Vaatenurk maailma

Üks kahjulik müüt on levimas inimeste seas ning see müüt väidab, et üksikkandidaatide poolt ei ole mõtet hääletada kuna neile antavad hääled kanduvad 5% künnise ületamatuse korral edukamatele erakondadele. Tuleb välja, et see on täielik väljamõeldis.

Selle nädala alguses saatsid üksikkandidaadid ühispöördumise Vabariigi Valimiskomisjonile, eesmärgiga saada selgesõnaline kirjeldus selle kohta, mis siis ikkagi juhtub nende häältega, mis antakse üksikkandidaadile, kes ei osutu valituks, ehk ei saavuta isikumandaati.

Kolmapäeval saabus Valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibula vastus, kus toonitatakse selgesõnaliselt, et “olenemata sellest, kas üksikkandidaat osutub valituks või mitte, jäävad üksikkandidaadile antud hääled temale.”

Seega, kui ma hääletan Jaani poolt, siis võin olla kindel, et minu hääl ka Jaanile jääb, mitte ei liigu kahtlaseid teid pidi koefitsendi alusel valitsevatele erakondadele.

Toon siinjuures ära ka Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe vastuse üksikkandidaatide pöördumisele täismahus (algselt avaldatud syndikaat.ee lehel):

“Lugupeetud üksikkandidaadid

Vabariigi Valimiskomisjon kinnitab, et Riigikogu valimise seadus ei näe ette valimistulemuste kindlakstegemisel üksikkandidaatidele antud häälte ülekandmist erakondade nimekirjades kandideerijatele ega teistele üksikkandidaatidele. See, kuidas toimub mandaatide jaotamine erakonna nimekirja siseselt, ei puuduta üksikkandidaatide hääletamistulemuste kindlakstegemist. Olenemata sellest, kas üksikkandidaat osutub valituks või mitte, jäävad üksikkandidaadile antud hääled temale.

Käesolevatel valimistel oleme valimistulemuste kindlakstegemise korra selgitamisele pööranud erilist tähelepanu. Lisaks selgitustele Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel ning meedias on valminud ka seda tutvustavad teleklipid („Valimiskool“) samuti on avatud ekoolituskeskkond eraldi õppematerjaliga valijatele.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Heiki Sibul
Esimees”

Loodetavasti aitab see veidi hilinenud info veel neid, kes pole valimas käinud.

Olgem ausad – erakondadest ei ole sel korral võimalik valida ühtegi. Viimase nelja aasta jooksul on absoluutselt kõik erakonnad saanud hakkama millegi täiesti idiootse ja inimvaenulikuga. Valimislubadused meenuvad alles siis, kui ring täis ja vaja enda eksistentsist taas valijaid teavitada. Kõik muudkui lubavad, aga kus te kallid seltsimehed siis neli aastat olite ja mida tegite???

Kas meil on haugi mälu, et me ikka ja jälle neidsamu tegelasi tagasi valime?

Et asja enda jaoks selgeks teha ja ka teistele oma ideed tutvustada, peaks vast alustama sellest, millised on meie valikud märtsis.

Reformierakond

Esmalt on meil muidugi hetkel võimul olev Reformierakond. Oravad on ilmselgelt majanduslikult kindlustatu valik. Ent siin tasuks meeles pidada, kas ultraliberaalne maailmavaade sobib ikka eestlasele? Kas meie elu-olu peakski lähtuma vaid majandusliku süsteemi koorekihist, jätmata kõik muud valdkonnad, kaasa arvatud majanduse alumise otsa, tähelepanuta? Mida teevad reformarid meie kultuuri toetamiseks? Mida teevad nad vaesema elanikkonna toetamiseks? Viimase aasta jooksul on keskmine palk meil küll tõusnud, ent seda vaid rikkama elanikkonna arvelt, mediaanpalk pole muutunud. Lisaks selgus eile avalikustatud uuringust, et sel ajal, kui nö. keskklassi eestlase palk pole sisuliselt tõusnud, on tõusnud aga toidu- ja tarbekaupade hinnad keskeltläbi 1,5 korda rohkem kui keskmine palk (mitte mediaanpalk, sest mediaanpalgast rääkimine näitaks kohe, kui nutune on olukord tegelikult tööturul). Ansipi vastus töötutele – õpi selgeks uus amet ja saadki tööle. Kuigi olen sellega põhimõtteliselt nõus, ei saa ma toetada Ansipi arvamusavaldust, sest niimoodi ühe latiga kõiki inimesi lüüa ei saa. Kõik ei ole võimelised ümberõppima iga kord kui töötuks jäävad, kõik ei ole hobitöölised. On oma ala meistreid, kes tõesti oma tööd hingega teevad, ent nad ei saa tööd, kuna ettevõtjad palkavad nende asemel praktikante või lihtsalt odavama palgaga leppijaid.

Ja veel – esimesena tulevad mulle kohe pähe Tartu Rahu piiridest loobumine, uue, metsa röövraiet lubava seaduse kinnitamine ning seadus, mille alusel saavad välismaalased meie maa tükk tüki kaupa lihtsalt üles osta.

Kui valid Reformierakonna, oled nende punktidega nõus, oled nõus loovutama 10% Eestimaast ja meie kultuurist, oled nõus maha müüma meie väärtusliku metsa välismaalastele.

Foto: Peeter Langovits, Postimees

Keskerakond

Järgmiseks on meil opositsioonipartei Keskerakond. Ma ei teagi, kas selle erakonna puhul nutta või naerda. Loodan ja usun, et seal on arukaid inimesi, ent nende arukate sõnavõtud on jõuetud. Minu silmis on tegemist erakonnaga, kellele kuulub vaieldamatult “Eesti vaenlase” tiitel. Kui Reformierakond müüb Eesti maha, siis Keskerakond tahab seda kinkida. Ja mitte Euroopale, vaid hoopistükkis meie igipõlisele vaenlasele. Erakond, kus lausvaled ja demagoogia on igapäevaelu lahutamatu osa, kus omadele antakse keeksi ja võõrastele nuuti. Sisuliselt on Keskerakond ärastanud meie pealinna ja muutnud selle “turvaliseks oaasiks keset reformi lollust” nagu nad ise seda kutsuvad. Tegelikkus on aga selline – lasteaiad jäetud rahata, koolid suletud, müügimaks ja paadimaks (ja siis nad veel nõuavad – AITAB hinnatõusust!). Kõige enam kriibib minu hinge aga kahe aasta tagune lugu, kus suurte eelarvekärbete aegu teatas linnapea Savisaar lasteaedadele, et kahjuks meil raha pole ja peame teie eelarveid kärpima. Kui siis kolme kuuga jõudsid lasteaiad oma eelarveid ise reguleerida ning said lastevanematega kaubale, et viimased wc paberit ja muud vajalikku ise hangivad, kui pooled kasvatajad aeti poole koha peale ning rühmad vägivaldselt kokku sobitati, tuli seltsimees Savisaar ja teatas imestunult, et tema ei tea eelarvekärbetest midagi. Mäletan seda viha ja ängi, mis mind tol hetkel valdas. See viha ja äng valdab mind pidevalt, kui näen seda meest järjekordset sigadust tegemas. Hiljem ta muidugi rõõmsal häälel kuulutas, et mitte linn ei käskinud lasteaedadel vööd kokku tõmmata, vaid süüdi on ikka Ansip, kes siis muu.

Kui valid Keskerakonna, toetad lasteaialastelt röövimist, endistelt KGB-lastelt teenete ostmist ning korruptsiooni ning onupojapoliitikat. Lisaks on tegemist erakonnaga, mis on tuntud kroonilise laenajana ning laenude tagasimaksmisel rahapesuskeemide kasutajana. Just täna avaldas Ekspress ühe järjekordse skeemi, mis puudutas Savisaare miljonivõlgu fiktiivsetelt ettevõtetelt.

Isamaa ja Res Publica Liit

IRL on minu silmis senimaani olnud suhteliselt süütu rahvuslikult meelestatud erakond, Mart Laar aga õige mõtlemisega asjalik mees. Vale! Tegelikkus on hoopis selline, et peale Res Publicaga liitumist ei ole endisest rahvusmeelsest erakonnast tuhkagi alles. Noored respublikaanid on teinud oma töö ning erakonnast on saanud oravapartei lakei. Olid ju nemadki värske metsa-maha-müümise seaduse tulihingelised pooldajad. Lisaks tekitab enam kui kahtlaseid küsimusi nende erakonnaliikme ja ühtlasi majandus- ja kommunikatsiooniministri, Juhan Partsi patroniseeritav Eesti Interneti Sihtasutus, mis hämarate tehingute ja täiesti läbipaistmatu tegevusega on pandud rahva raha röövima ning meie kohalikku kultuuri hävitama. Olgem ausad – domeenireformi tagajärel esialgselt lubatust ligi kaks korda suuremat tasu nõuda, ettekäändel, et tegemist kulupõhise arveldusega, on sigadus. Veel suurem sigadus on aga see, et kalkulatsioonide järgi neil selliseid kulusi ei olegi ning selle tõiga peitmiseks tehakse reklaamifirmadega “fiktiivseid kampaaniaid” mille sihtgrupp ja teostus on täiesti loogikavastased. Näiteks ostis EIS domeenireklaami domeenide ÜMBERregistreerimise kohta Tallinna bussipeatustesse ja ajalehtedesse, täiesti sihtgrupist mööda! Seda enam, et sihgrupi puhul oli tegemist inimestega, kelle otsesed kontaktandmed (e-mail ja telefon) olid EIS registrites olemas! Võibolla seletab seda reklaamikampaaniat lähemalt see, et kõnealused reklaamid ilmusid vahetult peale valimisreklaami keelustamist sinna kohtadesse, kus varasemalt olid IRL valimisreklaamid? Ju sai IRL parema diili oma valimisreklaami tegemiseks, kui nad kindlustasid, et reklaami tellimine jätkub ka peale keeluaega, lihtsalt teisel kujul.

Kui valid IRL-i, toetad hämaraid tehinguid ministeeriumite tasemel, oled nõus meie metsa maha müümisega välismaalastele ning nõustud lepinguga, mille teine osapool ei kavatsegi lepingutingimusi täita, sest puhtreaalselt ei ole see võimalik.

Sotsiaaldemokraatlik erakond

Sotsiaaldemokraadid on asunud rünnakule peale vere vahetust. Uus veri tahab näida uudse ja puhtana, põhimõttekindla ja inimestest hoolivana, ent tegelikkuses on see kõik vaid sulaselge jama. Peale Savisaare rahaskandaali teatas Mikser kategooriliselt, et senikaua kuni Savisaar on Keskerakonna esimees, senikaua on välistatud igasugune koostöö Keskerakonnaga. Nii lahkutigi linnavalitsuse koalitsioonist, ent jäeti oma ametnikud siiski paigale!? Eks soe koht linnavalitsuses kaalub ju üle kõiksugu põhimõtted. Samuti teatas Mikser nädalad hiljem, et peale valimisi ollakse valmis koostööks ka Keskerakonnaga. Kui see pole kahepalgelisus, siis ma ei tea, mis kahepalgelisus on.

Sotsiaaldemokraatidel on maailma kõige naljakamad valimislubadused. Näiteks lubavad nad langetada toidukaupade tulumaksu 5% peale, et pidurdada hinnatõusu. Kas nad sellest aru ei saa, et selline tegevus on ühekordne tegevus, aasta jooksul hinnad korreleeruvad ja kõik jätkub endistviisi. Ainus, mis saavutatakse, on see, et riigile laekub vähem makse kaupade pealt ja rohkem makse tarbijate ehk siis lihtinimeste pealt. Lisaks toetavad nad üliõpilase palka ning progressiivset tulumaksu, mis sisuliselt tähendab seda, et maksame õpilastele õppimise eest ja karistame neid hiljem 4% suurema tulumaksuga, kui nad hea koha peale saavad.

Kui valid Sotsiaaldemokraadid, toetad kahepalgelisust ja rumalaid otsuseid. Toetad nende inimeste karistamist, kes teenivad üle 1000 euro kuus ning toetad üliõpilaskonna laostumist. Kui ülikooli koht on tasuta ja seal käimise pealt veel juurde makstakse, siis milliseks osutub ülikoolides pakutava hariduse kvaliteet 2 või 3 aasta pärast?

Karikatuur: Urmas Nemvalts, Postimees

Erakond Eestimaa Rohelised

Erakond Eestimaa Rohelised – ei saa tõsiselt võtta erakonda, kes taob palli vaid ühte väravasse ning jätab muud valdkonnad tähelepanuta. Nende suur austus tuulegeneraatorite suhtes jätab aga täiesti tähelepanuta nende generaatorite mõju keskkonnale ja inimestele. Lisaks on nende viimase aja tegevused jätnud mulje kui väga libedate võtetega erakonnast. Piisab sellest, kui meenutada, milliste ebaausate võtetega Strandberg endale despoodi koha kinnitas ning kuidas praegusel valimisteajal nö. vabakandidaate ära ksutatakse jättes mulje, justkui oleks tegemist üksikkandidaatidega, kui tegelikkuses lähevad neile antavad hääled siiski roheliste erakonnale. Sellel erakonnal ei ole praegusel kujul mitte mingit tulevikku.

Kui valid rohelised, siis toetad rumalaid otsuseid ja läbimõtlematut valimisplatformi, toetad erakonda, mille seesmised lõhed on liiga suured selleks, et tegutseda erakonnana, liiati siis fraktsiooni või suisa valitsuskabinetina.

Eestimaa Rahvaliit

Rahvaliit on erakond, mis on läbinud kõige rohkem muutuseid viimase paari aasta jooksul. Vanadest sooja koha soojendajatest on lahti saadud, maadevahetajad minema löödud (Keskerakond võttis lahkelt Tuiksoo enda rüppe). Ja olgem ausad – nende värske start on olnud päris hea. Kuigi maadevahetuse ja Juhan Aare fiaskod heidavad senimaani varju sellele erakonnale, ei suutnud ma leida nende praeguses valimisprogrammis eriliselt silmatorkavaid rumalusi. Vastupidi – mul jääbki üle vaid nendega nõustuda. Ent pole head ilma halvata – mingil kummalisel kombel ihaldavad rahvaliitlased oma ridadesse endiseid interrindlasi ja veendunud kommuniste Vasakpartei ladvikust! Näiteks Maardu linnapea Georgi Bõstrov, kes on Balti riikide esindajaks ülemaailmses Vene kaasmaalaste nõukogus ning kes 1991. aasta augustiputši ajal tervitas riigipöördekatset ja heiskas Maardus selle märgiks punalipu. Ja neid endiseid internatse on seal nimekirjas veel ja veel.

Kui valid Rahvaliidu, toetad aatelisi, ent selgrootuid põhimõtteid ning sinu valik kaob õige pea koalitsioonilepingute vahele ära, nii et neist mitte miskit välja ei tule. Samuti on kahtlased nende seotused jätkukommunistide ja otseselt Eesti vastu töötavate isikutega, tekitades küsimusi – miks on Rahvaliidule neid inimesi tarvis? Kui tead veel põhjuseid, miks mitte Rahvaliitu valida, anna palun teada.

Eesti Iseseisvuspartei

Eesti Iseseisvuspartei on senimaani olnud suuresti tähelepanuta jäänud erakond. Ja ega ausalt öeldes ka see aasta väga ei erine. Miks? Sest erakonna esimees Vello Leito on oma tegutsemises üli-paranoiline. Nii on keeldutud mitmetest tele- ja raadioesinemistest, on keeldutud ka debattidest, mis oleks kindlasti EIP-ile toonud veidi tuntust juurde. Praegusel hetkel on aga EIP lõhenenud seesmiselt, loodetavasti suudab siseopositsioon Leito esimehe kohalt eemaldada, vastasel juhul jääbki EIP tegutsema kapierakonnana.

Kui valid Eesti Iseseisvuspartei, toetad küll iseseisvuslaste aateid, ent loovutad oma hääle täiesti kasutult erakonnale, mida palistavad erakonna juhtide seas paranoia, tõestamatud faktid, vandenõuteooriad ning plaan Eesti majanduslikku ja ühiskondlikku blokaadi viia. Lisaks pooldab erakonna esimees Vello Leito kohalike vene koolide eestikeelsele õppekavale üleviimise peatamist.

Ja nüüd – üksikkandidaadid

Ent nüüd jõuamegi selle punktini, miks ma eelistan üksikkandidaate – nimelt on üksikkandidaadi riigikokku pääsemine märksa mõjusam, kui rahvaliitlase. Sest kui rahvaliidust saab vaid üks väike killuke kaootilisest opositsioonist, siis üksikkandidaatidel on võimalus olla pinnuks tagumikus kõigile. Meil on üksikkandidaatide näol tegemist väga laia spektriga inimtüüpidest – alates tõsistest aatemeestest ja diplomaatidest kuni tolategijateni välja. Ent fakt on, et üksikkandidaadid esindavad meie rahva läbilõiget. Kui ikka hing on must ja meel on täis, siis on inimene võtnud kokku julguse ja kandideerib ise. Sest muud moodi enam ei saa, sest erakondi enam valida ei saa. Ja pole ime, et osa üksikkandidaate tundub meile toladena, sest nad pole harjunud tähelepanuga, nad pole loodud selle ameti jaoks, kuhu nad kandideerivad, ent nende süda on õiges kohas ja just seepärast nad ongi selle tee jalge alla võtnud. Nad tahavad näidata, et enam ei ole tõesti muud lahendust, kui et tuleb ise käed külge panna. Kuigi ei oska või ei tea, ei ole lihtsalt muud võimalust.

Ja need üksikkandidaadid, keda rohkem soositakse ja kellest paremini arvatakse, ka nemad on tegelikult sama asja peal välja, ka nemad valutavad südant meie tuleviku pärast. Kui nad oleks tahtnud saada sooja koha peale, oleks nad juba ammu liitunud mõne eduka erakonnaga ja seal Toompeal platseerunud. Ent nad pole seda teinud, selle asemel kandideerivad üksikkandidaatidena, kuigi on teada, et erilist edu neile selliselt positioonilt ei lubata. Ja just see on põhjus, miks mina neid usaldan.

Just see on põhjus, miks mina nendel valimistel oma hääle üksikkandidaadile annan. Sest muud võimalust ju lihtsalt EI OLE!

Üks müüt on levimas valijate seas. Ja see müüt väidab, et üksikkandidaati pole mõtet valida, sest see hääl läheb raisku ja selle häälega toetad hoopis võimuerakondi. Aga milles on siis vahe? Kui sa jätad üksikkandidaadi poolt hääletamata ja annad oma hääle hoopis erakonnale, ei ole ju muud vahet kui vaid see, et sa teadlikult toetad neid sigadusi, mis erakonnad on teinud. Kui aga annad oma hääle üksikkandidaadile, toetad sa nende sigaduste vastu astumist, isegi kui sinu hääl peaks sealt edasi liikuma erakonnale. Aga sinu südametunnistus oleks puhas ning lisaks sellele oleks ka valimistulemuste statistika teine – erakordselt suur toetus üksikkandidaatidele paneks ehk üldsust rohkem mõtlema ning ei laseks erakondadel meid järgmised neli aastat süüdimatult röövida ning maha müüa.

Isikumandaati ei ole üldse raske kätte saada ning mina olen nõus andma oma hääle. Selleks, et minu südametunnistus oleks puhas ja et meie valitsemispoliitika muutuks. On ka juba aeg…

Oleme elamas huvitaval ajajärgul, kus kõik suuremad otsused meie ümber sõltuvad erakondade suvast, erakondade suva aga paari-kolme kõvema tüübi arvamusest selle kohta, milline peaks ideaalne maailm olema. Nii juhtubki, et kui inimesed on pettunud Keskerakonnas, valivad nad reformarid kuna ega ometi keegi teine ju kesikute vastu ei saa. Ja kui inimene valib kesikud, siis just seepärast, et ega keegi teine ju reformarite vastu saa. Müstika. Kes siis ikka julgeb ka reaalse kasu peale mõelda?

Hiljuti toimusid KOV valimised, Keilas võidutses taas oravate meeskond. Teatavasti enne valimisi umbes kuu aja jooksul hakkavad kõiksugu asjad ümberkaudsetes kohtades toimima, näiteks kaua seisnud kopad tööle, valmivad erinevad pikalt veninud projektid, märgatakse rohkem, tehakse rohkem. Ja kui valimised läbi, unustatakse see kõik umbes kaheks aastaks, siis tuleb hakata oma emaerakonnale reklaami tegema.

Näiteks on Keilas üks tänav, raudteejaama vastas ning väga suure läbilaskega just rongi pealt tulijate osas. Seal on ka tänavaäärne maja, endine Villavabrik, mis sai ehitatud 19. sajandi lõpul parun von Uexkülli poolt. Nüüdseks räämas ja mahajäetud hoone, mis laguneb igast küljest. Ühel ilusal valimiskampaania aegsel hommikul sai seal maja kõrval tänaval täheldatud 5-6 meetri kõrguselt kukkunud punaseid telliseid – räästaalune lagunes. Hoolas linnakodanik teavitas ka linnavalitsust sellest ning postitas oma mure Keila linna foorumisse. Tulemus – kõnnitee piirati lintidega ja tõstukid aeti kohale, et asja uurida. Keila lehes aga, mida muide juhivad oravad, oli pikk artikkel sellest, kuidas linnavalitsus ennastohverdavalt maja juures probleeme märkas ja neile kohe reageeris. Muidugi räägiti vaid katuseplekkidest, mis olevat lahti ja seega jalakäijatele ohtlikud, tegelikkuses aga tuvastas omanik, et kõik oli korras. Tulemus – valimised läbi, lindid läinud ja maja endiselt räämas. Ja endiselt on hommikuti kõnniteel punase tellise klibu. Vähemalt inimesed enam sealt läbi ei käi nii palju, lähevad targu teiselt poolt tänavat. Kus on nüüd linnakodanike ohutus, mis enne valimisi oli niivõrd tähtis?

Suisa imekombel leiti enne valimisi ka linnale lisaraha, nii et ligi aasta seisnud uue koolimaja ehitus hakkas taas pihta. Vahetult enne valimisi.

Keila terviserajad endisel tankipolügonil said vahetult enne valimisi ilusa asfaltkatte. Väga tore tõesti, tore ja rahulik männi- ning segamets rikuti asfaldiga ainult seepärast, et maasturitega jõmmid saaksid käia kord nädalas rullitamas. Ja sedagi vaid suvel. Lastevankrite ja niisama metsas jalutajate jaoks kahjuks enam neil radadel ruumi pole, seda on ka “läbi lillede” mitmeid kordi vihjatud. Muidugi – reformarid on ju kole vahvad tervisesportlased, eesotsas Ansipiga, nende arusaam spordist vist tähendabki nädalavahetusel maasturiga linna külje alla sõitmist ning seal paari ringi suusatamist. Laste ja ka nende vanemate seas populaarne kelgumägi rikuti aga ära seoses piirdeaedadega, mis ühele nõlvale püsti aeti – ikka selleks, et rumalaid rullitajaid takistada järsust nõlvast alla kihutamast.

Vot sellised lood siis. Et lahendada kohalikke probleeme, peame nüüd ootama veel neli aastat, siis saab jälle millegagi hiilata. Loodame, et vahepeal keegi kukkuva tellise all surma pole saanud.

Üsnagi, peaks mainima.

Peagi on tulemas eurovolikogu valimised, milles suurte erakondade kõrval on esindatud ka üksikkandidaadid, kelledest kõikse rohkem tähelepanu on pööratud Indrek Tarandile.
Miks siis nii? Eks ole siin oma osa heal promol, vastutulelikul Eesti Ringhäälingul ning kindlasti ka paras annus eht-eestlaslikku lollust. Ärge saage minust valesti aru – mu rahvuskaaslased on toredad ja targad, ent kui asi läheb poliitikaks, siis on mõistus peast kui pühitud ning otsuste tegemise ajaks jäetakse aju ja loogiline mõtlemine koju.

Täna avaldas Tarand venekeelses meedias fakti, mida mitte ükski teine allikas ei ole sutnud seni tõestada – Tarandi poolt on 15% valijaist. Võib tunduda ju blufina, ent vaadates neid kommentaare, mis järgnesid, jääb üle vaid nõutult kukalt kratsida…

Enamus inimesi, kes lähevad valima valivadki Tarandi ning seda mitte seetõttu, et viimane mingi vägev poliitik oleks või et tema mõtted jubedalt peale läheksid, ei teda valitakse vaid seetõttu, et erakondade valimisest on siiber. Mina igal juhul olen sellise avalduse peale nõutu. Kas siis tõesti pole sinu häälel muud tähtsust kui vaid lihtlabane ärapanemine, mille käigus sa ei vaata kah kellele oma hääle kingid? Tarand võib ju intelligentne olla, ent see ei tee temast veel head valikut europarlamenti. Tema vastused näiteks Postimehe küsimustele on enam kui keerutavad – need on suisa demagoogilised. Mul on häbi seda tunnistada, aga isegi Klenski vastused olid normaalsemad ja loogilisemad, kui Tarandil.

Miks on minu rahvuskaaslased lollid ja tegutsevad pidevalt mõtlematult? Kas sellest on vähe, et reformijobud etteotsa valisite emotsioonide ajel, nüüd tahate järgmise lollusega hakkama saada?

Tiit Madissoni mõttekäikudest SI kommentaariumis sai alguse uue aasta esimene rappajooksmine. Mait Raun oma tuntud headuses haaras Madissoni sõnasabast ning tekitas debati teemal: “Kui kedagi pole valida siis kas jätta valimata?” Üllatusena Tiidulegi, et tema mõtteavaldus niivõrd suut tähelepanu pälvis, kasvas Rauna peas ideaalne plaan oma katusorganisatsioonile, Iseseisvusparteile, kaigaste kodaraisse loopimiseks. Teeme nii, et seekord me ei valigi ning lisaks sellele loome veel ka Vastupanuliikumise, mis kutsuks kõiki boikoteerima märtsivalimisi.

Iseenesest huvitav ettevõtmine ning leiaks ka meedias kajastamist, ent lihtsalt selleks ta ka jääks. Pisikeseks uudisnupuks arvamuste rubriigiks. Sest mida suudavad paar inimest seaduslike valimiste vastu? Mitte midagi. Tänaseks on üleskutse leidnud toetust 11 lihtsa inimese näol. Näe isegi Ahti Mänd on muutunud üleöö ehitustööliseks, ei olegi enam Peaminister.
Ärge saage minust valesti aru – lihtsad inimesed, eestlased, peavadki oma riiki juhtima, ent antud üleskutse on siiski eesti-vastane aktsioon.

Boikotikutse eesmärgiks loetakse saavutada olukord, kus valima läheb alla 50% valimisõiguslikust elanikkonnast ning seejärel ei saavat uued võimurid uhkeldada rahvalt saadud mandaadiga. Äärmiselt loll üleskutse äärmiselt naiivsete lootustega. Ühtegi poliitikut ei huvita see kas valimas käib 500000 inimest või 10 inimest. Riigikogu ja valitsus töötavad endiselt edasi, selle vahega, et enam ei ole seal eestlaste esindajad, vaid vähemusrahvuste, kes nii ehk naa oma “huve” lähevad kaitsma. Huvitav, kuidas siis edasi talitada? Luua soodsad tingimused riigipöördekatseks? Algatada kodusõda? Omalt poolt oleks siis vastupanuliikumisel pakkuda Ahti Männi valitsuskabinet, kindlasti selleks ajaks oma ehitustööd kõrvale jättes.

Parasjagu õli valas tulle ka Vello Leito ja Mait Rauna omavaheline kemplemine EIP kodulehe haldamise tasustamises. Ühel pool ihnuskoi Leito ning teisal fiktiivne Iseseisvus OÜ (loe: perekond Raun), ei saanudki sellest probleemist muud välja kooruda, kui et Mait Raun võttis kätte ja asus EIP lehekülge spämmima. Hiljem tunnistades, et kui üks erakond ei suuda isegi oma kodulehevõlga tasuda, siis pole mõtet sellise erakonna poolt oma jah sõna öeldagi. Liiati lootma jääda selliste peale riigikogu valimiste eelõhtul. Niisiis näemegi, et Mait Rauna vastupanuliikumise katalüsaatoriteks olid kaks sündmust, esiteks “elukutselise riigipööraja” Tiit Madissoni ideevälgatus valimata jätmisest ning teiseks Rauna enda soosingu võitnud Iseseisvuspartei mäkra mängimine ning arvatavasti ka katteta lubaduste andmine.
Vastupanuliikumine sai alguse isekatest ideedest ning isiklikul tasandil solvumisest. Andke andeks, aga mina ei jaga Mait Rauna maailmavalu.

Seega jääb mõistlike inimeste jaoks siiski õhku rippuma ainult üks küsimus – keda valida märtsis, kui kõikide eelduste kohaselt ei ole üheski nimekirjas esindatud mitte ühtegi rahvuslike aadetega inimest?
Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata, ent üks on minu arust kindel – valimata jätta ei saa. Kahest halvimast tuleb valida vähem halb, kindlustades sellega Eesti riigi püsimise, kasvõi ideeliselt, järgmiste valimisteni, mil rahvuslased loodetavasti puhta töö teevad. Valimata jätmine oleks karuteene meile endile ning annaks suurepärase aluse praeguste võimurite eliidi veelgi sügavamaks juurdumiseks meie pinnasesse. Prognooside kohaselt nelja aasta pärast enam valimisi ei tulegi, kui praegune olukord jätkub. Ärme siis kuula vastupanuliikumise ideoloogilist mulli ning võtame oma otsused vastu tulevikule mõeldes.

Lähme valima!