Vaatenurk maailma

Väikeste lastega on see mure, et neid vaadates tekib tahtmine neid kaitsta kõikide maailma hädade eest. Vahel see ka õnnestub, ent enamasti tuleb küll masendus peale, kui vaadata milliste valikuvariantidega see ümbritsev meid kostitab. Meil jääb üle oma lapsi tappes vaid valida kas teha seda kiiresti või aeglaselt.

Olen tihti poelettide vahel ringi liikudes olnud suisa hädas – pisipõnnile lihtsalt ei ole midagi söögiks osta. Kõik toiduained sisaldavad kamaluga E aineid, piimatooted enamuses pastöriseeritud ja homogeniseeritud, isegi puuviljadest ruulivad meil Poola säilitusainetest läbi immutatud õunad. Maasikatest ei maksa rääkidagi – kevade esimesed hispaanlased on peopesa suurused läikima poleeritud GMO elukad. Ei tõuse minu käsi neid ostma ja veelvähem lapsele süüa andma.

Samas jälle on poodidesse ilmunud üha rohkem ja rohkem nn. mahetoodangut. Säilitusaineteta, naturaalselt kasvatatud toiduained, E ainetest puhtad. Aga nende kirvehinnad löövad niigi nigelasse rahakotti parandamatu augu. Lihtsalt ei jätku raha puhta toidu ostmiseks. Mahetoodang on kallis aga seetõttu, et riik ei toeta kohalikke kurgi-, tomati-, õunte jne kasvatajaid. Riik teenib tulu impordi ja ekspordi pealt, seetõttu on kohalik toodang kohalikule turule jäänud täiesti unarusse. Kuna mahetoodangu puhul ei kasutata taimekaitsevahendeid, siis on toodangu maht liiga väike, et selle pealt teenida sama palju, kui impordi pealt, kuna selle toodangu puhul ei kasutata säilitusaineid ja ei poleerita saadusi vahaga, ei ole ka nende kaubanduslik välimus NII ilus kui näiteks hispaania maasikatel ning ärahellitatud ostja neid ei vaata supermarketites. Riik aga ei saa ju ometi mõelda oma elanikkonna tervise peale, riigi eesmärgiks on võimalikult palju mammonat kokku koguda.

Ja nii jääbki keskmisest veidi rohkem mõtlev lapsevanem dilemma ette – kas tappa oma laps kiirest teda näljutades, sest lihtsalt ei jätku raha korraliku toidu ostmiseks, või siis tappa laps pikkamisi, talle mürki sisse söötes ning tuleviku tarbeks allergiaid, astmat ja muid tervisehädasi külge pookides.

Algatuseks ütlen kohe, et albaanlaste Kosovo loomine ON PRETSEDENT, mis annab aluse Ida-Viru peedistamiseks, sest nagu Kosovo albaanlased, ei soovi ka siinsed venelased oma kodumaa külge minna, vaid pigem uut riiki proovida.

See, kuivõrd hästi või halvasti see neil välja kukuks, on juba iseasi.

Tegelikult on kogu see põlisasukate teema suhteliselt meelevaldne. Millisest piirist alates me võtame inimesi, kui põliseid? Kas 500 aastat? 1000 aastat?
Kui võtta aluseks kohamälu mõiste ning tolle kohaga seotud inimeste isiklik suhtumine oma kodukohta, siis on ka albaanlastel TÄIELIK õigus luua Kosovos OMA riik. Meie ida-virukatel veel pole, sest kahe põlvkonnaga säärast sidet ei looda. Kuigi võiks… ent nagu me teame, pole venelased selleks võimelised. Kosovo albaanlased on aga oma aladel elutsenud oma 500 aastat. Piisavalt pikk aeg, et oma juured maase ajada ning kodupaik armsaks muuta.

Seega kahe otsaga asi – ühelt poolt on sealne olukord taunitav, tuues paralleele meie endi koduga, teisalt aga oli albaanlastel igasugune õigus oma selg sirgu lüüa, kuna nende jaoks on too Kosovo juba koduks kinnistunud.