Vaatenurk maailma

Nüüd on siis näha, kes on tõsised riigireeturid ja venelaste poole koogutajad, vanasti oli riigireeturi tasuks surm. Jätke meelde need näod Savisaare meeleavalduselt, sest nende näol on tegemist rumalate, lollide ja idiootidega. Sest nemad usuvad, et Savisaar jagab neile tasuta kartulit, kuigi see kartul oli laenatud, nemad usuvad, et Ansip põhjustas maailmamajanduse languse, nemad usuvad, et Vello Orumets on igavesti lahe kontserdipidaja.

See on ilmekas näide selle kohta, KUI KERGE on seda ajudeta lambakarja mõjutada ja suunata. Kui peavoolumeedia kajastab Savisaare tegevusi, siis kisatakse selle kohta, et see on parempoolsete räme demagoogia ja laim, ent Savisaare kohta ei saagi ju midagi muud kirjutada! Tegemist on süüdimatu tiblaga, kes on lugematu arv kordi inimestele näkku sülitanud, nende üle irvitanud ning riiki tükkhaaval maha müünud. Aga kuna tema sihtgrupiks on russid, siis nende puhul vist kehtib igipõline ütlus – peksab, järelikult armastab.

Aah, ma olen praegu vihane…

Herr Gerd Tarand kirjutab oma ajaveebis kuidas ta alustas Osale.ee keskkonnas idee kavandamist, mille järgi saaks 1% rahvast esitada riigikokku otse ettepanekuid seaduseelnõude käiku laskmiseks. Ilus ja üllas mõte, minu teada isegi kunagi räägiti sellest pikemalt, ent kuhu too jutt kadus? Eks ikka vaikiti maha, mattudes üldise infomüra sisse. Milles siis probleem?

Kui kogusin Savisaare vastu allkirju, siis sai neid lõppkokkuvõttes peaaegu 100000, mis moodustab 10% hääleõiguslikest. See on number, mis peaks igas terve mõistusega isikus tekitama arusaama “rahva võimust ja tahtest.” Aga näe – midagi ei muutunud, Savisaar vilistas 10% elanike tahte peale JA SEE LÄKS TAL LÄBI SEST MITTE KEDAGI EI HUVITANUD astuda järgmine samm.

Read the rest of this entry »

Aga kellele meeldiks? Arumaeisaa miks asusid erinevates kommentaariumites erinevad inimesed Kersnt siunama, kui too teatas möödunud aasta lõpul, et loobub spordiaasta peost Savisaare tõttu, mille peale viimane omakorda hoopis soppa hakkas loopima, ainult Savisaarele omasel moel.

Tundub, et inimestel on tõsiselt ajupehmenemine toimunud, paar aastat tagasi koguti nädalaga 100 000 allkirja Savipätsi tagasilükkamiseks, mispeale viimane ainult naeris ja kuulutas, et veebiallkirjade kogumine pole aluseks tähtsatele otsustele.

Huvitav-huvitav, kuidas keskerakond viimati seda Kultuurikatla küsimust lahendas?

Demagoogia, lausvaled ja täielik idiotism ruulib avalikus elus ja tundub, et mida enam inimestele pähe istutakse, seda enam see neile meeldima hakkab, seda vaiksemaks jäävad vastuhüüded. Savisaar ja Ansip on ühe maski kaks poolt, kord on üks peal ja teine all, sisi vastupidi. Kõik kahe aasta tagused patud, mida kesikud korda saatsid (ametlik venestamisprogramm, Kremli poole lipitsemine, Savisaare idee kakskeelsuse vajalikkusest jne jne.) on nüüd justkui tuulest viidud ja Ansipi asemele ollakse varmalt valima taas sama vana jama. Ja Ansip (olgugi, et täiesti ebakompetentne idealist ja populist) on süüdi maailma majanduse jahtumises, just Ansip oligi see, kes tüüris Eesti praegusesse mudaauku kui uskuda suuremat enamust kommentaatoritest.

Kuhu me oleme suundumas? Kui Kersna ütles välja, et ta ei soovi olla koos ühes ruumis Savisaarega, siis terves ühiskonnas oleks talle kaasa elatud ja öeldud: “Õige tegu!” Eestis aga siunatakse ja tänitatakse veel kuid…

Kersna foto on lõigutud suuremast pildist, mille klõpsis Marina Puškar Elu24 jaoks.

Tundub, et suvine hapukurgihooaeg on lõppemas ning meie igipõliselt armastatud parteid hakkavad ennast meediasärasse sättima. Pühapäevase Delfi portaali uudistevoos oli suisa üheksa Keskerakonna ja Savisaare teemalist artiklit. Kusjuures veel huvitavate pealkirjadega takkajärgi: “Savisaar hirmutab võõrtööjõuga,” “Savisaar haarab õlekõrrest,” “Savisaar: Reform lavastab konflikte.” Ju siis on meil põnev lugeda seda, kuidas üks mees võitleb suure kurja vastu ning kuidas kõik vastased löödud saavad. Muidu ju ajakirjandus neid jutte ei avaldaks, või kuidas?

Igal juhul tundub neid uudistejuppe lugedes, et Keskerakond hakkab vaikselt ärkama. Ja pole ka ime, sest varsti on käes Eesti okupeerimise aastapäev – tarvis on kindlasti vanu veterane tervitada ning koos nendega seda tähtpäeva pühitseda. Kui poleks olnud Nõukogude okupatsiooni poleks ju ka Savisaar see, kes ta on täna – paaria. Selge see, et sellist auväärset sündmust tuleb igati meeles pidada ning tühja kah need “paar” hukkunud eestlast. Väike hind selle eest, et saame uhkeldada “Suure Vaimu” tundmise eest.

Suur Vaim toobki mind ühe huvitava avalduse juurde, kus Savisaar süüdistab Reformierakonda rahvuslike konfliktide lavastamises. Tsiteerin: “Poliitilised konkurendid läksid pronksiööl Keskerakonna vaimu kallale, nad soovisid meilt Rahvarinde vaimu üle lüüa, väites, et Eesti rahvas on koondunud ühte teise ühisrindesse kui mitte Keskerakonna vastu, siis Keskerakonna kiuste.”

Nende sõnade puhul tundub nagu oleks läbi Savisaare suu hakanud rääkima kuulus tähetark Igor Mang, kes süüdistab tänapäeva maailma hingetus tehnokraatias, mida saaks muuta vaid oma vaimude töölerakendamise abil. Keskerakonna vaim on aga, nagu välja tuleb, saanud eestlaste kambaka osaliseks ning nüüd vaagub hinge. Milline huvitav sõnademäng “vaim vaagub hinge” – kas pole?

Savisaar – Rahvarinde vaim näitas sulle juba selle aasta mais, mida ta sinust arvab. Ja seda tervelt 90000 inimese tahte läbi, kes ei näe sind meie poliitilisel maastikul figureerimas. Kahju, et oma vaimu ei mõisteta ning seda mittemõistmist hoopis teistele erakondadele kaela määritakse. Kas me saame tõesti enda juhiks pidada inimest, kelle jaoks rahva hääl on lihtsalt pööbli kisa ning kinnimakstud gallupid on tõe aluseks?

Keskerakondlased, eestlased – te ju näete isegi, millisel teel on teie erakond ning et see tee on libe tee. Te näete ja kuulete igapäevaselt, kuidas erakonna juhtfiguurid teevad kõik selleks, et Eesti ei oleks selline Eesti, millest me unistasime ning endiselt unistame. Jah – meie elanikkonnast neljandik on venekeelsed ja venemeelsed ent see ei anna õigust ülejäänud 75. protsendile rahvast näkku sülitada ning eeldada, et neil polegi õigust riigi asjades kaasa rääkida.

Riik on rahva mitte rahvas riigi jaoks. Kipume seda sageli unustama ning seetõttu saavadki võimule Savisaare sugused paariad.

Vahel tundub meile kõigile, et poliitika on räpane. Vahel tundub meile kõigile, et poliitika ei olegi enam poliitika, vaid sellest on saanud miskit kõrgema pilotaaziga äriühingu sarnast. Ostmine, müümine, pakkumine, lõppematud rahavood ning kõrgemal tasemel, sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvate tehingutega korruptsioon – see ongi ainus millega suudab keskmine eestlane iseloomustada riigijuhtide igapäevaelu. Ja kõige selle, tavainimest tüdimuseni ära tüüdanud sebimise hulgast paistab eriti selgelt silma üks persoon. Osade arust karismaatiline isiksus, teiste arust suur ja kindel juht, kolmandate meelest aga intrigant ja riigireetur.

Keskerakond on alati ajanud kummalist poliitikat Eestis. Kesktee valimine on omamoodi “ei ole liha ega kala.” Samas aga kumab nende üldisest tegevusest läbi tugev kalle vasakpoolsusesse ning parempoolsusele pigem oponeeritakse, kui et üritataks sealt välja sõeluda häid ideid, mida seal ka kindlasti leidub. Antud partei hing ja süda, Hundisilma talu peremees Edgar aga paneb kogu Eesti poliitilise ladviku haavalehtedena värisema, kuna tundub, et antud persoon on lihtsalt süüdimatu. Kuidas on selline asi üldse võimalik? On üks erakond, mis sülitab laia kaarega kõikidele eestlastele ning sellele vaatamata paneb valimised jätkuva eduga kinni. On siin siis süüdi Savisaare ääretuna paistev poliitiline helgepealisus või üle äärte pulbitsev karisma, üks on kindel -ilma Edgarita Keskerakondliku armee eesotsas ei eksisteeriks ka toda parteid praeguses konditsioonis.

Edgar Savisaar on kindlasti iidoliks ja vaimseks õpetajaks paljudele uutele poliitilistele võimuritele. Ratas isegi mõtleb juba sarnaselt Hundisilma peremehele. Ain Seppik, Jüri Ratas, Edgar Savisaar – nad vaatavad sulle süüdimatult silma ning ütlevad, et must on valge. Keerates sulle selja kinnitavad nad kolmandatele isikutele, et musta pole olemas ning kui üritad aru pärida, siis saad vastuseks, et must on tegelikult punane. Inimesed, kes on sügavalt hämmeldunud sellisest käitumisest, võivad aru pärida palju tahavad, ent nende arupärimised jäävad hüüdja hääleks kõrbes. Poliitilistele avaldustele pannakse vastama erakonna väikesed mutrikesed, tankistid, või siis lükatakse rahva palge ette mõni naissoo esindaja, paljude arust ka võimalikult atraktiivne, et seeläbi lausvale võimalikke tagajärgi veidi “pehmendada.” Lausvale? Aga keda see huvitab? Dikteeritakse ju iseenda ja oma erakonna riigivastase tegevuse seletuseks erakonna programmilisi seisukohti, mis sest, et need mitte mingil moel ei kattu erakonna tegevustega. Ja inimesed noogutavad nagu mõistes seda lollust mis neile söögi alla ja söögi peale ette serveeritakse ning elu läheb edasi.

Ja ta lähebki. Sest eestlane, va loll loom neelab ju kõik alla. Ja aeg selleks, et too laulusalmidest tuttav “lahvatav vimm” ka tõesti lahvataks ja miskit muudaks, on kahjuks juba möödas? Või kas on? Kas Eestit oleks suutnud omal ajal päästa kodusõda või on tolle sündmuse sündimise lugu alles käsil? Aeg näitab.