Vaatenurk maailma

Selle aasta suur lemmik paljudele Eurovisioonilavadel on Norra, keda esindab Alexander Rybak omaloodud lauluga “Fairytale”

Mõtlesin minagi kuulata ära selle laulu ja vaadata, mille poolest siis on tegemist lemmikuga nii paljudele erinevatele inimestele.

Jättis külmaks.

Siis kuulasin uuesti sest midagi jäi kummitama. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja avastasin oma üllatuseks, et lugu on täpselt selline nagu ta oma pealkirjas väidab – muinasjutt.

Lugu, mis loob muinasjuttu iseendas, laul mida kuulates kangastub silme ette muinasjutuline maailm, mis ei põhine fantaasiapiltidel kunagi kuuldud muinasjuttudest vaid sõna otseses mõttes LOOB uut maailma, uut lugu, uut muinasjuttu.

Kui jätame kõrvale kõik selle, kuidas naisisikud õhkavad laulja sarmikuse peale, kuidas noored neiud kõik Norrasse soovivad äkki minna ja muud sellised puhtalt esitusel põhinevad arusaamad loo olemusest, siis saamegi kätte muinasjutuloo tuuma – viia meid tagasi aega, mida nii paljud on kas tahtlikult või tahtmatult unustanud – aeg, mil igapäevane elu vürtsitati müstika ja salapäraga, et pärandada tulevastele sugupõlvedele midagi ilusat – muinasjutud.

Muistse aja inimeste folkloor ja igapäevaelu on meieni jõudnud muinaslugude ning müütide kujul. Muidugi on aastasadadega need mälestiste sisud muutunud müstilisemaks, paljud varem nii tavalised nähtused on ajapikku muutunud mälestusteks, seejärel unustusehõlma vajunud müütideks.

Muinaslugudes kajastub iidsete aegade hõng ning neid tundma õppides suudame ehk ka oma isikliku elu tarbeks midagi selgeks õppida. Muinaslood oma osaliselt naiivsel, samas rohujuuretasemel edastatud õppetundidega annavad kõigile midagi. See, mida me neist saame, on iga inimese jaoks personaalne.

Seoses meite rahva ikkepõlvega ning kristluse levimisega nii siin- kui sealpool Alutagust räägiti paljud muinaslood ringi ning seetõttu leidub paljudes neist üsna tugevaid kristlikke elemente. Me peame lugema neid lugusi tänapäeval nii, nagu seda mõisteti enne “teiste aga.”

Vanal vabal aeal, midä küll mõned ei taha uskuda, aga mind ei või kiigi keeldä seda uskumast, et kord vaba aeg on olnud, kus eesti rahvas isi endi üle valitses ja õiglast elu elas. Kui aga võerad võitu said ja muad omale pärisid ja rahvast orjama sundisid, mudugi raudriide abil, kadus endine aus miil piatselt kõik ärä, kurjus ja tige miil ligemise vastu võttis südames muad, raske töö ja veike palk sundisid kätt teese oma külgi panema ja sedä võtma, mis teese oma ei olnud, ehk küll irmus ihunuhtlus selle üle valvas
(Kirja pannud Kolga-Jaanis Mats Kaur 1889)