Vaatenurk maailma

Üldiselt mulle ei meeldi inimesed, kes räägivad millestki, mis on halb ja mõtlematu, kui millestki heast ja ideaalsest. Aga noh, eks see asjale lähenemine sõltub suuresti vaatenurgast. Igal juhul muutub kogu vaadeldava probleemi olustik täiesti tobedaks, kui mitmest vaatenurgast valitakse üks, mis peaks nagu sobima, ent mis satub vägivaldsesse vastuollu teiste vaatenurkadega.

Globaliseerumine teeb lõpu kohalikule piirkondlikule eripärale, kultuuride rohkusele ja omanäolisusele, samuti kannatavad selle all inimesed, kes jäävad karmis olelusvõitluses lihtsalt vähemusse olukorras, kus nad on olnud aastatuhandeid enamuses.

Viimane väide, mida kuulsin globaliseerumise kaitseks, väitis et ainult nii suudavad inimesed hakata hoolima oma planeedist ja ei hävita seda enam. Et inimesed mõtlevad endast siis suuremalt ja laiemalt ning ei oma enam kindla ja kitsa piirkonna mõjusfäärist tingitud põhimõtteid. Samas tekib küsimus – mis siis muutuks reaalselt inimese elus? Kui kindel piirkondlik energeetika kontrollib inimese käitumist ja juba sellises olukorras on Maa viidud lagastamisega viimse piirini, siis mis saab veel siis, kui need vähesedki juured läbi raiutakse, mis meid veel oma maa küljes kinni hoiavad? Mis saab siis, kui ühel päeval ületatakse olemuslik horisondipunkt looduse tasakaalu teljel ja looduslik harmoonia tahab ennast taastada? Kuskil tuleb piir ette ning selel piirini on inimesed viimased 100 aastat jõudsalt rühkinud. Ja mis iseloomustab seda aega? Puhtalt globaliseerumine, mis lahtimõtestatult ei ole mitte mingil moel kasulik mitte ühelegi inimesele.

Inimene pole võimeline suunama loodust, pole vastutav haiguste, nälja ja sõdade eest – sellised mõtted tiirlevad globaliseeritu peas. Soovunelm olla osa millestki suurest ja kontrollimatust annab märku sellest, et kardetakse iseenda kohustusi oma kodu ees. Kodu algab siiski sinu aiatagusest, sellestsamast looduslikust keskkonnast, mis meid ümbritseb. Kunagi sai siin kirjutatud koduta inimestest, kes lõhuvad ja laamendavad, lagastavad enese ümber kõik ja seda kõike vaid seepärast, et nende teadvuses puudub kodu mõiste. See pole nende kodu, nad on vaid külalised. Ja kahjuks mõtlevad üha enam ja enam inimesi nii – maa pole meie kodu, me oleme vaid külalised. Ent kas külalised siis ei pea end väärikalt ülal pidama? Tundub et mitte.

Miks on maailmas erinevad rassid, erinevad kultuurid ja erinevad rahvused? Miks on erinevad näod ja erinevad kehad? Kui inimesed ei peaks üksteisest eristuma, siis pole mõtet meil kõigil, meie ülesannetega saaks hakkama ka kloonid. Ent tera seisnebki selles, et erinevusi on tarvis. Igal inimrühmal on suuremas plaanis oma ülesanne ja oma osa täita. Selleks, et toimuks evolutsioon, on tarvis kõikide osapoolte koostööd. See aga ei õnnestu, kui igast hammasrattast, mis täidab oma kindlat rolli, tahetakse teha üht suurt, mis ei saa lõppkokkuvõttes millegagi hakkama.

Algatuseks ütlen kohe, et albaanlaste Kosovo loomine ON PRETSEDENT, mis annab aluse Ida-Viru peedistamiseks, sest nagu Kosovo albaanlased, ei soovi ka siinsed venelased oma kodumaa külge minna, vaid pigem uut riiki proovida.

See, kuivõrd hästi või halvasti see neil välja kukuks, on juba iseasi.

Tegelikult on kogu see põlisasukate teema suhteliselt meelevaldne. Millisest piirist alates me võtame inimesi, kui põliseid? Kas 500 aastat? 1000 aastat?
Kui võtta aluseks kohamälu mõiste ning tolle kohaga seotud inimeste isiklik suhtumine oma kodukohta, siis on ka albaanlastel TÄIELIK õigus luua Kosovos OMA riik. Meie ida-virukatel veel pole, sest kahe põlvkonnaga säärast sidet ei looda. Kuigi võiks… ent nagu me teame, pole venelased selleks võimelised. Kosovo albaanlased on aga oma aladel elutsenud oma 500 aastat. Piisavalt pikk aeg, et oma juured maase ajada ning kodupaik armsaks muuta.

Seega kahe otsaga asi – ühelt poolt on sealne olukord taunitav, tuues paralleele meie endi koduga, teisalt aga oli albaanlastel igasugune õigus oma selg sirgu lüüa, kuna nende jaoks on too Kosovo juba koduks kinnistunud.

Juhtusin lugema piirkondlikust ajalehest, kuidas iganädalased probleemid lõhkumiste ja niisama laamendamistega linnavara kallal panevad inimesi päid vangutama.

Hakkasin mõtlema, et mis võiks siis olla põhjuseks säärase käitumise juures – mis sunnib noorukeid ja lapsi oma koduümbrust lagastama.

Tänapäeva inimesel ei ole enam kodu. Inimesed elavad pappkarpides ning needki kuuluvad kellelegi kolmandale… pankadele, omanikele jne. Kodutunnetus algab maast, sellestsamast maalapist, mida meie esivanemad on enne meid hoidnud ja harinud ning mis on vastutasuks neid hoidnud ja ka harinud. Kui paljudel meist on oma maa, kuhu minna ju kust leida oma juured. Juured selle sõna otseses mõttes, sest vaid maalähedus suudab meile selgeks teha, et meie kodu ei piirdu vaid nelja seinaga, vaid jätkub ka ukse ja trepikoja taga, kuni Narva jõe ning Läti piirini välja.

Maa element kannab endas naisenergiat. Perekonnas on naine ehk ema see, kes peaks meid maaelemendiga siduma, kes peaks meile õpetama koduarmastust ja kodusoojuse jagamist. Tänapäeva emadel pole aga tavaliselt piisavalt aega, et last kasvatadagi – laps on pigem koormaks ja kohustuseks kui et õnnistuseks.

Pole siis ime, et lapsed ei tea, mis või milline on nende kodu ning austuse puudumisest keskkonna vastu seda ka lõhutakse ja lagastatakse.