
    Esimene neist oli eesti, teine ja aastaid vanem oli venerahvuse esindaja. Kord juhtus esimene teise käest küsima, et miks tema pidevalt salgab, et ta eesti keelt oskab kuigi tal see keel ju heaste suus on.
    Ja teine siis kostis maakeeli, et tema juba vana mees on ja ei taha, et tema üle naerdaks, seda aga pidavat tihtlugu juhtuma kui tema pikemalt eesti keeles räägib ja sõnu valesti välja ütlema satub.
    Nii nad siis töötasid edasi ja eestlane katsus irvet tagasi hoida kui venelane maakeeles rääkis.
    Naer on terviseks , isegi teiste üle…sellepärast ei tahetagi minna igalepoole oma mõtteid avaldama.

  4. seepärast mina osalengi grupis mis juba ka midagi konkreetset TEEB. selles trammigrupis. sest see on kõige otsesemalt ka minu piirkonnaga seotud, (Pelgurand, Kopli) ja teemadega mis mulle korda lähevad (linnaruum, kultuur, trammid jne) isegi kui kogu mõttetalgute päev tervikuna kukub lahja välja siis sealt on ikka midagi loota. küsimus pole mingi mõtlemiserekordi püstitamises vaid õigete inimeste kokkusaamises. kui kohal on õiged inimesed siis mõeldakse õigeid asju.

  5. No vat, mina mõtlen seda ammu juba, miks on vaja selliseid asju teha. Paisatakse õhku idee, mis kellelgi kuskil toanurgas tuli – oh, teeks head. Siis sekkuvad sinna igasugused muud onklid, idee müüakse sisuliselt maha ja sest tehakse pask. Niikuinii on enamik neist ideedest sellised, mille teostamiseni ei jõuta. Osa neist kirjutatakse kuskile üles, et siis mõni “kõrgem” tegelinski saaks tulla paari aasta pärast lagedale sama ideega ja end teabkelleks kroonida. Nii et eks see olegi kokkuvõttes lihtsalt üritus, kus inimesed niisama kohale tulevad ja jutustavad. Nagu jaanipäev, noh.
    Ja mitte et ma otseselt vihkaks ettevõtmist. Tore, et keegi viitsib. Aga see asi on kuidagi liiga hapuks lännu. : )

  6. Pingback: Ilus Eesti Asi! « Vaatenurk maailma

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s