Kristlased laste jahil

Jõulud on ilus aeg. See on ka aeg, mida palistatakse juba aastasadu ilusa muinasjutuga Jeesusest, kes justkui pööripäeva paiku olevat sündinud. Jõulud on seega ka aeg, mil igasugu mustakuuemehed lähevad kihevile, meedia pöörab religioonile rohkem tähelepanu ning inimesed voorivad kirikutesse. Kes tänu oma usule, kes tänu oma perekonnale või suguvõsale.

Eriti moodi on läinud viimastel aastatel usutegelaste jõulusõnumite levitamine nii trüki- kui ka veebiväljaannetes. Et ikka saaksid tarkusesõnadest osa ka need, kes mingil põhjusel kirikusse ei satu. EELK peapiiskop Andres Põder vestles oma jõulusõnumis ka laste teemal ning eriti sellest, kuidas kiriku hingekirja suurendada.

Mööduv ja eelolev aasta on meie kirikus ristimise teema-aastateks. Ükski ristitu ei peaks jääma üksi. Üksik halg kustub tuules, koos leegitsevad nad aga veelgi eredamalt. Kas ei võlgne me kaaskristlastena, lastevanematena ja ristivanematena oma lastele innustavat eeskuju, sütitavat usku, ehedat usukulda? See on kink kogu eluks. Olgu jõulude ja uue aasta juhtmõtteks: Koos lapsega kirikusse! Mõelgem, millise panuse olen andnud oma koguduse pühapäevakooli töösse? Kas minagi ei võiks olla „väike karjane“?

Loe lähemalt Sündikaadist.

Miks mulle ei meeldi kristlus? Nagu kommunismgi, on ka kristlus inimloomuse ekspluateerimine, selle hüvede ära kasutamine ja pahede alla surumine, hirmule ajendatud religioon, mis peab inimesi mõtlematuteks ja nõrkadeks, sünni poolest patusteks olevusteks. Sealhulgas ka lapsi. Muidugi on krisliku õpetuse juured märksa sügavamad, patu algne alus oli karma, taassünd läbi õppekogemuste ning ka teised praeguseks dogmaks muutunud “kirikutõed” on pärit enne-meie-aegsetest paganlikest maailmavaadetest. See aga ei muuda fakti sellest, milliseks on religioon muutunud täna inimeste ahnusele, saamahimule ja valitsemissoovile.

Krislus on silmakirjalikkus, räägitakse vabast tahtest ja jumala armust, ent samas ei lasta lapsel enesel luua oma sisemaailma, et maailmas hakkama saada. Laps peab ise saavutama eneses tasakaalu, peab ise leidma oma usu, olgu see siis milline tahes. Vanemad saavad olla selles vaid suunajad, teejuhid, abistajad, mitte aga sundijad ja käskijad. Ent eks igaüks teab, kes on kõige suurem käskija ja kõige suurem sundija – ikka seesama kelle enda elu on teiste poolt lükata ja suunata, kel endal pole oma teed ja sihti, vaid kes astub teiste radu pidi.

Seega palun – päästke meie lapsed, sest neil on õigus elada oma elu ja mõelda omi mõtteid.

3 thoughts on “Kristlased laste jahil

  1. Kristlus on siis jube asi, jah? No hüva. Aga mida sa asemele pakud? Esita omapoolsed moraalipostulaadid, palun!

    Sest nimodi tühjalt kohalt võib kõike väita. Tõde selgub aga tihti võrdluses. Ootan huviga.

  2. a s e m e l e ei pea enam midagi pakkuma.
    Mõned vanemad hirmutavad lapsi: külmiku uks pane ruttu kinni, muidu tuleb sealt jäädraakon välja külmutab su ära.Jumalaga on lood nagu selle draakoniga.Teatud arengutasemeni jõudmiseni laps usub ja kardab ning ei lase siis külmikul sulada:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s