Vaatenurk maailma

Luule Viilma räägib oma raamatutes andestamisest ja stresside vabastamisest. Erinevad šamanistlikud pärimused räägivad hingeosadest ja nende tagasi toomisest. Avastasin alles nüüd, nädalase kõva treeningu peale, et tegelikkuses on need peaaegu üks ja sama temaatika, lihtsalt lähenemine on teine.

Ühe stressi vabastamine avab teatud kanalid, mis lasevad ligi energiaid, mis muidu ligi ei pääsenud. Teise stressi vabastamine aga päästab vaka alt valla teise ja palju suurema stressi, mida tuleb siis omakorda vabastada. Lõppkokkuvõte peaks olema teatud aspekti selgeks õppimine, seda varjutava stressikuhila eemaldamine ning seega ka vaimne ja pahatihti ka füüsiline tervenemine.

Šamanismis käies hingerännakul me toome tagasi kaotsiläinud või varastatud hingeosakesi. Need kannavad endas teatud kogemusi, mälestusi, õpitud õppetükke ning mis peamine – mõistmist. Just nimelt mõistmist mingi algallika olemusest, olgu ta siis probleemne algallikas või mitte. Hingeosakese tagasisaamine ja taasliitumine sinu hingega aitab uuesti selgeks saada teatud aspekte meie elus ja kogemustes.

Seega eesmärk on neil õpetustel üks ning omadest kogemustest oskan nüüd öelda ka seda, et suht-koht sarnase tulemi annavad mõlemad. Mina muidugi ei suuda või ei oska paljalt andestamisega tegeleda, liiati ei ole ma päris 100% pühendumusega asja juures. Ent tavalist šamaanirännakut suudab andestamise ja seeläbi stresside vabastamise praktika võimendada küll. Olen alati rääkinud, et Viilma teooriad pole mulle mokkamööda, ent tõetera neis on kindlasti peidus.

Kaks päeva tagasi sai maailm uue ilmakodaniku. Poisslaps, kes kaalus neli pool kilo ja tatsab juba aasta pärast koos oma vanema õega ringi. Kuigi kõik väidavad, et on suur laps, on ta siiski imetilluke, õrn ja habras.

Iseenesest mõistetavalt ei lasknud me talle ühtegi vaktsiini sisse süstida. Hoidku endale. Päeva vanust inimhinge surnud haigustega saastama – see on räige vägivald ühe abitu olendi vastu. Ma tunneks tülgastust nende vanemate vastu, kes lasevad oma lapse kallale nõelavaid tädisi, ent ma ei tunne seda kuna tean, et enamasti on süüdi hirm ja teadmatus. Need inimesed ei kontrolli enda mõtteid ja maailmavaadet.

Miskit on muutunud minu sees. Võibolla on see omamoodi hirm, et ma ei suuda enam samal viisil armastust jagada oma tütrega, et see, mille tema varem kätte sai, läheb nüüd tema vennaga jagamisele. Ent too mõte viis mu mõtted rändama hoopis teises suunas. Mis siis, kui laps sünnib perre siis, kui pereliikmed omavad potensiaali edasi liikuda, ent mingil põhjusel kas siis hirmust või mugavusest, seda ei tee. Laps sünnib ja sunnib elu ümber väärtustama.

Mehe ülesanne peres on olla pere valgus, pakkuda turvatunnet ja luua perele eesmärk, pere olemus. Naine on peres armastuse kehastus, tema õlul püsib pere koos, temast toituvad lapsed. Mees ja naine koos jagavad armastust, ehk eluenergiat ning loovad selle tulemusel valgust, teadmisi. Kui sünnib laps, siis laieneb ka venemate kasutatav energiahulk, suudetakse hallata rohkem ja suudetakse ennast rohkem avardada. Kui teatud kriitiline mass selles vallas on saavutatud, ent vanemad ei ole teinud miskit, et seda energiahulka vallandada paisu tagant, panna enda jaoks tööle ning energeetiliselt on nende vägi ooteseisundis, siis tulebki veel üks laps. Selleks, et vanemad läbi omamoodi šoki muudaksid oma arusaama oma suhtest ning paisu taga kinni olnud energiad pääseksid valla. Viis kuidas mees ja naine energiaid jagavad ja kasutavad, kirjutatakse ümber ning areng nii isiklikus plaanis kui ka perekonnasiseselt jätkub.

Just selline äratundmine mind täna tabaski…

Milleks eristada hinge tema vanuse järgi? Kui hing on kehastunud, siis on tema vanus täpselt niipalju kui on kulunud meie ajaarvamise järgi tema sünnist siia ilma. Ei tasu mõelda, et meie ajaarvamine on samane hingedemaailma omaga või et sealpool üldse mingit aega eksisteerib.

Minu teadmisi mööda sünnib hing siia ilma mitte lineaarses ajaskaalas, vaid suht-koht erinevatesse hetkedesse. Kui sa selles elus sündisid aastal 1980, siis järgmises kehastuses võid sündida aastal 1983 näiteks. Aja mõiste on see, mis seab piirangud meie “inimlikule” mõtlemisele.

Read the rest of this entry »

Vahel on nii, et meie elus on märke, mis määravad meie mõtete suunda. Näiteks oled minemas naisest või mehest lahku ja siis juhtub midagi, mis muudab sinu mõtlemist, see võib olla ükskõik milline märk, mis su ellu saabus, sel polegi vahet. Põhiasi on see, et see saabus ja vaid sina said sellest aru nii nagu sul tollel hetkel tarvis oli. See on meie alateadlik püüd otsida iseendas jõudu edasi olemiseks, inimestes on ausus iseenda vastu väga sügavalt peitu kaevatud. Ju me siis eijulge tunnistada enestele oma olemust. Tõelist olemust.
Read the rest of this entry »

Hing on olemas igas ajahetkes ja kõikjal korraga, see on umbes nagu pidev eksistents 1D 2D 3D 4D 5D jne jne reaalsustes, kuid hinge olemasolu eesmärgiks on kogeda ennast läbi nende reaalsuste. Hing “mahutab ja mugandab” end teatud reaalsusesse et sealse reaalsuse olemust kogeda. 3D reaalsusesse sattudes loob hing endale füüsilise keha, mis on sellessamas reaalsuses hinge kajastus, tema väljund. Keha on hinge väljund, läbi mille hing suhtleb siinse reaalsusega. Hing ei koge reaalsuseid läbisegi, et ühes kehastuses oli punkt ja järgmises juba 25D või mis iganes. Kogemuste korjamine toimub järjest. Tihedamast dimensioonist hõredama suunas. Ja ühe etapi läbimiseks võib kuluda miljoneid kehastusi, mida kogenumaks muutub hing mingil tasemel, seda enam paralleelseid kehastusi ta suudab omada. Mida rohkem õpib hing tundma selle taseme eripära, seda enam suudab ta seda muuta (telekinees, ruumi ja aja mõjutamine jne jne.). Need on õppetunnid jumalaks saamisel, miljardite kehastuste järel on hing piisavalt võimekas, et muuta ja luua ise universumit, sealseid seaduseid luua ja tühistada. Kurioosum seisneb aga selles, et tolleks hetkeks, mil hing on sellise taseme saavutanud, ei vaja ta enam seda, ta ei oma vajadust muuta universumit eraldi, kuna ta teab, et universum ning kogu olemasolev ja olematu on niikuinii pidevas muutumises. Kõrgeim äratundmine on loomulikult minule hetkel kättesaamatu ja võib kuluda veel miljardeid kehastusi enne kui ma midagi hakkan sügavamalt mõistma, ent märgid näitavad siiski selles suunas – kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees. Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu. Nii kogeb kõiksus läbi hingede iseenda (taas)avastamist.