Vaatenurk maailma

Paar aastat tagasi visati mulle pidevalt põlastavalt ette, et kui ma iseseisvuslane (mingi sõnavärd) ei ole, siis mis minu tegevus rahvuslasena üldse olema peaks – kaerajaanitamine? Tol ajal tundus see vähe solvavana, ent nüüdseks olen leidnud, et ühe korraliku rahvuslase eesmärk peakski just nimelt see kaerajaanitamine olema. Igasugused vaidlused riigipiiride ja kodakondsusküsimuste üle on teisejärgulised, kõiksugu piketeerimised kuskil ja kellegi suva järgi on teisejärgulised – selle kõige juures unustatakse ära just nimelt see osa rahvuslikust identiteedist, mis annab üldse ühele rahvuslasele õiguse ennast rahvuslaseks nimetada.

Vaatame asja rohujuure tasandilt – igasugu rahvuse aluseks on teatud kultuurilised ja sotsiaalsed näitajad, mille järgi saab eristada inimgruppe üksteisest. Eesti rahvuse kultuurilise identiteedi määravadki ära meie esivanemate kombed ja tavad, nende uskumused ja maailmavaade. Tantsul ja laulul on meie rahva ajaloos olnud märkimisväärne tähtsus, sest need kaks on need, millest ammutati jõudu ja väge. Laul aitas meil isegi lõpuks kauaigatsetud vabaduse saavutada. Laul ja tants ühendab rahvast, pole tähtis kas sa sel ajal oled noor või vana, põllumees või linnaelanik.

Järgmise sammuna peaks vaatlema seda vormilist külge, mis on ehitatud aluspõhja ümber – see, millena väljenduvad needsamad kombed ja tavad, uskumused ja maailmavaade. Kahjuks siin me tabame juba lahknevusi ning suuri puudujääke. Ja mina isiklikult näen siin ühena põhjustest usulisi ja religioosseid lahkukasvamisi. Üheks väga tähtsaks identiteedi määrajaks olid meie esivanematel põlistalud ja hiiekohad. Põlistalud pärandati vanematelt lastele, hiiekohad lõid sideme inimese ja maa vahele. Hetkel puudub meie rahvusel side maaga, seetõttu ei saa ka eeldada, et eestlased oma maad hoiaks. Selle asemel üritatakse pigem leida tuhat ja üks viisi, et seda väärtuslikku vara maha parseldada. Ka siin näen ma suure mõjutajana just usulist külge kuna võrdlusena maausk on suunatud maa peale, ristiusk aga taevasse. Ent see selleks, selle teema eesmärgiks pole hakata jälle jahuma religioonide ümber, jäägu see teise teema tarbeks.

Laul ja tants ongi need, mis on hetkel meie kultuuriruumis jäänud püsima. Ja mida toetatakse ka riiklikul tasemel. Aga sedasama võiks teha ka teiste meie vaimset pärandit hoidvate ja arendavate projektidega. Hiiekohtade korrastamine ja kaitsmine, prügikoristustalgute toetamine (riik pole senimaani suutnud organiseerida Ämari prügikuhilate äravedu – häbi häbi).

Rahvuslane peab teadma oma kultuuri ja pärimusi. Kui ta neid ei tea, siis kelle või mille rahvuslane ta õigupoolest olla üritab? Järgmise sammuna peab rahvuslane ka reaalselt elama selle kultuuri ja pärimuse sees. Ta ei saa nimetada kaerajaani tantsijaid maamatsideks või hiies käijaid ohtliku ususekti liikmeiks (Martin Helme – Syndikaat) ning kohe päris kindlasti ei tohiks kogu tema väljund keerelda vaid vormilise külje ümber.

Vormi eest võitleme siis, kui on sisu, mida hoidma peaks. Praegusel juhul on KÕIK meie rahvuslased töös välise külje kallal, sisu osas aga on täielik tühjus. Ja selline tühi kott ei seisa püsti. Selline tühi kott ei hakkagi kunagi püsti seisma, sest tal puudub see väärtus, mis kutsuks inimesi kaasa ning näitaks neile, et sellel tegutsemisel ja rabelemisel on ka reaalne mõte taga.

Ma saan aru, et piiriküsimuste lahendamine, euroliidust välja astumine, euro vastu võitlemine ja kõik muu sarnane on oluline, ent sel kõigel puudub mõte! Sel kõigel puudub mõte, kui võideldakse millegi eest, mille olemust ise ei tea ja ei tunne! Kellele sa seda vabadust euroliidust kätte võitled, kui puuduvad inimesed, kes oskaks ilma globaliseerumata elada? Kui puudub isiklik kultuur ja isiklik pärimus? Mida aega edasi, seda vähem on neid inimesi, kes oskavad kaerajaani tantsida ning teavad selle tähendust, teavad, mida see lihtne tants sümboliseerib, millist pärimust endas kannab. Ja sel juhul puudub tõesti see sihtgrupp, kelle nimel võidelda, sest keegi enam ei mõista, miks on vaja vanu ja surnud kombeid taastada, kui teisalt on terve suur Euroopa vaba ja avatud. Ja sellisele inimesele ei teegi neid põhimõtteid selgeks kui meie rahvuslased jätkavad rumala järjekindlusega vormilise külje kallal võitlemist unustades ära need väärtused ja selle sisu, mida nad tegelikult hoidma ja arendama peaks.

Seega teema lõpetuseks – piiriküsimused, euroliidust välja astumine ja muu selline vorminduslik külg ei ole tähtis kui puudub sisu. Ja just sisuga peaksid rahvuslased tegelema. Kelle eest sa oma kodumaad kaitsed, kui sul pole enam seda, mis selle kodu loob?

Kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik.

Järgnev kirjatükk läheb suurepäraselt kokku ka MTÜ Paganakoda poolt avaldatud kirjutistega – Paganad taunivad ajaloo ümberkirjutamist ning Kuhu jääb oma usk?

Hasso Krull kirjutab Sirbis huvitava kirjatüki, mille siin ära märgin. Soovituslik lugemine igale endast lugupidavale eestlasele…

Eesti kultuuri nimetatakse sageli „väikeseks kultuuriks”. Selline suhtehinnangul põhinev otsustus on täiesti õige, kui Eestit võrreldakse mõne kultuurikooslusega, millel on rohkem koostisosi või mis väljendub suuremates mahtudes, nagu näiteks euroopa kultuur, aafrika kultuur, india kultuur, saksa kultuur, prantsuse kultuur jne. Sealsamas jätab see hinnang arvestamata tõsiasja, et enamik maailma kultuurikooslusi on mahult tunduvalt väiksemad. Keel, mida kõneleb miljon inimest, ei ole iseenesest sugugi väike keel. Kui me nimetame oma kultuuri alati „väikeseks”, paljastame sellega ebateadlikult oma salajase suurusehullustuse: võrreldagu meid alati ainult kõige suurematega, kellega me kõige rohkem tahaksime sarnaneda! Kõige halvem on siin see, et niisugune väärtusotsustus halvustab silmakirjalikult paljude rahvaste kultuuri, mis võib olla vähemalt sama huvitav kui eesti kultuur, aga ei paista silma suurte arvudega.

Mõnevõrra põhjendatum tundub see, kui määratleme ennast „põhjamaise kultuurina”. Kuigi Eesti ilmastik pole sugugi karm, võrreldes arktiliste või subarktiliste paikadega, on meie eluviis paratamatult põhjamaisem kui enamiku nende kultuurikandjate oma, kellega tihedalt läbi käime. Samas ei pea alati paika kõik „põhjamaisust” kirjeldavad stereotüübid, mida oma identiteedi kinnitamiseks kasutatakse. Eriti eksitav näib arusaam põhjamaisest individualismist, mis aetakse hooletult segi modernsele massiühiskonnale tüüpilise indiviidikultusega. Kui uurida eesti pärimuskultuuri, ei jää sellest sugugi muljet, et meie kogukondlik elutunne oleks olnud kuidagi nõrgem või hajusam kui lõunapoolsetel maadel. Veel XIX sajandi pulmakommetes paistab kogukondlik ühistegevus hästi silma ega erine põhimõtteliselt lõunamaistest kommetest; erinevad vormid tulenevad pigem traditsioonist kui geograafilisest asendist.

Viimasel ajal on hakatud „väikesest” ja „põhjamaisest” kõrvale põikama väitega, et eesti kultuur olevat tegelikult „kristlik kultuur”. Eestis on ju XIV sajandist peale ehitatud tublisti kirikuid, ja XVIII sajandi alguses tõlgiti põhjaeesti keelde ka piibel, mis on omajagu mõjutanud kirjakeele arengut. Rahvausundiski on selgeid laene kirikukirjandusest, issameiet on kaua kasutatud loitsuna ja teataval perioodil on kristliku kuradi kuju hakanud segi minema müütilise tegelasega, keda on nimetatud vanapaganaks. Eks ole me siis mingil viisil sarnased Venemaa, Vahemere maade või Lääne-Euroopaga? Ja eks ole me vähemalt „kristlikkuse” poolest natuke endast suuremad, ja piiblitraditsiooni kaudu natuke ka lõunamaisemad? Ometi on just see viimane enesemääratlus eelmistest veel hapram ja problemaatilisem. Kristlus on oma olemuselt teispoolsusele suunatud usund, mitte siinpoolse maailma pühitsemiseks loodud sümbolisüsteem. Kõik, mida me tänapäeval pikemalt mõtlemata paigutame „kristliku kultuuri” raamidesse, on ajapikku üle võetud paganatelt – alates risti sümbolist, jõuludest ja ülestõusmispühadest. Paljudele noorpaaridele meeldib tänapäeval kiriklik laulatus, kuid keegi ei ütle neile, et abielu on muistne paganlik tava, mida kirikuisad pidasid patuseks jõleduseks.

Niisiis oleks palju õigem öelda, et kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik. Õige on kindlasti see, et kristlik kirik on Eestis kaua aega korraldanud teatavaid võimusuhteid. Kuid see ei muuda meie kultuuri sugugi „kristlikuks kultuuriks”. Palju täpsem ja sisukam oleks nimetada eesti kultuuri euroopalikuks kultuuriks: selline määratlus ei rõhuta tingimata meie suhtelist „väiksust”, ei tähtsusta liialt geograafiat ega tõsta ka ülemäära esile kristluse ja paganluse dramaatilist konflikti meie ajaloos. Ma ei tea, miks just „euroopalikkuse” määratlust seni nii sageli on välditud. Euroopa ei ole ju midagi kauget, uhket ja suurt, vaid täiesti igapäevane kultuurikooslus. Meie eelajalooline „soomeugrilikkus” iseloomustab samuti ennekõike meie eriasendit Euroopas. Miks mitte võtta see lihtsalt omaks?

Allikas: Sirp
Pilt: ERR Klassikaraadio

Bioneer.ee jaoks sai üksaeg kirjutatud artikkel eestlaste vaimsusest ja selle alustest.

Maa kõneleb meiega meie endi keeles. Just see keel on aluseks meie rahvuse vaimsusele, meie pärimustele ja müütideks muutunud lugulauludele. See kõik on kunagi olnud, see kõik toimub ka praegu ning kindlasti saab toimuma tulevikus. Küll jah, veidi teisenenult, veidi tuhmimalt või ehk ka võimsamalt, ent ühine läbiv joon, ühine muster on ometi nii tugevalt tunnetatav.

/…/

Pöördugem tagasi, istugem maha ja mõelgem, mis on meie eesmärk siin ilmas. Kas lihtsalt olla ja surra, või peidab meie üürike tegevus oma kodukohas endas mõnda sügavamat eesmärki. Milline on see pärand, mille me loome oma laste ja lastelaste tarbeks? Milline on see kultuur, mille endast maha jätame, kas räägime seal hiiepuudest ja rabalaugastest või võõrastest jumalatest ja kaugetest kommetest.