Ninasarviku profiil

Vahel tundub meile kõigile, et poliitika on räpane. Vahel tundub meile kõigile, et poliitika ei olegi enam poliitika, vaid sellest on saanud miskit kõrgema pilotaaziga äriühingu sarnast. Ostmine, müümine, pakkumine, lõppematud rahavood ning kõrgemal tasemel, sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvate tehingutega korruptsioon – see ongi ainus millega suudab keskmine eestlane iseloomustada riigijuhtide igapäevaelu. Ja kõige selle, tavainimest tüdimuseni ära tüüdanud sebimise hulgast paistab eriti selgelt silma üks persoon. Osade arust karismaatiline isiksus, teiste arust suur ja kindel juht, kolmandate meelest aga intrigant ja riigireetur.

Keskerakond on alati ajanud kummalist poliitikat Eestis. Kesktee valimine on omamoodi “ei ole liha ega kala.” Samas aga kumab nende üldisest tegevusest läbi tugev kalle vasakpoolsusesse ning parempoolsusele pigem oponeeritakse, kui et üritataks sealt välja sõeluda häid ideid, mida seal ka kindlasti leidub. Antud partei hing ja süda, Hundisilma talu peremees Edgar aga paneb kogu Eesti poliitilise ladviku haavalehtedena värisema, kuna tundub, et antud persoon on lihtsalt süüdimatu. Kuidas on selline asi üldse võimalik? On üks erakond, mis sülitab laia kaarega kõikidele eestlastele ning sellele vaatamata paneb valimised jätkuva eduga kinni. On siin siis süüdi Savisaare ääretuna paistev poliitiline helgepealisus või üle äärte pulbitsev karisma, üks on kindel -ilma Edgarita Keskerakondliku armee eesotsas ei eksisteeriks ka toda parteid praeguses konditsioonis.

Edgar Savisaar on kindlasti iidoliks ja vaimseks õpetajaks paljudele uutele poliitilistele võimuritele. Ratas isegi mõtleb juba sarnaselt Hundisilma peremehele. Ain Seppik, Jüri Ratas, Edgar Savisaar – nad vaatavad sulle süüdimatult silma ning ütlevad, et must on valge. Keerates sulle selja kinnitavad nad kolmandatele isikutele, et musta pole olemas ning kui üritad aru pärida, siis saad vastuseks, et must on tegelikult punane. Inimesed, kes on sügavalt hämmeldunud sellisest käitumisest, võivad aru pärida palju tahavad, ent nende arupärimised jäävad hüüdja hääleks kõrbes. Poliitilistele avaldustele pannakse vastama erakonna väikesed mutrikesed, tankistid, või siis lükatakse rahva palge ette mõni naissoo esindaja, paljude arust ka võimalikult atraktiivne, et seeläbi lausvale võimalikke tagajärgi veidi “pehmendada.” Lausvale? Aga keda see huvitab? Dikteeritakse ju iseenda ja oma erakonna riigivastase tegevuse seletuseks erakonna programmilisi seisukohti, mis sest, et need mitte mingil moel ei kattu erakonna tegevustega. Ja inimesed noogutavad nagu mõistes seda lollust mis neile söögi alla ja söögi peale ette serveeritakse ning elu läheb edasi.

Ja ta lähebki. Sest eestlane, va loll loom neelab ju kõik alla. Ja aeg selleks, et too laulusalmidest tuttav “lahvatav vimm” ka tõesti lahvataks ja miskit muudaks, on kahjuks juba möödas? Või kas on? Kas Eestit oleks suutnud omal ajal päästa kodusõda või on tolle sündmuse sündimise lugu alles käsil? Aeg näitab.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s