Vaatenurk maailma

Hirmujutud domeenist ilma jäämise kohta algasid juba suvel. Ära jäta domeeni registreerimist viimasele hetkele! Aga kuidas on loodud akrediteeritud registripidajatega?

• 22 .ee domeeni kasutavat registripidajat kokku
• .ee domeeni on neist ümber registreerinud 10
• 12 registripidajat seda veel teinud ei ole, sealhulgas ka sellised tegijad nagu: Okia, Elisa, EEnet, Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus

Muide, ka domeen eestiinternet.ee on ümber registreerimata!

Silma jäid veel ka näiteks riik.ee ning eesti.ee

Ju siis nendega läheb rebimiseks – umbes 6. veebruaril aprillil avatakse  ümberregistreerimata domeeninimede uksed.

Vahel on huvitav jälgida, kuidas teatud kampaaniate või ülesande püstituste najal hakkavad mõtted liikuma iseendale vajalikus suunas. Tegelen töövälisel ajal kõrvaltööga, mille käigus kehastun fie-ks ning üritan saada oma klientidega jutule. Inimesi on igasuguseid, samuti on ka lähenemine neile erinev. Näiteks pakkudes personaalselt tasuta konsultatsiooni, on kõigest 1 inimene 20st sellega nõus. Ja ometigi ma pakun seda tasuta! 18 inimest ei tee pakkumisest väljagi ning 1 saadab alati perse. Ükskord ei saatnud, siis soovitas mul ennast põlema panna. Ja seda tasuta konsultatsiooni ettepaneku peale! Inimesed on kummalised…

Käesolev kirjatükk on jätkuks minu eelmisele “Kuidas müüa, kui ei taheta osta” mõttearendusele, mis oli sissekanne seoses käimasoleva müügimasu murdmise kampaaniaga. Kui ülesande püstitus nõudis selgitust olukorrale milles klient teavitab, et nende eelarves enam vaba ruumi pole, siis tundub, et selle lahendini ma vist ei jõudnudki. Ümber palava pudru kõndimiseks on alati aega tarvis. Ehk lähtusin liialt iseenda tegevusest, sest minul on aega veel ka tasuta konsultatsioone pakkuda ning teen seda rõõmuga, kui on statistiline tõenäosus piisavalt hästi esinedes saada eduka müügitehinguga ühele poole. Liiati ma ei müü mingeid käegakatsutavaid väärtuseid…

Kui inimene väidab, et nende firma eelarves puuduvad vabad vahendid toote või teenuse ostmiseks, siis on sellel ilmselgelt ainult kaks võimalikku seletust – 1. lase jalga, me pole huvitatud ning see käibefraas on lihtsalt vabandus; 2. meil tõesti ei ole raha, kuigi sinu jutt tootest/teenusest näitab, et see on just see mis me vajame!

Seega on ka kaks võimalikku teed sellest lausest mööda minekuks – 1. uuri välja, miks ei ole huvitatud, seletustes kasuta alati protsentuaalseid võrdlusi, nende kontrast on suurem (näiteks kasumiprotsent võrreldes ühekordse väljaminekuga); 2. näita taaskord protsentuaalselt, kuidas sinu toode või teenus aitab eelarvet kärpida nii, et masu hakkaks täpe sektorist tähe (täitsa hea) sektorisse triivima. Ehk siis ütle otse välja – kui kasutad minu teenuseid, hoiad kokku kolmekordse väljaminekuhinna juba esimese kvartali jooksul, kusjuures see on kasvav trend!

Teenuste juures on tähtis meeles pidada ka üht huvitavat kurioosumit – kliendipoolne panus sõltub täielikult sinust endast, kui palju sa suudad hinnas alla anda, kui sul ikka kindlasti seda closingut vaja on. Ning vahel on ka 50% hinnaalandus kasulik, ehk nagu juhtus minuga – klient kes ei soovinud teenust kuna oli rahahädas, sai 50% hinnaalandust ning lõpptulemusena tõi soovitusena kaks uut klienti juurde, keda mul vastasel juhul poleks olnud.

Viimane piimaralli ning selle kohased kurjustamised on pannud mind mõtlema erinevatele lahendustele, kuidas võiks edasi minna olukorras, kus kohalikud talupidajad on huku äärel ning samas inimesed üha enam ja enam puhast Eesti Toitu nõuavad.

Huvitav avastus oli selline koht nagu www.maakaup.com kust on võimalik kord nädalas ettetellimisega soetada enadale head-paremat kohaliku talupidaja toodangut. Siis jäi silma veel uudis toredast OTT turust, ehk siis Otse Tootjalt Tarbijale, ent tundub, et bürokraadid on juba selle ettevõtmise peale hammast ihumas.

Oma blogis olen ka rääkinud Ilusast Eesti asjast, ehk siis Rotermanni turust ning ka tõdenud, et säärast puhast ja kodumaist kaupa on väga raske ilma pingutamata leida ja hankida.

Kõik see viis mind mõttele – kuidas tuua kodumaist toodangut ligemale tarbijale, ilma et seal vahel oleks kasumimarginaali taga ajavad kaupluseketid? Ülesande püstitus on alles arengujärgus, ent ideaalis näeks plaan välja selline:

Igas linnas ja miks mitte ka alevis, külas oleks üks kauplus, milles müüdaks vaid kohalike tegijate kaupu. Kauplus oleks avatud vaid teatud päevadel kuna idee järgi peaks tegemist olema isemajandamisega, ehk siis talunikud ise tulevad kohale, müüvad oma kauba maha ja lähevad minema. Värske piim, munad, aiasaadused, juurviljad, mesi – kõik müügiks.

Suur takistuskivi on sel teel muidugi ruumide rent ja muu selline bürokraatia, mis eeldab suuresti siiski mingi kasumi hankimist. Kui luua projekti taha MTÜ, siis kas oleks lootust koguda paljalt annetustest ja fondidest vajaminevad summad poehoonete ülalpidamiseks?
Müüa seintel reklaamipinda? Võtta 1% igalt kaupmehelt läbimüügi pealt?

Mis teie mõtted on? Avaldage arvamust…

Eilse uudise ja meeldiva avastuse najal on enam kui selge nüüd juba kõigile, et positiivne majandusedu ei saa rajaneda hinnatõusudel vaid hoopis läbimüügi suurusel. Säästumarketid ja Rimid langetasid piimahinda alla nelja krooni ning lubasid säästupoliitikat jätkata, loobudes ka teiste toodete puhul kasumimarginalist. Tulemused olevat kah juba näha – läbimüük kasvas paari päevaga 23%

Huvitav, miks ultraliberaalsed riigivalitsejad ei ole senimaani aru saanud, et maksude tõstmine ajab riigi veelgi rohkem ummikusse ning inimesed, kes on niigi vaesunud ja tööta ei saa maksutõusu järel enam üldse midagi osta või kulutada!

Positiivne majandusmudel eeldaks maksude viimist võimalikult madalale tasemele, et tõsta tarbimist. Kuna riik ei saa sekkuda erasektorisse, siis oleks järgmiseks sammuks vaja korralikku selgitustööd ettevõtjate ringis – võtke rohkem inimesi tööle, makske rohkem palka, sest õigesti majandades hakkab selline mudel õige pea tootma rohkem kasumit, kui enne masu. Raha pole hetkel seepärast, et maksud on suured, maksud on suured sest inimesed ei osta jne jne.

Hiljuti uurisin järgmise aasta riigieelarvet ja leidsin sealt umbes 2 miljardi jagu tühja tuulde visatavat raha, mille võiks targalt investeerida majanduse elavdamiseks! Mida rohkem on inimestel tööd, mida väiksemad on maksud, seda rohkem see raha riigieelarvesse tagasi tuleb!

Kaotada ebavõrdselt proportsioonitud palgaklassid – kõik inimesed saama keskmist või maksimaalselt kahekordset keskmist palka! Mida väiksemad on maksud, seda rohkem selline skeem tulu sisse toob, ülejäänud raha investeerida noorte perede toetusteks. Viimaste uudiste valguses on viimane aeg hakata elanikkonda taastootma, sest Eesti on vananev riik ning demograafiline pilt muutub üsna pea nutuseks, sest ei ole enam töölisi, kes pensionäre ülal peaks. Lastetoetuste kohta on mul siin isegi üks kopeeritud artikkel olemas.

Pensionärid tootma – kodumaised puuviljad ja marjasaadused, seened ning köögiviljad ootavad purki panemist, müümist… kudumid ootavad tegemist ja müümist, kõik pensionärid, kes ei ole just haiged ja väetid saavad “vanaematööga” suurepäraselt hakkama.
Sport ja positiivne mõtlemine au sisse, sel juhul on meil tulevikus tunduvalt vähem hooldatavat pensionikogukonda ning märksa rohkem selliseid pensionäre, kes oma lastelastega metsaseikluseid korraldavad ja talvel kelgutamas käivad.

Need mõtted võivad tunduda utoopilistena ja seda nad ka kindlasti on. Aga mitte seepärast, et nad poleks teostatavad – on küll ja suhteliselt lihtsalt kusjuures – vaid seepärast, et meie riiki valitseb idiotismi mentaliteet. Inimesed, kes valitakse meid esindama, on vanad tõhud, kelle jaoks ei ole tähtis riigi tulevik ja selle rahva heaolek, nende jaoks ei eksisteeri kohustust või au, nende jaoks on tähtis olla püünel ja endale head paremat haugata.

Seega minu siin kirja pandud positiivse arengu programmi esimeseks sissejuhatavaks sammuks oleks lahti saada KÕIGIST praegustest poliitikageeniustest ning valida pukki värske veri, kes julgeks ja tahaks ka oma tegude eest vastutada ning kes ka reaalselt peaga mõtleks.