Vaatenurk maailma

Maailm, millesse meie lapsed sünnivad, on tegelikult ohtlikum, kui me arvatagi oskame. Me küll teeme kõik selleks, et väliselt oleks kõik korras- lapsel oleks turvaline ning mõnus, ent kas te näiteks teate seda, et rinnapiim, mis on ühele kasvavale maimule parim toit, on ühtlasi ka kõige mürgisem. Ning seda just tänu tänapäeva keemiatööstusele ning looduse reostumisele. Võibolla me valetame endale, kuna ei taha endale tunnistada, et oleme maailma ära reostanud ning peame sellise koha oma lastele kinkima, võibolla aga oleme lihtsalt teadmatuses ja ei anna endale aru oma tegude tõsidusest.

Read the rest of this entry »

Kui sul oleks võimalus osaleda kõikidel öko- ja rohelist mõtteviisi toetavatel aktsioonidel, kas teeksid seda? Kas sinu jaoks on igasugused kilekotimaksud ning prügi sorteerimine lihtsalt eputamine? Või usud sa, et maailma muutmine algab iseendast ja oma mõttemallide suunamisest?

Kahju on seda tunnistada, ent valdav osa inimesi ei usu enesesse. Nende jaoks pole tähtis isegi mitte vabandus, et minu pärast ei muutu ju midagi, vaid tõdemus, et ma ei usalda inimest, kes teeb head. Paradoksaalne on asja juures see, et kui inimene, kes teeb head, ei ole usaldusväärne, ei ole ka heade asjade tegemine usaldusväärne.

Olen tihti imestanud selle üle, millisel moel inimesed mõtlevad ja oma loogikat seavad. Võttes näiteks kasvõi paari aasta taguse koristustalgu, millest mäletatakse ainult ühte asja – prügi, mis kokku koguti, on viimata. Tegelikkuses on see aga üks suur müüt! Prügi viidi minema kõikjalt, välja arvatud ühelt lennuväljalt. Aga see inimesi ei huvita! Nende mõtteis on kinnistunud müüt sellest, et häid asju pole olemas.

Pigem usutakse, et inimesed, kes väidavad, et teevad head, tegelikult valetavad ja seega pole nad usaldusväärsed. Kui keegi väidab, et tema sorteerib prügi, siis on ta kindlasti kahtlane inimene, kellesse tuleb juba eos suhtuda eelarvamusega. Olgu põhjuseks siis usaldamatus või lihtsalt teatud sorti halvustav hoiak. Miks ta ütles, et ta sorteerib prügi? Kas ta tahtis ta ärbelda? Peab ta ennast minust paremaks? Aga ma talle näitan!

Kahjuks nii ongi! Inimesed, kes suudavad ja tahavad, on nii mõneski mõttes paremad kui need, kes ei suuda ja ei taha. Ja viimased teavad seda alateadlikult isegi, kuid ei taha seda valusat tõsiasja endale tunnistada. Seepärast rünnataksegi seda, mis on hea ning trambitakse häid algatusi jalge alla, sest nii on lihtsam. Nii on kindel, et suutmatus selles toimingus osaleda ei hakka hinge muserdama.

Hinges on kõik inimesed head ja nad teavad, mis on hea tegu. Sotsiaalses keskkonnas aga lähtutakse mingitest täiesti tundmatutest reeglitest ning nende reeglite kohaselt kuulub kõik võõras hävitamisele. Võõras on kontrollimatu ning üle kõige kardavad inimesed iseendas seda võõrast esile tuua. See on meis olemas, me kõik tahame teha head, meis kõigis on ökopisik sees. Vähesed aga suudavad seda ka välja elada.

Koristustalgud, mis liitsid kokku palju inimesi ning kahtlemata tegid meie kodumaa puhtamaks, jäid Eesti inimese mällu müüdina kokku veetud prügihunnikutest, mis kuskil juba mitu aastat oma äraviimist ootavad. Aasta hiljem toimusid mõttetalgud, millesse suhtuti juba ilmselge umbusuga. Küll mõeldi vabanduseks välja vandenõusid, küll sokutati juhtfiguure poliitikasse ja rahavankrite ette. Kõike vaid selleks, et vabandada iseenda mitteosalemist. Mõttetalgud andsid meile väga palju toredaid algatusi, toredaid mõtteid. Näiteks populaarne kodumaise toidu turg Rotermannis on samuti mõttetalgute vili. Aga seda ei taheta ja ei julgeta endale tunnistada!

Lihtne on mõelda, et minu ostmata jäetud kilekott ei tähenda maailma mastaabis midagi. Kerge on arvata, et minu hoolikalt sorteeritud prügi mingis etapis muu prügiga kokku valatakse. Aga see ei olegi tähtis! Tähtis on hoopis, miks ma seda teen, mis see tegevus iseenesest mulle endale annab. Kas see on arenev protsess, mis muudab minu mõttemaailma? Või tuleks eelistada kindlalt tulemustele orienteeritust? Ainus, mis loeb, on minu enda mõttemaailm, sest selle kallal saan ma tööd teha.

Ma ei sorteeri prügi selleks, et praht oleks erinevates hunnikutes, vaid teen seda selleks, et ma ise seesmiselt paremaks inimeseks muutuda saaksin. Ma ei kasuta riidekotte usus, et minu ostmata kilekott päästab hülgepoja lämbumisest, vaid ikka selleks, et ma ise areneksin paremuse suunas. Ja see ongi tegelikult ainus, mida me teha saame – ise muutuda. Muutused iseendas ei ole kunagi lihtsad, enamus meist ei julge üldse tunnistadagi, et tahaksid muutuda. Ent kunagi tuleb see esimene samm teha ning loobuda iseendale valetamisest. Me ei saa päästa oma planeeti – me peame päästma iseennast ning läbi selle protsessi terveneb ka meie planeet.

Arvamuslugu ilmus Bioneer.ee portaalis.

Tänahommikune Rain Kooli artiklikatsetus Delfis ajas mul harja punaseks. Jälle. Ei, mitte Rain Koolile pole mul miskit halba öelda, täiesti mõistlikult kirjutas ning kommentaare lugedes vajutas ka päris valusalt sihtgrupi eneseuhkuse pihta. Just needsamad kommentaatorid kuvavad ilmekalt seda inimhulka ja seda mentaliteeti, mis valitseb mitte ainult Eestis, vaid terves maailmas kus on üritatud järgima hakata nn. American Dream mõttemalli. Tarbimisühiskond, kelle jaoks terve maailm on vaid üks suur kaevndus, mis on loodud vaid selleks, et ühiskonna huve teenida, et pakse veel paksemaks toita, et laisku veel laisemaks muuta ja et vargaid veel rohkem vargaks viluda.

Rain Kooli räägib oma artiklis paralleelidest James Cameroni viimase teose “Avatar” ja meie kohaliku rahva, pärismaalaste, vahel, sarnasusest ja erinevusest, soovunelmatest ja tegelikkusest. Rohelise mõtlemise marginaliseerimisest võimurite ja “lääneliku elustiili” viljelejate poolt. Roheline olemine on out, moes on tarbimiskultus, mida suurem on sinu ökoloogiline jalajälg, seda tegijam sa oled. Ja see kõik on kahjuks tõsi. See kiun ja ving, mis kommentaarides lahti läks, on lihtsalt üliilmekas tõestus sellesama mõttearenduse kohta. Süüdistused küünilisuses, oma kaasmaalaste mõnitamises ja “oi-oi” süüdistamises on nagu 1:1 väljavõte Avatari filmist, kus peategelane pooli vahetab ning pärismaalastega koos oma liigikaaslaste vastu astub.

Mis aitaks inimeste vaimupimeduse vastu? Kui kohalike vaimsuse ainsaks väljundiks tundub olevat kord aastas fiktsionaalset Jeesuslapsukest kummardada ja teine kord aastas tollesama Jeesuse surnuist ärkamise puhul mune värvida (kas keegi on endalt üldse kunagi küsinud, miks nad mune värvivad ja kuidas on see kirikuga seotud), siis kuidas saakski neilt nõuda veidi raskemate küsimuste üle pea murdmist? No näiteks, mis saab minu poolt toodetud prügist või kas meie lastele ka mõni looduskaunis paik veel säilunud on? Tarbimiskultuse viljelejad hoolivad vaid iseenda ninaesisest, muu siin ilmas on loodud tema teenimiseks. Ka lapsed on ebavajalik ja tüütu lõpp-produkt iseenda hüvede poole püüdlemisel, see, kuidas nemad tulevikus hakkama saavad, olgu juba nende mure.

Palju õnne eestlased – olete suutnud kartulikoorte söömisest suure sammu edasi astuda ning tekitada olukorra, kus ehk teie lapsed peavad kartulikoori sööma.

Kuidas arvustada või kirjeldada raamatut, mis üheaegselt lugemisel tekitab masendust, ängistust, viha ning nõutust, aga samas kõrvale ka veidi lootust ja lohutust ning kindlat tahtekindlust enesele enda muutumise lubamisel? Kuidas suhtuda raamatusse, mis sissejuhatuseks kütab üles kirgi ja teotahet ning hiljem annab laksu vastu vahtimist – lõpeta ära!

Ja mis kõige tähtsam – kuidas arvustada raamatut, mis ei olegi justkui raamat, vaid pigem emotsionaalne teekond läbi inimkonna vaimse rumaluse ja mõtlematuse, kus igal sammul leiad midagi täiesti uut, ent samas ammu-unustatud vana. Infotulv, mis antud teosest meeltesse koguneb, on tegelikult liiga suur. Seetõttu on vajadus seda kõike jupikaupa lugeda, ent jääb ka tahtmine seda kõike korraga endasse ahmida.

Ise olen hetkeks suutnud vaid umbes kolmandiku raamatust läbi lugeda, kuna esmalt loeti ta ühe hingetõmbega elukaaslase poolt läbi. Nüüd me siis sorteerimegi prügi, hakkame ise leiba küpsetama ning sõidame ühistranspordiga. Seda viimast teeme niikuinii ning esimene, see prügisorteerimine, pidavat raamatu sõnul olema tuhin, mis õige pea möödub. Lihtsalt prügi on see, mis rohelise maailmavaate leidmisel esimesena silma riivab ning tekib teatud vajadus ennast tõestama ning oma elukeskkonna eest vastutama hakata.

Miks inimesed tarbivad kilekotte? Miks pakendatakse iga väiksemgi komm eraldi pakendisse, mis ei ole ei kile, ei paber, vaid miski vahepealne naftasaadus? Inimeste meeletu tarbimisvajadus ei lase neil kaine pilguga maailma vaadata… kas mul on ikka tõesti vaja seda asja eraldi pakendada? Kas mul on ikka tõesti vaja osta hiina õunu, kui saab ka eesti omi? Kas mul on tõesti vaja kingipakki, mille tavaline saatus on olla esimesel sekundil lõhki rebitud? Meie ümber on jube palju asju, mis on täiesti kasutud, selle sõna kõige elementaarsemas tähenduses – neil puudub igasugune muu otstarve, kui et olla lihtsalt olemas selleks, et me saaks nad esimesel võimalusel hävitada. Ja nende valmistamiseks vaja minev energiahulk on kordades suurem, kui keskmise Aafrika näljahädalise aastane vajadus…

Praeguste kliimakokkutulekute ja arutelude taustal julgeksin seda raamatut päris kindlasti soovitada kõigile kainelt mõtlevatele inimestele. Ostke julgelt, sest raamat on prinditud taaskasutatud paberile. Või mis veel parem – laenutage seda raamatut endale ja teistele…

Inimeste ignorantsus on see, mis viib meid hukatusse. Roheliste toetus oli nüüd kui palju täpselt??? See on lihtsalt masendav, kuidas inimesed suhtuvad end ümbritsevasse. Lapsepõlvest tuntud suured metsatukad ja sinisinise taeva all rohelised heinamaad on ammu kadunud, asemel tühjad raiesmikud ja pappkarpidega “arenduspiirkond” Külg külje kõrval majadesse kokku topitud inimesed, kes oma 10 ruutmeetrist murulappi püüdlikult “oma aiaks” kutsuvad, on lihtsalt hale vaatepilt. Sellised käivad tööl maasturitega, valmistavad õhtul mikro-uuni toite ning annavad lastele mobiili ja arvuti kõrvalt krõpsu ja limonaadiraha. Burgerid, krõpsud, võltsliha ja muu selline sodi ei ole toit, nende valmistamiseks kasvatatud loomakarjad elavad täiesti kohutavates tingimustes, tekitades koguproduktina peaaegu veerand kõikidest kasvuhoonegaasidest.

Tüüpiline ignorandi vabandus kõlab umbes nii – mis on minu tegevuses/tegevusetuses tähtsust maailma mastaabis? Mis kasu on maailmale sellest, kui mina oma kilekoti ostmata jätan – kilekotte on ju niikuinii juba kõikjal olemas.

Muidugi on kahetsusväärne, et suure hurraaga käima lükatud prügisorteerimiskampaania on lihtsalt bluff, sest sorteeritud prügi satub lõppkokkuvõttes siiski ühte suurde hunnikusse segamini, ent ma leian, et point polegi üldse selles lõpp-tulemuses, pigem hoopis iga üksikisiku isikliku maailmavaate vormimises.

Me ju sööme samuti erinevaid toiduaineid erinevalt ja erinevatel söögikordadel, võib ju öelda, et mis mõttega – niikuinii magu on üks. Aga asi on põhimõttes ja meie mõtlemises kinni. Kui täna suudad anda oma panuse sellega, et sorteerid prügi ja sellega seoses muudad oma mõtlemist rohujuuretasandil, siis homme ehk loobud maasturist ja ülehomme istutad paar väikest puud raiesmikule. See on oluline, olulisem veel kui see, kas sinu ära visatud paber äkki olmejäätmetega kokku satub… Ja kui harjud sellise mõtlemisega, ei tundugi too kilekott enam nii vajalik, ei tundugi naatriumglutamaati täistopitud lihakäntsakas nii maitsev ning suudad ehk maailmaga sõbraks saada.

Miks me peaksime Somaaliasse minema näljahädalisi abistama, et maailma parandada? Äkki alustaks siitsamast Eestist. Käiks näiteks iga aasta metsa istutamas, toetaks rohkem mahetoodangut ning jälgiks kriitilise pilguga, millist solki me oma näost sisse ajame. Hiljuti toimus Lasnamäel “Teeme ära 2009″ kampaania järellainena puude istutamise kampaania. Lasnamäe tühermaale kogunes kokku üle 1000 inimese puid istutama – kui paljud teist olid või on sellest teadlikud? Kui paljud on teist teadlikud Palumäe hiiemäega toimuva suhtes, kus “arendajad” hävitavad püha hiie loodust, et ehitada “moodne suusakompleks” ühes kiirtoiduputkade ja muu sarnase tarbimisühiskonna tulemiga.

Keegi ei palugi minna teisele poole maakera kodutuid aitama. Esiteks piisaks ka sellest kui me kõik endas jõudu leiaks kasvõi omaenda tekitatud prügi sorteerimiseks. Lõppude lõpuks on ju see maa meie lastelt võlgu võetud väärtus. Meie otsused ja tegevus mõjutab meie laste tulevast elukeskkonda, seda keskkonda, kus nemad peavad oma lapsi kasvatama hakkama.

Kas teate, et enne aastaseks saamist saavad kõik lapsed seitse vaktsiinisüsti? Kas teate ka seda, et ainus asi, mis imiku kehas immuunsüsteemi loob, on rinnapiimaga kaasa saadavad antikehad? Ehk siis laps sõltub täielikult emast.
Nüüd küsimus laiale ringile – kui paljud emad toidavad oma lapsi rinnapiimaga ning kui paljud lasevad oma lapsi vaktsineerida? Üldiselt on tendents selline, et need, kes toidavad rinnapiimaga, ei lase ka vaktsineerida ning kes vaktsineerivad, need söödavad igasugu soga sisse.
Põhimõtteliselt süstitakse alla aastase lapse keha täis erinevaid haigustekitajaid, kõrvalmõjude vältimiseks soovitatakse tellida 200 kroonine “puhas” vaktsiin. Seega täiesti süüdimatult ja riiklikult lubatult süstitakse lastesse sisse mittepuhtaid vaktsiine, mis peavadki kõrvalnähte tekitama. Kas te näiteks teate, et selle aasta sügisel Texase osariigis kooli minevatele lastele on ette nähtud enne kolmandat klassi 44 erinevat vaktsiini. Erinevat vaktsiini, mitte lihtsalt süsti.

Read the rest of this entry »

Väikeste lastega on see mure, et neid vaadates tekib tahtmine neid kaitsta kõikide maailma hädade eest. Vahel see ka õnnestub, ent enamasti tuleb küll masendus peale, kui vaadata milliste valikuvariantidega see ümbritsev meid kostitab. Meil jääb üle oma lapsi tappes vaid valida kas teha seda kiiresti või aeglaselt.

Olen tihti poelettide vahel ringi liikudes olnud suisa hädas – pisipõnnile lihtsalt ei ole midagi söögiks osta. Kõik toiduained sisaldavad kamaluga E aineid, piimatooted enamuses pastöriseeritud ja homogeniseeritud, isegi puuviljadest ruulivad meil Poola säilitusainetest läbi immutatud õunad. Maasikatest ei maksa rääkidagi – kevade esimesed hispaanlased on peopesa suurused läikima poleeritud GMO elukad. Ei tõuse minu käsi neid ostma ja veelvähem lapsele süüa andma.

Samas jälle on poodidesse ilmunud üha rohkem ja rohkem nn. mahetoodangut. Säilitusaineteta, naturaalselt kasvatatud toiduained, E ainetest puhtad. Aga nende kirvehinnad löövad niigi nigelasse rahakotti parandamatu augu. Lihtsalt ei jätku raha puhta toidu ostmiseks. Mahetoodang on kallis aga seetõttu, et riik ei toeta kohalikke kurgi-, tomati-, õunte jne kasvatajaid. Riik teenib tulu impordi ja ekspordi pealt, seetõttu on kohalik toodang kohalikule turule jäänud täiesti unarusse. Kuna mahetoodangu puhul ei kasutata taimekaitsevahendeid, siis on toodangu maht liiga väike, et selle pealt teenida sama palju, kui impordi pealt, kuna selle toodangu puhul ei kasutata säilitusaineid ja ei poleerita saadusi vahaga, ei ole ka nende kaubanduslik välimus NII ilus kui näiteks hispaania maasikatel ning ärahellitatud ostja neid ei vaata supermarketites. Riik aga ei saa ju ometi mõelda oma elanikkonna tervise peale, riigi eesmärgiks on võimalikult palju mammonat kokku koguda.

Ja nii jääbki keskmisest veidi rohkem mõtlev lapsevanem dilemma ette – kas tappa oma laps kiirest teda näljutades, sest lihtsalt ei jätku raha korraliku toidu ostmiseks, või siis tappa laps pikkamisi, talle mürki sisse söötes ning tuleviku tarbeks allergiaid, astmat ja muid tervisehädasi külge pookides.