Vaatenurk maailma

Foto: Ilmar Saabas

Üks arvatavasti kõikide inimeste õiglustunnet ja väärikust riivav ja kohati ka räigelt solvav asi meie riigis on riigikogulaste üha uuesti ja uuesti toimuv palgatõus. Lisaks sellele veel ka Kreeka abipakettides osalemine ning reaalsete maksekohustuste enese kaela võtmine. Meie riigis suureneb üha enam lõhe kahe klassi vahel ning nö. keskklass kaob sootumaks. Kes on rikkad, need on rikkad ja kes on vaesed, need on kohe nii vaesed kui olla saab. Ja nende inimeste õiglustunnet riivavad kõiksugu muiduleivasööjate palgatõusud, välismaa pankade hiigelkasumid, millest mitte üks sent meie riigi maksudeks ei laeku ning kirsina tordi peal on sisejulgeoleku üha suurem ja suurem kärpimine. Pean silmas niigi nigelas olukorras päästekomandode sootuks sulgemist.

Õpetajad ei ole meie riigis piisavalt tunnustatud ja õpetaja palk ei ole motiveeriv. See on fakt. Ent fakt on ka see, et õpetajaid meil on ja õpetajad saavad palka. Keskmist või isegi keskmisest suuremat palka. Valdav enamus Eesti elanikke ei saa sedagi. Paljud on juba aastaid töötud, sest tööd lihtsalt pole võimalik leida. Kättevõtmise ja pealehakkamise asi küll, ent inimesed ei ole kõik ühe vitsaga löödud ja kõik ei ole pealehakkajad ja kättevõtjad. Riik ei tohi ära unustada, et lisaks ettevõtluse arendamisele tuleb tegeleda ka sotsiaalse poolega, vastasel juhul lonkab riik päris tugevasti ühte jalga.

Õpetajate streigiga üritatakse tähelepanu juhtida sellele, et  õpetaja amet ei ole meie riigis piisavalt tunnustatud ning soovitakse enesele palgalisa. Aga kallid õpetajad – teil on niigi hea palk, miks te vingute selle üle, et saate palka? Teil on olemas töö, teil on olemas kindel sissetulek ja kui uskuda ENAMUSE õpetajate endi sõnu, siis nad teevad seda tööd mitte raha pärast, vaid seetõttu, et see töö neile meeldib. Muidugi on palk tähtis ning tänases ilmas ilma rahata elada on peaaegu võimatu, ent praegune kavandatav streik on kui puusalt tulistatud katse trügida riigikogulastega sama peolaua taha katku ajal. Selle asemel, et organiseerida meeleavaldusi kõrgepalgaliste palgatõusu vastu, hakatakse hoopis ka enesele juurde nõudma. Selline isekus on aga häbiväärne vaeste ja sootuks töötute suhtes.

Kui nüüd aga vaadelda streiki kui sellist, siis igasuguse sellise meeleavalduse eesmärgiks on halvata konkreetse eluvaldkonna toimimine, et juhtida tähelepanu nõudmistele. Õpetajate puhul siis õpetajate ja koolisüsteemi vajalikkusele ühiskonnakorralduses. Näidata suurtele mutritele, et kui väikseid ei oleks, seisaks kogu kaadervärk ning et ka väikse vajavad vahel õlitamist. Ent seda saabki teha ainult ja ainult kogu toimimise peatamisega. Ei mingeid koduseid ülesandeid, ei mingeid iseseisvaid õppimisi, ei mingeid poolepäevarühmi. Uksed kolm päeva kinni ja kõik. Lasteaedades samamoodi. Uksed kinni. Las siis lapsevanemad tõmblevad ja nuputavad, mida lastega teha. See halvab juba rohkemaid eluvaldkondi ja on märksa suurema kajapinnaga. Meie õpetajad aga topivad enne streiki veel veidi vatti juurde, et oleks võimalikult valutu kogu see värk. Nii ei tehta streiki, kulla õpetajad. Nii tehakse nalja!

Kõige selle lõpetuseks sobiks aga üks vahva teadaanne õpetajatele – riiklikult kinnitatud õpetajapalgale lisaks on KOV-ile eraldatud riigi poolt täiendavad palgarahad. Kuidas ja mil moel ja kas üldse seda kasutatakse, on senimaani arusaamatu. Asjale juhiti tähelepanu Tallinnas, kus peale Edgar Savisaare avaldust, et Tallinna linn toetab õpetajate streiki solidaarse kogunemisega ja nõuab riigilt õpetajatele palgaraha juurde, kus peale seda avaldasid mitmed ametnikud imestust, miks ei ole Tallinn maksnud õpetajatele 55 miljonit krooni nagu riik selleks vahendeid eraldas.

Üks kahjulik müüt on levimas inimeste seas ning see müüt väidab, et üksikkandidaatide poolt ei ole mõtet hääletada kuna neile antavad hääled kanduvad 5% künnise ületamatuse korral edukamatele erakondadele. Tuleb välja, et see on täielik väljamõeldis.

Selle nädala alguses saatsid üksikkandidaadid ühispöördumise Vabariigi Valimiskomisjonile, eesmärgiga saada selgesõnaline kirjeldus selle kohta, mis siis ikkagi juhtub nende häältega, mis antakse üksikkandidaadile, kes ei osutu valituks, ehk ei saavuta isikumandaati.

Kolmapäeval saabus Valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibula vastus, kus toonitatakse selgesõnaliselt, et “olenemata sellest, kas üksikkandidaat osutub valituks või mitte, jäävad üksikkandidaadile antud hääled temale.”

Seega, kui ma hääletan Jaani poolt, siis võin olla kindel, et minu hääl ka Jaanile jääb, mitte ei liigu kahtlaseid teid pidi koefitsendi alusel valitsevatele erakondadele.

Toon siinjuures ära ka Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe vastuse üksikkandidaatide pöördumisele täismahus (algselt avaldatud syndikaat.ee lehel):

“Lugupeetud üksikkandidaadid

Vabariigi Valimiskomisjon kinnitab, et Riigikogu valimise seadus ei näe ette valimistulemuste kindlakstegemisel üksikkandidaatidele antud häälte ülekandmist erakondade nimekirjades kandideerijatele ega teistele üksikkandidaatidele. See, kuidas toimub mandaatide jaotamine erakonna nimekirja siseselt, ei puuduta üksikkandidaatide hääletamistulemuste kindlakstegemist. Olenemata sellest, kas üksikkandidaat osutub valituks või mitte, jäävad üksikkandidaadile antud hääled temale.

Käesolevatel valimistel oleme valimistulemuste kindlakstegemise korra selgitamisele pööranud erilist tähelepanu. Lisaks selgitustele Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel ning meedias on valminud ka seda tutvustavad teleklipid („Valimiskool“) samuti on avatud ekoolituskeskkond eraldi õppematerjaliga valijatele.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Heiki Sibul
Esimees”

Loodetavasti aitab see veidi hilinenud info veel neid, kes pole valimas käinud.

Olgem ausad – erakondadest ei ole sel korral võimalik valida ühtegi. Viimase nelja aasta jooksul on absoluutselt kõik erakonnad saanud hakkama millegi täiesti idiootse ja inimvaenulikuga. Valimislubadused meenuvad alles siis, kui ring täis ja vaja enda eksistentsist taas valijaid teavitada. Kõik muudkui lubavad, aga kus te kallid seltsimehed siis neli aastat olite ja mida tegite???

Kas meil on haugi mälu, et me ikka ja jälle neidsamu tegelasi tagasi valime?

Et asja enda jaoks selgeks teha ja ka teistele oma ideed tutvustada, peaks vast alustama sellest, millised on meie valikud märtsis.

Reformierakond

Esmalt on meil muidugi hetkel võimul olev Reformierakond. Oravad on ilmselgelt majanduslikult kindlustatu valik. Ent siin tasuks meeles pidada, kas ultraliberaalne maailmavaade sobib ikka eestlasele? Kas meie elu-olu peakski lähtuma vaid majandusliku süsteemi koorekihist, jätmata kõik muud valdkonnad, kaasa arvatud majanduse alumise otsa, tähelepanuta? Mida teevad reformarid meie kultuuri toetamiseks? Mida teevad nad vaesema elanikkonna toetamiseks? Viimase aasta jooksul on keskmine palk meil küll tõusnud, ent seda vaid rikkama elanikkonna arvelt, mediaanpalk pole muutunud. Lisaks selgus eile avalikustatud uuringust, et sel ajal, kui nö. keskklassi eestlase palk pole sisuliselt tõusnud, on tõusnud aga toidu- ja tarbekaupade hinnad keskeltläbi 1,5 korda rohkem kui keskmine palk (mitte mediaanpalk, sest mediaanpalgast rääkimine näitaks kohe, kui nutune on olukord tegelikult tööturul). Ansipi vastus töötutele – õpi selgeks uus amet ja saadki tööle. Kuigi olen sellega põhimõtteliselt nõus, ei saa ma toetada Ansipi arvamusavaldust, sest niimoodi ühe latiga kõiki inimesi lüüa ei saa. Kõik ei ole võimelised ümberõppima iga kord kui töötuks jäävad, kõik ei ole hobitöölised. On oma ala meistreid, kes tõesti oma tööd hingega teevad, ent nad ei saa tööd, kuna ettevõtjad palkavad nende asemel praktikante või lihtsalt odavama palgaga leppijaid.

Ja veel – esimesena tulevad mulle kohe pähe Tartu Rahu piiridest loobumine, uue, metsa röövraiet lubava seaduse kinnitamine ning seadus, mille alusel saavad välismaalased meie maa tükk tüki kaupa lihtsalt üles osta.

Kui valid Reformierakonna, oled nende punktidega nõus, oled nõus loovutama 10% Eestimaast ja meie kultuurist, oled nõus maha müüma meie väärtusliku metsa välismaalastele.

Foto: Peeter Langovits, Postimees

Keskerakond

Järgmiseks on meil opositsioonipartei Keskerakond. Ma ei teagi, kas selle erakonna puhul nutta või naerda. Loodan ja usun, et seal on arukaid inimesi, ent nende arukate sõnavõtud on jõuetud. Minu silmis on tegemist erakonnaga, kellele kuulub vaieldamatult “Eesti vaenlase” tiitel. Kui Reformierakond müüb Eesti maha, siis Keskerakond tahab seda kinkida. Ja mitte Euroopale, vaid hoopistükkis meie igipõlisele vaenlasele. Erakond, kus lausvaled ja demagoogia on igapäevaelu lahutamatu osa, kus omadele antakse keeksi ja võõrastele nuuti. Sisuliselt on Keskerakond ärastanud meie pealinna ja muutnud selle “turvaliseks oaasiks keset reformi lollust” nagu nad ise seda kutsuvad. Tegelikkus on aga selline – lasteaiad jäetud rahata, koolid suletud, müügimaks ja paadimaks (ja siis nad veel nõuavad – AITAB hinnatõusust!). Kõige enam kriibib minu hinge aga kahe aasta tagune lugu, kus suurte eelarvekärbete aegu teatas linnapea Savisaar lasteaedadele, et kahjuks meil raha pole ja peame teie eelarveid kärpima. Kui siis kolme kuuga jõudsid lasteaiad oma eelarveid ise reguleerida ning said lastevanematega kaubale, et viimased wc paberit ja muud vajalikku ise hangivad, kui pooled kasvatajad aeti poole koha peale ning rühmad vägivaldselt kokku sobitati, tuli seltsimees Savisaar ja teatas imestunult, et tema ei tea eelarvekärbetest midagi. Mäletan seda viha ja ängi, mis mind tol hetkel valdas. See viha ja äng valdab mind pidevalt, kui näen seda meest järjekordset sigadust tegemas. Hiljem ta muidugi rõõmsal häälel kuulutas, et mitte linn ei käskinud lasteaedadel vööd kokku tõmmata, vaid süüdi on ikka Ansip, kes siis muu.

Kui valid Keskerakonna, toetad lasteaialastelt röövimist, endistelt KGB-lastelt teenete ostmist ning korruptsiooni ning onupojapoliitikat. Lisaks on tegemist erakonnaga, mis on tuntud kroonilise laenajana ning laenude tagasimaksmisel rahapesuskeemide kasutajana. Just täna avaldas Ekspress ühe järjekordse skeemi, mis puudutas Savisaare miljonivõlgu fiktiivsetelt ettevõtetelt.

Isamaa ja Res Publica Liit

IRL on minu silmis senimaani olnud suhteliselt süütu rahvuslikult meelestatud erakond, Mart Laar aga õige mõtlemisega asjalik mees. Vale! Tegelikkus on hoopis selline, et peale Res Publicaga liitumist ei ole endisest rahvusmeelsest erakonnast tuhkagi alles. Noored respublikaanid on teinud oma töö ning erakonnast on saanud oravapartei lakei. Olid ju nemadki värske metsa-maha-müümise seaduse tulihingelised pooldajad. Lisaks tekitab enam kui kahtlaseid küsimusi nende erakonnaliikme ja ühtlasi majandus- ja kommunikatsiooniministri, Juhan Partsi patroniseeritav Eesti Interneti Sihtasutus, mis hämarate tehingute ja täiesti läbipaistmatu tegevusega on pandud rahva raha röövima ning meie kohalikku kultuuri hävitama. Olgem ausad – domeenireformi tagajärel esialgselt lubatust ligi kaks korda suuremat tasu nõuda, ettekäändel, et tegemist kulupõhise arveldusega, on sigadus. Veel suurem sigadus on aga see, et kalkulatsioonide järgi neil selliseid kulusi ei olegi ning selle tõiga peitmiseks tehakse reklaamifirmadega “fiktiivseid kampaaniaid” mille sihtgrupp ja teostus on täiesti loogikavastased. Näiteks ostis EIS domeenireklaami domeenide ÜMBERregistreerimise kohta Tallinna bussipeatustesse ja ajalehtedesse, täiesti sihtgrupist mööda! Seda enam, et sihgrupi puhul oli tegemist inimestega, kelle otsesed kontaktandmed (e-mail ja telefon) olid EIS registrites olemas! Võibolla seletab seda reklaamikampaaniat lähemalt see, et kõnealused reklaamid ilmusid vahetult peale valimisreklaami keelustamist sinna kohtadesse, kus varasemalt olid IRL valimisreklaamid? Ju sai IRL parema diili oma valimisreklaami tegemiseks, kui nad kindlustasid, et reklaami tellimine jätkub ka peale keeluaega, lihtsalt teisel kujul.

Kui valid IRL-i, toetad hämaraid tehinguid ministeeriumite tasemel, oled nõus meie metsa maha müümisega välismaalastele ning nõustud lepinguga, mille teine osapool ei kavatsegi lepingutingimusi täita, sest puhtreaalselt ei ole see võimalik.

Sotsiaaldemokraatlik erakond

Sotsiaaldemokraadid on asunud rünnakule peale vere vahetust. Uus veri tahab näida uudse ja puhtana, põhimõttekindla ja inimestest hoolivana, ent tegelikkuses on see kõik vaid sulaselge jama. Peale Savisaare rahaskandaali teatas Mikser kategooriliselt, et senikaua kuni Savisaar on Keskerakonna esimees, senikaua on välistatud igasugune koostöö Keskerakonnaga. Nii lahkutigi linnavalitsuse koalitsioonist, ent jäeti oma ametnikud siiski paigale!? Eks soe koht linnavalitsuses kaalub ju üle kõiksugu põhimõtted. Samuti teatas Mikser nädalad hiljem, et peale valimisi ollakse valmis koostööks ka Keskerakonnaga. Kui see pole kahepalgelisus, siis ma ei tea, mis kahepalgelisus on.

Sotsiaaldemokraatidel on maailma kõige naljakamad valimislubadused. Näiteks lubavad nad langetada toidukaupade tulumaksu 5% peale, et pidurdada hinnatõusu. Kas nad sellest aru ei saa, et selline tegevus on ühekordne tegevus, aasta jooksul hinnad korreleeruvad ja kõik jätkub endistviisi. Ainus, mis saavutatakse, on see, et riigile laekub vähem makse kaupade pealt ja rohkem makse tarbijate ehk siis lihtinimeste pealt. Lisaks toetavad nad üliõpilase palka ning progressiivset tulumaksu, mis sisuliselt tähendab seda, et maksame õpilastele õppimise eest ja karistame neid hiljem 4% suurema tulumaksuga, kui nad hea koha peale saavad.

Kui valid Sotsiaaldemokraadid, toetad kahepalgelisust ja rumalaid otsuseid. Toetad nende inimeste karistamist, kes teenivad üle 1000 euro kuus ning toetad üliõpilaskonna laostumist. Kui ülikooli koht on tasuta ja seal käimise pealt veel juurde makstakse, siis milliseks osutub ülikoolides pakutava hariduse kvaliteet 2 või 3 aasta pärast?

Karikatuur: Urmas Nemvalts, Postimees

Erakond Eestimaa Rohelised

Erakond Eestimaa Rohelised – ei saa tõsiselt võtta erakonda, kes taob palli vaid ühte väravasse ning jätab muud valdkonnad tähelepanuta. Nende suur austus tuulegeneraatorite suhtes jätab aga täiesti tähelepanuta nende generaatorite mõju keskkonnale ja inimestele. Lisaks on nende viimase aja tegevused jätnud mulje kui väga libedate võtetega erakonnast. Piisab sellest, kui meenutada, milliste ebaausate võtetega Strandberg endale despoodi koha kinnitas ning kuidas praegusel valimisteajal nö. vabakandidaate ära ksutatakse jättes mulje, justkui oleks tegemist üksikkandidaatidega, kui tegelikkuses lähevad neile antavad hääled siiski roheliste erakonnale. Sellel erakonnal ei ole praegusel kujul mitte mingit tulevikku.

Kui valid rohelised, siis toetad rumalaid otsuseid ja läbimõtlematut valimisplatformi, toetad erakonda, mille seesmised lõhed on liiga suured selleks, et tegutseda erakonnana, liiati siis fraktsiooni või suisa valitsuskabinetina.

Eestimaa Rahvaliit

Rahvaliit on erakond, mis on läbinud kõige rohkem muutuseid viimase paari aasta jooksul. Vanadest sooja koha soojendajatest on lahti saadud, maadevahetajad minema löödud (Keskerakond võttis lahkelt Tuiksoo enda rüppe). Ja olgem ausad – nende värske start on olnud päris hea. Kuigi maadevahetuse ja Juhan Aare fiaskod heidavad senimaani varju sellele erakonnale, ei suutnud ma leida nende praeguses valimisprogrammis eriliselt silmatorkavaid rumalusi. Vastupidi – mul jääbki üle vaid nendega nõustuda. Ent pole head ilma halvata – mingil kummalisel kombel ihaldavad rahvaliitlased oma ridadesse endiseid interrindlasi ja veendunud kommuniste Vasakpartei ladvikust! Näiteks Maardu linnapea Georgi Bõstrov, kes on Balti riikide esindajaks ülemaailmses Vene kaasmaalaste nõukogus ning kes 1991. aasta augustiputši ajal tervitas riigipöördekatset ja heiskas Maardus selle märgiks punalipu. Ja neid endiseid internatse on seal nimekirjas veel ja veel.

Kui valid Rahvaliidu, toetad aatelisi, ent selgrootuid põhimõtteid ning sinu valik kaob õige pea koalitsioonilepingute vahele ära, nii et neist mitte miskit välja ei tule. Samuti on kahtlased nende seotused jätkukommunistide ja otseselt Eesti vastu töötavate isikutega, tekitades küsimusi – miks on Rahvaliidule neid inimesi tarvis? Kui tead veel põhjuseid, miks mitte Rahvaliitu valida, anna palun teada.

Eesti Iseseisvuspartei

Eesti Iseseisvuspartei on senimaani olnud suuresti tähelepanuta jäänud erakond. Ja ega ausalt öeldes ka see aasta väga ei erine. Miks? Sest erakonna esimees Vello Leito on oma tegutsemises üli-paranoiline. Nii on keeldutud mitmetest tele- ja raadioesinemistest, on keeldutud ka debattidest, mis oleks kindlasti EIP-ile toonud veidi tuntust juurde. Praegusel hetkel on aga EIP lõhenenud seesmiselt, loodetavasti suudab siseopositsioon Leito esimehe kohalt eemaldada, vastasel juhul jääbki EIP tegutsema kapierakonnana.

Kui valid Eesti Iseseisvuspartei, toetad küll iseseisvuslaste aateid, ent loovutad oma hääle täiesti kasutult erakonnale, mida palistavad erakonna juhtide seas paranoia, tõestamatud faktid, vandenõuteooriad ning plaan Eesti majanduslikku ja ühiskondlikku blokaadi viia. Lisaks pooldab erakonna esimees Vello Leito kohalike vene koolide eestikeelsele õppekavale üleviimise peatamist.

Ja nüüd – üksikkandidaadid

Ent nüüd jõuamegi selle punktini, miks ma eelistan üksikkandidaate – nimelt on üksikkandidaadi riigikokku pääsemine märksa mõjusam, kui rahvaliitlase. Sest kui rahvaliidust saab vaid üks väike killuke kaootilisest opositsioonist, siis üksikkandidaatidel on võimalus olla pinnuks tagumikus kõigile. Meil on üksikkandidaatide näol tegemist väga laia spektriga inimtüüpidest – alates tõsistest aatemeestest ja diplomaatidest kuni tolategijateni välja. Ent fakt on, et üksikkandidaadid esindavad meie rahva läbilõiget. Kui ikka hing on must ja meel on täis, siis on inimene võtnud kokku julguse ja kandideerib ise. Sest muud moodi enam ei saa, sest erakondi enam valida ei saa. Ja pole ime, et osa üksikkandidaate tundub meile toladena, sest nad pole harjunud tähelepanuga, nad pole loodud selle ameti jaoks, kuhu nad kandideerivad, ent nende süda on õiges kohas ja just seepärast nad ongi selle tee jalge alla võtnud. Nad tahavad näidata, et enam ei ole tõesti muud lahendust, kui et tuleb ise käed külge panna. Kuigi ei oska või ei tea, ei ole lihtsalt muud võimalust.

Ja need üksikkandidaadid, keda rohkem soositakse ja kellest paremini arvatakse, ka nemad on tegelikult sama asja peal välja, ka nemad valutavad südant meie tuleviku pärast. Kui nad oleks tahtnud saada sooja koha peale, oleks nad juba ammu liitunud mõne eduka erakonnaga ja seal Toompeal platseerunud. Ent nad pole seda teinud, selle asemel kandideerivad üksikkandidaatidena, kuigi on teada, et erilist edu neile selliselt positioonilt ei lubata. Ja just see on põhjus, miks mina neid usaldan.

Just see on põhjus, miks mina nendel valimistel oma hääle üksikkandidaadile annan. Sest muud võimalust ju lihtsalt EI OLE!

Üks müüt on levimas valijate seas. Ja see müüt väidab, et üksikkandidaati pole mõtet valida, sest see hääl läheb raisku ja selle häälega toetad hoopis võimuerakondi. Aga milles on siis vahe? Kui sa jätad üksikkandidaadi poolt hääletamata ja annad oma hääle hoopis erakonnale, ei ole ju muud vahet kui vaid see, et sa teadlikult toetad neid sigadusi, mis erakonnad on teinud. Kui aga annad oma hääle üksikkandidaadile, toetad sa nende sigaduste vastu astumist, isegi kui sinu hääl peaks sealt edasi liikuma erakonnale. Aga sinu südametunnistus oleks puhas ning lisaks sellele oleks ka valimistulemuste statistika teine – erakordselt suur toetus üksikkandidaatidele paneks ehk üldsust rohkem mõtlema ning ei laseks erakondadel meid järgmised neli aastat süüdimatult röövida ning maha müüa.

Isikumandaati ei ole üldse raske kätte saada ning mina olen nõus andma oma hääle. Selleks, et minu südametunnistus oleks puhas ja et meie valitsemispoliitika muutuks. On ka juba aeg…

Pole paha!

Vaadake nüüd seda tabelit ja jätke meelde see, mis antud nimekirjast näha on – kesikud ja reformarid isegi ei varja, et nemad tahavad kümne küünega endale võimalikult palju raha krahmata. Tänased hääletustulemused seoses riigikogulaste palga tõstmisega. Isamaalased on kavalad – nad teavad, et on opositsioonis, seega on hea populistlik hääletada vastu. Raha saab ju niikuinii juurde kuna suurerakonnad hääletavad poolt ja reaalselt on poolhääli rohkem, seega teenib IRL veidi populismipunkte vastandudes kesikutele.
Eriti lamedad vennad on sotsid. Mis nende passimise eesmärgiks on? Nad ei taha vastanduda oma uutele äripartneritele (loe: kesikutele) ent samas ei taha ka oma imagot sotsidena rikkuda. Seega passivad ning sellega oleks justkui jokk.

Rohelised, ühe erandiga kes ei hääletanud, ei viitsinud üldse kohale tulla. Eriti mugavad vennad, on vast suht kindlad, et nende kukkur läheb samuti niikuinii raskemaks.

See tabel on suurepärane näide sellest, kuidas väliselt vastanduvad poliitilised vaated kui üks mees teineteise majandusliku heaolu eest hoolitsevad. Kogu poliitika on lihtsalt näitemäng, poliitikud on näitlejad, kes saavad sita näitemängu eest liiga suurt preemiat.

1. Aab, Jaak poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
2. Aidma, Rein poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
3. Antropov, Robert poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
4. Aru, Peep poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
5. Astok, Hannes poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
6. Eenmaa, Ivi poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
7. Eesmaa, Enn poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
8. Efendijev, Eldar poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
9. Ergma, Ene poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
10. Gräzin, Igor poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
11. Herkel, Andres puudus Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
12. Iva, Kaia vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
13. Juul, Tõnu poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
14. Jõgi, Helmer poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
15. Järvi, Raivo poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
16. Jüssi, Mart puudus Erakond Eestimaa Rohelised fraktsioon
17. Kalda, Helle poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
18. Kaljuvee, Lembit poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
19. Kallo, Kalev poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
20. Kaups, Ene poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
21. Kelam, Mari-Ann vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
22. Klaas, Urmas poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
23. Korb, Valeri poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
24. Kotkas, Kalev ei hääletanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
25. Kreitzberg, Peeter ei hääletanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
26. Kull, Elle vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
27. Kundla, Jaan vastu Fraktsioonita
28. Kuusmik, Tiit poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
29. Kõiv, Tõnis poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
30. Kõuts, Tarmo vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
31. Kõva, Kalvi ei hääletanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
32. Laanet, Kalle poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
33. Laar, Mart vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
34. Laasi, Lauri poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
35. Lahtvee, Valdur puudus Erakond Eestimaa Rohelised fraktsioon
36. Lenk, Heimar poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
37. Lepik, Margus poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
38. Linde, Väino poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
39. Lotman, Aleksei puudus Erakond Eestimaa Rohelised fraktsioon
40. Luigas, Inara poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
41. Luik, Lauri poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
42. Maripuu, Maret poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
43. Marrandi, Jaanus poolt Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
44. Meikar, Silver poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
45. Merisaar, Maret ei hääletanud Erakond Eestimaa Rohelised fraktsioon
46. Mihkelson, Marko vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
47. Mikser, Sven ei hääletanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
48. Muravjova, Tatjana poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
49. Mägi, Leino poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
50. Mänd, Tarmo poolt Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
51. Nestor, Eiki ei hääletanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
52. Nool, Erki vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
53. Nutt, Mart puudus Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
54. Pakosta, Liisa-Ly vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
55. Palling, Kalle poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
56. Pelisaar, Georg poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
57. Pentus, Keit poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
58. Pikhof, Heljo ei hääletanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
59. Privalova, Nelli poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
60. Põdramägi, Nikolai poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
61. Rahumägi, Jaanus poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
62. Raidma, Mati puudus Eesti Reformierakonna fraktsioon
63. Rajasalu, Ülle poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
64. Ratas, Jüri poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
65. Ratas, Rein poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
66. Reiljan, Villu poolt Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
67. Reinsalu, Urmas vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
68. Reps, Mailis poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
69. Riisalu, Aivar poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
70. Rosimannus, Rain poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
71. Rumm, Hannes ei hääletanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
72. Rummo, Paul-Eerik poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
73. Rõivas, Taavi poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
74. Rüütli, Karel poolt Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
75. Saar, Indrek ei hääletanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
76. Salumets, Jaak poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
77. Salumäe, Erik poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
78. Sarapuu, Arvo poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
79. Sepp, Evelyn poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
80. Seppik, Ain poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
81. Sester, Sven vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
82. Simson, Kadri poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
83. Soosaar, Mark ei hääletanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
84. Sooäär, Imre poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
85. Strandberg, Marek puudus Erakond Eestimaa Rohelised fraktsioon
86. Sõtnik, Olga poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
87. Tamm, Jüri ei hääletanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
88. Tootsen, Toivo poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
89. Trapido, Toomas puudus Erakond Eestimaa Rohelised fraktsioon
90. Treial, Mai poolt Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
91. Tsahkna, Margus vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
92. Tuiksoo, Ester poolt Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
93. Tulviste, Peeter vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
94. Tuus, Marika puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
95. Tõniste, Toomas puudus Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
96. Vaher, Ken-Marti vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
97. Vahtre, Lauri vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
98. Varek, Toomas poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
99. Velliste, Trivimi vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
100. Velman, Vladimir poolt Eesti Keskerakonna fraktsioon
101. Õunapuu, Harri poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon

Herr Gerd Tarand kirjutab oma ajaveebis kuidas ta alustas Osale.ee keskkonnas idee kavandamist, mille järgi saaks 1% rahvast esitada riigikokku otse ettepanekuid seaduseelnõude käiku laskmiseks. Ilus ja üllas mõte, minu teada isegi kunagi räägiti sellest pikemalt, ent kuhu too jutt kadus? Eks ikka vaikiti maha, mattudes üldise infomüra sisse. Milles siis probleem?

Kui kogusin Savisaare vastu allkirju, siis sai neid lõppkokkuvõttes peaaegu 100000, mis moodustab 10% hääleõiguslikest. See on number, mis peaks igas terve mõistusega isikus tekitama arusaama “rahva võimust ja tahtest.” Aga näe – midagi ei muutunud, Savisaar vilistas 10% elanike tahte peale JA SEE LÄKS TAL LÄBI SEST MITTE KEDAGI EI HUVITANUD astuda järgmine samm.

Read the rest of this entry »