Vaatenurk maailma

Infoväli on omamoodi esoteerikute sõnavaraline nähtus, mis peaks by default definitsiooni järgi kajastama mingit kohta, kuhu saab minna ja sealt kõiksugu universaalset teavet hankida kõige olemasoleva kohta. No näiteks praalivad mõned tüübid sellega, et saaks vajadusel ja paraja tahtmise juures igaühe PIN koodi välja uurida. Mulle teeb see nalja, sest esiteks ei tea need praalijad isegi seda, millega on tolle infovälja puhul tegemist (huvitav, miks pole neil tõest infot selle kohta, kui pidevalt infovälja “sisse logivad”) ning teiseks ei ole infoväljaga suhtlemine mingi eriline kunsttükk. Sellega saaks hakkama igaüks ja igal ajal, vaja vaid veidi taju muuta ning ennast ümber häälestada.

Infoväli kui selline, ei ole tegelikult mingi eraldiseisev substants, milles käia ja sealt teadmisi ammutada. Infoväli on tegelikult lihtsalt teatud sagedus meie ilmaruumi moodustavas aines, suurema konsentratsiooniga nn. “tumedas aines.”

Infovälja mõistet võiks visuaalselt kujustada kui ruudustikulist riiet, mille iga õmblus oleks justkui üks infoosake selle välja kangas. Mida keerulisem ja põhjalikum on mateeria väljund (näiteks inimene või loodus vms osa, mis omab mingit energeetilist pilti, infot), seda vähem sealsed osakesed salvestavad “üldist” pilti, ehk seda vähem on nad osad globaalsest infoväljast.

Terve olemasolev meie ruumis on tegelikult ju vaid üks tasapinnaline osakeste kajastus. Iga füüsiline objekt on moodustatud infost, mida kannavad osakesed, mis moodustavad meie kehad, meid ümbritseva nähtava maailma. Infoväli on meie sees, meie kõrval ning kõikjal. Terve universum ongi üks suur infoväli, iga energiaosake kannab endas teatud osa globaalsest infost, kõigest olnust ja olemasolevast. Kõige inforikkamad on universumi nn. “tumeda aine” osad kuna sealne energia ei oma poolust ja lisainformatsiooni füüsilise maailma loomiseks. Seega sealne info on rohkem nn. “globaalsem” ehk laiahaardelisem. Lühidalt öeldes – sinu mõtted ja mälestused on konsentreeritult salvestunud sinu keharakkudes ja sinu kehaenergias, ent veidi hajutatult üle terve universumi.

Infoväli ei ole mingi eraldiseisev substants, kuhu saab sisse logida, on võimalik ennast pigem häälestada teatud infole ning siis läbi selle häälestumise kokku koguda infokillud üle terve universumi tolle sündmuse kohta. Meie dimensiooni energiaväljas on meie dimensiooni teadmised. Tulevik on prognoos, erinevad võimalused, mis on matemaatilised tõenäosustehted võttes arvesse olemasolevat infot ja trende.

Infovälja sisse logimise jutuga lagedale tulevate “sensitiivide” üle võib vaid naerda. Esiteks on juba sellest väitest nende suust võimalik välja lugeda, kuivõrd väga nad tahavad täiesti elementaarset teadmist muuta elitaarseks ning jätta “kliendile” muljet kui väga müstilisest asjast.

Ooo… ma login sisse globaalsesse infovälja…

Lapse areng alates sünnist on väga tihedalt seotud tema vanemate omavahelise läbisaamisega. Niimoodi nagu ema suhtub lapse isasse ja temaga ka käitub, nii suhtub ta ka oma lapse vaimsusesse ja üldse oskusesse elus hakkama saada.

Lapse varajases arengus on teatud tsükliline ringkäik: kuni kolme aastaseni ON laps tegelikult tema ema, kolmandast kuuenda eluaastani on esimene iseseisvumise periood, kuuendast üheksanda eluaastani ON laps jällegi tema ema, peale seda algab eel-puberteet ja lõplik iseseisvumine.

See, et laps on tema ema, tähendab lihtsalt, et laps ja ema JAGAVAD sama energiakeha. Alates lapsekandmisest kuni kolm aastat peale lapse sündi on lihtsalt ema energiakeha poole paksem ning läbitungimatum, laps ise on aga nagu särav täheke südamest tolli jagu allpool.

Kolmandast eluaastast pannakse laps tavaliselt ka lasteaeda, see on esimene iseseisvumise aeg, teine saabub siis 10 aastasena, tavaliselt algklasside lõpetamisel. Ega ilaasjata pole koolisüsteem paika pandud jäigalt neid reegleid järgima.

Probleemid kodus saavad pahatihti alguse sellest, et vanemad soovivad lapsi kasvatada. Aga laps pole mingi porgand või peet, mida pead kasvatama. Laps kasvab ise, ilma kõrvalise abita. Kuna esmane mulje maailmast luuakse läbi matkimise, siis pole vaja vanematel ka oma last mängima õpetada. Laps oskab ise mängida, kui tal selleks soovi on. Ja mis veel hullem – vanemad tahavad elada oma laste elu, tahetakse et laps käituks nii nagu vanem tahab. Aga siinjuures unustatakse ära, et laps ei ole vanem. Laps on laps. Ta on täiesti eraldiseisev isiksus, eraldiseisev teadvus, kes teab ise mis on talle tähtsaim. Kui laps nõuab tähelepanu, siis tuleb temalt uurida, mida ta soovib. Mitte aga eemale tõugata või öelda – mine mängi! Laps teab ise, kui ta tahab mängida… tal pole vaja meid seda talle ütlema.

Lapsed pannakse meie endi patte lunastama. Vanemad, kes oma elus on kandnud oma vanemate koormaid, ei lase ka oma lastel teistsugust saatust valida. Soovunelm näha oma lapses iseenda täitumata unistuste täitumist, lükkab noore ilmakodaniku rajale, mida tal võibolla ei olekski kunagi tarvis – temalt võetakse tema esimene ja pahatihti ainus õigus. Õigus valida ja olla ise oma rajal teejuhiks. Hing teab, mida ta on tulnud siia ilma õppima. Vanem ei tea. Seega tuleb lasta lapsel ISE valida, ise otsuseid teha.

Laps avab emotsioonkeskused (chakrad) kolmandaks eluaastaks. Samal ajal paralleelselt puhastuvad ema emotsioonkeskused.

1. aasta – laps avab kaks ülemist punkti, ehk siis kroonchakra ja kolmanda silma. luuakse ühendus vaimuga
2. aasta – laps avab kurguchakra. hakkab suhtlema maailmaga
3. aasta – laps avab südamechakra ja päikesepõimiku. toimub armastuse kogemine ja maailmatunnetuse omastamine.

Peale kolmandat eluaastat (tavaliselt läheb laps siis lasteaeda ja hakkab rohkem huvi tundma mängukaaslaste vastu) avanevad ka sakraalchakra ning juurchakra. laps hakkab looma ühendust ümbritseva loonaga ning teiste inimestega. Samal ajal toimub aga ema emotsioonkeskuste puhastumine ning see toimub vastupidises suunas, st. alt ülespoole:

1. aasta – puhastuvad sakraalchakra ja juurchakra. tekib vajadus olla kahe jalaga maal, seksuaalkontaktide vajadus suureneb.
2. aasta – südamechakra ning päikese põimik. naine paneb enese jaoks uuesti paika oma koha maailmas, nüüdsest juba uudses, ema rollis.
3. aasta – kurguchakra puhastumine. algab lapse eraldumine ema emotsioonkehast ning ema autoriteedi kasvamine.

Peale sünnitust kolmandal aastal puhastuvad ja taasavanevad viimaks ka kolmas silm ning kroonchakra ning taastub side vaimuga ning teadvusega.

Emotsioonkeha, ehk aura, on hingevalguse kuma läbi füüsilise keha. Chakra ehk emotsioonpunkt on justkui kanaliks hinge ja inimese energiakeha vahel, vastavalt nende kanalite intensiivsusele moodustub ka emotsioonkeha. Täiel määral välja arenenud on see keha kolmandaks eluaastaks. Varem jagavad ema ja laps omavahel ema emotsioonkeha.

Lapse arengu kohta oleks mul tuua ka üks võrdlus, täiesti tavalised situatsioonid igapäevaelus meie ümber:

Esimene on seotud lapse esimese eluaastaga, kui ta õpib alles erinevaid asju kokku viima, sobitama, leidma nende ühiseid jooni. Ja lapsed nagu lapsed ikka, teevad kõike katsetades. See aga eeldab, et väga tihti eksitakse, tehakse valesti ning proovitakse üha uuesti ja uuesti. Ja lapsed katsetavad seda rohkem, mida rohkem neid tagant innustatakse. Kukub suur torn kolinal kokku – ehitatakse uus ja see kukub veel suurema kolinaga kokku. Ja vanemad mõistavad seda, nad naeratavad ja on oma lapse üle ühke, seda uhkem, mida kõvemat kolinat lapse areng endaga kaasa toob.

Teine pildike on igapäevastest tänavameludest, kus lapsi kistakse kätest, sakutatakse, raputatakse, antakse avalikult laksu ja pea koguaeg karjutakse. Küll polda rahul ühe ega teisega, küll käib laps liiga aeglaselt, küll jookseb liiga palju. Ühesõnaga väike inimene ei ole selline nagu tema vanem tahaks, et tema trofee oleks – viks ja sõnakuulelik.

Nende kahe käitumise tagamaad jäägu kõikide inimeste jaoks lahti mõtestada… mida ma aga sooviksin küsida ja millele tähelepanu juhtida – kuidas mõjub säärane käitumine lapsele? Kord lubatakse ja õhutatakse takka ja siis kui laps on piisavalt osav, et hakata õpitut ellu viima, karistatakse selle eest, et kunagisi vanemate õhutusel õpitud trikke rakendad.

Vanemad justkui unustaks ära, et lapse jaoks on kõik uus siin ilmas ning nendel ei ole veel vanemate aastakümnete pikkuseid kogemusi, et eristada “head” “halvast” – nemad võtavad maailma vahetult ja tõlgendamata. Meil oleks lastelt nii mõndagi õppida.

Vaata ka teemat : Ära löö last! Karu näeb…

Luule Viilma räägib oma raamatutes andestamisest ja stresside vabastamisest. Erinevad šamanistlikud pärimused räägivad hingeosadest ja nende tagasi toomisest. Avastasin alles nüüd, nädalase kõva treeningu peale, et tegelikkuses on need peaaegu üks ja sama temaatika, lihtsalt lähenemine on teine.

Ühe stressi vabastamine avab teatud kanalid, mis lasevad ligi energiaid, mis muidu ligi ei pääsenud. Teise stressi vabastamine aga päästab vaka alt valla teise ja palju suurema stressi, mida tuleb siis omakorda vabastada. Lõppkokkuvõte peaks olema teatud aspekti selgeks õppimine, seda varjutava stressikuhila eemaldamine ning seega ka vaimne ja pahatihti ka füüsiline tervenemine.

Šamanismis käies hingerännakul me toome tagasi kaotsiläinud või varastatud hingeosakesi. Need kannavad endas teatud kogemusi, mälestusi, õpitud õppetükke ning mis peamine – mõistmist. Just nimelt mõistmist mingi algallika olemusest, olgu ta siis probleemne algallikas või mitte. Hingeosakese tagasisaamine ja taasliitumine sinu hingega aitab uuesti selgeks saada teatud aspekte meie elus ja kogemustes.

Seega eesmärk on neil õpetustel üks ning omadest kogemustest oskan nüüd öelda ka seda, et suht-koht sarnase tulemi annavad mõlemad. Mina muidugi ei suuda või ei oska paljalt andestamisega tegeleda, liiati ei ole ma päris 100% pühendumusega asja juures. Ent tavalist šamaanirännakut suudab andestamise ja seeläbi stresside vabastamise praktika võimendada küll. Olen alati rääkinud, et Viilma teooriad pole mulle mokkamööda, ent tõetera neis on kindlasti peidus.

Kaks päeva tagasi sai maailm uue ilmakodaniku. Poisslaps, kes kaalus neli pool kilo ja tatsab juba aasta pärast koos oma vanema õega ringi. Kuigi kõik väidavad, et on suur laps, on ta siiski imetilluke, õrn ja habras.

Iseenesest mõistetavalt ei lasknud me talle ühtegi vaktsiini sisse süstida. Hoidku endale. Päeva vanust inimhinge surnud haigustega saastama – see on räige vägivald ühe abitu olendi vastu. Ma tunneks tülgastust nende vanemate vastu, kes lasevad oma lapse kallale nõelavaid tädisi, ent ma ei tunne seda kuna tean, et enamasti on süüdi hirm ja teadmatus. Need inimesed ei kontrolli enda mõtteid ja maailmavaadet.

Miskit on muutunud minu sees. Võibolla on see omamoodi hirm, et ma ei suuda enam samal viisil armastust jagada oma tütrega, et see, mille tema varem kätte sai, läheb nüüd tema vennaga jagamisele. Ent too mõte viis mu mõtted rändama hoopis teises suunas. Mis siis, kui laps sünnib perre siis, kui pereliikmed omavad potensiaali edasi liikuda, ent mingil põhjusel kas siis hirmust või mugavusest, seda ei tee. Laps sünnib ja sunnib elu ümber väärtustama.

Mehe ülesanne peres on olla pere valgus, pakkuda turvatunnet ja luua perele eesmärk, pere olemus. Naine on peres armastuse kehastus, tema õlul püsib pere koos, temast toituvad lapsed. Mees ja naine koos jagavad armastust, ehk eluenergiat ning loovad selle tulemusel valgust, teadmisi. Kui sünnib laps, siis laieneb ka venemate kasutatav energiahulk, suudetakse hallata rohkem ja suudetakse ennast rohkem avardada. Kui teatud kriitiline mass selles vallas on saavutatud, ent vanemad ei ole teinud miskit, et seda energiahulka vallandada paisu tagant, panna enda jaoks tööle ning energeetiliselt on nende vägi ooteseisundis, siis tulebki veel üks laps. Selleks, et vanemad läbi omamoodi šoki muudaksid oma arusaama oma suhtest ning paisu taga kinni olnud energiad pääseksid valla. Viis kuidas mees ja naine energiaid jagavad ja kasutavad, kirjutatakse ümber ning areng nii isiklikus plaanis kui ka perekonnasiseselt jätkub.

Just selline äratundmine mind täna tabaski…

Milleks eristada hinge tema vanuse järgi? Kui hing on kehastunud, siis on tema vanus täpselt niipalju kui on kulunud meie ajaarvamise järgi tema sünnist siia ilma. Ei tasu mõelda, et meie ajaarvamine on samane hingedemaailma omaga või et sealpool üldse mingit aega eksisteerib.

Minu teadmisi mööda sünnib hing siia ilma mitte lineaarses ajaskaalas, vaid suht-koht erinevatesse hetkedesse. Kui sa selles elus sündisid aastal 1980, siis järgmises kehastuses võid sündida aastal 1983 näiteks. Aja mõiste on see, mis seab piirangud meie “inimlikule” mõtlemisele.

Read the rest of this entry »

Vahel on nii, et meie elus on märke, mis määravad meie mõtete suunda. Näiteks oled minemas naisest või mehest lahku ja siis juhtub midagi, mis muudab sinu mõtlemist, see võib olla ükskõik milline märk, mis su ellu saabus, sel polegi vahet. Põhiasi on see, et see saabus ja vaid sina said sellest aru nii nagu sul tollel hetkel tarvis oli. See on meie alateadlik püüd otsida iseendas jõudu edasi olemiseks, inimestes on ausus iseenda vastu väga sügavalt peitu kaevatud. Ju me siis eijulge tunnistada enestele oma olemust. Tõelist olemust.
Read the rest of this entry »

Hing on olemas igas ajahetkes ja kõikjal korraga, see on umbes nagu pidev eksistents 1D 2D 3D 4D 5D jne jne reaalsustes, kuid hinge olemasolu eesmärgiks on kogeda ennast läbi nende reaalsuste. Hing “mahutab ja mugandab” end teatud reaalsusesse et sealse reaalsuse olemust kogeda. 3D reaalsusesse sattudes loob hing endale füüsilise keha, mis on sellessamas reaalsuses hinge kajastus, tema väljund. Keha on hinge väljund, läbi mille hing suhtleb siinse reaalsusega. Hing ei koge reaalsuseid läbisegi, et ühes kehastuses oli punkt ja järgmises juba 25D või mis iganes. Kogemuste korjamine toimub järjest. Tihedamast dimensioonist hõredama suunas. Ja ühe etapi läbimiseks võib kuluda miljoneid kehastusi, mida kogenumaks muutub hing mingil tasemel, seda enam paralleelseid kehastusi ta suudab omada. Mida rohkem õpib hing tundma selle taseme eripära, seda enam suudab ta seda muuta (telekinees, ruumi ja aja mõjutamine jne jne.). Need on õppetunnid jumalaks saamisel, miljardite kehastuste järel on hing piisavalt võimekas, et muuta ja luua ise universumit, sealseid seaduseid luua ja tühistada. Kurioosum seisneb aga selles, et tolleks hetkeks, mil hing on sellise taseme saavutanud, ei vaja ta enam seda, ta ei oma vajadust muuta universumit eraldi, kuna ta teab, et universum ning kogu olemasolev ja olematu on niikuinii pidevas muutumises. Kõrgeim äratundmine on loomulikult minule hetkel kättesaamatu ja võib kuluda veel miljardeid kehastusi enne kui ma midagi hakkan sügavamalt mõistma, ent märgid näitavad siiski selles suunas – kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees. Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu. Nii kogeb kõiksus läbi hingede iseenda (taas)avastamist.