Vaatenurk maailma

Originaalartikkel ilmus Delfis

Hiljuti toimunud laulu- ja tantsupidu oli eriline vähemalt kahel moel: esiteks oli see sündmus, mis pani eestlasi koos ühise eesmärgi nimel tegutsema, nii noori kui vanu ja teiseks oli see aeg, mil tänavapildist olid kadunud Georgi lindid ning Vene Föderatsiooni lipuga lehvitajad.

Rahvuse aluste üle on palju arutletud, on erinevaid teooriaid selle kohta, mis siis ikkagi määrab teatud inimgrupi kuuluvuse rahvusesse. Pakuksin omaltpoolt ühe variandi, mis minule tundub kõige õigem ning ehk suudan ka teisi ärgitada omi mõtteid sellel rajal liikuma panna.

Read the rest of this entry »

Jõulud on ilus aeg. See on ka aeg, mida palistatakse juba aastasadu ilusa muinasjutuga Jeesusest, kes justkui pööripäeva paiku olevat sündinud. Jõulud on seega ka aeg, mil igasugu mustakuuemehed lähevad kihevile, meedia pöörab religioonile rohkem tähelepanu ning inimesed voorivad kirikutesse. Kes tänu oma usule, kes tänu oma perekonnale või suguvõsale.

Eriti moodi on läinud viimastel aastatel usutegelaste jõulusõnumite levitamine nii trüki- kui ka veebiväljaannetes. Et ikka saaksid tarkusesõnadest osa ka need, kes mingil põhjusel kirikusse ei satu. EELK peapiiskop Andres Põder vestles oma jõulusõnumis ka laste teemal ning eriti sellest, kuidas kiriku hingekirja suurendada.

Mööduv ja eelolev aasta on meie kirikus ristimise teema-aastateks. Ükski ristitu ei peaks jääma üksi. Üksik halg kustub tuules, koos leegitsevad nad aga veelgi eredamalt. Kas ei võlgne me kaaskristlastena, lastevanematena ja ristivanematena oma lastele innustavat eeskuju, sütitavat usku, ehedat usukulda? See on kink kogu eluks. Olgu jõulude ja uue aasta juhtmõtteks: Koos lapsega kirikusse! Mõelgem, millise panuse olen andnud oma koguduse pühapäevakooli töösse? Kas minagi ei võiks olla „väike karjane“?

Loe lähemalt Sündikaadist.

Miks mulle ei meeldi kristlus? Nagu kommunismgi, on ka kristlus inimloomuse ekspluateerimine, selle hüvede ära kasutamine ja pahede alla surumine, hirmule ajendatud religioon, mis peab inimesi mõtlematuteks ja nõrkadeks, sünni poolest patusteks olevusteks. Sealhulgas ka lapsi. Muidugi on krisliku õpetuse juured märksa sügavamad, patu algne alus oli karma, taassünd läbi õppekogemuste ning ka teised praeguseks dogmaks muutunud “kirikutõed” on pärit enne-meie-aegsetest paganlikest maailmavaadetest. See aga ei muuda fakti sellest, milliseks on religioon muutunud täna inimeste ahnusele, saamahimule ja valitsemissoovile.

Krislus on silmakirjalikkus, räägitakse vabast tahtest ja jumala armust, ent samas ei lasta lapsel enesel luua oma sisemaailma, et maailmas hakkama saada. Laps peab ise saavutama eneses tasakaalu, peab ise leidma oma usu, olgu see siis milline tahes. Vanemad saavad olla selles vaid suunajad, teejuhid, abistajad, mitte aga sundijad ja käskijad. Ent eks igaüks teab, kes on kõige suurem käskija ja kõige suurem sundija – ikka seesama kelle enda elu on teiste poolt lükata ja suunata, kel endal pole oma teed ja sihti, vaid kes astub teiste radu pidi.

Seega palun – päästke meie lapsed, sest neil on õigus elada oma elu ja mõelda omi mõtteid.

Usuõpetuse peale sundimine Eesti haridusmaastikule on kestnud juba aastaid. Selle vastu ja poolt on tehtud küsitlusi, gallupeid, allkirjakogumisi, protestikirju jne jne, kuid pole hullu – koerad küll hauguvad ent karavan liigub edasi.

Masendav on selle olukorra nimi mis siin väikses banaanivabariigis valitseb.

Loe ka: http://vaatenurk.wordpress.com/2006/12/22/religiooniga-voi-ilma/

Kuigi Vabaduse väljakule planeeritava vabadussamba konkursist on juba hea tükk aega möödunud, ei taha intriigid selle supi ümber jahtuda. Ja milleks peakski, kui tegemist on täiesti ebakompetentse üritusega, mis ei suuda isegi selles selgusele jõuda – kellele see sammas siis pühendatakse, kas vabadusele või vabadussõjas hukkunutele?

Tänase Eesti märkssõna on allkirjade kogumine. Ühe suurima seniajani toimunud internetikogumistes alustasin möödunud aasta kevadel, kui seltsimees Burešinit oli tarvis kõigutada. Ei kõigutanud. Aga riburadapidi on sellest ajast alates korraldatud allkirjade kogumist nii ühe kui teise asja vastu. Nüüd siis kogutakse neid ka tolle samba vastu. Aadress ise on selline: http://www.vabadusesammas.co.ee

Ma hetkel veel ei tea, kas anda sinna oma nimi alla või mitte. Et oleks lihtsam otsusele jõuda nii minul, kui ka teil, siis kogun siia kokku veidi omi mõtteid:

15. august, 2007

Vabadussamba ideekonkursi võitis 28. meetri kõrgune dolomiidist sammast, mille osas istub vabadusrist.
Iseenesest tore, et meie vabadusvõitlejaid tunnustatakse ja ei unustata, ent kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnades jäi miski mulle silma ning sellega ei saa ma teps mitte rahul olla.
Nimelt väitis Aaviksoo: “Eesti muistsest vabadusvõitlusest on möödas 800 ja Vabadussõjast pea 90 aastat. Meil pole siiani sümbolit, mis meie rahva jaoks vabadust sümboliseeriks.”
Ma usun, et meie vabaduse sümboliks rist valida on samasugune räige näkkuirvitamine muistsetele vabadusvõitlejatele nagu oleks punalipp Hermani tornis. Mehed kes mitusada aastat võitlesid ristirüütlite vastu ja oma kodu kaitseks, saavad nüüd mälestatuks sellesama sümboli läbi, mis maailma nii palju kurjust on toonud ja mille vastu nemad võitlesid?
Kas saatuse iroonia? Ei… pigem vaikiv nõusolek vaikivale okupatsioonile, mis endiselt kestab.

Kui nüüd otseselt antud risti sümboolikast rääkida siis:
1. materjal dolomiit. kas seda mitte ei pidanud leiduma ainult Saaremaal? Viimases vana maavalla punktis, kus ristiusk kinnitus… ja kus muistsete vabadusvõitlejate lõplik vastupanu murti. (selguse mõttes lisaksin, et nüüdseks loobuti dolomiidist ja otsustati uute trendipedede meele heaks klaasi kasuks)
2. rist on küll võrdhaarne (tegelikult tundub jalg küll pikem, ent see oleks norimine), ent Eesti siluaett seal haarade keskel annab järgneva tähenduse – Eesti ristteel. Millisel ristteel? (nüüdseks on küll kontuur vahetatud mõõka hoidva käega, seega otsene vihje vabadusvõitlejatele, mitte aga vabadusele.)
3. Ristil kui sümbolil on säilinud väikesed jätkud ringist mis peaks selle risti ümber olema. Ring päikeserattas sümboliseeris suletust, konkreetsust, seaduspärasust, oma sisemaailmaga sinapeal olevaid inimesi või kultuuri. Ehk siis inimesed kes teadsid kes nad on. Keldi ristil näiteks on risti harud väljaspool ringi mis tähendab et erinevad saatuseteed suunatakse iseendast väljaspoole, abi otsitakse väljastpoolt.
4. Üldse ei meeldi lõhed saatuse teedes. Otseselt öeldakse selle märgiga: vähe sellest, et ristiusu sümbol teid mälestama on pandud, teie kodu mille eest võitlesite on pidevalt ristteel, ei tea kuhu edasi minna ning seejuures on ka erinevate suunade austajate arvamused lõhenenud, mis tähendab ilma tulevikuta Eestimaad.

30. august, 2007

Selleks, et asjad selgeks teha, oleks tarvis vastata järgmistele küsimustele:
1. kas tegemist on vabadussambaga või vabaduse eest hukkunute mälestussambaga?
2. kui tegemist on vabadussambaga, siis milleks meile üldse sammas? Sammas sümboliseerib Paabeli torni, taeva poole püüdlemist, mis meie natuuri ja ajalooga üldse kokku ei lähe. Me rohkem maa poole, kui taeva poole.
3. Kui tegemist on vabaduse eest hukkunute mälestussambaga, siis kas arvestame sisse ka muistse vabadussõja?
4. Kui arvestame sisse ka muistse vabadussõja, siis need inimesed ei sõdinud kohe mitte ristimärgi all. Ja ei püüelnud nemadki samba poole vaid ikka maa poole.

Kõigest sellest lähtuvalt on minu ettepanek järgmine:
“Vabaduse märk” oleks veidi kaardus umbes kahe meetri kõrgune valgest dolomiidist tahvel, kus peal suurelt Eestimaa õigete piirjoontega kontuur.
Kaarega seinast eespool väikene kumer muruplats, kus istub muistne vabadusvõitleja ning hoiab enese ees maase torgatud mõõka.
Slogan võiks olla umbes midagi sellist: “Aastasadade pikkune vabaduseiha, aastatuhandete pikkune vabadus”

31. august, 2007 (peale selgumist, et risti keskele tuleb mõõgaga käsi)

Järelikult tuleb ikkagi siis hauamonument langenutele.
Jääme endiselt pikkisilmi ootama korralikku vabaduse (sammast)sümbolit…

* * *

Ühesõnaga – tuleb osata eristada vabadussõja sammast ja vabadussammast. Vabadussõja sammas on kõigi nende mälestuseks, kes meie vabaduse eest võideldes langesid või ei langenud. Vabadussammas peaks aga olema midagi, mis iseloomustab meie vabaduspüüet, meie aastasadu kestnud võitlust oma iseseisvuse eest. Kõige selle valgel kaldub minu otsus küll sinna allkirja andmise poole, sest antud juhul ei ole tegemist korrektse ja normaalse lahendusega, liiati veel palistatud arusaamatusest, millise sambaga lõppeks tegemist on. Ja mis kõige tähtsam – kas hauamonument sobib Vabaduse väljakule?

Kas uskuda jumalat või mitte uskuda. Kas õpetada oma uskumusi teistele või mitte õpetada ja kui õpetada siis kus jookseb piir vaba tahte ja pealesunnitud uskumuse vahel? Just selliste küsimustega on juba tükk aega kokku puutunud Eesti üldsus, leidmata tänaseni ühtset lahendit probleemile – Kas Eesti haridussüsteem vajab usuõpetust või mitte?

Enne kui edasi minna, peaksin mainima paari asja. Nimelt on arutlustes läbi käinud õppeaine nimetused erinevad: usuõpetus, usundiõpetus, religiooniõpetus, religioonideõpetus ning isegi kultuuriõpetus. Viimane neist on eriliselt kahepalgeline nimetus antud õppesuuna kohta. Religioon nimelt ei ole kultuur, ta võib olla paljudes kohtades küll kultuuri aluseks, ent sellest jääb väheks, et teda nõnda särava tiitliga pärjata. Nii palju kui on diskuteerivaid inimesi, niipalju on ka olnud arvamusi erinevate nimetuste kohta – ühed väidavad et religioonideõpetus on hea ent on kategooriliselt religiooni- või usuõpetuse vastu. Tundub, et praeguseks ongi kogu problemaatika pidama jäänud selle väikse lingvistilise eripärasuse taha, mida Eesti keel meile pakub.

Olgu selle usu või usundiga nagu ta on, ent üks asi on kindel – selleks, et meie haridussüsteemi üldse mingi õppeaine lisada, on tarvis õppeainele kava. Ja ainus institutsioon, kes sellega senimaani hakkama on saanud, on EELK. Nende usuõpetuse õppekavaga saate tutvuda siin: http://www.eelk.ee/religiooniopetus2.html
Nagu näha, räägitakse õppekava tutvustuses küll kultuuride paljususest ning esivanemate päranditest, ent ainekavaga lähemalt tutvudes võib avastada, et see on lihtsalt üks suur häma ja keerutamine – juba algklassidest peale hakatakse tutvustama piiblilugusi ning nende alusel eetikat õpetama, kristlik kultuurilugu, kirikulugu jne.

Pole kahtlustki, et kõlava nimega religiooniõpetus on tegelikult lihtlabane usuõpetus, mille varjus hakatakse juba maast madalast tulevast põlve välja koolitama “kultuurseteks lammasteks.” Ainekava prooviversioon on heaks kiidetud religiooniõpetuse ümarlaua poolt ning on enam kui kindel, et kui haridusministeerium annab religiooniõpetusele rohelise tule, läheb käiku just nimelt see, EELK poolt kokku pandud õppekava. Kõige selle juures ei panegi mind enam imestama kiriku plaan Põhiseaduse vastaselt siiski siduda end riigiga, sest antud võiduga suudaks ta allutada väga suure osa senimaani vähemalt nime järgi ilmalikust ühiskonnast.

Usku ja religiooni ei saa mitte mingil moel õpetada. Kindlasse kultuuriruumi mitte kuuludes jäävad meie jaoks tahes tahtmata võõraks sealsed kombed ja uskumused ning neid läbi omaenda kultuuriprisma uurida on sama hea kui seda üldse mitte teha. Seetõttu loobugem ka neist mõttetutest vaidlustest religiooniõpetuse poolt või vastu ning vaadakem parem seda osa, mida religioon enda pärusmaaks kuulutab – moraal ja eetika. Inimeste moraali ja eetilist põhja ei suuda mitte kunagi mitte ükski instants “omastada.” Need on miski, mis on juba inimkonna algusaegadest alates inimeste loomupärased omadused, instinktide põhjal arenenud emotsionaalne baas. Moraal ja eetika ongi meie esivanemate pärand, mitte aga nende religioosse kuuluvuse mõõdupuu. Kui me kunagi peaks seda mõistma ning just selle mõistmise tähe all hakkama noori õpetama, siis pole ka enam mõttetuid vaidlusi teemadel religiooniõpetus või usuõpetus.