Vaatenurk maailma

Täna öösel täitus siis Vaatenurga vaatamisnumbrites kümme tuhat. Uhke tunne. Järgmine raport tuleb saja tuhande pealt

Igal juhul siis:

Aktiivseim päev:
490 vaatamist — esmaspäev, 19 jaanuar 2009

Populaarseim teema:
562 vaatamist – Trendipeded pressivad peale

494 vaatamist – Palju poleemikat ja tagasisidet tekitanud teema Kuidas leida tööd?

Kõige kõvem viitaja on olnud blog.tr.ee oma 1479 viitega, teisel ja kolmandal jne kohal on aga Delfi.
Muide, isegi Ulmeguru blogist on tuldud 74 korral. Aitäh Ulmeguru! Blogtrees on Vaatenurk hetkel 10ndal kohal.

Otsingusõnadest olen siin varemgi juba rääkinud, siin aga top 10:

homod 48
keskaeg 39
shamaan 35
heliteraapia 29
laula mu laulu helisev hääl 28
loodus 19
müstika 18
religioon 17
maavald 16
hälve 15

Ja lõppeks üldine statistika:

Postitused: 84
Kommentaarid: 183
Kategooriad: 7
Sildid: 225

Üleeile postitatud teema töö leidmise kohta on tekitanud kaudselt ja otseselt tuliseid arutelusi nii siin blogis kui ka mujal. Milles asi? Kuidas on inimestel niivõrd raske mõista, et töötuks jäädes on prioriteet number üks uue töö leidmine. Ei loe see, kas oled magistrikraadiga või mitte… töö on töö ning kui on valida 1000 kroonine töötuabiraha ning koristajaamet 3000 kroonise sissetulekuga, siis mida mõtlev inimene valiks?

Kes valiks 1000 krooni ning vingumise, siis tõestab ta sellega suurepäraselt ülikooli kahjulikkust inimese mõttevõimele.

Minu esialgne postitus rääkis hoopis sellest, kuidas MINUL õnnestus oma mõtlemist muutes leida kohe uus töökoht, polnud poole sõnagagi mainitud neid asju, mida erinevates kommentaariumites mulle ette heidetakse.

Aga tänud siiski kõigile, kes kaasa mõtlevad. 500 teema vaatamist kahe päeva jooksul ning kolm blogikajastust on suurepärane reklaam.

Viimasel ajal on levimas kummaline arusaam veebikommentaatoritest, kui mingist täiesti eraldiseisvast grupist, suisa rassist, kui nii võiks öelda. Ei, kallid inimesed, netikommentaatorid ei ole nagu neegrid valgetele või kommunistid rahvuslastele – nad on täiesti tavalised inimesed täiesti tavalisest tänavapildist.

Kommentaarium on enam-vähem anonüümne ja anonüümseks jäämise võimalus laseb inimesel end paremini avada, kui tüüpilises tänavapildis. Seega mina võtaks netikommentaatorite arvamust kui TÕEST läbilõiget eestlaste maailmapildist. Olgugi, et mulle ei meeldi see pilt, mis avaneb, on see siiski tõde ja mingi idiootse “netikommentaator ei ole inimene” mõttemalli levitamine ei muuda tõe olemust.

Lahkame näitusena ühte tüüpilist Delfi teemat, mis peab vastama kolmele kriteeriumile: 1. püstitab teema, mille suhtes ei saa olla ühest vastust; 2. esindab ühe poole arvamust ja teise poole mahategemist; 3. vürtsitatud seksi, homo või usuteemadega.
Seejärel vaatleme tüüpilisi kommentaare, mis nendele kriteeriumitele vastavale teemale järgnevad – “juudid ahju,” “kastreerime pederastid,” “katoliiklased on kõik pedofiilid” jne jne. Ka tühipaljas vandumine, sõimamine ja inimeste mõnitamine on kommentaariumites täiesti tavaline asi. Kas nende kommentaaride tegijad on tõesti kuskilt raviasutusest? Ei ole. Nii kurb, kui see pilt ka ei oleks, on tegemist täiesti tavaliste inimestega, kellest tahetakse teha mingit müütilist tabu, häbiasjaks on olla netikommentaator ja kuskil sõna võtta.

Mis keelel see meelel ja vastupidi. Anonüümsus annab võimaluse mõtlematult sõnu väljutada ja ega hiljem piinlik kah pole – selline meie elu ongi. Ühehülbased töönarkomaanid, kes ainsa päästerõngana näevad nädalavahetust, kus end täis juua ja neegrimuusika saatel transsi tõmmelda, ei oskagi paremini end maailmaga siduda. Maailm ongi selline, elu ongi selline nagu netikommentaaridest lugeda võib. Tere tulemast pärismaailma.