Vaatenurk maailma

http://pilt.delfi.ee/picture/6523603/

Nüüd on see siis tehtud – 100 miljonit tuulde visatud ning juurteta ja tähenduseta klaasmonstrum pealinna esindusväljakule püsti tõmmatud. Mõtlesin minagi veel paar päeva enne tähtaega, et ehk ei olegi nii hull ja vaatamata täielikult ideoloogilise tausta puudumisele tuleb ehk siis vähemalt ilus esteetiline vaatepilt. Mitte sinna poolegi kahjuks!

Kirjutasin siin blogis kaks aastat tagasi samba püstitamise kohta väikese analüüsi ning leidsin, et see sammas ei saa olema selline nagu seda vaimusilmas inimesed ette näevad. Sellel sambal ei ole lihtsalt sellist väärtust ning külm klaas jätab külmaks.

Olen tulihingeline eestlane ja rahvuslane, ent see sammas, mis püsti aeti ei sobi sinna ei oma olemuselt, oma asukohalt ega ka mitte taustalt (või tausta puudumiselt). Põhjuseid selleks on mitmeid, üritan hetkeks ülevaatlikult oma mõtted taas ritta seada…

1. Seni maani pole inimeste mällu sööbinud samba TEGELIK nimetus, ehk siis Vabadussõjas langenute mälestussammas. Tegemist ei ole Vabadussambaga, mis võiks sümboliseerida meie rahva vabaduseiha läbi sajandite ja ka REAALSELT eestlasi kokku hoida, ei – tegemist on mälestusristiga, mis püüdlikult küll ordeniks tituleeritakse, ent mis koos oma paksu jalaga siiski hauakääpa tähist meenutab. Kas hauamonument sobib pealinna esindusväljakule?
2. Sambal puudub täielikult ideoloogiline taust, mis muudaks samba tegelikkuses toimivaks “majakaks” või milleks iganes meil meeldiks teda kutsuda – objektiks, mis sümboliseeriks vabadust. Ideoloogiliselt ja psühholoogiliselt on taeva poole küündivad obeliskid, tornid, ehitised alati sümboliseerinud inimese püüdlusi taeva poole – minema siit maalt. Üks õige ja eesti rahvale omane Vabaduse sümbol peaks aga olema mitte vertikaalne vaid horisontaalne, omama võimalikult suurt puutepinda maaga, mis meid kindlalt enda peal kannab, mitte aga püüdlema taeva poole ning olema tuulte käes räsitud, ilma juurteta tuulelipp.
3. Huvitaval kombel kerkis “meie” samba rajamise idee aktiivselt massidesse peale Tõnismäe pronksmehe minema tarimist. Kuna kohalikud venelased on kodutud, neil pole isegi kultuuriliselt olemas sellist mõistetoma keeles nagu kodu, siis vajasid nad siinse territooriumi külge kinnitumiseks mingit pidepunkti, milleks oligi too vägev sümbol Tõnismäel. Peale selle eemaldamist algasid suured “Vabadusesamba” talgud. Küsimus võib tunduda vandenõuteooriana, aga miks just siis?
4. Samba loomisel loobuti Saaremaa dolomiidist, kivimist, mis sümboliseerib piirkonda, kus muistse vabadusvõitluse aegu murti täiesti viimane vaba kants. Seega vabaduse sümboliks too ei kõlvanud – teeme parem klaasist! Jaa klaasi ostame Tšehhist~… jne jne.

Probleeme on palju selle samba juures, eriti teeb mulle aga tuska inimeste suhtumine kriitikasse ja pealegi veel ausasse kriitikasse. Kui sa pole samba poolt, oled sa tibla ja eestluse vastane ja kes iganes veel. Ei ole… olen kainelt mõtlev inimene, kelle jaoks on tähtis eestluse au sees hoidmine ja SEE MIS ON MEIE RAHVALE tegelikult omane ja tähtis, mis rajaneb kindlatel alustel ja rahvuslikel juurtel, mitte aga ideoloogilisest vaatepildist täiesti mõttetul hetke ajel loodud kunstfallos.

Kuigi Vabaduse väljakule planeeritava vabadussamba konkursist on juba hea tükk aega möödunud, ei taha intriigid selle supi ümber jahtuda. Ja milleks peakski, kui tegemist on täiesti ebakompetentse üritusega, mis ei suuda isegi selles selgusele jõuda – kellele see sammas siis pühendatakse, kas vabadusele või vabadussõjas hukkunutele?

Tänase Eesti märkssõna on allkirjade kogumine. Ühe suurima seniajani toimunud internetikogumistes alustasin möödunud aasta kevadel, kui seltsimees Burešinit oli tarvis kõigutada. Ei kõigutanud. Aga riburadapidi on sellest ajast alates korraldatud allkirjade kogumist nii ühe kui teise asja vastu. Nüüd siis kogutakse neid ka tolle samba vastu. Aadress ise on selline: http://www.vabadusesammas.co.ee

Ma hetkel veel ei tea, kas anda sinna oma nimi alla või mitte. Et oleks lihtsam otsusele jõuda nii minul, kui ka teil, siis kogun siia kokku veidi omi mõtteid:

15. august, 2007

Vabadussamba ideekonkursi võitis 28. meetri kõrgune dolomiidist sammast, mille osas istub vabadusrist.
Iseenesest tore, et meie vabadusvõitlejaid tunnustatakse ja ei unustata, ent kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnades jäi miski mulle silma ning sellega ei saa ma teps mitte rahul olla.
Nimelt väitis Aaviksoo: “Eesti muistsest vabadusvõitlusest on möödas 800 ja Vabadussõjast pea 90 aastat. Meil pole siiani sümbolit, mis meie rahva jaoks vabadust sümboliseeriks.”
Ma usun, et meie vabaduse sümboliks rist valida on samasugune räige näkkuirvitamine muistsetele vabadusvõitlejatele nagu oleks punalipp Hermani tornis. Mehed kes mitusada aastat võitlesid ristirüütlite vastu ja oma kodu kaitseks, saavad nüüd mälestatuks sellesama sümboli läbi, mis maailma nii palju kurjust on toonud ja mille vastu nemad võitlesid?
Kas saatuse iroonia? Ei… pigem vaikiv nõusolek vaikivale okupatsioonile, mis endiselt kestab.

Kui nüüd otseselt antud risti sümboolikast rääkida siis:
1. materjal dolomiit. kas seda mitte ei pidanud leiduma ainult Saaremaal? Viimases vana maavalla punktis, kus ristiusk kinnitus… ja kus muistsete vabadusvõitlejate lõplik vastupanu murti. (selguse mõttes lisaksin, et nüüdseks loobuti dolomiidist ja otsustati uute trendipedede meele heaks klaasi kasuks)
2. rist on küll võrdhaarne (tegelikult tundub jalg küll pikem, ent see oleks norimine), ent Eesti siluaett seal haarade keskel annab järgneva tähenduse – Eesti ristteel. Millisel ristteel? (nüüdseks on küll kontuur vahetatud mõõka hoidva käega, seega otsene vihje vabadusvõitlejatele, mitte aga vabadusele.)
3. Ristil kui sümbolil on säilinud väikesed jätkud ringist mis peaks selle risti ümber olema. Ring päikeserattas sümboliseeris suletust, konkreetsust, seaduspärasust, oma sisemaailmaga sinapeal olevaid inimesi või kultuuri. Ehk siis inimesed kes teadsid kes nad on. Keldi ristil näiteks on risti harud väljaspool ringi mis tähendab et erinevad saatuseteed suunatakse iseendast väljaspoole, abi otsitakse väljastpoolt.
4. Üldse ei meeldi lõhed saatuse teedes. Otseselt öeldakse selle märgiga: vähe sellest, et ristiusu sümbol teid mälestama on pandud, teie kodu mille eest võitlesite on pidevalt ristteel, ei tea kuhu edasi minna ning seejuures on ka erinevate suunade austajate arvamused lõhenenud, mis tähendab ilma tulevikuta Eestimaad.

30. august, 2007

Selleks, et asjad selgeks teha, oleks tarvis vastata järgmistele küsimustele:
1. kas tegemist on vabadussambaga või vabaduse eest hukkunute mälestussambaga?
2. kui tegemist on vabadussambaga, siis milleks meile üldse sammas? Sammas sümboliseerib Paabeli torni, taeva poole püüdlemist, mis meie natuuri ja ajalooga üldse kokku ei lähe. Me rohkem maa poole, kui taeva poole.
3. Kui tegemist on vabaduse eest hukkunute mälestussambaga, siis kas arvestame sisse ka muistse vabadussõja?
4. Kui arvestame sisse ka muistse vabadussõja, siis need inimesed ei sõdinud kohe mitte ristimärgi all. Ja ei püüelnud nemadki samba poole vaid ikka maa poole.

Kõigest sellest lähtuvalt on minu ettepanek järgmine:
“Vabaduse märk” oleks veidi kaardus umbes kahe meetri kõrgune valgest dolomiidist tahvel, kus peal suurelt Eestimaa õigete piirjoontega kontuur.
Kaarega seinast eespool väikene kumer muruplats, kus istub muistne vabadusvõitleja ning hoiab enese ees maase torgatud mõõka.
Slogan võiks olla umbes midagi sellist: “Aastasadade pikkune vabaduseiha, aastatuhandete pikkune vabadus”

31. august, 2007 (peale selgumist, et risti keskele tuleb mõõgaga käsi)

Järelikult tuleb ikkagi siis hauamonument langenutele.
Jääme endiselt pikkisilmi ootama korralikku vabaduse (sammast)sümbolit…

* * *

Ühesõnaga – tuleb osata eristada vabadussõja sammast ja vabadussammast. Vabadussõja sammas on kõigi nende mälestuseks, kes meie vabaduse eest võideldes langesid või ei langenud. Vabadussammas peaks aga olema midagi, mis iseloomustab meie vabaduspüüet, meie aastasadu kestnud võitlust oma iseseisvuse eest. Kõige selle valgel kaldub minu otsus küll sinna allkirja andmise poole, sest antud juhul ei ole tegemist korrektse ja normaalse lahendusega, liiati veel palistatud arusaamatusest, millise sambaga lõppeks tegemist on. Ja mis kõige tähtsam – kas hauamonument sobib Vabaduse väljakule?