Vaatenurk maailma

Delfi on muutunud peale Vilja Kiisleri lahkumist inimlikumaks. Seetõttu otsustasid nad üle pika aja avaldada jälle minu pärisnime alt lähetatud arvamusjutukese. Reeglid on muidugi endiselt karmid – kõik mis nemad avaldavad on spets nende jaoks kirjutatud ja mujal võib neid avaldada vaid koos originaalviitega Delfile. See reegel kehtestati kaks aastat tagasi peale minu kirjavahetusi proua Kiisleriga. Oli nagu peaga vastu seina jooksmine.

Aga artikkel ise siis SIIN ja SIIN

PS. kommentaare kogunes esimese päevaga 25! Pole paha, arvestades et jutuke Kuhu jääb omausk? kogus üle 700 kommentaari. Aga soojad ilmad on ju, kõik teenelised kommentaatorid on varbaid vees solgutamas.

Originaalartikkel ilmus Delfis

Hiljuti toimunud laulu- ja tantsupidu oli eriline vähemalt kahel moel: esiteks oli see sündmus, mis pani eestlasi koos ühise eesmärgi nimel tegutsema, nii noori kui vanu ja teiseks oli see aeg, mil tänavapildist olid kadunud Georgi lindid ning Vene Föderatsiooni lipuga lehvitajad.

Rahvuse aluste üle on palju arutletud, on erinevaid teooriaid selle kohta, mis siis ikkagi määrab teatud inimgrupi kuuluvuse rahvusesse. Pakuksin omaltpoolt ühe variandi, mis minule tundub kõige õigem ning ehk suudan ka teisi ärgitada omi mõtteid sellel rajal liikuma panna.

Read the rest of this entry »

DELFI toob meieni uudise Saaremaalt, kus kamp jõnglasi tõttas appi majahoidjale ning abistasid teda sellise innuga, et neid pidi lausa tagasi hoidma.

“See oli nii soe tunne, et tõi silmisse pisarad. Lapsed töötasid sellise hoolega, et tuli neid isegi natuke tagasi hoida,” rõhutas Leemet, lisades, et nad riisusid koos temaga niikaua, kuni plats puhtaks sai. Tänuks tõi Leemet neile kauplusest maiustusi, aga lapsed tundsid töö tegemisest suuremat rõõmu kui maiustustest.

Tundub vahel siiski, et noorus ei ole hukas, lastele peab lihtsalt andma võimaluse teha töö enese jaoks huvitavaks.

Viimasel ajal on levimas kummaline arusaam veebikommentaatoritest, kui mingist täiesti eraldiseisvast grupist, suisa rassist, kui nii võiks öelda. Ei, kallid inimesed, netikommentaatorid ei ole nagu neegrid valgetele või kommunistid rahvuslastele – nad on täiesti tavalised inimesed täiesti tavalisest tänavapildist.

Kommentaarium on enam-vähem anonüümne ja anonüümseks jäämise võimalus laseb inimesel end paremini avada, kui tüüpilises tänavapildis. Seega mina võtaks netikommentaatorite arvamust kui TÕEST läbilõiget eestlaste maailmapildist. Olgugi, et mulle ei meeldi see pilt, mis avaneb, on see siiski tõde ja mingi idiootse “netikommentaator ei ole inimene” mõttemalli levitamine ei muuda tõe olemust.

Lahkame näitusena ühte tüüpilist Delfi teemat, mis peab vastama kolmele kriteeriumile: 1. püstitab teema, mille suhtes ei saa olla ühest vastust; 2. esindab ühe poole arvamust ja teise poole mahategemist; 3. vürtsitatud seksi, homo või usuteemadega.
Seejärel vaatleme tüüpilisi kommentaare, mis nendele kriteeriumitele vastavale teemale järgnevad – “juudid ahju,” “kastreerime pederastid,” “katoliiklased on kõik pedofiilid” jne jne. Ka tühipaljas vandumine, sõimamine ja inimeste mõnitamine on kommentaariumites täiesti tavaline asi. Kas nende kommentaaride tegijad on tõesti kuskilt raviasutusest? Ei ole. Nii kurb, kui see pilt ka ei oleks, on tegemist täiesti tavaliste inimestega, kellest tahetakse teha mingit müütilist tabu, häbiasjaks on olla netikommentaator ja kuskil sõna võtta.

Mis keelel see meelel ja vastupidi. Anonüümsus annab võimaluse mõtlematult sõnu väljutada ja ega hiljem piinlik kah pole – selline meie elu ongi. Ühehülbased töönarkomaanid, kes ainsa päästerõngana näevad nädalavahetust, kus end täis juua ja neegrimuusika saatel transsi tõmmelda, ei oskagi paremini end maailmaga siduda. Maailm ongi selline, elu ongi selline nagu netikommentaaridest lugeda võib. Tere tulemast pärismaailma.

Õhtuleht vahendas miskine aeg tagasi meile The Independenti artiklit sellest, kuidas nüüdseks on ametlikult mehed tunnistatud nõrgemaks sooks. Ja üllatus-üllatus – süüdi selles on kemikaalid, mis meie elutegevust suunavad, hõlbustavad ja see on ammu teada, et ka ohustavad.

Ühest küljest on ju muidugi loogiline, et inimesed katsetavad uusi ameteid, uusi suundumusi, mehed ei tohiks tunda häbi naiselike ametite üle ja vastupidi. Samas on traditsioonilised soorollid niivõrd sisse juurdunud meie ühiskonda, et naljalt neid ei muuda. Õnneks. Nüüd on siis appi võetud kemikaalid, milledest osa muudavad mehi naisteks.

Mehed ja naised on erinevad, väitku vastupidise uskujad mida tahes. Musta valgeks ei räägi ning tahes tahtmata tuleb ka tunnistada, et soorollid on meil ühiskond loonud kindlatel eesmärkidel – suunata vastavalt soolistele eripäradele meie energiat just nendesse aladesse, kust on vastavalt soole oodata kõige suuremat kasutegurit. Muidugi ei tohi olla soorollid niivõrd jäigad, et ükski naine ei tohiks kalluri juht olla või ükski mees lasteaiakasvataja nagu kurdab täna Delfis Aarne Ruben.

Igasuguste piirangute ja kontrollmehanismidega on see häda, et kui miski piirab, siis tuleb piire lõhkuda. Isegi kui see lõppkokkuvõttes meile kahjulik on. Seetõttu ei tohiks ka soorolle võtta kui kohustust, vaid pigem kui loomulikku potensiaalide jaotamist. Metroseksualism EI OLE moes, kuigi seda üha enam ja enam tänases maailmas propageeritakse. See on lihtsalt jõuline vastureaktsioon konservatiividele, kes nõuavad punktuaalse täpsusega soorollide täitmist. Terve mõistus jääb kuskile nende äärmuste vahele.