Ansip kardab valitsusevastast sõda

Peaminister kardab valitsusevastast sõda?

Andrus Ansip muretseb oma ligimeste pärast. Ligimese all ei pea ma silmas Eesti rahvast, keda ameti järgi ta tegelikult teenima peaks ning kelle huve esmatähtsaks pidama, ei – ligimene on Ansipi jaoks pigem tema leivaisa. Reformierakonna suutlikkus üldse midagi valitsuses või riigikogus korda saata tuleneb suuresti nende oskusest tuulelippu mängida.

Koalitsioonilepe Keskerakonnaga tagas magusa riigipiruka tüki ning enne järgmise aasta valimisi on maha käidud ka juba tulevikuplaanid – Reformierakonna jaoks on tähtis riigivalitsemisse oma panus anda, pole tähtis, kas siis koos vasakpoolsete või parempoolsetega, kas roheliste või hoopistükkis venemeelse parteiga.

Seega pole ime, et riigikogus pronksmehe valvet põhjendanud Ansip tõdes, et seal läbi viidud politseivõimu rakendamine vaba riigi pealinna südames, minnes vastuollu Eesti Vabariigi põhiseadusega, oli igati õigustatud, kuna sõda ei olevat niiviisi puhkenud.

Millist sõda?

Kui Eesti rahvuslased, kes on hingepõhjani solvunud meid okupeerinud punasõdurite iga-aastasest trallitamisest meie kõigi aul ja uhkusel, julgevad esiti linnavalitsuselt ning seejärel valitsuselt midagi nõuda, siis kas seda peetakse sõja kuulutamiseks?

„Oluline on, et meie politsei ja julgeolekuasutused suudavad prognoosida ja ennetada suuremaid ohte riigi julgeolekule ja avalikule korrale,” rõhutas Ansip riigikogu pressitalituse sõnul. „Usaldan meie õiguskaitseorganeid. Olen veendunud, et ohuhinnang on olnud adekvaatne ja tehtud kulutused on olnud otstarbekad,” märkis peaminister.

Viimaste kuude sündmuste tegelikkus ja Ansipi sõnad satuvad kahjuks omavahel vastuollu. Kui riigiaparaat kaitseb põhiseadust rikkudes iseenda võimetuse vaka all hoidmist, siis kas me üldse vajame sellist valitsust? Muidugi mitte.

Kui Eesti Vabariigi peaminister avalikult tunnistab, et rahvuslased, kelle esmane eesmärk on tegelikult oma rahvusriigi säilimine, on mingil moel ohuks riigi julgeolekule, siis tuleb tõsiselt kaaluda sellise peaministri võimekust asju adekvaatselt hinnata.

Ansipi sõnul põhineb tema arusaam rahvuslaste ohust Eesti riigile teatud “õiguskaitseorganitelt”. Riigi poliitiline julgeolek on aga Kaitsepolitsei rida. Seega võime julgelt väita, et KAPO tegevuse päästikuks oli siiski Eesti Rahvuslik Liikumine ning meie tol ajal veel mitteliikmete julgus meie esiisade mälestusele näkku sülitavate okupantide tõelise palge paljastamisel üldsusele. Kaitsepolitsei poolt vaadates oleme meie Eesti riigi julgeoleku jaoks ohtlik jõud, kuna meid seostatakse paremäärmuslastega, kes oma tegevuses toidab teist äärmuslust – vasakbolševiste.

Väga huvitav lähenemine KAPO poolt – ära sitta torgi, siis ta ei haise. Aga just nimelt peab torkima, senikaua kuni keegi lõpuks kätte võtab ja väljaheite eemaldab. Senikaua kõnnime tast lihtsalt mööda, senikaua pigistame lihtsalt silma kinni iga aasta mais ja septembris – ehk probleem kaob ise koos nende vanade ja põdurate okupantidega. Ei kao.

Sest nagu suuršovinismile kohane – juba koolitatakse valmis uusi põlvkondi “antifašiste”, kelle peaeesmärgiks seatakse eestluse kui neofašismi kasvulava hävitamine.

Valitsusele soovitaksin muret tunda just nende, eestluse põhimõtteid ja aateid õõnestavate isikute, mitte meie tegevuse üle, kes me julgeme oma ühiskonna mädakoldeid katki lõigata.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s