Vaatenurk maailma

Kui sul oleks võimalus osaleda kõikidel öko- ja rohelist mõtteviisi toetavatel aktsioonidel, kas teeksid seda? Kas sinu jaoks on igasugused kilekotimaksud ning prügi sorteerimine lihtsalt eputamine? Või usud sa, et maailma muutmine algab iseendast ja oma mõttemallide suunamisest?

Kahju on seda tunnistada, ent valdav osa inimesi ei usu enesesse. Nende jaoks pole tähtis isegi mitte vabandus, et minu pärast ei muutu ju midagi, vaid tõdemus, et ma ei usalda inimest, kes teeb head. Paradoksaalne on asja juures see, et kui inimene, kes teeb head, ei ole usaldusväärne, ei ole ka heade asjade tegemine usaldusväärne.

Olen tihti imestanud selle üle, millisel moel inimesed mõtlevad ja oma loogikat seavad. Võttes näiteks kasvõi paari aasta taguse koristustalgu, millest mäletatakse ainult ühte asja – prügi, mis kokku koguti, on viimata. Tegelikkuses on see aga üks suur müüt! Prügi viidi minema kõikjalt, välja arvatud ühelt lennuväljalt. Aga see inimesi ei huvita! Nende mõtteis on kinnistunud müüt sellest, et häid asju pole olemas.

Pigem usutakse, et inimesed, kes väidavad, et teevad head, tegelikult valetavad ja seega pole nad usaldusväärsed. Kui keegi väidab, et tema sorteerib prügi, siis on ta kindlasti kahtlane inimene, kellesse tuleb juba eos suhtuda eelarvamusega. Olgu põhjuseks siis usaldamatus või lihtsalt teatud sorti halvustav hoiak. Miks ta ütles, et ta sorteerib prügi? Kas ta tahtis ta ärbelda? Peab ta ennast minust paremaks? Aga ma talle näitan!

Kahjuks nii ongi! Inimesed, kes suudavad ja tahavad, on nii mõneski mõttes paremad kui need, kes ei suuda ja ei taha. Ja viimased teavad seda alateadlikult isegi, kuid ei taha seda valusat tõsiasja endale tunnistada. Seepärast rünnataksegi seda, mis on hea ning trambitakse häid algatusi jalge alla, sest nii on lihtsam. Nii on kindel, et suutmatus selles toimingus osaleda ei hakka hinge muserdama.

Hinges on kõik inimesed head ja nad teavad, mis on hea tegu. Sotsiaalses keskkonnas aga lähtutakse mingitest täiesti tundmatutest reeglitest ning nende reeglite kohaselt kuulub kõik võõras hävitamisele. Võõras on kontrollimatu ning üle kõige kardavad inimesed iseendas seda võõrast esile tuua. See on meis olemas, me kõik tahame teha head, meis kõigis on ökopisik sees. Vähesed aga suudavad seda ka välja elada.

Koristustalgud, mis liitsid kokku palju inimesi ning kahtlemata tegid meie kodumaa puhtamaks, jäid Eesti inimese mällu müüdina kokku veetud prügihunnikutest, mis kuskil juba mitu aastat oma äraviimist ootavad. Aasta hiljem toimusid mõttetalgud, millesse suhtuti juba ilmselge umbusuga. Küll mõeldi vabanduseks välja vandenõusid, küll sokutati juhtfiguure poliitikasse ja rahavankrite ette. Kõike vaid selleks, et vabandada iseenda mitteosalemist. Mõttetalgud andsid meile väga palju toredaid algatusi, toredaid mõtteid. Näiteks populaarne kodumaise toidu turg Rotermannis on samuti mõttetalgute vili. Aga seda ei taheta ja ei julgeta endale tunnistada!

Lihtne on mõelda, et minu ostmata jäetud kilekott ei tähenda maailma mastaabis midagi. Kerge on arvata, et minu hoolikalt sorteeritud prügi mingis etapis muu prügiga kokku valatakse. Aga see ei olegi tähtis! Tähtis on hoopis, miks ma seda teen, mis see tegevus iseenesest mulle endale annab. Kas see on arenev protsess, mis muudab minu mõttemaailma? Või tuleks eelistada kindlalt tulemustele orienteeritust? Ainus, mis loeb, on minu enda mõttemaailm, sest selle kallal saan ma tööd teha.

Ma ei sorteeri prügi selleks, et praht oleks erinevates hunnikutes, vaid teen seda selleks, et ma ise seesmiselt paremaks inimeseks muutuda saaksin. Ma ei kasuta riidekotte usus, et minu ostmata kilekott päästab hülgepoja lämbumisest, vaid ikka selleks, et ma ise areneksin paremuse suunas. Ja see ongi tegelikult ainus, mida me teha saame – ise muutuda. Muutused iseendas ei ole kunagi lihtsad, enamus meist ei julge üldse tunnistadagi, et tahaksid muutuda. Ent kunagi tuleb see esimene samm teha ning loobuda iseendale valetamisest. Me ei saa päästa oma planeeti – me peame päästma iseennast ning läbi selle protsessi terveneb ka meie planeet.

Arvamuslugu ilmus Bioneer.ee portaalis.

Nüüd on see siis tehtud! Neljas päev juba on avatud Head Eesti Asjad lehekülg aadressiga http://headeestiasjad.ee

Tegemist on siis keskkonnaga, mille eesmärgiks on nagu pealkirigi ütleb – koguda enda lehtedele kõik head Eesti asjad. Alustades muidugi mahetoodangu ja väike-ettevõtjate müügiartiklite tutvustamisest lõpetades talgute ja muidu toredate ettevõtmistega. Kõige selle juures on tähtis, et antud tegevused või toodangud oleksid head, kohalikku elu edendavad ning jätkusuutlikule arengule orienteeritud.

Kes meist ei tahaks osta toorpiima külamemmedelt või värskelt ahjust tulnud pärmivaba rukkileiba? Kui paljud lapsed ei ole kordagi maitsenud ehedat värskelt pressitud õunamahla või söönud nitraatidevaba maheliha? Inimestel on vajadus puhta ja korraliku kauba järgi, ent puudub vajalik info müüjate ja võimaluste leidmiseks, või siis on see info piisavalt sügavale peidetud, et keegi jumala pärast ei leiaks.

Internet on huvitav vahend – esimese kahe päeva jooksul oli külastusi kokku 1500, sõnumid levivad Twitteris, Facebookis, isegi Delfi võttis ühendust ja üritas reklaami müüa. Kohalikud mahetootjad on huvitatud oma toodete tutvustamisest, mõnele on see ainukeseks väljundiks internetis (mida teatavatel andmetel kasutab 2/3 eestimaalastest).

Üritan teha omaltpoolt kõik, et see projekt õitseks ja kasvaks ning oleks kasulik kõigile, kes on huvitatud tervislikust ja puhtast toidust, korralikust eestimaisest käsitööst ja toredatest ühistest ettevõtmistest.

Külastage lehekülge http://headeestiasjad.ee levitage seda infot oma sõprade-tuttavate ja vanemate seas ning jälgige HEA tegemisi Twitteris!

Tule, löö kaasa aruteludes ning aita luua meil kvalitetset sisu. Üheskoos muudame oma lähedaste ja ka iseendi mõttemaailma tervislikumaks, huvitavamaks ning oma elukvaliteedi täisväärtuslikumaks!

Olen tükk aega mõelnud selle peale, mida teeksid inimesed, kui neile antaks võimalus midagi teha. Nüüd on vastus käes – mitte midagi! Suur kampaania, mis pidi kulmineeruma 1. mail suurte mõttetalgutega on leidnud väga elavat vastukaja kuid seda mitte positiivses vaid hoopis negatiivses valguses.

Iseenesest on ju idee huvitav ja hea – korraldada mõttetalgud, kus inimesed tulevad kohale, arutlevad elu ja poliitika kitsaskohtade üle, valitakse kõige valulikumad probleemid ja siis… jagatakse neid mõtteid omavahel. Ehk nagu üks kommenteerija kuskil netiavarustes nentis – et tädi Maali Kükametsast näeks, millist lahendust on Jaan Viljandist tema probleemile pakkunud. Ilus idee ju sellise keskkonna loomine, kust ehk poliitikutelgi tulevikus hea lugemas käia ja mõtlemisainet võtta.

Aga milles on siis probleem, miks kõik selle idee ära põlgavad?

Esiteks tuuakse vabanduseks kahtlane rahastamine, projekti nimelt rahastati eurorahadega ning sahinate järgi pidavat selle taga üldse üks teatud erakond olema. Teiseks vabanduseks väidetakse mitteteadmine, ehk siis mida tehakse nende mõtetega, mis talgutel kogutakse? Sellega seoses kardetakse sama saatust, mis eelmisel aastal prügi tabas – senimaani istub jäätmejaamas või pole sootukski ära veetud kogumispunktist. Kolmandaks kardetakse, et projekti juhid muudavad projekti erakonnaks.

Need ongi põhilised murepunktid, mida tuuakse vabanduseks mõttetalgutel mitteosalemise kohta.

Mind paneb see igastahes imestama – need vabandused ei ole ju mitte mingil moel tõesed või veelvähem normaalsed põhjused, miks hoiduda antud üritusest! Mis siis, kui eestvedajad panevad erakonna kokku? See ei puutu ju mõttetalgutesse! Mis siis, kui mõtted jäävadki rippuma, vähemalt oled veetnud ühe ilusa päeva diskuteerides, mõeldes ja kaasa rääkides, jaganud oma mõtteid ja kuulnud teiste omi, ehk isegi vaielnud ja midagi uut teada saanud! Ja mis siis, kui üritust rahastavad euroliidu fondid?

Seega kui järgi mõelda, siis ei olegi inimestel mitte mingeid vabandusi antud üritusel mitteosalemiseks. Olgem siis vähemalt ausad ja öelgem, miks me TEGELIKULT sinna ei lähe – lihtsam on ju anonüümsena erinevates uudisteportaalide kommentaariumites mölisemas käia, kui reaalselt kohale minna ja oma sõna öelda. Hea on ju korrata mantrat, et mitte keegi lihtrahvast ei kuula aga kui antakse selleks võimalus, siis on tuhat häda, millel ühelgi pole alust.