Vaatenurk maailma

Foto: Ilmar Saabas

Üks arvatavasti kõikide inimeste õiglustunnet ja väärikust riivav ja kohati ka räigelt solvav asi meie riigis on riigikogulaste üha uuesti ja uuesti toimuv palgatõus. Lisaks sellele veel ka Kreeka abipakettides osalemine ning reaalsete maksekohustuste enese kaela võtmine. Meie riigis suureneb üha enam lõhe kahe klassi vahel ning nö. keskklass kaob sootumaks. Kes on rikkad, need on rikkad ja kes on vaesed, need on kohe nii vaesed kui olla saab. Ja nende inimeste õiglustunnet riivavad kõiksugu muiduleivasööjate palgatõusud, välismaa pankade hiigelkasumid, millest mitte üks sent meie riigi maksudeks ei laeku ning kirsina tordi peal on sisejulgeoleku üha suurem ja suurem kärpimine. Pean silmas niigi nigelas olukorras päästekomandode sootuks sulgemist.

Õpetajad ei ole meie riigis piisavalt tunnustatud ja õpetaja palk ei ole motiveeriv. See on fakt. Ent fakt on ka see, et õpetajaid meil on ja õpetajad saavad palka. Keskmist või isegi keskmisest suuremat palka. Valdav enamus Eesti elanikke ei saa sedagi. Paljud on juba aastaid töötud, sest tööd lihtsalt pole võimalik leida. Kättevõtmise ja pealehakkamise asi küll, ent inimesed ei ole kõik ühe vitsaga löödud ja kõik ei ole pealehakkajad ja kättevõtjad. Riik ei tohi ära unustada, et lisaks ettevõtluse arendamisele tuleb tegeleda ka sotsiaalse poolega, vastasel juhul lonkab riik päris tugevasti ühte jalga.

Õpetajate streigiga üritatakse tähelepanu juhtida sellele, et  õpetaja amet ei ole meie riigis piisavalt tunnustatud ning soovitakse enesele palgalisa. Aga kallid õpetajad – teil on niigi hea palk, miks te vingute selle üle, et saate palka? Teil on olemas töö, teil on olemas kindel sissetulek ja kui uskuda ENAMUSE õpetajate endi sõnu, siis nad teevad seda tööd mitte raha pärast, vaid seetõttu, et see töö neile meeldib. Muidugi on palk tähtis ning tänases ilmas ilma rahata elada on peaaegu võimatu, ent praegune kavandatav streik on kui puusalt tulistatud katse trügida riigikogulastega sama peolaua taha katku ajal. Selle asemel, et organiseerida meeleavaldusi kõrgepalgaliste palgatõusu vastu, hakatakse hoopis ka enesele juurde nõudma. Selline isekus on aga häbiväärne vaeste ja sootuks töötute suhtes.

Kui nüüd aga vaadelda streiki kui sellist, siis igasuguse sellise meeleavalduse eesmärgiks on halvata konkreetse eluvaldkonna toimimine, et juhtida tähelepanu nõudmistele. Õpetajate puhul siis õpetajate ja koolisüsteemi vajalikkusele ühiskonnakorralduses. Näidata suurtele mutritele, et kui väikseid ei oleks, seisaks kogu kaadervärk ning et ka väikse vajavad vahel õlitamist. Ent seda saabki teha ainult ja ainult kogu toimimise peatamisega. Ei mingeid koduseid ülesandeid, ei mingeid iseseisvaid õppimisi, ei mingeid poolepäevarühmi. Uksed kolm päeva kinni ja kõik. Lasteaedades samamoodi. Uksed kinni. Las siis lapsevanemad tõmblevad ja nuputavad, mida lastega teha. See halvab juba rohkemaid eluvaldkondi ja on märksa suurema kajapinnaga. Meie õpetajad aga topivad enne streiki veel veidi vatti juurde, et oleks võimalikult valutu kogu see värk. Nii ei tehta streiki, kulla õpetajad. Nii tehakse nalja!

Kõige selle lõpetuseks sobiks aga üks vahva teadaanne õpetajatele – riiklikult kinnitatud õpetajapalgale lisaks on KOV-ile eraldatud riigi poolt täiendavad palgarahad. Kuidas ja mil moel ja kas üldse seda kasutatakse, on senimaani arusaamatu. Asjale juhiti tähelepanu Tallinnas, kus peale Edgar Savisaare avaldust, et Tallinna linn toetab õpetajate streiki solidaarse kogunemisega ja nõuab riigilt õpetajatele palgaraha juurde, kus peale seda avaldasid mitmed ametnikud imestust, miks ei ole Tallinn maksnud õpetajatele 55 miljonit krooni nagu riik selleks vahendeid eraldas.

Olgem ausad – erakondadest ei ole sel korral võimalik valida ühtegi. Viimase nelja aasta jooksul on absoluutselt kõik erakonnad saanud hakkama millegi täiesti idiootse ja inimvaenulikuga. Valimislubadused meenuvad alles siis, kui ring täis ja vaja enda eksistentsist taas valijaid teavitada. Kõik muudkui lubavad, aga kus te kallid seltsimehed siis neli aastat olite ja mida tegite???

Kas meil on haugi mälu, et me ikka ja jälle neidsamu tegelasi tagasi valime?

Et asja enda jaoks selgeks teha ja ka teistele oma ideed tutvustada, peaks vast alustama sellest, millised on meie valikud märtsis.

Reformierakond

Esmalt on meil muidugi hetkel võimul olev Reformierakond. Oravad on ilmselgelt majanduslikult kindlustatu valik. Ent siin tasuks meeles pidada, kas ultraliberaalne maailmavaade sobib ikka eestlasele? Kas meie elu-olu peakski lähtuma vaid majandusliku süsteemi koorekihist, jätmata kõik muud valdkonnad, kaasa arvatud majanduse alumise otsa, tähelepanuta? Mida teevad reformarid meie kultuuri toetamiseks? Mida teevad nad vaesema elanikkonna toetamiseks? Viimase aasta jooksul on keskmine palk meil küll tõusnud, ent seda vaid rikkama elanikkonna arvelt, mediaanpalk pole muutunud. Lisaks selgus eile avalikustatud uuringust, et sel ajal, kui nö. keskklassi eestlase palk pole sisuliselt tõusnud, on tõusnud aga toidu- ja tarbekaupade hinnad keskeltläbi 1,5 korda rohkem kui keskmine palk (mitte mediaanpalk, sest mediaanpalgast rääkimine näitaks kohe, kui nutune on olukord tegelikult tööturul). Ansipi vastus töötutele – õpi selgeks uus amet ja saadki tööle. Kuigi olen sellega põhimõtteliselt nõus, ei saa ma toetada Ansipi arvamusavaldust, sest niimoodi ühe latiga kõiki inimesi lüüa ei saa. Kõik ei ole võimelised ümberõppima iga kord kui töötuks jäävad, kõik ei ole hobitöölised. On oma ala meistreid, kes tõesti oma tööd hingega teevad, ent nad ei saa tööd, kuna ettevõtjad palkavad nende asemel praktikante või lihtsalt odavama palgaga leppijaid.

Ja veel – esimesena tulevad mulle kohe pähe Tartu Rahu piiridest loobumine, uue, metsa röövraiet lubava seaduse kinnitamine ning seadus, mille alusel saavad välismaalased meie maa tükk tüki kaupa lihtsalt üles osta.

Kui valid Reformierakonna, oled nende punktidega nõus, oled nõus loovutama 10% Eestimaast ja meie kultuurist, oled nõus maha müüma meie väärtusliku metsa välismaalastele.

Foto: Peeter Langovits, Postimees

Keskerakond

Järgmiseks on meil opositsioonipartei Keskerakond. Ma ei teagi, kas selle erakonna puhul nutta või naerda. Loodan ja usun, et seal on arukaid inimesi, ent nende arukate sõnavõtud on jõuetud. Minu silmis on tegemist erakonnaga, kellele kuulub vaieldamatult “Eesti vaenlase” tiitel. Kui Reformierakond müüb Eesti maha, siis Keskerakond tahab seda kinkida. Ja mitte Euroopale, vaid hoopistükkis meie igipõlisele vaenlasele. Erakond, kus lausvaled ja demagoogia on igapäevaelu lahutamatu osa, kus omadele antakse keeksi ja võõrastele nuuti. Sisuliselt on Keskerakond ärastanud meie pealinna ja muutnud selle “turvaliseks oaasiks keset reformi lollust” nagu nad ise seda kutsuvad. Tegelikkus on aga selline – lasteaiad jäetud rahata, koolid suletud, müügimaks ja paadimaks (ja siis nad veel nõuavad – AITAB hinnatõusust!). Kõige enam kriibib minu hinge aga kahe aasta tagune lugu, kus suurte eelarvekärbete aegu teatas linnapea Savisaar lasteaedadele, et kahjuks meil raha pole ja peame teie eelarveid kärpima. Kui siis kolme kuuga jõudsid lasteaiad oma eelarveid ise reguleerida ning said lastevanematega kaubale, et viimased wc paberit ja muud vajalikku ise hangivad, kui pooled kasvatajad aeti poole koha peale ning rühmad vägivaldselt kokku sobitati, tuli seltsimees Savisaar ja teatas imestunult, et tema ei tea eelarvekärbetest midagi. Mäletan seda viha ja ängi, mis mind tol hetkel valdas. See viha ja äng valdab mind pidevalt, kui näen seda meest järjekordset sigadust tegemas. Hiljem ta muidugi rõõmsal häälel kuulutas, et mitte linn ei käskinud lasteaedadel vööd kokku tõmmata, vaid süüdi on ikka Ansip, kes siis muu.

Kui valid Keskerakonna, toetad lasteaialastelt röövimist, endistelt KGB-lastelt teenete ostmist ning korruptsiooni ning onupojapoliitikat. Lisaks on tegemist erakonnaga, mis on tuntud kroonilise laenajana ning laenude tagasimaksmisel rahapesuskeemide kasutajana. Just täna avaldas Ekspress ühe järjekordse skeemi, mis puudutas Savisaare miljonivõlgu fiktiivsetelt ettevõtetelt.

Isamaa ja Res Publica Liit

IRL on minu silmis senimaani olnud suhteliselt süütu rahvuslikult meelestatud erakond, Mart Laar aga õige mõtlemisega asjalik mees. Vale! Tegelikkus on hoopis selline, et peale Res Publicaga liitumist ei ole endisest rahvusmeelsest erakonnast tuhkagi alles. Noored respublikaanid on teinud oma töö ning erakonnast on saanud oravapartei lakei. Olid ju nemadki värske metsa-maha-müümise seaduse tulihingelised pooldajad. Lisaks tekitab enam kui kahtlaseid küsimusi nende erakonnaliikme ja ühtlasi majandus- ja kommunikatsiooniministri, Juhan Partsi patroniseeritav Eesti Interneti Sihtasutus, mis hämarate tehingute ja täiesti läbipaistmatu tegevusega on pandud rahva raha röövima ning meie kohalikku kultuuri hävitama. Olgem ausad – domeenireformi tagajärel esialgselt lubatust ligi kaks korda suuremat tasu nõuda, ettekäändel, et tegemist kulupõhise arveldusega, on sigadus. Veel suurem sigadus on aga see, et kalkulatsioonide järgi neil selliseid kulusi ei olegi ning selle tõiga peitmiseks tehakse reklaamifirmadega “fiktiivseid kampaaniaid” mille sihtgrupp ja teostus on täiesti loogikavastased. Näiteks ostis EIS domeenireklaami domeenide ÜMBERregistreerimise kohta Tallinna bussipeatustesse ja ajalehtedesse, täiesti sihtgrupist mööda! Seda enam, et sihgrupi puhul oli tegemist inimestega, kelle otsesed kontaktandmed (e-mail ja telefon) olid EIS registrites olemas! Võibolla seletab seda reklaamikampaaniat lähemalt see, et kõnealused reklaamid ilmusid vahetult peale valimisreklaami keelustamist sinna kohtadesse, kus varasemalt olid IRL valimisreklaamid? Ju sai IRL parema diili oma valimisreklaami tegemiseks, kui nad kindlustasid, et reklaami tellimine jätkub ka peale keeluaega, lihtsalt teisel kujul.

Kui valid IRL-i, toetad hämaraid tehinguid ministeeriumite tasemel, oled nõus meie metsa maha müümisega välismaalastele ning nõustud lepinguga, mille teine osapool ei kavatsegi lepingutingimusi täita, sest puhtreaalselt ei ole see võimalik.

Sotsiaaldemokraatlik erakond

Sotsiaaldemokraadid on asunud rünnakule peale vere vahetust. Uus veri tahab näida uudse ja puhtana, põhimõttekindla ja inimestest hoolivana, ent tegelikkuses on see kõik vaid sulaselge jama. Peale Savisaare rahaskandaali teatas Mikser kategooriliselt, et senikaua kuni Savisaar on Keskerakonna esimees, senikaua on välistatud igasugune koostöö Keskerakonnaga. Nii lahkutigi linnavalitsuse koalitsioonist, ent jäeti oma ametnikud siiski paigale!? Eks soe koht linnavalitsuses kaalub ju üle kõiksugu põhimõtted. Samuti teatas Mikser nädalad hiljem, et peale valimisi ollakse valmis koostööks ka Keskerakonnaga. Kui see pole kahepalgelisus, siis ma ei tea, mis kahepalgelisus on.

Sotsiaaldemokraatidel on maailma kõige naljakamad valimislubadused. Näiteks lubavad nad langetada toidukaupade tulumaksu 5% peale, et pidurdada hinnatõusu. Kas nad sellest aru ei saa, et selline tegevus on ühekordne tegevus, aasta jooksul hinnad korreleeruvad ja kõik jätkub endistviisi. Ainus, mis saavutatakse, on see, et riigile laekub vähem makse kaupade pealt ja rohkem makse tarbijate ehk siis lihtinimeste pealt. Lisaks toetavad nad üliõpilase palka ning progressiivset tulumaksu, mis sisuliselt tähendab seda, et maksame õpilastele õppimise eest ja karistame neid hiljem 4% suurema tulumaksuga, kui nad hea koha peale saavad.

Kui valid Sotsiaaldemokraadid, toetad kahepalgelisust ja rumalaid otsuseid. Toetad nende inimeste karistamist, kes teenivad üle 1000 euro kuus ning toetad üliõpilaskonna laostumist. Kui ülikooli koht on tasuta ja seal käimise pealt veel juurde makstakse, siis milliseks osutub ülikoolides pakutava hariduse kvaliteet 2 või 3 aasta pärast?

Karikatuur: Urmas Nemvalts, Postimees

Erakond Eestimaa Rohelised

Erakond Eestimaa Rohelised – ei saa tõsiselt võtta erakonda, kes taob palli vaid ühte väravasse ning jätab muud valdkonnad tähelepanuta. Nende suur austus tuulegeneraatorite suhtes jätab aga täiesti tähelepanuta nende generaatorite mõju keskkonnale ja inimestele. Lisaks on nende viimase aja tegevused jätnud mulje kui väga libedate võtetega erakonnast. Piisab sellest, kui meenutada, milliste ebaausate võtetega Strandberg endale despoodi koha kinnitas ning kuidas praegusel valimisteajal nö. vabakandidaate ära ksutatakse jättes mulje, justkui oleks tegemist üksikkandidaatidega, kui tegelikkuses lähevad neile antavad hääled siiski roheliste erakonnale. Sellel erakonnal ei ole praegusel kujul mitte mingit tulevikku.

Kui valid rohelised, siis toetad rumalaid otsuseid ja läbimõtlematut valimisplatformi, toetad erakonda, mille seesmised lõhed on liiga suured selleks, et tegutseda erakonnana, liiati siis fraktsiooni või suisa valitsuskabinetina.

Eestimaa Rahvaliit

Rahvaliit on erakond, mis on läbinud kõige rohkem muutuseid viimase paari aasta jooksul. Vanadest sooja koha soojendajatest on lahti saadud, maadevahetajad minema löödud (Keskerakond võttis lahkelt Tuiksoo enda rüppe). Ja olgem ausad – nende värske start on olnud päris hea. Kuigi maadevahetuse ja Juhan Aare fiaskod heidavad senimaani varju sellele erakonnale, ei suutnud ma leida nende praeguses valimisprogrammis eriliselt silmatorkavaid rumalusi. Vastupidi – mul jääbki üle vaid nendega nõustuda. Ent pole head ilma halvata – mingil kummalisel kombel ihaldavad rahvaliitlased oma ridadesse endiseid interrindlasi ja veendunud kommuniste Vasakpartei ladvikust! Näiteks Maardu linnapea Georgi Bõstrov, kes on Balti riikide esindajaks ülemaailmses Vene kaasmaalaste nõukogus ning kes 1991. aasta augustiputši ajal tervitas riigipöördekatset ja heiskas Maardus selle märgiks punalipu. Ja neid endiseid internatse on seal nimekirjas veel ja veel.

Kui valid Rahvaliidu, toetad aatelisi, ent selgrootuid põhimõtteid ning sinu valik kaob õige pea koalitsioonilepingute vahele ära, nii et neist mitte miskit välja ei tule. Samuti on kahtlased nende seotused jätkukommunistide ja otseselt Eesti vastu töötavate isikutega, tekitades küsimusi – miks on Rahvaliidule neid inimesi tarvis? Kui tead veel põhjuseid, miks mitte Rahvaliitu valida, anna palun teada.

Eesti Iseseisvuspartei

Eesti Iseseisvuspartei on senimaani olnud suuresti tähelepanuta jäänud erakond. Ja ega ausalt öeldes ka see aasta väga ei erine. Miks? Sest erakonna esimees Vello Leito on oma tegutsemises üli-paranoiline. Nii on keeldutud mitmetest tele- ja raadioesinemistest, on keeldutud ka debattidest, mis oleks kindlasti EIP-ile toonud veidi tuntust juurde. Praegusel hetkel on aga EIP lõhenenud seesmiselt, loodetavasti suudab siseopositsioon Leito esimehe kohalt eemaldada, vastasel juhul jääbki EIP tegutsema kapierakonnana.

Kui valid Eesti Iseseisvuspartei, toetad küll iseseisvuslaste aateid, ent loovutad oma hääle täiesti kasutult erakonnale, mida palistavad erakonna juhtide seas paranoia, tõestamatud faktid, vandenõuteooriad ning plaan Eesti majanduslikku ja ühiskondlikku blokaadi viia. Lisaks pooldab erakonna esimees Vello Leito kohalike vene koolide eestikeelsele õppekavale üleviimise peatamist.

Ja nüüd – üksikkandidaadid

Ent nüüd jõuamegi selle punktini, miks ma eelistan üksikkandidaate – nimelt on üksikkandidaadi riigikokku pääsemine märksa mõjusam, kui rahvaliitlase. Sest kui rahvaliidust saab vaid üks väike killuke kaootilisest opositsioonist, siis üksikkandidaatidel on võimalus olla pinnuks tagumikus kõigile. Meil on üksikkandidaatide näol tegemist väga laia spektriga inimtüüpidest – alates tõsistest aatemeestest ja diplomaatidest kuni tolategijateni välja. Ent fakt on, et üksikkandidaadid esindavad meie rahva läbilõiget. Kui ikka hing on must ja meel on täis, siis on inimene võtnud kokku julguse ja kandideerib ise. Sest muud moodi enam ei saa, sest erakondi enam valida ei saa. Ja pole ime, et osa üksikkandidaate tundub meile toladena, sest nad pole harjunud tähelepanuga, nad pole loodud selle ameti jaoks, kuhu nad kandideerivad, ent nende süda on õiges kohas ja just seepärast nad ongi selle tee jalge alla võtnud. Nad tahavad näidata, et enam ei ole tõesti muud lahendust, kui et tuleb ise käed külge panna. Kuigi ei oska või ei tea, ei ole lihtsalt muud võimalust.

Ja need üksikkandidaadid, keda rohkem soositakse ja kellest paremini arvatakse, ka nemad on tegelikult sama asja peal välja, ka nemad valutavad südant meie tuleviku pärast. Kui nad oleks tahtnud saada sooja koha peale, oleks nad juba ammu liitunud mõne eduka erakonnaga ja seal Toompeal platseerunud. Ent nad pole seda teinud, selle asemel kandideerivad üksikkandidaatidena, kuigi on teada, et erilist edu neile selliselt positioonilt ei lubata. Ja just see on põhjus, miks mina neid usaldan.

Just see on põhjus, miks mina nendel valimistel oma hääle üksikkandidaadile annan. Sest muud võimalust ju lihtsalt EI OLE!

Üks müüt on levimas valijate seas. Ja see müüt väidab, et üksikkandidaati pole mõtet valida, sest see hääl läheb raisku ja selle häälega toetad hoopis võimuerakondi. Aga milles on siis vahe? Kui sa jätad üksikkandidaadi poolt hääletamata ja annad oma hääle hoopis erakonnale, ei ole ju muud vahet kui vaid see, et sa teadlikult toetad neid sigadusi, mis erakonnad on teinud. Kui aga annad oma hääle üksikkandidaadile, toetad sa nende sigaduste vastu astumist, isegi kui sinu hääl peaks sealt edasi liikuma erakonnale. Aga sinu südametunnistus oleks puhas ning lisaks sellele oleks ka valimistulemuste statistika teine – erakordselt suur toetus üksikkandidaatidele paneks ehk üldsust rohkem mõtlema ning ei laseks erakondadel meid järgmised neli aastat süüdimatult röövida ning maha müüa.

Isikumandaati ei ole üldse raske kätte saada ning mina olen nõus andma oma hääle. Selleks, et minu südametunnistus oleks puhas ja et meie valitsemispoliitika muutuks. On ka juba aeg…

Hirmujutud domeenist ilma jäämise kohta algasid juba suvel. Ära jäta domeeni registreerimist viimasele hetkele! Aga kuidas on loodud akrediteeritud registripidajatega?

• 22 .ee domeeni kasutavat registripidajat kokku
• .ee domeeni on neist ümber registreerinud 10
• 12 registripidajat seda veel teinud ei ole, sealhulgas ka sellised tegijad nagu: Okia, Elisa, EEnet, Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus

Muide, ka domeen eestiinternet.ee on ümber registreerimata!

Silma jäid veel ka näiteks riik.ee ning eesti.ee

Ju siis nendega läheb rebimiseks – umbes 6. veebruaril aprillil avatakse  ümberregistreerimata domeeninimede uksed.

Maainimesed on rahulikumad, mõtlikumad, maal kulgeb aeg hoopis teise tempoga. Linnainimesed ei pruugi märgata enda ümber miskit, nende igapäevael saadab hall betoon ja veelgi hallim asfalt. Väheldane rohelus linnas ongi linnainimese jaoks loodus, olgugi, et see nö. loodus on kunstlikult tekitatud. Uurisin paar päeva tagasi siin kohaliku pargi ühte infotahvlit pargielanike kohta. Kui paljud siinsetest inimestest üldse oskavad aimata, et selles pargis, mille kogupindala jääb tublisti all ühe ruutkilomeetri, elutsevad nahkhiired, kakud, siilid jne? Oravaid on nad näinud parimal juhul, kakke aga kindlasti mitte. Minugi jaoks oli see üllatav, senikaua kuni hakkasin mõtlema liigirohkuse üle – aga nii ju ongi! Loodus meie ümber elab ja areneb omasoodu ja meie puutume sellega kokku vaid siis kui vaja mõni puu maha võtta või kiiremaks otseteeks pargist läbi rutata.

Paljud ehk naeraksid, kui ütleksin, et Eestis on üks ilusaimaid ja väärtuslikemaid looduskooslusi üldse… no kui mitte maailmas, siis Euroopas kindlasti. Ent tegelikkuses see nii ongi ja seda on meile vahendanud ka Postimees. Nimelt loetleb Postimees üles kõik näitajad, mille poolest meie kodu on etem, kui teiste kodu. Mõned väljavõtted kirjutisest:

• 90% hiidrahnudest asub Eestis;
• meteoriidikraatrite esinemistiheduse poolest oleme maailmas konkurentsitult esikohal;
• ligi pool Eestist on kaetud metsaga, Lahemaa oma 72500 hektariga on Euroopa üks suurimaid kaitstavaid metsaalasid;
• rannaniite, loopealseid ja puisniite on meil samuti rohkem, kui üheski teises Euroopa riigis, samuti asub meil üks Euroopa suuremaid luhtasid – 4000 hektari suurune Kasari luht;
• teadaolevalt on Eestis esindatud üle 26000 liigi, samas nende arv võib küündida ka 40000ni, paljud liigid, mis mujal Euroopas on haruldaseks muutunud (hunt, karu, ilves) elavad meil üsna hästi.
• Eesti saared ja laiud on unikaalseimad linnuvaatuskohad Läänemerel, seetõttu ka rahvusvaheliselt hinnatud

Ilus artikkel. Paneb oma kodumaa üle uhkust tundma. Ent kas ka mõtlema? Kahtlen selles, pigem usun, et need, kes niikuinii uhkust tunnevad, tunnevad veelgi rohkem ja need kelle jaoks loodus on vaid üks vahend rikkuse saavutamiseks või prügist lahti saamiseks, no nende jaoks on see jutt kui hane selga vesi. Mis muudaks nende suhtumist? Kuidas kasvatada inimeses armastust oma ümbritseva vastu, kuidas tekitada kodu tunnet ka väljaspool oma põllupealse pappkarbi või paneelmaja seinu?

_______________
pildid on pärit siit: puhkaeestis

Ligi neli aastat on aktiivselt vaieldud selle üle, kes on rahvuslane. Ja seda suuresti nende nn. rahvuslaste endi sees. Ühed peavad rahvuslaseks teatud kriteeriumitega mõttemalli esindajaid, teised aga teiste. Ühed usuvad, et vaid kaigas käes ja pea paljas oled õige rahvuslane, teised usuvad, et kivi peab salaja viskama. Selgusele pole aga keegi veel selles jõudnud ning sellel jahumise ajal liigub rong üha edasi ja edasi, loobuti Eesti Vabariigi Põhiseadusest, loobuti omariiklusest, nüüd on kohe-kohe minemas ka oma raha. Ent rahvuslased ei jäta jonni. Tugeva jõuga riigi tagasi võtmiseks on ju ometigi tarvis teada kes siis ikkagi on kõige kõvem rahvuslane, kes on Liivimaa parim ratsutaja.

Meil on ühelt poolt olemas täiesti registreeritud ning kindlat liikmeskonda omav rahvuslik erakond – Iseseisvuspartei, teisalt terve rodu erinevaid organisatsioone nagu näiteks ERSP, ERL, surnult sündinud ERKL jne. Mis neid organisatsioone ja erakondi siis ühendab ja mis eraldab?

Kahju tunnistada, aga rahvuslased on kõik niivõrd kõvad tegijad, et isikliku ego kõrval teisi ei aksepteerita. Nii on ka EIP-iga, arumaeisaa, mis inimesed need on, kes skisofreenik Leito pidevalt üha uuesti ja uuesti pukki valivad. Mees on tõestanud korduvalt, et tema juhtimisel on erakond kui kähinal hingitsev konn, millest on terve rodu rekkasi kiirteel üle sõitnud. Leito isikliku ego ja maailmavaate tõttu on luhtunud kõik senised katsed mingisuguseidki koostööplaane välja mõelda. EIP-il on üks kindel kriteerium rahvuslaseks olemisele – üks õige rahvuslane peab tunnistama ja käsi südamel vanduma, et Eesti ei ole hetkel iseseisev riik ning ühe õige rahvuslase pühaks kohuseks on iga hingetõmbega tagada Eesti välja astumine Euroliidust ning iseseisvuse taastamine. Kes seda pole nõus härra Leitole isiklikult ette vuristama, on libarahvuslane ning sionistide sabarakk.

Lugupeetud EIP - see kõik on õige, mida te räägite, ent vaadake enda ümber! Me ei ela keskkonnas, kus rahvuslased saaksid käredahäälselt nõuda enda kuulamist ning veel vähem enda käskude ja tahtmiste järgi toimimist. Reaalsusega tuleb ka ikka arvestada ning reaalsus on, et rahvas valis euroliiduga liitumise. Seda tuleb austada, meeldib see meile või mitte. Me ei saa seada rahvuslaste liitumise aluseks täiesti utopistlikku ja täidetamatut kriteeriumit. Sellise nõudega on EIP juba eos ennast nurka mänginud ning jääbki hüüdja hääleks kõrbes. Ning muidugi on ka see üsna ilmekas, millist skisofreenikud EIP liikmed rumala jonniga üha uuesti oma esimeheks valivad.

Liikudes erakondadelt liikumiste suunas, leiame eest Eesti Rahvusliku Liikumise (ERL), mis sai kunagi rajatud kahte sorti inimeste poolt – olid need, kes olid südamega asja juures ning soovisid panustada meie rahvusluse arengusse ning oli ka neid, kes vanade aegade hiilguse minetanult soovisid oma keskeakriisi leevendada, luues organisatsiooni, mille abil taas rambivalgel olla (seltsimehed Saar ja varalahkunud Savitch). Nende sahkerdamised ja otsesed valed viisid esimese suurema lõheni ERL-i arengus ning õõnestustöö kandis vilja – sisemised pinged ei lasknud organisatsioonil enam täisväärtuslikult funktsioneerida. Järgnevad ERL juhatused on olnud enamasti vaid poliitikasse püüdlejatele kenaks augutäiteks nende resümeel, praegune juht Martin Helme on küll arukas ja entusiastlik visionäär, ent ka temal puudub täis arusaam sellest, mil moel ühte organisatsiooni peaks toetama, et see sinu huve teeniks. Samas ma ei heida tema tegevust poliitikasse pürgimisel ERL-i oma platvormina kasutades üldse ette kuna tean, kuivõrd tuimad tükid on seal organisatsioonis pesitsevad, end rahvuslasteks nimetavad isikud.

ERSP on suhteliselt värske moodustis, üks uusimatest elukutselise “vabadusvõitleja” staatust omava Tiit Madissoni tagatoast. Madisson on üldiselt arukas mees, ent selle arukuse taga on ilmselgelt näha omakasu. Tunnen inimest liiga vähe selleks, et teha põhjapanevaid järeldusi, ent tema senised tegevused on suuresti meenutanud täiskasvanud lapse käitumist – tahan, olen klubis, ei taha, lähen minema ja teen oma klubi. Ja siis solvun seal ja lähen teen kolmanda klubi. Ainult minu klubi ja siis olen seal boss.
ERSP on tugevalt mõjutatud natsi-ideoloogiast ning seega ei saa me rääkida rahvuslusest kui sellisest. Hetkel käib (ja on tegelikult käinud juba aastaid) ERL foorumis arutelu teemal – kes siis ikkagi on eesti rahvuslane ja kes on saksa rahvuslane või juudi rahvuslane jne jne. Eestlased pole kunagi natsid olnud, seega meie rahvusluse sidumine natsi-ideoloogiaga on enam kui kahtlane.

Seega mis on meil tulemuseks? Käputäis aktiivseid inimesi, kelle selja taga on tuhanded inimesed, ootuses, et miskit võiks ju juhtuma hakata. Aga ei juhtu, sest need käputäis “rahvuslasi” ei suuda otsustada, kes on ja kes ei ole rahvuslane ning mis on ühe õige rahvuslase välimäärajaks. Neid välimäärajaid on kirjutatud ka tegelikult üksjagu, ent need on olnud suuresti kallutatud. Ühtegi üldist mõõdupuud meil pole, mõistuse hääl on varjutunud ning iga loll ajab oma rida.

Palju õnne Eesti! Sinu mehemeel elab edasi vaid üksikute lollide peades…

Vaata HEA Facebooki lehte ja hakka fänniks – link

Head Eesti Asjad otsustas hakata tegutsema ka Facebookis ning see ongi ausaltöeldes ainus väljund lehele senikaua, kuni serveriprobleemid lahenevad ning HEA leht taas online saab.
Facebooki hakkab HEA aga koondama huvitavaid mõtteid ning uurima fännide käest, mida nemad arvavad kohalikust toodangust ja tervislikust elust. Igal juhul saab huvitav olema.

Hakake HEA Facebooki lehe fänniks ning arutlege kaasa. Hetkel näiteks ootame fännide koduleivapilte ning koduleiva küpsetamise kogemusi. Ajame ühiselt Head Eesti Asja!

Väljavõte HEA eesmärkidest:

Meie eesmärkide saavutamiseks on tarvis igakülgset koostööd lugejate, teenuste pakkujate ning HEA keskkonna haldajate vahel. Seetõttu soovime kaasata oma sisu loomisesse võimalikult palju inimesi. Tähtis on ka sinu arvamus! Uuri siin lehel leiduvaid artikleid, kommenteeri, tee ettepanekuid, saada vihjeid või viita uudistele.

Vaata HEA Facebooki lehte ja hakka fänniks – link

Viimane piimaralli ning selle kohased kurjustamised on pannud mind mõtlema erinevatele lahendustele, kuidas võiks edasi minna olukorras, kus kohalikud talupidajad on huku äärel ning samas inimesed üha enam ja enam puhast Eesti Toitu nõuavad.

Huvitav avastus oli selline koht nagu www.maakaup.com kust on võimalik kord nädalas ettetellimisega soetada enadale head-paremat kohaliku talupidaja toodangut. Siis jäi silma veel uudis toredast OTT turust, ehk siis Otse Tootjalt Tarbijale, ent tundub, et bürokraadid on juba selle ettevõtmise peale hammast ihumas.

Oma blogis olen ka rääkinud Ilusast Eesti asjast, ehk siis Rotermanni turust ning ka tõdenud, et säärast puhast ja kodumaist kaupa on väga raske ilma pingutamata leida ja hankida.

Kõik see viis mind mõttele – kuidas tuua kodumaist toodangut ligemale tarbijale, ilma et seal vahel oleks kasumimarginaali taga ajavad kaupluseketid? Ülesande püstitus on alles arengujärgus, ent ideaalis näeks plaan välja selline:

Igas linnas ja miks mitte ka alevis, külas oleks üks kauplus, milles müüdaks vaid kohalike tegijate kaupu. Kauplus oleks avatud vaid teatud päevadel kuna idee järgi peaks tegemist olema isemajandamisega, ehk siis talunikud ise tulevad kohale, müüvad oma kauba maha ja lähevad minema. Värske piim, munad, aiasaadused, juurviljad, mesi – kõik müügiks.

Suur takistuskivi on sel teel muidugi ruumide rent ja muu selline bürokraatia, mis eeldab suuresti siiski mingi kasumi hankimist. Kui luua projekti taha MTÜ, siis kas oleks lootust koguda paljalt annetustest ja fondidest vajaminevad summad poehoonete ülalpidamiseks?
Müüa seintel reklaamipinda? Võtta 1% igalt kaupmehelt läbimüügi pealt?

Mis teie mõtted on? Avaldage arvamust…

Eilse uudise ja meeldiva avastuse najal on enam kui selge nüüd juba kõigile, et positiivne majandusedu ei saa rajaneda hinnatõusudel vaid hoopis läbimüügi suurusel. Säästumarketid ja Rimid langetasid piimahinda alla nelja krooni ning lubasid säästupoliitikat jätkata, loobudes ka teiste toodete puhul kasumimarginalist. Tulemused olevat kah juba näha – läbimüük kasvas paari päevaga 23%

Huvitav, miks ultraliberaalsed riigivalitsejad ei ole senimaani aru saanud, et maksude tõstmine ajab riigi veelgi rohkem ummikusse ning inimesed, kes on niigi vaesunud ja tööta ei saa maksutõusu järel enam üldse midagi osta või kulutada!

Positiivne majandusmudel eeldaks maksude viimist võimalikult madalale tasemele, et tõsta tarbimist. Kuna riik ei saa sekkuda erasektorisse, siis oleks järgmiseks sammuks vaja korralikku selgitustööd ettevõtjate ringis – võtke rohkem inimesi tööle, makske rohkem palka, sest õigesti majandades hakkab selline mudel õige pea tootma rohkem kasumit, kui enne masu. Raha pole hetkel seepärast, et maksud on suured, maksud on suured sest inimesed ei osta jne jne.

Hiljuti uurisin järgmise aasta riigieelarvet ja leidsin sealt umbes 2 miljardi jagu tühja tuulde visatavat raha, mille võiks targalt investeerida majanduse elavdamiseks! Mida rohkem on inimestel tööd, mida väiksemad on maksud, seda rohkem see raha riigieelarvesse tagasi tuleb!

Kaotada ebavõrdselt proportsioonitud palgaklassid – kõik inimesed saama keskmist või maksimaalselt kahekordset keskmist palka! Mida väiksemad on maksud, seda rohkem selline skeem tulu sisse toob, ülejäänud raha investeerida noorte perede toetusteks. Viimaste uudiste valguses on viimane aeg hakata elanikkonda taastootma, sest Eesti on vananev riik ning demograafiline pilt muutub üsna pea nutuseks, sest ei ole enam töölisi, kes pensionäre ülal peaks. Lastetoetuste kohta on mul siin isegi üks kopeeritud artikkel olemas.

Pensionärid tootma – kodumaised puuviljad ja marjasaadused, seened ning köögiviljad ootavad purki panemist, müümist… kudumid ootavad tegemist ja müümist, kõik pensionärid, kes ei ole just haiged ja väetid saavad “vanaematööga” suurepäraselt hakkama.
Sport ja positiivne mõtlemine au sisse, sel juhul on meil tulevikus tunduvalt vähem hooldatavat pensionikogukonda ning märksa rohkem selliseid pensionäre, kes oma lastelastega metsaseikluseid korraldavad ja talvel kelgutamas käivad.

Need mõtted võivad tunduda utoopilistena ja seda nad ka kindlasti on. Aga mitte seepärast, et nad poleks teostatavad – on küll ja suhteliselt lihtsalt kusjuures – vaid seepärast, et meie riiki valitseb idiotismi mentaliteet. Inimesed, kes valitakse meid esindama, on vanad tõhud, kelle jaoks ei ole tähtis riigi tulevik ja selle rahva heaolek, nende jaoks ei eksisteeri kohustust või au, nende jaoks on tähtis olla püünel ja endale head paremat haugata.

Seega minu siin kirja pandud positiivse arengu programmi esimeseks sissejuhatavaks sammuks oleks lahti saada KÕIGIST praegustest poliitikageeniustest ning valida pukki värske veri, kes julgeks ja tahaks ka oma tegude eest vastutada ning kes ka reaalselt peaga mõtleks.