Religiooniga või ilma

Kas uskuda jumalat või mitte uskuda. Kas õpetada oma uskumusi teistele või mitte õpetada ja kui õpetada siis kus jookseb piir vaba tahte ja pealesunnitud uskumuse vahel? Just selliste küsimustega on juba tükk aega kokku puutunud Eesti üldsus, leidmata tänaseni ühtset lahendit probleemile – Kas Eesti haridussüsteem vajab usuõpetust või mitte?

Enne kui edasi minna, peaksin mainima paari asja. Nimelt on arutlustes läbi käinud õppeaine nimetused erinevad: usuõpetus, usundiõpetus, religiooniõpetus, religioonideõpetus ning isegi kultuuriõpetus. Viimane neist on eriliselt kahepalgeline nimetus antud õppesuuna kohta. Religioon nimelt ei ole kultuur, ta võib olla paljudes kohtades küll kultuuri aluseks, ent sellest jääb väheks, et teda nõnda särava tiitliga pärjata. Nii palju kui on diskuteerivaid inimesi, niipalju on ka olnud arvamusi erinevate nimetuste kohta – ühed väidavad et religioonideõpetus on hea ent on kategooriliselt religiooni- või usuõpetuse vastu. Tundub, et praeguseks ongi kogu problemaatika pidama jäänud selle väikse lingvistilise eripärasuse taha, mida Eesti keel meile pakub.

Olgu selle usu või usundiga nagu ta on, ent üks asi on kindel – selleks, et meie haridussüsteemi üldse mingi õppeaine lisada, on tarvis õppeainele kava. Ja ainus institutsioon, kes sellega senimaani hakkama on saanud, on EELK. Nende usuõpetuse õppekavaga saate tutvuda siin: http://www.eelk.ee/religiooniopetus2.html
Nagu näha, räägitakse õppekava tutvustuses küll kultuuride paljususest ning esivanemate päranditest, ent ainekavaga lähemalt tutvudes võib avastada, et see on lihtsalt üks suur häma ja keerutamine – juba algklassidest peale hakatakse tutvustama piiblilugusi ning nende alusel eetikat õpetama, kristlik kultuurilugu, kirikulugu jne.

Pole kahtlustki, et kõlava nimega religiooniõpetus on tegelikult lihtlabane usuõpetus, mille varjus hakatakse juba maast madalast tulevast põlve välja koolitama “kultuurseteks lammasteks.” Ainekava prooviversioon on heaks kiidetud religiooniõpetuse ümarlaua poolt ning on enam kui kindel, et kui haridusministeerium annab religiooniõpetusele rohelise tule, läheb käiku just nimelt see, EELK poolt kokku pandud õppekava. Kõige selle juures ei panegi mind enam imestama kiriku plaan Põhiseaduse vastaselt siiski siduda end riigiga, sest antud võiduga suudaks ta allutada väga suure osa senimaani vähemalt nime järgi ilmalikust ühiskonnast.

Usku ja religiooni ei saa mitte mingil moel õpetada. Kindlasse kultuuriruumi mitte kuuludes jäävad meie jaoks tahes tahtmata võõraks sealsed kombed ja uskumused ning neid läbi omaenda kultuuriprisma uurida on sama hea kui seda üldse mitte teha. Seetõttu loobugem ka neist mõttetutest vaidlustest religiooniõpetuse poolt või vastu ning vaadakem parem seda osa, mida religioon enda pärusmaaks kuulutab – moraal ja eetika. Inimeste moraali ja eetilist põhja ei suuda mitte kunagi mitte ükski instants “omastada.” Need on miski, mis on juba inimkonna algusaegadest alates inimeste loomupärased omadused, instinktide põhjal arenenud emotsionaalne baas. Moraal ja eetika ongi meie esivanemate pärand, mitte aga nende religioosse kuuluvuse mõõdupuu. Kui me kunagi peaks seda mõistma ning just selle mõistmise tähe all hakkama noori õpetama, siis pole ka enam mõttetuid vaidlusi teemadel religiooniõpetus või usuõpetus.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s