Vaatenurk maailma

Homöopaatia, mis kohalikel pseudoskeptikutel siiani arusaamatusest harja punaseks ajab ning mille vastu nad kõige sõjakamalt meelestatud on, jätkab võidukäiku. Ka minu ellu on suhkrutükikesed nähtamatult sisse imbunud ja olen näinud ka kuidas need väidetavalt kasutud terad töötavad küllaltki tulemuslikult.

Kuigi ma senimaani eriti hästi ei suutnud aru saada homöopaatia tagamaadest ning teadsin vaid nö. ametlikku seletust asjale, siis otsustasin asja käsile võtta ja enda jaoks lahti mõtestada homöopaatiliste terade toimemehhanismid ja energeetilise taustsüsteemi.

Teatavasti töötab homöopaati põhimõttel, et sarnane ravib sarnast ning teatud haigustekitaja puhul manustatakse inimesele preparaati, mis on saadud sellesama haigustekitaja lahjendustest. Ehk siis lahjendatult võetakse 1 osa ainet ja 99 osa vett, saadud lahusest taas 1 osa ning lahjendatakse 99 osa veega ning nii 30 korda järjest, iga kord segu raputades (mitte segades) ehk potenseerides. Ja neid aineid on tuhandeid, neil omakorda jälle erinevad lahustuse tasemed. Mida rohkem on ainet lahustatud, seda kangem peaks justkui olema.

Alguses mõeldes loogiliselt, ei saa eriti pihta, mil moel on võimalik saada kangemaks läbi lahjendamise. Ent kui võtta arvesse, et antud “ravimeetodi” juures on väga tähtis koht selle aine energeetikal, mida lahustatakse, muutub kõik palju selgemaks. Punkt, millest pseudoskeptikud edasi ei pääse, kuna nad lihtsalt eitavad kategooriliselt mittefüüsilist energeetikat. Nimelt – mida enam me ainet lahjendame, seda enam aine ennast lahti kopeerib ja seda tugevamaks muutub aine “enesealalhoiuinstinkt”

Esmakordsel potenseerimisel kantakse aine energeetiline muster üle veele (vesi, kui infokandja) ning mida vähemaks jääb esialgset energeetilist mustrit, seda tugevama potentsiga on allesjäänud koopia.

Veemälu on spetsiifiline keemilise informatsiooni edasikandumise mehhanism, kus vees lahustatud molekulide struktuur “kopeeritakse” mingis mõttes vee struktuuri. Sellised koopiad (ja nende mitmekordsed koopiad) võivad eksiteerida ja toimida ka siis, kui “originaalidest” paljukordsete lahjenduste tulemusel enam midagi säilinud pole. Katsed “veemälu” olemasolu teaduslikult tõestada on pea eranditult lõppenud läbikukkumisega, nendest kõmulisim lugu seotud prantsuse immunoloogi Jacques Benveniste nimega, kes aastal 1988 vastavateemalise artikliga isegi ajakirja Nature jõudis. Artiklis avaldatu ei leidnud aga teistes laborites kinnitust ja tõi JB-le pehmelt öeldes kahtlase kuulsuse – Wikipedia

Teaduslikud katsed (Physica A, 323 (2003) 67) on näidatud, et teatud soolade vesilahuste külmutamisel saadud jääl on eriomadused võrreldes puhta jääga ka siis, kui soolade kontsentratsioonid on “homöopaatilised”. Pikemalt siinkohal ei kommenteeriks. Vaid niipalju, et see nähtus, mida Rey uuris, oli termoluminestsents - jää kiiritamisel (röntgen- ja gammakiirtega) salvestunud energia vabanemine valguskiirgusena aine soojendamisel. Ei seletakski nii pikalt, kui liiva termoluminestsents poleks ilus nähtus, mida igaüks saab kodus kah vaadata. Selleks ajage pliit (elektri-, puu-) täiesti pimedas toas nii kuumaks, et nõrka punast hõõgumist hakkab aimuma. Siis võtke näpuotsatäis liiva (parem sellist, mis kaua päikese käes pole seisnud) ja visake pliidile. Mõne hetke pärast sirab teile korraks pliidilt nagu tähistaevas vastu – iga liivaterake vabastab energia, mis temasse oli salvestunud (loodusliku radiaoktiivse kiirgusfooni tõttu). Seda nähtust kasutavad arheoloogid muideks keraamilise jms materjali dateerimiseks – termoluminestents on seda intensiivsem, mida kauem aega on möödunud kuumutamisest.

Me võime ju otsida kõiksugu vabandusi homöopaatia olemuse “maiseks” seletuseks või sellega kaasnevate väidete ümberlükkamiseks, ent selle asja sees olles märkad tahes tahtmata, kuidas asi töötab ka seal, kus toimuvat ei saa seletada lihtsa platseeboga. Ent nagu iga välise asjaga, on ka homöopaatia puhul siiski tegemist ravimiga, mille pikaajaline tarvitamine muudab sind nii füüsiliselt kui psüühiliselt sõltuvaks ja mille lõplikku mõju inimese olemusele ei suuda meist keegi ette teada.

Rabad ja sood on juba ammusest ajast olnud üks meie rahva lemmikpaiku. Olgu selleks siis põgenemine vaenlase eest või põgenemine linnamüra eest, tahtmine lihtsalt üksi olla. Rabalaukad on üheaegselt meelitavad ja kutsuvad, samas tundmatud ja ohtlikud. Oma muistenditest ja müütidest teame palju lugusi sellest, kuidas erinevatel viisidel küll näkid, küll virvatuled inimesi vesisesse hauda meelitasid, ent ometigi on raba koht, kus usutavasti igaüks meist tunneb ennast justkui koduselt, turvaliselt. Justkui kogu maailm jääks meie ümber seisma ning me saaksime olla täiesti üksi, kesk seda keskkonda, mis meie jaoks loodud.

Me oleme kõik loojad, tahame me seda enestele tunnistada või mitte. Loomisprotsess on inimhinge oskus kohaneda ja kohandada sedasama maailma, mille oleme kunagi ise valmis loonud. Iga loodu on pidevas muutumises ja transformeerub vastavalt sellele, millised on välised mõjutajad. Eneria voolab pidevalt ning kogu elu on aktiivses muutumisprotsessis kaasategev.

Nii nagu juba meie esivanemad omal ajal tähele panid, et kogu meie ilm on pooluseline, nii peaks ka meie seda mõistma. Nii nagu eksisteerib aktiivne liikumine, eksisteerib ka paigalseis. Kui ühes kohas energiad liiguvad, siis järelikult peaks nad kuskil ka seisma. Neid energiakogumeid vaadeldes on inimesed hakanud kutsuma voolavat energiat armastuseks, ehk elujõuks ning seisvat energiat vihaks (mis on hirmu tulemus). Viha, kui seisev energia, on meie kõigi sees ning meie kõigi kohus on toda seisvat energiat aktiveerida. Väestades ja seda energiat käima lükates me puhastume seesmiselt ja muundame oma viha millekski positiivseks – elujõuks. Täpselt sama protsess toimub igapäevaselt ka looduses…

Maa on olnud kõikide loodusrahvaste jaoks hingestatud. Nii nagu meie keha väljendab meie hinge tervist ja heaolu, väljendab Maa meie koduplaneedi hinge heaolu. Ning nii nagu meie kehas esineb seisva energia koldeid, esineb neid ka Maa omas. Rabad ja sood on aga kohad, kustkaudu too vihaenergia end ilmutab.

Ära arva, et see tingimata halb oleks – tasub meeles pidada, et ainus viis arenemiseks on läbi raskuste õppimine. Heaolu ei pane mõtlema, heaolu ei pane meid tegutsema. Ainult halb või see, mida oma meelte järgi halvaks peame. Rappa minnes me astume aga maailma, kus aktiveerub meis looja – meie sünnipärane oskus käivitada protsesse ja aktiveerida seismajäänut. Kes aktiveerib? Võibolla meie ise, meie hing, võibolla aga raba kui terviksüsteem, mis lükkab tööle protsessi, läbi mille puhastub nii meie koduplaneet kui ka meie ise, sest mida enam me kasutame oma kaasasündinud oskuseid, seda paremini saame kontakti oma tõelise minaga – oma hingeteadvusega.

Esoteerikud on ammustest aegadest rääkinud inimeste erinevatest kehadest, alustades füüsilisest kehast ning lõpetades eeterkehade ja muu sarnasega. Samas pole mitte keegi rääkinud mitte kunagi meie loojakehast. See on meie hingevalguse kuma läbi meie füüsilise keha, mida intensiivsemalt me lävime keskkonnaga, seda heledamaks too valgus muutub. Nõiad ja šamaanid ei näe rabas olles inimesi vaid säravaid valgusolendeid, sest meie loometöö muudab meid ingliteks. Ja ingliteks mitte kristlikus roosa mannavahu tähenduses ega ka mitte mingiks hanesulgedest tiibadega taevalikuks olendiks, vaid ingliks kui valgusolendiks, kelle abaluude piirkonnast väljuvad kaks energiakanalit, mis on otseühenduses meie tuuma, meie tegeliku Vaimuga.

Rabas on hea olla. Raba on üdini negatiivne oma olemuselt, ent oma mõjult on ta meile parim paik ilmas. Me vajame rabalaukaid ja rabateid, et leida iseennast, et aktiveerida endas looja. Ja raba vajab meid, sest ainult meie suudame päästa oma koduplaneeti.

Suure käraga käima lükatud innovaatiliste inimeste projekt pole erilist massihuvi tekitanud. Sealsest “in” inimeste nimekirjast võib leida nii mõnegi kahtlase kuju, oma üllatuseks leidsin ka ühe vaimuhaige
Aga mis on need mõtted, mis peaksid leidma eraldi kajastamist? Mil moel tekivad ideed, mis tunduvad esmapilgul suurepärased ning enneolematud, hiljem saavad aga tavapärasteks? Sellised mõtted minu arust hakkavad elama oma elu, kui me neid alguses piisavalt vormime ning nendega tööd teeme, ent hiljem mingil põhjusel hülgame. Selline mõte on kui ära lennanud õhupall, mille teises linna otsas püüab kinni teine inimene ning viib tuule eest varju. Kui mõttele on antud piisav laeng energiat ning sellest on vormunud juba idee ning teostuseni vaid üks samm, siis selle mõtte kõrvale heitmine ei hävita mõttepilti ennast. Ja nii juhtubki, et keegi teine, kuskil mujal korjab selle idee üles ja temas leiab see mõttepilt teostaja.

Innovaatiliste inimeste lehekülg arvatavasti sellise idee pealt töötabki – ideede kasvulava, kus paar-kolm helgemat pead koguvad mõtteid, et neid siis realiseerida. Aga kas on õigus siis mõtte jagajal pahandada, kui temal ei olnud piisavalt tahtmist või oskuseid plaani ellu viia? Vist mitte…

Ju ma olen siis liialt petant, et tahan kõike ise teha. Kui pea on mõtetest pungil täis, siis loogika ütleb, et kõike ise ei jõua, emotsioonid aga ütlevad, et mis ise tehtud, see hästi tehtud…

Hommikul jäi mulle silma Ulmeguru blogipostitus töötuna arvele võtmisest. Reaalselt ei kujuta ma ette, mis tunne on olla töötu, kuna minul endal läks seekord väga toredasti õnneks. Muidugi oli üllatus suur, kui vanast kohast teatati, et minu töökoht on koondatud. Otsus tuli kõrgemalt, ent õnneks olid kohalikud niivõrd heatahtlikud, et pakkusid mulle 0,6 kohaga tööd senikaua kuni endale uue koha leian.

Mis siis ikka, cvkeskuse curriculum vitae avalikuks ning oh seda imet – tuligi pakkumine ja tuli veel teinegi. See pani mind mõtlema… mis paganama masust ja täpest kõik jahuvad? Töö otsib tegijat mitte tegija ei otsi tööd. Muidugi on raske leida endale sobivat, ent kas pole mitte inimesed liialt valivad? Ülikooli kraad ei eelda ju, et tulevikus sa vaid juhtivatel ametikohtadel peaks patseeruma.

Samuti olen märganud, et asi on suuresti kinni ka mõtlemises ning üldises energeetilises tasakaalus. Suutsin teatud meetodeid rakendades ennast veidikesegi tasakaalu viia ning lisaks tööpakkumisele hakkas tulema ka lisatööpakkumisi. Nädala jooksul umbes 6 positiivset tehingut.

Jääb üle vaid tõdeda – ole avatud ja lase energiatel voolata, siis tuleb ka raha sinuni ning keegi ei saa seda voolu endale krahmata. Hoidu laenudest, sest laenuandjad lüpsavad sind mõnuga ja lõputult.

Aga hetkel olen tööl, ülesanded on kergemad ja loovamad ning isegi palgatase jäi samaks.

Kaks päeva tagasi sai maailm uue ilmakodaniku. Poisslaps, kes kaalus neli pool kilo ja tatsab juba aasta pärast koos oma vanema õega ringi. Kuigi kõik väidavad, et on suur laps, on ta siiski imetilluke, õrn ja habras.

Iseenesest mõistetavalt ei lasknud me talle ühtegi vaktsiini sisse süstida. Hoidku endale. Päeva vanust inimhinge surnud haigustega saastama – see on räige vägivald ühe abitu olendi vastu. Ma tunneks tülgastust nende vanemate vastu, kes lasevad oma lapse kallale nõelavaid tädisi, ent ma ei tunne seda kuna tean, et enamasti on süüdi hirm ja teadmatus. Need inimesed ei kontrolli enda mõtteid ja maailmavaadet.

Miskit on muutunud minu sees. Võibolla on see omamoodi hirm, et ma ei suuda enam samal viisil armastust jagada oma tütrega, et see, mille tema varem kätte sai, läheb nüüd tema vennaga jagamisele. Ent too mõte viis mu mõtted rändama hoopis teises suunas. Mis siis, kui laps sünnib perre siis, kui pereliikmed omavad potensiaali edasi liikuda, ent mingil põhjusel kas siis hirmust või mugavusest, seda ei tee. Laps sünnib ja sunnib elu ümber väärtustama.

Mehe ülesanne peres on olla pere valgus, pakkuda turvatunnet ja luua perele eesmärk, pere olemus. Naine on peres armastuse kehastus, tema õlul püsib pere koos, temast toituvad lapsed. Mees ja naine koos jagavad armastust, ehk eluenergiat ning loovad selle tulemusel valgust, teadmisi. Kui sünnib laps, siis laieneb ka venemate kasutatav energiahulk, suudetakse hallata rohkem ja suudetakse ennast rohkem avardada. Kui teatud kriitiline mass selles vallas on saavutatud, ent vanemad ei ole teinud miskit, et seda energiahulka vallandada paisu tagant, panna enda jaoks tööle ning energeetiliselt on nende vägi ooteseisundis, siis tulebki veel üks laps. Selleks, et vanemad läbi omamoodi šoki muudaksid oma arusaama oma suhtest ning paisu taga kinni olnud energiad pääseksid valla. Viis kuidas mees ja naine energiaid jagavad ja kasutavad, kirjutatakse ümber ning areng nii isiklikus plaanis kui ka perekonnasiseselt jätkub.

Just selline äratundmine mind täna tabaski…