Vaatenurk maailma

Kas see, kui peita tegelikkus maski taha, muudab tegelikkust? Jah, muudab küll, kui see mask ette unustada ja sadu aastaid tegelikkust läbi maski vaadelda. Nii jõuamegi olukorda, kus kõik tõsimeeli väidavad, et Eesti on kristlik maa ning meie kultuuri aluseks on kristlik kultuur.

Aga kus on meie juured? Kas saab kultuur areneda võõral pinnasel? Mina väidan et ei saa ning see on ka üks põhjustest, miks me oma kultuuri minetame – see, mida meile serveeritakse kultuuri pähe, ei ole meie oma teps mitte. See on võõras kultuur, mis on hoolikalt asetatud meie pinnasesse, see sööb mullast kõik toitained ja vitamiinid, imeb endasse kõik vee ja väärtuslikud mineraalid ja selle kõige juures juhtub meie endi juurtega see, mis juhtub looduses olelusvõitluses – suuremad ja tugevamad lämmatavad väiksema, kellele ei anta hingamisruumi. Ja nii juhtubki, et meie endi kultuur lämmatatakse meie endi pinnasel, meie endi maal ning seal võrsuma hakanud võrsed, mis kasvavad suurteks puudeks, on küll näiliselt meie (nende juured on ju meie mulda end ajanud), ent nad ei ole mitte kunagi päriselt meie. Nad ei saa eirata fakti, et nad on võõrad, kes vaid kannavad meie maski ja mis juhtub siis, kui kunagi see mask langema peaks.

Aga inimesed ei ole lollid. Nad teavad, et võõras on võõrastav ning et olgu mask kuitahes omane, sisu ei vasta tegelikkusele. Nii on juba aastasadu tehtud halva juures head nägu ning mindud sellega kaasa, sest vastuhakk oleks tähendanud põlu alla sattumist, oma ja oma lähedaste elust ilma jäämist (kas siis kujundlikult või otse). Kõik religioonid, mis vallutavad kohalikke uske ja muundavad nende “magusamaid” osi enda dogmadele vastavusse viimiseks, on tegelikult hirmu- ja terrorisüsteemid. Ilusa nimega armastuse sildi taha varjunud lihtlabane võimuiha.

Mul on iga kord südamest kahju, kui kuulen kedagi rääkimas munadepühast koos Suure Reedega või rääkimas jõuludest kui Jeesuse sünnipäevast. Tunnen ahastust, kui leedotuld või jaanituld tehes üritatakse mulle väita, et Jaan on Ristija Johannese meiekeelne vaste või et Tõnismägi Tallinnas on kuidagimoodi seotud Egiptuses elanud kristliku munga Antoniusega, kes enamuse oma elust elas kõrbes erakuna. Milleks sellised maskid? Ikka selleks, et võõras muuta omasemaks, et rahvas oma väe ja jõu annaks võõrale ise samal ajal omade poole hüüdes.

Ja see ongi lihtlabane võimumäng – ja otse loomulikult on kristlus tugevam kui meie oma usk, sest kristlusesse panustavad üle maailma paljud paljud anastatud inimesed, meie oma juurtesse aga vaid käputäis. Ent kas ikka on? Kas ususüsteem, mis oma eksistentsiks vajab võõraste sulgedega ehtimist ja väevõimuga usu üleval hoidmist, on ikka tugevam usust, mida niivõrd suur ja võimas süsteem on aastasadu ekspluateerinud ja loonud kõik tingimused väljasuretamiseks, ent mis selle kõige kiuste on siiski olemas, siiski meie rakutasandil meie juurtesse kodeeritud. Ja sealt, kallid sõbrad, ei juuri meie põlisusku mitte ükski võõras vägi välja…

__________
Foto: Tarvo Tiivits, Hiite kuvavõistlus

Miks sa seisad minu ukse taga
käes piibel ning jutlustad
mulle sõnu, mis kunagi öeldud
kellegi anarhisti poolt kõrbes?

Miks ei hari sa maad
ja ei hoolitse loomade eest
nagu sinu jumal sind lõi
nende üle valitsema?

Miks sa usud, et sinu elu
sisuks on minu pööramine
ning jumal ikka aitab
kui maa on täis lagastatud?

Aga milles seisneb sinu usk
kui raamat sinu käes
on vaid üks tõlgendustest
mille keegi kunagi välja mõelnud?

Milleks eristada hinge tema vanuse järgi? Kui hing on kehastunud, siis on tema vanus täpselt niipalju kui on kulunud meie ajaarvamise järgi tema sünnist siia ilma. Ei tasu mõelda, et meie ajaarvamine on samane hingedemaailma omaga või et sealpool üldse mingit aega eksisteerib.

Minu teadmisi mööda sünnib hing siia ilma mitte lineaarses ajaskaalas, vaid suht-koht erinevatesse hetkedesse. Kui sa selles elus sündisid aastal 1980, siis järgmises kehastuses võid sündida aastal 1983 näiteks. Aja mõiste on see, mis seab piirangud meie “inimlikule” mõtlemisele.

Read the rest of this entry »

Juba tuhandeid aastaid madistavad Vahemere idakaldal juudid ja moslemid. Ja juba tuhandeid aastaid tapavad inimesed üksteist ilmutamata vähimatki märki inimlikkusest. Või ehk ongi inimlikkus piiramatu tapaiha, võltsjumalakartlikkus ja religioosne idiotism? Sest mina nimetaks küll inimlikkuseks seda, mis on inimlooma juures kõige sagedasem, kõige levinum, kõige omasem talle. Eelmised kolm punkti sobivad seega inimlikkuse alla kui rusikas silmaauku. Näe – isegi võrdlevad näited on oma olemuselt vägivaldsed.

Aga kuidas siis raha ikkagi ringleb? Tänane päev tõi meile uudise välisministeeriumist, kust teatati, et Eesti toetab palestiinlasi nende kaotustes miljoni krooniga. Nimelt on peale jõule juutidele mingi ora kuskile torgatud, et nad nagu oravad rattas Gaza piirkonnas palestiinlasi jälle tapavad. Ohreid on nii naiste kui ka laste hulgas.

Raha niimoodi ringlebki – sõjategevus on parim ja lollikindlaim vahend majandustegevuse turgutamiseks, sõjast saavad kasu sõjatööstus ja rikkad suguvõsad, kes sõjatööstusesse investeerivad, seda üleval peavad ja lõppkokkuvõttes sõjas laostunud riigi tolle enda rahaga üles ehitab. Või õigemini laenab riigile, et too end üles ehitaks.

Rahapesu, raha kokku korjamine, lihtsalt veidi suuremas ja globaalsemas mastaabis. Pole midagi uut siin taeva all… ühel päeval istume koos juutidega Iraagis ja kaitseme juutide demokraatiat, järgmisel päeval jagame miljoneid juutide vaenlastele. Loogika puudub? Tegelikult ei puudu, sest tegelikkuses on mäng lihtne ja lapsik. Lihtsalt ülesehitus on selline, mis ajab segadusse oma duaalsuses.

Jõulud on ilus aeg. See on ka aeg, mida palistatakse juba aastasadu ilusa muinasjutuga Jeesusest, kes justkui pööripäeva paiku olevat sündinud. Jõulud on seega ka aeg, mil igasugu mustakuuemehed lähevad kihevile, meedia pöörab religioonile rohkem tähelepanu ning inimesed voorivad kirikutesse. Kes tänu oma usule, kes tänu oma perekonnale või suguvõsale.

Eriti moodi on läinud viimastel aastatel usutegelaste jõulusõnumite levitamine nii trüki- kui ka veebiväljaannetes. Et ikka saaksid tarkusesõnadest osa ka need, kes mingil põhjusel kirikusse ei satu. EELK peapiiskop Andres Põder vestles oma jõulusõnumis ka laste teemal ning eriti sellest, kuidas kiriku hingekirja suurendada.

Mööduv ja eelolev aasta on meie kirikus ristimise teema-aastateks. Ükski ristitu ei peaks jääma üksi. Üksik halg kustub tuules, koos leegitsevad nad aga veelgi eredamalt. Kas ei võlgne me kaaskristlastena, lastevanematena ja ristivanematena oma lastele innustavat eeskuju, sütitavat usku, ehedat usukulda? See on kink kogu eluks. Olgu jõulude ja uue aasta juhtmõtteks: Koos lapsega kirikusse! Mõelgem, millise panuse olen andnud oma koguduse pühapäevakooli töösse? Kas minagi ei võiks olla „väike karjane“?

Loe lähemalt Sündikaadist.

Miks mulle ei meeldi kristlus? Nagu kommunismgi, on ka kristlus inimloomuse ekspluateerimine, selle hüvede ära kasutamine ja pahede alla surumine, hirmule ajendatud religioon, mis peab inimesi mõtlematuteks ja nõrkadeks, sünni poolest patusteks olevusteks. Sealhulgas ka lapsi. Muidugi on krisliku õpetuse juured märksa sügavamad, patu algne alus oli karma, taassünd läbi õppekogemuste ning ka teised praeguseks dogmaks muutunud “kirikutõed” on pärit enne-meie-aegsetest paganlikest maailmavaadetest. See aga ei muuda fakti sellest, milliseks on religioon muutunud täna inimeste ahnusele, saamahimule ja valitsemissoovile.

Krislus on silmakirjalikkus, räägitakse vabast tahtest ja jumala armust, ent samas ei lasta lapsel enesel luua oma sisemaailma, et maailmas hakkama saada. Laps peab ise saavutama eneses tasakaalu, peab ise leidma oma usu, olgu see siis milline tahes. Vanemad saavad olla selles vaid suunajad, teejuhid, abistajad, mitte aga sundijad ja käskijad. Ent eks igaüks teab, kes on kõige suurem käskija ja kõige suurem sundija – ikka seesama kelle enda elu on teiste poolt lükata ja suunata, kel endal pole oma teed ja sihti, vaid kes astub teiste radu pidi.

Seega palun – päästke meie lapsed, sest neil on õigus elada oma elu ja mõelda omi mõtteid.

Bioneer.ee jaoks sai üksaeg kirjutatud artikkel eestlaste vaimsusest ja selle alustest.

Maa kõneleb meiega meie endi keeles. Just see keel on aluseks meie rahvuse vaimsusele, meie pärimustele ja müütideks muutunud lugulauludele. See kõik on kunagi olnud, see kõik toimub ka praegu ning kindlasti saab toimuma tulevikus. Küll jah, veidi teisenenult, veidi tuhmimalt või ehk ka võimsamalt, ent ühine läbiv joon, ühine muster on ometi nii tugevalt tunnetatav.

/…/

Pöördugem tagasi, istugem maha ja mõelgem, mis on meie eesmärk siin ilmas. Kas lihtsalt olla ja surra, või peidab meie üürike tegevus oma kodukohas endas mõnda sügavamat eesmärki. Milline on see pärand, mille me loome oma laste ja lastelaste tarbeks? Milline on see kultuur, mille endast maha jätame, kas räägime seal hiiepuudest ja rabalaugastest või võõrastest jumalatest ja kaugetest kommetest.

Usuõpetuse peale sundimine Eesti haridusmaastikule on kestnud juba aastaid. Selle vastu ja poolt on tehtud küsitlusi, gallupeid, allkirjakogumisi, protestikirju jne jne, kuid pole hullu – koerad küll hauguvad ent karavan liigub edasi.

Masendav on selle olukorra nimi mis siin väikses banaanivabariigis valitseb.

Loe ka: http://vaatenurk.wordpress.com/2006/12/22/religiooniga-voi-ilma/

Kuigi Vabaduse väljakule planeeritava vabadussamba konkursist on juba hea tükk aega möödunud, ei taha intriigid selle supi ümber jahtuda. Ja milleks peakski, kui tegemist on täiesti ebakompetentse üritusega, mis ei suuda isegi selles selgusele jõuda – kellele see sammas siis pühendatakse, kas vabadusele või vabadussõjas hukkunutele?

Tänase Eesti märkssõna on allkirjade kogumine. Ühe suurima seniajani toimunud internetikogumistes alustasin möödunud aasta kevadel, kui seltsimees Burešinit oli tarvis kõigutada. Ei kõigutanud. Aga riburadapidi on sellest ajast alates korraldatud allkirjade kogumist nii ühe kui teise asja vastu. Nüüd siis kogutakse neid ka tolle samba vastu. Aadress ise on selline: http://www.vabadusesammas.co.ee

Ma hetkel veel ei tea, kas anda sinna oma nimi alla või mitte. Et oleks lihtsam otsusele jõuda nii minul, kui ka teil, siis kogun siia kokku veidi omi mõtteid:

15. august, 2007

Vabadussamba ideekonkursi võitis 28. meetri kõrgune dolomiidist sammast, mille osas istub vabadusrist.
Iseenesest tore, et meie vabadusvõitlejaid tunnustatakse ja ei unustata, ent kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnades jäi miski mulle silma ning sellega ei saa ma teps mitte rahul olla.
Nimelt väitis Aaviksoo: “Eesti muistsest vabadusvõitlusest on möödas 800 ja Vabadussõjast pea 90 aastat. Meil pole siiani sümbolit, mis meie rahva jaoks vabadust sümboliseeriks.”
Ma usun, et meie vabaduse sümboliks rist valida on samasugune räige näkkuirvitamine muistsetele vabadusvõitlejatele nagu oleks punalipp Hermani tornis. Mehed kes mitusada aastat võitlesid ristirüütlite vastu ja oma kodu kaitseks, saavad nüüd mälestatuks sellesama sümboli läbi, mis maailma nii palju kurjust on toonud ja mille vastu nemad võitlesid?
Kas saatuse iroonia? Ei… pigem vaikiv nõusolek vaikivale okupatsioonile, mis endiselt kestab.

Kui nüüd otseselt antud risti sümboolikast rääkida siis:
1. materjal dolomiit. kas seda mitte ei pidanud leiduma ainult Saaremaal? Viimases vana maavalla punktis, kus ristiusk kinnitus… ja kus muistsete vabadusvõitlejate lõplik vastupanu murti. (selguse mõttes lisaksin, et nüüdseks loobuti dolomiidist ja otsustati uute trendipedede meele heaks klaasi kasuks)
2. rist on küll võrdhaarne (tegelikult tundub jalg küll pikem, ent see oleks norimine), ent Eesti siluaett seal haarade keskel annab järgneva tähenduse – Eesti ristteel. Millisel ristteel? (nüüdseks on küll kontuur vahetatud mõõka hoidva käega, seega otsene vihje vabadusvõitlejatele, mitte aga vabadusele.)
3. Ristil kui sümbolil on säilinud väikesed jätkud ringist mis peaks selle risti ümber olema. Ring päikeserattas sümboliseeris suletust, konkreetsust, seaduspärasust, oma sisemaailmaga sinapeal olevaid inimesi või kultuuri. Ehk siis inimesed kes teadsid kes nad on. Keldi ristil näiteks on risti harud väljaspool ringi mis tähendab et erinevad saatuseteed suunatakse iseendast väljaspoole, abi otsitakse väljastpoolt.
4. Üldse ei meeldi lõhed saatuse teedes. Otseselt öeldakse selle märgiga: vähe sellest, et ristiusu sümbol teid mälestama on pandud, teie kodu mille eest võitlesite on pidevalt ristteel, ei tea kuhu edasi minna ning seejuures on ka erinevate suunade austajate arvamused lõhenenud, mis tähendab ilma tulevikuta Eestimaad.

30. august, 2007

Selleks, et asjad selgeks teha, oleks tarvis vastata järgmistele küsimustele:
1. kas tegemist on vabadussambaga või vabaduse eest hukkunute mälestussambaga?
2. kui tegemist on vabadussambaga, siis milleks meile üldse sammas? Sammas sümboliseerib Paabeli torni, taeva poole püüdlemist, mis meie natuuri ja ajalooga üldse kokku ei lähe. Me rohkem maa poole, kui taeva poole.
3. Kui tegemist on vabaduse eest hukkunute mälestussambaga, siis kas arvestame sisse ka muistse vabadussõja?
4. Kui arvestame sisse ka muistse vabadussõja, siis need inimesed ei sõdinud kohe mitte ristimärgi all. Ja ei püüelnud nemadki samba poole vaid ikka maa poole.

Kõigest sellest lähtuvalt on minu ettepanek järgmine:
“Vabaduse märk” oleks veidi kaardus umbes kahe meetri kõrgune valgest dolomiidist tahvel, kus peal suurelt Eestimaa õigete piirjoontega kontuur.
Kaarega seinast eespool väikene kumer muruplats, kus istub muistne vabadusvõitleja ning hoiab enese ees maase torgatud mõõka.
Slogan võiks olla umbes midagi sellist: “Aastasadade pikkune vabaduseiha, aastatuhandete pikkune vabadus”

31. august, 2007 (peale selgumist, et risti keskele tuleb mõõgaga käsi)

Järelikult tuleb ikkagi siis hauamonument langenutele.
Jääme endiselt pikkisilmi ootama korralikku vabaduse (sammast)sümbolit…

* * *

Ühesõnaga – tuleb osata eristada vabadussõja sammast ja vabadussammast. Vabadussõja sammas on kõigi nende mälestuseks, kes meie vabaduse eest võideldes langesid või ei langenud. Vabadussammas peaks aga olema midagi, mis iseloomustab meie vabaduspüüet, meie aastasadu kestnud võitlust oma iseseisvuse eest. Kõige selle valgel kaldub minu otsus küll sinna allkirja andmise poole, sest antud juhul ei ole tegemist korrektse ja normaalse lahendusega, liiati veel palistatud arusaamatusest, millise sambaga lõppeks tegemist on. Ja mis kõige tähtsam – kas hauamonument sobib Vabaduse väljakule?