Vaatenurk maailma

Kohalikel maausksetel on küljes üks kole viga – oma suures religioonisõltumatuses on nad tegelikult üsnagi sõltuvad religioonidest. Selle kurva tõsiasja üheks tõestuseks on ka nende suhtumine väljendi pagan kasutamisse. Ühene vastus Maavalla Kojalt on olnud ja endiselt on, et pagan oli kristlaste sõimusõna mittekristlaste kohta. Kuigi selle sõna etümoloogia ning ka tegelik kasutatavus maailmas näitavad hoopis midagi muud, lähtuvad kohalikud maausksed siiski kristliku kultuuriruumi nägemusest. Kui see pole sõltuvus maailmareligioonist, siis mis veel oleks?

Sõna pagan üldine ja ametlikult tunnustatud etümoloogia väidab, et pagan tuleneb mõistest talupoeg ning pärit on see ladina keelest. Tegelikkuses oli ka tol nimevormil algselt teine tähendus – oma maa mees. Talupoegadeks hakati paganaid sõimama Rooma sõdurite poolt ning tehti seda nende aadressil, kes keeldusid olema osa Rooma sõjaväest, kes olid “oma maa mehed.”

Teine tähendus pärineb lisaks sellele kreeka keelest, kus sõna pagos tähendas kivirahnu, menhiri. Just sääraseid kive on kasutatud tootemitena või ohvrikividena paljud eelkristlikud rahvad üle terve maailma. Pagos tähendas “koha vägi” ning just see seletus läheb väga hästi kokku minu nägemusega paganatest – me austame kohalikku, piirkondlikku väge, meie kõigi elujõust loodud “teadvustatud” jõudu, mis määrab ära meie ühtekuuluvustunde alused. Selles väes on säilunud meie esivanemate tarkused, traditsioonid, kombestik, ohvritalitused, nende suur usk loonasse ning vahetu suhtlemine ümbritseva keskkonnaga. Terve loond meie ümber on hingestatud – meie ise, meie kehad on loodud sellestsamast loonast.

Me teame enda kodupaigust ohvrikive ja hiiekohtasi, Põhja-Ameerika indiaanlastel sümboliseerisid pagoseid tootemid, pagoste olemasolust olid väga hästi teadlikud ka juudid ja kristlased, kes vallutuste järgselt oma tootemid (kirikud ja sünagoogid) kohalike pagoste peale ehitasid, niiviisi muutes kohalikud endist sõltuvaks ning samaaegselt kasutades nende väga nende endi ohjamiseks. Paljudes kohtades võeti uus usk ka lihtsamalt omaks kuna religioon oskas ennast hästi maskeerida kohalike usundite maski taha. Kiriku liturgias näiteks on kõik suuremad pühad otseselt paganlikku päritolu.

Kõigest sellest lähtuvalt pean ennast paganaks, sest pagan on keegi, kes hoiab ja arendab kohalikku vaimsust, kaitseb seda ning levitab selle olemust. Pagan ei suru oma usku kellelegi peale, sest usk saab alati olla ainult ja ainult individuaalne maailma tunnetamine läbi pagose. Ma ei pea siinjuures silmas nn. uuspaganaid, kes on kui väiksed lapsed uute mängukannide avastamisel – süüdimatud ja teadmatud oma tegevuste tagajärgedest. Kui laps õpib läbi kogemise ja katsetamise, siis uuspaganad oma tegevusega seda endale lubada ei tohiks – nende tegevus teeb rohkem kahju kui kasu. Kunstlik rekreatsioon iidsete teadmiste ja erinevate kultuuride osiste kokkumiksimisest loob kompoti, mis oma loodusliku arengu puhul poleks kunagi sündinud. Seega ei erista uuspaganlust religioonidest mitte miski.

Maa kõneleb meiega meie endi keeles. Just see keel on aluseks meie rahvuse vaimsusele, meie pärimustele ja müütideks muutunud lugulauludele. See kõik on kunagi olnud, see kõik toimub ka praegu ning kindlasti saab toimuma tulevikus. Küll jah, veidi teisenenult, veidi tuhmimalt või ehk ka võimsamalt, ent ühine läbiv joon, ühine muster on ometi nii tugevalt tunnetatav. See, mis on meie ümber, on meie kodu ja täpselt samamoodi nagu me, inimesed, omavahel suhtleme, suhtleb meiega ka meie kodu.

Maausksed olid on ja jäävad paganaiks, olgugi, et nad ise seda ei tunnista. Aga ehk on just tunnistamine see, millest algaks kohaliku loonausu areng? Sest praegusel hetkel maausk seisab paigal, ei arene. Maauskseil on küll hiiekohad, ent nad ei oska neid kasutada õigesti, neil on küll pärimused, ent nad ei mõista nende väge, neil on küll teadmised, ent nad ei oska neid rakendada.

Pöördugem tagasi, istugem maha ja mõelgem, mis on meie eesmärk siin ilmas. Kas lihtsalt olla ja surra, või peidab meie üürike tegevus oma kodukohas endas mõnda sügavamat eesmärki. Milline on see pärand, mille me loome oma laste ja lastelaste tarbeks? Milline on see kultuur, mille endast maha jätame, kas räägime seal hiiepuudest ja rabalaugastest või võõrastest jumalatest ja kaugetest kommetest?

Kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik.

Järgnev kirjatükk läheb suurepäraselt kokku ka MTÜ Paganakoda poolt avaldatud kirjutistega – Paganad taunivad ajaloo ümberkirjutamist ning Kuhu jääb oma usk?

Hasso Krull kirjutab Sirbis huvitava kirjatüki, mille siin ära märgin. Soovituslik lugemine igale endast lugupidavale eestlasele…

Eesti kultuuri nimetatakse sageli „väikeseks kultuuriks”. Selline suhtehinnangul põhinev otsustus on täiesti õige, kui Eestit võrreldakse mõne kultuurikooslusega, millel on rohkem koostisosi või mis väljendub suuremates mahtudes, nagu näiteks euroopa kultuur, aafrika kultuur, india kultuur, saksa kultuur, prantsuse kultuur jne. Sealsamas jätab see hinnang arvestamata tõsiasja, et enamik maailma kultuurikooslusi on mahult tunduvalt väiksemad. Keel, mida kõneleb miljon inimest, ei ole iseenesest sugugi väike keel. Kui me nimetame oma kultuuri alati „väikeseks”, paljastame sellega ebateadlikult oma salajase suurusehullustuse: võrreldagu meid alati ainult kõige suurematega, kellega me kõige rohkem tahaksime sarnaneda! Kõige halvem on siin see, et niisugune väärtusotsustus halvustab silmakirjalikult paljude rahvaste kultuuri, mis võib olla vähemalt sama huvitav kui eesti kultuur, aga ei paista silma suurte arvudega.

Mõnevõrra põhjendatum tundub see, kui määratleme ennast „põhjamaise kultuurina”. Kuigi Eesti ilmastik pole sugugi karm, võrreldes arktiliste või subarktiliste paikadega, on meie eluviis paratamatult põhjamaisem kui enamiku nende kultuurikandjate oma, kellega tihedalt läbi käime. Samas ei pea alati paika kõik „põhjamaisust” kirjeldavad stereotüübid, mida oma identiteedi kinnitamiseks kasutatakse. Eriti eksitav näib arusaam põhjamaisest individualismist, mis aetakse hooletult segi modernsele massiühiskonnale tüüpilise indiviidikultusega. Kui uurida eesti pärimuskultuuri, ei jää sellest sugugi muljet, et meie kogukondlik elutunne oleks olnud kuidagi nõrgem või hajusam kui lõunapoolsetel maadel. Veel XIX sajandi pulmakommetes paistab kogukondlik ühistegevus hästi silma ega erine põhimõtteliselt lõunamaistest kommetest; erinevad vormid tulenevad pigem traditsioonist kui geograafilisest asendist.

Viimasel ajal on hakatud „väikesest” ja „põhjamaisest” kõrvale põikama väitega, et eesti kultuur olevat tegelikult „kristlik kultuur”. Eestis on ju XIV sajandist peale ehitatud tublisti kirikuid, ja XVIII sajandi alguses tõlgiti põhjaeesti keelde ka piibel, mis on omajagu mõjutanud kirjakeele arengut. Rahvausundiski on selgeid laene kirikukirjandusest, issameiet on kaua kasutatud loitsuna ja teataval perioodil on kristliku kuradi kuju hakanud segi minema müütilise tegelasega, keda on nimetatud vanapaganaks. Eks ole me siis mingil viisil sarnased Venemaa, Vahemere maade või Lääne-Euroopaga? Ja eks ole me vähemalt „kristlikkuse” poolest natuke endast suuremad, ja piiblitraditsiooni kaudu natuke ka lõunamaisemad? Ometi on just see viimane enesemääratlus eelmistest veel hapram ja problemaatilisem. Kristlus on oma olemuselt teispoolsusele suunatud usund, mitte siinpoolse maailma pühitsemiseks loodud sümbolisüsteem. Kõik, mida me tänapäeval pikemalt mõtlemata paigutame „kristliku kultuuri” raamidesse, on ajapikku üle võetud paganatelt – alates risti sümbolist, jõuludest ja ülestõusmispühadest. Paljudele noorpaaridele meeldib tänapäeval kiriklik laulatus, kuid keegi ei ütle neile, et abielu on muistne paganlik tava, mida kirikuisad pidasid patuseks jõleduseks.

Niisiis oleks palju õigem öelda, et kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik. Õige on kindlasti see, et kristlik kirik on Eestis kaua aega korraldanud teatavaid võimusuhteid. Kuid see ei muuda meie kultuuri sugugi „kristlikuks kultuuriks”. Palju täpsem ja sisukam oleks nimetada eesti kultuuri euroopalikuks kultuuriks: selline määratlus ei rõhuta tingimata meie suhtelist „väiksust”, ei tähtsusta liialt geograafiat ega tõsta ka ülemäära esile kristluse ja paganluse dramaatilist konflikti meie ajaloos. Ma ei tea, miks just „euroopalikkuse” määratlust seni nii sageli on välditud. Euroopa ei ole ju midagi kauget, uhket ja suurt, vaid täiesti igapäevane kultuurikooslus. Meie eelajalooline „soomeugrilikkus” iseloomustab samuti ennekõike meie eriasendit Euroopas. Miks mitte võtta see lihtsalt omaks?

Allikas: Sirp
Pilt: ERR Klassikaraadio

Viimastel päevadel on teatud ringkondades elevust tekitanud kirjutis, mille Delfile esitas Varro Vooglaid – Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks) ning milles lahatakse Andrus Kivirähki kirikute põletamise mängu (Mees kes teadis ussisõnu) olemust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis kõigile internetiga vähegi kodus olevatele inimestele teada-tuntud usudemagoogist ning budistliku kristluse viljelejast Harri Kingost. Nimelt võtab ta seal kommentaariumis üsna aktiivselt sõna nagu ikka selliste kirjatükkide juures, lämmatades oma demagoogiaga igasuguseid mõistuslikke katseid arutelus osalemiseks. Silma jäi üks kommentaar, mis sa ära märgitud ka sellises blogis.

Harri Kingo, 18.11.2009 00:00
Me võime taunida viise ja meetodeid, kuidas ristiusk meile saabus või õigemini – toodi, kuid oleks rumal eitada, et just ristiusk muutis lõppkokkuvõttes meid selleks, kes me siin ja täna oleme – kultuurrahvaks, oma riiki omavaks Euroopasse kuuluvaks rahvuseks.
Taunin minagi neid meetodeid, neid vorme, kuidas Jeesuse õpetused Eesti territooriumile ja eesti muinasrahvale toodi, kuid ma ei saa kunagi taunida seda, et need õpetused siiamaile üldse jõudsid. Ja arvan, me võime olla vaid tänulikud saatusele, juhusele, ajaloole või millele-kellele tahes, et need Jeesuse õpetuse toojad siia üldse tulid.
Ma ei eita, et ristiusustamisel on tehtud palju suuri vigu. Kuid ma ütlen nende kohta ühe analoogia:
Algaja arvutaja teeb paratamatult vigu, ja see on loomulikult halb. Kuid ka kõik tema vead kokku ei muuda ära komagi matemaatikas. Võtab oma aja, kui sellest algajast arvutajast saab kord meister. Alles meistriks saanuna oskab ta vääriliselt ja õiglaselt hinnata oma teed, vaeva ja isegi eksimusi, mis tal meistriks saamisel läbi teha tuli.
—————————–
Kuid olgu sellega. Ma ei pea vajalikuks vaielda nendega, kes tahavad tõestada, et Jumalat pole olemas. T
õestagu see ära – siis vaatame…
Kogu oma netis olemise aja olen lootnud lugeda mingitki materialistlikku, aga positiivset ja järgitavat maailmavaadet… Paraku, peale räige usu ja usklike eitamise pole ükski materialist mulle oma õpetust avanud. Suurim saavutus materialistide poolt on olnud selline õpetus: “Ole normaalne”.
Kui olen selgitusi küsinud, siis on tavaline vastus, et “Sa ise oled loll”.
Ma homme vaatan, äkki hommikuks leian siit mõne materialisti või ateisti elufilosoofia, mida endale juhindumiseks ja elu aluseks võtta? Ja seletuse, et mida see “normaalne” tähendab. Mine sa tea…
Head ööd.

Lugupeetud härra Kingo - ristiusk ei muutnud meid kultuurrahvaks, sest tuleb tunnistada, et peale ristiusu on ka palju-palju muid kultuure ning ka meie esivanemail oli olemas oma kultuur, mida visalt kustutama hakati. Kusjuures kõige naljakam on see, et kristlus kui seesugune on pea täielikult süntees vanadest paganlikest kultuuridest, süsteem, mis korjas eri rahvustelt nende parimad palad, nimetas enda omaks ning keelustas kõik muud tavad ja kombed. Väita, et meie kultuuri aluseks on kristlikud juured, on enam kui jura – see on täielik lollus.

Mina ei ole tänulik saatusele, et ristimehed meie aladele tulid surma tooma. Nad ei levitanud ristiusku, nad tulid siia vallutama, tapma ja hävitama. Usk, mida nad endaga kaasas kandsid, oli tüüpiline orjausk, nii põhimõtetelt kui olemuselt ning seda teadsid juba vanad roomlased – hea ori on õnnelik ori, kõige parem viis õnnelikkuseni on läbi usu lunastusse. Ole vagur ja armasta oma ligimest, isegi kui too on orjapidaja ning pääsed jumala armus. Kuidas saab inimene väita, et on tänulik sellele, et meie maale jõudsid vägivallatsejad, kes hävitasid meie esivanemaid, lõhkusid ja hävitasid meie kultuuri ning pärandit? Seda saab väita vaid vaimselt haige inimene.
Kahjuks näide arvutajast ei ole pädev, või kui härra Kingo meelest on, siis järelikult peab ta neid sadu tuhandeid hukatuid, üle maailma aga miljoneid, lihtsalt harjutamise teel tehtud vigadeks, stalinlikuks statistikaks!?

Maailm on täis õpetusi ja kultuurpärandit, millele ei ole kristlik surmareligioon oma küüsi veel taha saanud ning on ka võimalik meie endi kristluse-eelset kultuuri taastada, inimesed elasid tuhandeid aastaid harmoonias ja kooskõlas ümbritsevaga, senimaani kuni tulid ristimehed, oma usu ülimaks kuulutasid ning hakkasid maailma enda ümber hävitama. Kristlase jaoks ei ole ju tähtis loodus, kuna loodus on loodu, ei ole tähtis elukeskkond, sest õige elu saabub alles peale ülestõusu. Peale viimset päeva, mil kõik lootused ja ootused on suunatud heebrea hõimude kõrbedeemonist jumalastaatusesse tõusnud Jahweh’le kes siis hakkab ükshaaval välja valima “who’s been naughty and who’s been not”

Kristlus on püsinud siin ilmas meid terroriseerides, anastades, kultuuri ja teadust pärssides, inimelusi hävitades, teisitimõtlemist taunides ning ajupesu tehes kõigest 1500 aastat. Teised usundid ja maailmavaatelised kultuurilood on aga meie kõrval ja meie südameis olnud aegade algusest saati.

Originaalartikkel ilmus Delfis

Hiljuti toimunud laulu- ja tantsupidu oli eriline vähemalt kahel moel: esiteks oli see sündmus, mis pani eestlasi koos ühise eesmärgi nimel tegutsema, nii noori kui vanu ja teiseks oli see aeg, mil tänavapildist olid kadunud Georgi lindid ning Vene Föderatsiooni lipuga lehvitajad.

Rahvuse aluste üle on palju arutletud, on erinevaid teooriaid selle kohta, mis siis ikkagi määrab teatud inimgrupi kuuluvuse rahvusesse. Pakuksin omaltpoolt ühe variandi, mis minule tundub kõige õigem ning ehk suudan ka teisi ärgitada omi mõtteid sellel rajal liikuma panna.

Read the rest of this entry »