Posts Tagged ‘poliitika’
Võim rahva kätte? Aga rahvas ei oska sellega midagi peale hakata!
Herr Gerd Tarand kirjutab oma ajaveebis kuidas ta alustas Osale.ee keskkonnas idee kavandamist, mille järgi saaks 1% rahvast esitada riigikokku otse ettepanekuid seaduseelnõude käiku laskmiseks. Ilus ja üllas mõte, minu teada isegi kunagi räägiti sellest pikemalt, ent kuhu too jutt kadus? Eks ikka vaikiti maha, mattudes üldise infomüra sisse. Milles siis probleem?
Kui kogusin Savisaare vastu allkirju, siis sai neid lõppkokkuvõttes peaaegu 100000, mis moodustab 10% hääleõiguslikest. See on number, mis peaks igas terve mõistusega isikus tekitama arusaama “rahva võimust ja tahtest.” Aga näe – midagi ei muutunud, Savisaar vilistas 10% elanike tahte peale JA SEE LÄKS TAL LÄBI SEST MITTE KEDAGI EI HUVITANUD astuda järgmine samm.
Maa tuleb täita…
Kõiksepealt pean vabandama ette ja taha, et järgnev kirjatükk pole minu enda oma, vaid hoopis kopeeritud tekst. Nimelt kirjutas Sulev Valner Päevalehes sellest, kuidas maa tuleb lastega täita. Aga kopeerisin ma selle hoopis siit kuna seal olid vastavad rõhuasetused (loe: puust ja punaselt) juba ära märgitud. Siin aga on too jutt seepärast, et ma tunnen, et ta peab siin olema. Infoks… ja inimestele meenutamiseks tolleks ajaks, kui jälle valimised ukse ees.
Kunstfallos Vabaduse Väljakul
http://pilt.delfi.ee/picture/6523603/
Nüüd on see siis tehtud – 100 miljonit tuulde visatud ning juurteta ja tähenduseta klaasmonstrum pealinna esindusväljakule püsti tõmmatud. Mõtlesin minagi veel paar päeva enne tähtaega, et ehk ei olegi nii hull ja vaatamata täielikult ideoloogilise tausta puudumisele tuleb ehk siis vähemalt ilus esteetiline vaatepilt. Mitte sinna poolegi kahjuks!
Kirjutasin siin blogis kaks aastat tagasi samba püstitamise kohta väikese analüüsi ning leidsin, et see sammas ei saa olema selline nagu seda vaimusilmas inimesed ette näevad. Sellel sambal ei ole lihtsalt sellist väärtust ning külm klaas jätab külmaks.
Olen tulihingeline eestlane ja rahvuslane, ent see sammas, mis püsti aeti ei sobi sinna ei oma olemuselt, oma asukohalt ega ka mitte taustalt (või tausta puudumiselt). Põhjuseid selleks on mitmeid, üritan hetkeks ülevaatlikult oma mõtted taas ritta seada…
1. Seni maani pole inimeste mällu sööbinud samba TEGELIK nimetus, ehk siis Vabadussõjas langenute mälestussammas. Tegemist ei ole Vabadussambaga, mis võiks sümboliseerida meie rahva vabaduseiha läbi sajandite ja ka REAALSELT eestlasi kokku hoida, ei – tegemist on mälestusristiga, mis püüdlikult küll ordeniks tituleeritakse, ent mis koos oma paksu jalaga siiski hauakääpa tähist meenutab. Kas hauamonument sobib pealinna esindusväljakule?
2. Sambal puudub täielikult ideoloogiline taust, mis muudaks samba tegelikkuses toimivaks “majakaks” või milleks iganes meil meeldiks teda kutsuda – objektiks, mis sümboliseeriks vabadust. Ideoloogiliselt ja psühholoogiliselt on taeva poole küündivad obeliskid, tornid, ehitised alati sümboliseerinud inimese püüdlusi taeva poole – minema siit maalt. Üks õige ja eesti rahvale omane Vabaduse sümbol peaks aga olema mitte vertikaalne vaid horisontaalne, omama võimalikult suurt puutepinda maaga, mis meid kindlalt enda peal kannab, mitte aga püüdlema taeva poole ning olema tuulte käes räsitud, ilma juurteta tuulelipp.
3. Huvitaval kombel kerkis “meie” samba rajamise idee aktiivselt massidesse peale Tõnismäe pronksmehe minema tarimist. Kuna kohalikud venelased on kodutud, neil pole isegi kultuuriliselt olemas sellist mõistetoma keeles nagu kodu, siis vajasid nad siinse territooriumi külge kinnitumiseks mingit pidepunkti, milleks oligi too vägev sümbol Tõnismäel. Peale selle eemaldamist algasid suured “Vabadusesamba” talgud. Küsimus võib tunduda vandenõuteooriana, aga miks just siis?
4. Samba loomisel loobuti Saaremaa dolomiidist, kivimist, mis sümboliseerib piirkonda, kus muistse vabadusvõitluse aegu murti täiesti viimane vaba kants. Seega vabaduse sümboliks too ei kõlvanud – teeme parem klaasist! Jaa klaasi ostame Tšehhist~… jne jne.
Probleeme on palju selle samba juures, eriti teeb mulle aga tuska inimeste suhtumine kriitikasse ja pealegi veel ausasse kriitikasse. Kui sa pole samba poolt, oled sa tibla ja eestluse vastane ja kes iganes veel. Ei ole… olen kainelt mõtlev inimene, kelle jaoks on tähtis eestluse au sees hoidmine ja SEE MIS ON MEIE RAHVALE tegelikult omane ja tähtis, mis rajaneb kindlatel alustel ja rahvuslikel juurtel, mitte aga ideoloogilisest vaatepildist täiesti mõttetul hetke ajel loodud kunstfallos.
Miks Kersnale ei meeldi Savisaar?
Aga kellele meeldiks? Arumaeisaa miks asusid erinevates kommentaariumites erinevad inimesed Kersnt siunama, kui too teatas möödunud aasta lõpul, et loobub spordiaasta peost Savisaare tõttu, mille peale viimane omakorda hoopis soppa hakkas loopima, ainult Savisaarele omasel moel.
Tundub, et inimestel on tõsiselt ajupehmenemine toimunud, paar aastat tagasi koguti nädalaga 100 000 allkirja Savipätsi tagasilükkamiseks, mispeale viimane ainult naeris ja kuulutas, et veebiallkirjade kogumine pole aluseks tähtsatele otsustele.
Huvitav-huvitav, kuidas keskerakond viimati seda Kultuurikatla küsimust lahendas?
Demagoogia, lausvaled ja täielik idiotism ruulib avalikus elus ja tundub, et mida enam inimestele pähe istutakse, seda enam see neile meeldima hakkab, seda vaiksemaks jäävad vastuhüüded. Savisaar ja Ansip on ühe maski kaks poolt, kord on üks peal ja teine all, sisi vastupidi. Kõik kahe aasta tagused patud, mida kesikud korda saatsid (ametlik venestamisprogramm, Kremli poole lipitsemine, Savisaare idee kakskeelsuse vajalikkusest jne jne.) on nüüd justkui tuulest viidud ja Ansipi asemele ollakse varmalt valima taas sama vana jama. Ja Ansip (olgugi, et täiesti ebakompetentne idealist ja populist) on süüdi maailma majanduse jahtumises, just Ansip oligi see, kes tüüris Eesti praegusesse mudaauku kui uskuda suuremat enamust kommentaatoritest.
Kuhu me oleme suundumas? Kui Kersna ütles välja, et ta ei soovi olla koos ühes ruumis Savisaarega, siis terves ühiskonnas oleks talle kaasa elatud ja öeldud: “Õige tegu!” Eestis aga siunatakse ja tänitatakse veel kuid…
Kersna foto on lõigutud suuremast pildist, mille klõpsis Marina Puškar Elu24 jaoks.
Religioon pressib peale
Usuõpetuse peale sundimine Eesti haridusmaastikule on kestnud juba aastaid. Selle vastu ja poolt on tehtud küsitlusi, gallupeid, allkirjakogumisi, protestikirju jne jne, kuid pole hullu – koerad küll hauguvad ent karavan liigub edasi.
Masendav on selle olukorra nimi mis siin väikses banaanivabariigis valitseb.
Loe ka: http://vaatenurk.wordpress.com/2006/12/22/religiooniga-voi-ilma/
Politseiriigi vastased – anarhistid ja kommunistid
Esiti räägiti:
Kampaania on käivitatud vastukaaluks siseminister Jüri Pihli esitatud seaduseelnõule, mis muudaks ühtekokku 12 seadust, laiendades ülemäära politsei volitusi. Soovime eelnõu tagasi lükkamist või ulatuslikku kärpimist.
Oleme veendunud, et eelnõu:
* on põhiseadusega vastuolus, keelates mistahes meeleavalduse, mis taotleb muutusi põhiseaduslikus korras
* ahvatleks valitsusi politseid kuritarvitama
* ahvatleks politseiametnikke võimu kuritarvitama
* lubaks takistada rahumeelseid meeleavaldusi viibimiskeeluga
* lubaks inimeste meelevaldset “ennetavat” vahistamist
* lubaks vahistada rahumeelseid meeleavaldajaid, ettekäändena “näo varjamiseks sobivad esemed”
* nõrgendaks tõkkeid, mis hoiavad ära massilist jälitustegevust
* lubaks veenmise või pipragaasi asemel kohati surmava elektrišoki relva
* on liiga mitmeti tõlgendatav
- – -
Andsin heas usus allkirja antud avaldusele, kuna nägin tõesti selles seaduseelnõus lünki, mis ei mõjuks kellelegi hästi. Sealjuures ei mõelnud ma vähematki selle aktsiooni algatajatest, kuna tegemist olevat Ei Politseiriigile nimelise liikumisega.
Nähes aga, mil moel kogu see ettevõtmine poliitiliseks idiotismiks pöörati, loobusin oma nimest selles nimekirjas ning lasin selle sissekande kustutada. Õieti tegin, sest Punamusta poolhälvikutest laste kombel pöörati kogu ettevõtmine pea peale – tuli välja, et tegemist on anarhistide ja 8 mai tegelaste enesereklaamiüritusega, algsetest nõudmistest, mille alusel allkirju koguti, jäi alles vaid mingi ebamäärane nõudmine elektrišokirelva mittelubamiseks, lisaks oli rongkäik ehitud traditsiooniliste pedelippudega. Mil moel need konteksti kuulusid, jääb minule arusaamatuks.
Seega jah. Ilus algatus, ent inimlik ahnus ja enesenäitamissoov oli nende tegelaste puhul suurem, kui ühiskondliku kasu aated.
Noor Venemaa
Tiblameelsed tõestasid taaskord oma kultuuritust. Aga mis siis ikkagi teha, küsib Ansip ning sügab kukalt. Kui sõdur ära viia, siis ei võta Edgar mind enam koalitsiooni, kui aga ära mitte viia, siis võib juhtuda et mind peetakse munadeta poliitikuks. Või ehk munadeta mehekski.
Kui sõdur vanarauaks muuta, siis ehk ei piirdu noored venemaalased enam pelgalt meie trikolooriga?
Sellised mõtted võivad keerelda meie peaministri peas. Edgar see-eest on vana rahu ise. Tema on süüdimatu. Ehk ei saa isegi aru millega ta vahete vahel ikka hakkama saab, aga kas see ongi nii tähtis? Mees vähemalt lubab. Ja lubadused lähevad kui soojad saiad enne valimisi.
Ent kas keegi tunnistaks ausalt, et avalikkuse pilgu alt väljaspool olles tehakse ühiseid plaane sellesama rahva vastu kelle palgal ollakse? Muidugi oli valvekoer Seppik kohe varmas oma oponenti maha materdama, kui täna hommikul julges keegi väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson selle kohta sõna poetada. Sest tegelikult see ju nii ongi – Edgar lööb patsu Eesti riigi vastastega, teise käega patsutab Eesti pensionärile õlale. Ja mis vanainimesel ikka muud tahta kui suure juhi poolehoidu. Ehk toob vana veel kuldse nõuka-aja meie maale tagasi. Siis kui raha oli rohkem ja ka muru oli rohelisem.
Noor Venemaa on vist midagi Kesknoorte sarnast. Hunnik hilisteismelisi, kes üritavad rinda kummi ajades revolutsioonimeelseid mõtteid avalikkuse ette serveerida. Kes demagoogiaga, kes vägivalla ja vandalismiga. Viimaste ajupotensiaali võib vaid aimata nende piltide pealt, kus on näha meie sini-must-valgeid leekides. Antud hetkel vihjan siis svastikale, mis on tagurpidi pöörlema pandud. Aga sellest pole hullu. Ime seegi et sirp ja vasar on õiget pidi.
Aga kasu on neist siiski – ühest küljest näitavad maailmale vene “kultuuri” omapära, teisalt aga näitavad eestlastele meie valitsuse selgrootust. Ootame mis me ootame aga paljulubatud “nooti” Venemaale veel esitatud pole. Ehk annab homne arutlust…
Kui mitte, siis küll rahvas teeb omad järeldused.
