Posts Tagged ‘eesti’
Innovaatiline TÄPE – igasse linna Eesti Kauba Pood
Viimane piimaralli ning selle kohased kurjustamised on pannud mind mõtlema erinevatele lahendustele, kuidas võiks edasi minna olukorras, kus kohalikud talupidajad on huku äärel ning samas inimesed üha enam ja enam puhast Eesti Toitu nõuavad.
Huvitav avastus oli selline koht nagu www.maakaup.com kust on võimalik kord nädalas ettetellimisega soetada enadale head-paremat kohaliku talupidaja toodangut. Siis jäi silma veel uudis toredast OTT turust, ehk siis Otse Tootjalt Tarbijale, ent tundub, et bürokraadid on juba selle ettevõtmise peale hammast ihumas.
Oma blogis olen ka rääkinud Ilusast Eesti asjast, ehk siis Rotermanni turust ning ka tõdenud, et säärast puhast ja kodumaist kaupa on väga raske ilma pingutamata leida ja hankida.
Kõik see viis mind mõttele – kuidas tuua kodumaist toodangut ligemale tarbijale, ilma et seal vahel oleks kasumimarginaali taga ajavad kaupluseketid? Ülesande püstitus on alles arengujärgus, ent ideaalis näeks plaan välja selline:
Igas linnas ja miks mitte ka alevis, külas oleks üks kauplus, milles müüdaks vaid kohalike tegijate kaupu. Kauplus oleks avatud vaid teatud päevadel kuna idee järgi peaks tegemist olema isemajandamisega, ehk siis talunikud ise tulevad kohale, müüvad oma kauba maha ja lähevad minema. Värske piim, munad, aiasaadused, juurviljad, mesi – kõik müügiks.
Suur takistuskivi on sel teel muidugi ruumide rent ja muu selline bürokraatia, mis eeldab suuresti siiski mingi kasumi hankimist. Kui luua projekti taha MTÜ, siis kas oleks lootust koguda paljalt annetustest ja fondidest vajaminevad summad poehoonete ülalpidamiseks?
Müüa seintel reklaamipinda? Võtta 1% igalt kaupmehelt läbimüügi pealt?
Mis teie mõtted on? Avaldage arvamust…
Eesti majandus õitsele!
Eilse uudise ja meeldiva avastuse najal on enam kui selge nüüd juba kõigile, et positiivne majandusedu ei saa rajaneda hinnatõusudel vaid hoopis läbimüügi suurusel. Säästumarketid ja Rimid langetasid piimahinda alla nelja krooni ning lubasid säästupoliitikat jätkata, loobudes ka teiste toodete puhul kasumimarginalist. Tulemused olevat kah juba näha – läbimüük kasvas paari päevaga 23%
Huvitav, miks ultraliberaalsed riigivalitsejad ei ole senimaani aru saanud, et maksude tõstmine ajab riigi veelgi rohkem ummikusse ning inimesed, kes on niigi vaesunud ja tööta ei saa maksutõusu järel enam üldse midagi osta või kulutada!
Positiivne majandusmudel eeldaks maksude viimist võimalikult madalale tasemele, et tõsta tarbimist. Kuna riik ei saa sekkuda erasektorisse, siis oleks järgmiseks sammuks vaja korralikku selgitustööd ettevõtjate ringis – võtke rohkem inimesi tööle, makske rohkem palka, sest õigesti majandades hakkab selline mudel õige pea tootma rohkem kasumit, kui enne masu. Raha pole hetkel seepärast, et maksud on suured, maksud on suured sest inimesed ei osta jne jne.
Hiljuti uurisin järgmise aasta riigieelarvet ja leidsin sealt umbes 2 miljardi jagu tühja tuulde visatavat raha, mille võiks targalt investeerida majanduse elavdamiseks! Mida rohkem on inimestel tööd, mida väiksemad on maksud, seda rohkem see raha riigieelarvesse tagasi tuleb!
Kaotada ebavõrdselt proportsioonitud palgaklassid – kõik inimesed saama keskmist või maksimaalselt kahekordset keskmist palka! Mida väiksemad on maksud, seda rohkem selline skeem tulu sisse toob, ülejäänud raha investeerida noorte perede toetusteks. Viimaste uudiste valguses on viimane aeg hakata elanikkonda taastootma, sest Eesti on vananev riik ning demograafiline pilt muutub üsna pea nutuseks, sest ei ole enam töölisi, kes pensionäre ülal peaks. Lastetoetuste kohta on mul siin isegi üks kopeeritud artikkel olemas.
Pensionärid tootma – kodumaised puuviljad ja marjasaadused, seened ning köögiviljad ootavad purki panemist, müümist… kudumid ootavad tegemist ja müümist, kõik pensionärid, kes ei ole just haiged ja väetid saavad “vanaematööga” suurepäraselt hakkama.
Sport ja positiivne mõtlemine au sisse, sel juhul on meil tulevikus tunduvalt vähem hooldatavat pensionikogukonda ning märksa rohkem selliseid pensionäre, kes oma lastelastega metsaseikluseid korraldavad ja talvel kelgutamas käivad.
Need mõtted võivad tunduda utoopilistena ja seda nad ka kindlasti on. Aga mitte seepärast, et nad poleks teostatavad – on küll ja suhteliselt lihtsalt kusjuures – vaid seepärast, et meie riiki valitseb idiotismi mentaliteet. Inimesed, kes valitakse meid esindama, on vanad tõhud, kelle jaoks ei ole tähtis riigi tulevik ja selle rahva heaolek, nende jaoks ei eksisteeri kohustust või au, nende jaoks on tähtis olla püünel ja endale head paremat haugata.
Seega minu siin kirja pandud positiivse arengu programmi esimeseks sissejuhatavaks sammuks oleks lahti saada KÕIGIST praegustest poliitikageeniustest ning valida pukki värske veri, kes julgeks ja tahaks ka oma tegude eest vastutada ning kes ka reaalselt peaga mõtleks.
Maa tuleb täita…
Kõiksepealt pean vabandama ette ja taha, et järgnev kirjatükk pole minu enda oma, vaid hoopis kopeeritud tekst. Nimelt kirjutas Sulev Valner Päevalehes sellest, kuidas maa tuleb lastega täita. Aga kopeerisin ma selle hoopis siit kuna seal olid vastavad rõhuasetused (loe: puust ja punaselt) juba ära märgitud. Siin aga on too jutt seepärast, et ma tunnen, et ta peab siin olema. Infoks… ja inimestele meenutamiseks tolleks ajaks, kui jälle valimised ukse ees.
Ilus Eesti Asi!
Käisin täna lõpuks ära ka Tallinnas Rotermanni turul. Müüjaid oli vähe, ent kõik vajalik sai ostetud. Ilusad suured maasikad, isuäratavad vaarikad, hunnikute viisi mustikaid ning isegi mustad sõstrad olid juba letti löödud.
Eelistage eestimaist, sest mujalt turgudelt ostes ei tea kunagi, kas sildi taga ka tegelikult õiget toodet müüakse, või pannakse silt müüginipina üles.
Igal juhul kõikide müüjatega saate juba varakult tutvust teha Rotermanni turu kodulehel, kust on pärit ka pilt siin jutu juures.
PS. kes veel ei tea, siis mõte teha eesti toodete turg keset südalinna tuiksoont pärineb paljulaidetud ürituselt “Teeme Ära – Minu Eesti”
Kõik vingujad võiks õppust võtta ja tulevatel kordadel aktiivsemalt kaasa lüüa.
Kunstfallos Vabaduse Väljakul
http://pilt.delfi.ee/picture/6523603/
Nüüd on see siis tehtud – 100 miljonit tuulde visatud ning juurteta ja tähenduseta klaasmonstrum pealinna esindusväljakule püsti tõmmatud. Mõtlesin minagi veel paar päeva enne tähtaega, et ehk ei olegi nii hull ja vaatamata täielikult ideoloogilise tausta puudumisele tuleb ehk siis vähemalt ilus esteetiline vaatepilt. Mitte sinna poolegi kahjuks!
Kirjutasin siin blogis kaks aastat tagasi samba püstitamise kohta väikese analüüsi ning leidsin, et see sammas ei saa olema selline nagu seda vaimusilmas inimesed ette näevad. Sellel sambal ei ole lihtsalt sellist väärtust ning külm klaas jätab külmaks.
Olen tulihingeline eestlane ja rahvuslane, ent see sammas, mis püsti aeti ei sobi sinna ei oma olemuselt, oma asukohalt ega ka mitte taustalt (või tausta puudumiselt). Põhjuseid selleks on mitmeid, üritan hetkeks ülevaatlikult oma mõtted taas ritta seada…
1. Seni maani pole inimeste mällu sööbinud samba TEGELIK nimetus, ehk siis Vabadussõjas langenute mälestussammas. Tegemist ei ole Vabadussambaga, mis võiks sümboliseerida meie rahva vabaduseiha läbi sajandite ja ka REAALSELT eestlasi kokku hoida, ei – tegemist on mälestusristiga, mis püüdlikult küll ordeniks tituleeritakse, ent mis koos oma paksu jalaga siiski hauakääpa tähist meenutab. Kas hauamonument sobib pealinna esindusväljakule?
2. Sambal puudub täielikult ideoloogiline taust, mis muudaks samba tegelikkuses toimivaks “majakaks” või milleks iganes meil meeldiks teda kutsuda – objektiks, mis sümboliseeriks vabadust. Ideoloogiliselt ja psühholoogiliselt on taeva poole küündivad obeliskid, tornid, ehitised alati sümboliseerinud inimese püüdlusi taeva poole – minema siit maalt. Üks õige ja eesti rahvale omane Vabaduse sümbol peaks aga olema mitte vertikaalne vaid horisontaalne, omama võimalikult suurt puutepinda maaga, mis meid kindlalt enda peal kannab, mitte aga püüdlema taeva poole ning olema tuulte käes räsitud, ilma juurteta tuulelipp.
3. Huvitaval kombel kerkis “meie” samba rajamise idee aktiivselt massidesse peale Tõnismäe pronksmehe minema tarimist. Kuna kohalikud venelased on kodutud, neil pole isegi kultuuriliselt olemas sellist mõistetoma keeles nagu kodu, siis vajasid nad siinse territooriumi külge kinnitumiseks mingit pidepunkti, milleks oligi too vägev sümbol Tõnismäel. Peale selle eemaldamist algasid suured “Vabadusesamba” talgud. Küsimus võib tunduda vandenõuteooriana, aga miks just siis?
4. Samba loomisel loobuti Saaremaa dolomiidist, kivimist, mis sümboliseerib piirkonda, kus muistse vabadusvõitluse aegu murti täiesti viimane vaba kants. Seega vabaduse sümboliks too ei kõlvanud – teeme parem klaasist! Jaa klaasi ostame Tšehhist~… jne jne.
Probleeme on palju selle samba juures, eriti teeb mulle aga tuska inimeste suhtumine kriitikasse ja pealegi veel ausasse kriitikasse. Kui sa pole samba poolt, oled sa tibla ja eestluse vastane ja kes iganes veel. Ei ole… olen kainelt mõtlev inimene, kelle jaoks on tähtis eestluse au sees hoidmine ja SEE MIS ON MEIE RAHVALE tegelikult omane ja tähtis, mis rajaneb kindlatel alustel ja rahvuslikel juurtel, mitte aga ideoloogilisest vaatepildist täiesti mõttetul hetke ajel loodud kunstfallos.
Minu Eesti pole minu asi?
Olen tükk aega mõelnud selle peale, mida teeksid inimesed, kui neile antaks võimalus midagi teha. Nüüd on vastus käes – mitte midagi! Suur kampaania, mis pidi kulmineeruma 1. mail suurte mõttetalgutega on leidnud väga elavat vastukaja kuid seda mitte positiivses vaid hoopis negatiivses valguses.
Iseenesest on ju idee huvitav ja hea – korraldada mõttetalgud, kus inimesed tulevad kohale, arutlevad elu ja poliitika kitsaskohtade üle, valitakse kõige valulikumad probleemid ja siis… jagatakse neid mõtteid omavahel. Ehk nagu üks kommenteerija kuskil netiavarustes nentis – et tädi Maali Kükametsast näeks, millist lahendust on Jaan Viljandist tema probleemile pakkunud. Ilus idee ju sellise keskkonna loomine, kust ehk poliitikutelgi tulevikus hea lugemas käia ja mõtlemisainet võtta.
Aga milles on siis probleem, miks kõik selle idee ära põlgavad?
Esiteks tuuakse vabanduseks kahtlane rahastamine, projekti nimelt rahastati eurorahadega ning sahinate järgi pidavat selle taga üldse üks teatud erakond olema. Teiseks vabanduseks väidetakse mitteteadmine, ehk siis mida tehakse nende mõtetega, mis talgutel kogutakse? Sellega seoses kardetakse sama saatust, mis eelmisel aastal prügi tabas – senimaani istub jäätmejaamas või pole sootukski ära veetud kogumispunktist. Kolmandaks kardetakse, et projekti juhid muudavad projekti erakonnaks.
Need ongi põhilised murepunktid, mida tuuakse vabanduseks mõttetalgutel mitteosalemise kohta.
Mind paneb see igastahes imestama – need vabandused ei ole ju mitte mingil moel tõesed või veelvähem normaalsed põhjused, miks hoiduda antud üritusest! Mis siis, kui eestvedajad panevad erakonna kokku? See ei puutu ju mõttetalgutesse! Mis siis, kui mõtted jäävadki rippuma, vähemalt oled veetnud ühe ilusa päeva diskuteerides, mõeldes ja kaasa rääkides, jaganud oma mõtteid ja kuulnud teiste omi, ehk isegi vaielnud ja midagi uut teada saanud! Ja mis siis, kui üritust rahastavad euroliidu fondid?
Seega kui järgi mõelda, siis ei olegi inimestel mitte mingeid vabandusi antud üritusel mitteosalemiseks. Olgem siis vähemalt ausad ja öelgem, miks me TEGELIKULT sinna ei lähe – lihtsam on ju anonüümsena erinevates uudisteportaalide kommentaariumites mölisemas käia, kui reaalselt kohale minna ja oma sõna öelda. Hea on ju korrata mantrat, et mitte keegi lihtrahvast ei kuula aga kui antakse selleks võimalus, siis on tuhat häda, millel ühelgi pole alust.
Laula mu laulu, helisev hääl
… ehk siis sellest, kuidas mina Eesti lemmiklaulu otsisin.
Esmalt peaks mainima, et jube palju on lugusi, mida lemmiklaulu nimelises TV3 saates üldse ei leiagi, samas on teada, et on tegemist heade ja isegi väga heade lugudega. Eriline masendusehetk tuli peale roki ja pungilugude voorus, kus põhiõhk vist oligi rohkem pungilugudel, samas mitte piiksugi Vennaskonnast!? Metro Luminal? Tuberkuloited? Ja siis tuli järsku sinna Vanilla Ninja??? Ja mis lugu? Küsimusi on palju ja vaevalt, et keegi vastuseid oskab anda…
Aga minu senimaani olemasolev list oleks siis selline:
1. Ruja – Eesti muld ja Eesti süda
2. Metro Luminal – Isa tuli koju
3. Ivo Linna – Laula mu laulu, helisev hääl
4. Heidy Tamme – Näkilaul
5. Helgi Sallo – Olematu laul
6. Vennaskond – Pille-Riin
7. Marju Kuut – Raagus sõnad
8. Ruja – Teiselpool vett
9. Sõpruse Puiestee – 1905
10. Henry Laks – Tule kui leebe tuul
Ilusaid laule on meil palju ning tõesti on valiku tegemine raske. Ent senine valik, mis on nn. akadeemia poolt edasi lastud, on olnud kõike muud, kui meeldiv üllatus.
Meie vaimsus
Bioneer.ee jaoks sai üksaeg kirjutatud artikkel eestlaste vaimsusest ja selle alustest.
Maa kõneleb meiega meie endi keeles. Just see keel on aluseks meie rahvuse vaimsusele, meie pärimustele ja müütideks muutunud lugulauludele. See kõik on kunagi olnud, see kõik toimub ka praegu ning kindlasti saab toimuma tulevikus. Küll jah, veidi teisenenult, veidi tuhmimalt või ehk ka võimsamalt, ent ühine läbiv joon, ühine muster on ometi nii tugevalt tunnetatav.
/…/
Pöördugem tagasi, istugem maha ja mõelgem, mis on meie eesmärk siin ilmas. Kas lihtsalt olla ja surra, või peidab meie üürike tegevus oma kodukohas endas mõnda sügavamat eesmärki. Milline on see pärand, mille me loome oma laste ja lastelaste tarbeks? Milline on see kultuur, mille endast maha jätame, kas räägime seal hiiepuudest ja rabalaugastest või võõrastest jumalatest ja kaugetest kommetest.
