Vaatenurk maailma

Kaks päeva tagasi sai maailm uue ilmakodaniku. Poisslaps, kes kaalus neli pool kilo ja tatsab juba aasta pärast koos oma vanema õega ringi. Kuigi kõik väidavad, et on suur laps, on ta siiski imetilluke, õrn ja habras.

Iseenesest mõistetavalt ei lasknud me talle ühtegi vaktsiini sisse süstida. Hoidku endale. Päeva vanust inimhinge surnud haigustega saastama – see on räige vägivald ühe abitu olendi vastu. Ma tunneks tülgastust nende vanemate vastu, kes lasevad oma lapse kallale nõelavaid tädisi, ent ma ei tunne seda kuna tean, et enamasti on süüdi hirm ja teadmatus. Need inimesed ei kontrolli enda mõtteid ja maailmavaadet.

Miskit on muutunud minu sees. Võibolla on see omamoodi hirm, et ma ei suuda enam samal viisil armastust jagada oma tütrega, et see, mille tema varem kätte sai, läheb nüüd tema vennaga jagamisele. Ent too mõte viis mu mõtted rändama hoopis teises suunas. Mis siis, kui laps sünnib perre siis, kui pereliikmed omavad potensiaali edasi liikuda, ent mingil põhjusel kas siis hirmust või mugavusest, seda ei tee. Laps sünnib ja sunnib elu ümber väärtustama.

Mehe ülesanne peres on olla pere valgus, pakkuda turvatunnet ja luua perele eesmärk, pere olemus. Naine on peres armastuse kehastus, tema õlul püsib pere koos, temast toituvad lapsed. Mees ja naine koos jagavad armastust, ehk eluenergiat ning loovad selle tulemusel valgust, teadmisi. Kui sünnib laps, siis laieneb ka venemate kasutatav energiahulk, suudetakse hallata rohkem ja suudetakse ennast rohkem avardada. Kui teatud kriitiline mass selles vallas on saavutatud, ent vanemad ei ole teinud miskit, et seda energiahulka vallandada paisu tagant, panna enda jaoks tööle ning energeetiliselt on nende vägi ooteseisundis, siis tulebki veel üks laps. Selleks, et vanemad läbi omamoodi šoki muudaksid oma arusaama oma suhtest ning paisu taga kinni olnud energiad pääseksid valla. Viis kuidas mees ja naine energiaid jagavad ja kasutavad, kirjutatakse ümber ning areng nii isiklikus plaanis kui ka perekonnasiseselt jätkub.

Just selline äratundmine mind täna tabaski…

Väikeste lastega on see mure, et neid vaadates tekib tahtmine neid kaitsta kõikide maailma hädade eest. Vahel see ka õnnestub, ent enamasti tuleb küll masendus peale, kui vaadata milliste valikuvariantidega see ümbritsev meid kostitab. Meil jääb üle oma lapsi tappes vaid valida kas teha seda kiiresti või aeglaselt.

Olen tihti poelettide vahel ringi liikudes olnud suisa hädas – pisipõnnile lihtsalt ei ole midagi söögiks osta. Kõik toiduained sisaldavad kamaluga E aineid, piimatooted enamuses pastöriseeritud ja homogeniseeritud, isegi puuviljadest ruulivad meil Poola säilitusainetest läbi immutatud õunad. Maasikatest ei maksa rääkidagi – kevade esimesed hispaanlased on peopesa suurused läikima poleeritud GMO elukad. Ei tõuse minu käsi neid ostma ja veelvähem lapsele süüa andma.

Samas jälle on poodidesse ilmunud üha rohkem ja rohkem nn. mahetoodangut. Säilitusaineteta, naturaalselt kasvatatud toiduained, E ainetest puhtad. Aga nende kirvehinnad löövad niigi nigelasse rahakotti parandamatu augu. Lihtsalt ei jätku raha puhta toidu ostmiseks. Mahetoodang on kallis aga seetõttu, et riik ei toeta kohalikke kurgi-, tomati-, õunte jne kasvatajaid. Riik teenib tulu impordi ja ekspordi pealt, seetõttu on kohalik toodang kohalikule turule jäänud täiesti unarusse. Kuna mahetoodangu puhul ei kasutata taimekaitsevahendeid, siis on toodangu maht liiga väike, et selle pealt teenida sama palju, kui impordi pealt, kuna selle toodangu puhul ei kasutata säilitusaineid ja ei poleerita saadusi vahaga, ei ole ka nende kaubanduslik välimus NII ilus kui näiteks hispaania maasikatel ning ärahellitatud ostja neid ei vaata supermarketites. Riik aga ei saa ju ometi mõelda oma elanikkonna tervise peale, riigi eesmärgiks on võimalikult palju mammonat kokku koguda.

Ja nii jääbki keskmisest veidi rohkem mõtlev lapsevanem dilemma ette – kas tappa oma laps kiirest teda näljutades, sest lihtsalt ei jätku raha korraliku toidu ostmiseks, või siis tappa laps pikkamisi, talle mürki sisse söötes ning tuleviku tarbeks allergiaid, astmat ja muid tervisehädasi külge pookides.

“Emme, see mees, kelle politsei ära viis, peab nüüd väga palju kätekõverdusi tegema!”

Selline lausekatkend jäi paar päeva tagasi kõrvu Tallinnas, balti jaamas. Lapsesuu ei valeta.