Täna on hingedepäev? Ei ole…

Naljakas üleskutse Delfis – Süüta küünal, täna on hingedepäev. Mis on meil pistmist kirikukalendriga? Meie esivanemad ei tähistanud hingedepäeva, oli hingedeaeg, tuld tehti ja küünalt põletati hoopiski hingede eest kaitseks kuna usuti, et manalasse kinni jäänud hinged on kurjad ja teevad kurja. Hingedeajal, kui hinged liikvel, tuli ennast ja oma kodu nende eest kaitsta, samuti neisse aupaklikult suhtuda, et nood rahule jääks ja ei teeks kurjana liiga (kaeti hingede jaoks laud, räägiti ja sooviti neile kõike paremat vms.). Hingedeaeg lõppes marrusepäeval (mardipäev) mil manala valitseja Marrus isiklikult mööda ilma käis ja ringi liikuvaid hingi tagasi manalasse viis. Meie esivanematel muide läksid hinged Toonelasse, mitte manalasse, manalas olid kinnijäänud hinged ning ka nende hinged, kes maeti kirikuaedadesse. Kristluse üks põhiõpetustest ju väidab, et hing peabki olema hauas kinni seni kuni saabub viimne kohtupäev ning hinged vabanevad haudadest.

Tänane päev on aga kahjuks täis üleskutseid hingi ligi meelitamiseks, sarnaselt Delfi kirjameistritele vihjatakse siin-seal alati kirikule.

Hingede päev on üldse mingi pseudopäev mis kiriku poolt loodud hingede kinni pidamiseks ja hoidmiseks. Meie esivanemate jaoks oli tähtis hingedeaeg, mis algas keskeltläbi kuu enne marrusepäeva, mitte mingi konkreetne päev.

Eriti vastutustundetu on rääkida hingedepäevast kui esivanemate mälestuspäevast (a la pane küünal aknale ja see juhatab hinge koju.). Toonela oli meie pärimustes koht, kuhu läksid head hinged, et sealt siis uuesti maale kehastuda. Toonelat kutusti ka Tolleks Ilmaks. Manala see-eest oli aga rõske ja pime koht, kuhu jäid kinni enesetapjad, vägivaldselt hukkunud ning kiriklikult maha maetud. Seal siis hinged ootasid ja lootsid, et kunagi keegi neid vabastama tuleks.

Hingede manalasse kinni jäämiseks oli mitmeid mooduseid:

1. eriti väekas või mõjuvõimas inimene, keda hoiti kinni, et kasutada tema teadmisi, abi ja oskuseid, luues tema abiga tootemeid ning väestades loitse.
2. inimene kelle keha maeti maha jäi maa külge kinni, hing oli manalas umbes neli põlve ehk 100 aastat ning pääses seejärel vabaks Toonelasse, et ümber sündida. Kui hinge ei mälestatud, siis ta ajapikku lihtsalt hajus ning kaotas oma olemuse.
3. vägivaldselt hukkunud (aga mitte lahingus langenud) inimesed ning enesetapjad. nende hing jäi kinni manalasse ning tihti ilmutasid nad end hukkumise kohas (näiteks uppujatest said näkid ja vetehaldjad).
4. kui inimese keha peale selle surma ei põletatud, vaid maeti maha, seoti sellega inimese energiakeha maaga ning seega ka hing.

Hingedeaeg oli rahulik hilissügine aeg, mis lõppes Marrusepäevaga (Mardipäev) mil surmariigi valitseja Marrus isiklikult käis mööda ilma ringi ja kutsus kuu aega maa peal ringi liikunud hinged tagasi Manalasse. Kuni selle ajani pidid aga elavad tegema kõik endast sõltuva, et ringi liikuvad hinged kurja ei teeks. 1 novembrist algas jaguaeg, mil tuli oma igapäevast toitu jagada lahkunute hingedega, ei tohtinud kududa ja villa kedrata, sest kurjad hinged võisid minna lõnga sisse.

Igasugused jutud hingedeajast kui ilusast mõtiskluseajast, kus kutsutakse koju lahkunud sugulasi ning näidatakse küünlaleegiga koduteed on risti vastupidised tegelikele pärimustele. Kellele on vajalik säärane tegutsemisviis, jäägu igaühe enda otsustada. Vihjeid oli siin kokkuvõttes piisavalt.

Kuidas müüa, kui endiselt ei taheta osta?

Vahel on huvitav jälgida, kuidas teatud kampaaniate või ülesande püstituste najal hakkavad mõtted liikuma iseendale vajalikus suunas. Tegelen töövälisel ajal kõrvaltööga, mille käigus kehastun fie-ks ning üritan saada oma klientidega jutule. Inimesi on igasuguseid, samuti on ka lähenemine neile erinev. Näiteks pakkudes personaalselt tasuta konsultatsiooni, on kõigest 1 inimene 20st sellega nõus. Ja ometigi ma pakun seda tasuta! 18 inimest ei tee pakkumisest väljagi ning 1 saadab alati perse. Ükskord ei saatnud, siis soovitas mul ennast põlema panna. Ja seda tasuta konsultatsiooni ettepaneku peale! Inimesed on kummalised…

Käesolev kirjatükk on jätkuks minu eelmisele “Kuidas müüa, kui ei taheta osta” mõttearendusele, mis oli sissekanne seoses käimasoleva müügimasu murdmise kampaaniaga. Kui ülesande püstitus nõudis selgitust olukorrale milles klient teavitab, et nende eelarves enam vaba ruumi pole, siis tundub, et selle lahendini ma vist ei jõudnudki. Ümber palava pudru kõndimiseks on alati aega tarvis. Ehk lähtusin liialt iseenda tegevusest, sest minul on aega veel ka tasuta konsultatsioone pakkuda ning teen seda rõõmuga, kui on statistiline tõenäosus piisavalt hästi esinedes saada eduka müügitehinguga ühele poole. Liiati ma ei müü mingeid käegakatsutavaid väärtuseid…

Kui inimene väidab, et nende firma eelarves puuduvad vabad vahendid toote või teenuse ostmiseks, siis on sellel ilmselgelt ainult kaks võimalikku seletust – 1. lase jalga, me pole huvitatud ning see käibefraas on lihtsalt vabandus; 2. meil tõesti ei ole raha, kuigi sinu jutt tootest/teenusest näitab, et see on just see mis me vajame!

Seega on ka kaks võimalikku teed sellest lausest mööda minekuks – 1. uuri välja, miks ei ole huvitatud, seletustes kasuta alati protsentuaalseid võrdlusi, nende kontrast on suurem (näiteks kasumiprotsent võrreldes ühekordse väljaminekuga); 2. näita taaskord protsentuaalselt, kuidas sinu toode või teenus aitab eelarvet kärpida nii, et masu hakkaks täpe sektorist tähe (täitsa hea) sektorisse triivima. Ehk siis ütle otse välja – kui kasutad minu teenuseid, hoiad kokku kolmekordse väljaminekuhinna juba esimese kvartali jooksul, kusjuures see on kasvav trend!

Teenuste juures on tähtis meeles pidada ka üht huvitavat kurioosumit – kliendipoolne panus sõltub täielikult sinust endast, kui palju sa suudad hinnas alla anda, kui sul ikka kindlasti seda closingut vaja on. Ning vahel on ka 50% hinnaalandus kasulik, ehk nagu juhtus minuga – klient kes ei soovinud teenust kuna oli rahahädas, sai 50% hinnaalandust ning lõpptulemusena tõi soovitusena kaks uut klienti juurde, keda mul vastasel juhul poleks olnud.

Katteta lubadused ja õhu müümine

Müügimeeste mantrat “paku oma tootele/teenusele lisaväärtuseid” ei tohiks võtta kergekäeliselt. Muidu juhtub see, mis paratamatult juhtuma peab, kui meile valetatakse – kliendid hakkavad vaikselt ära kukkuma kuni lõpuks jääb vaid tühi ruum ja tuuletõmbus. Ja sellisest punktist edasi minekuks on vaja ikka kuratlikult head müügitööd, et võita juba kord kaotatud usaldus tagasi.

Näitusena võiks tuua Elektriraudtee, kes on juba aastaid kuulutanud, et nende rongides (või vähemasti ühes vagunis) on tasuta wifi kõigile kasutamiseks. Halligi ta on. Lugupeetud Elektriraudtee IT geeniused – wifi ühendust reklaamides võiksite ka selgeks teha, mis see wifi siis ikkagi on. See ei ole lihtsalt ühendus access pointiga, inimene kes oma läpakaga teie vagunis istub eeldab siiski, et ta ka kuskile välja jõuab oma ühendusega… näiteks internetti! Ja kus pärapõrgus see wifi purk teil üldse asub? Kuskil juhi istme all? Leviala on sitem kui mingil suvalisel trendneti konservipurgil. Wifi võimalust reklaamitakse kui lisaväärtust, sel juhul tuleks ka hoolitseda selle eest, et see reklaamitav oleks kättesaadav kõigile. Minu usaldus elektriraudtee vastu on näiteks kadunud ja tean ka paljusi teisi, kes krigistavad hambaid selle petukauba peale.

Põhiprobleem ei ole selles, et Elektriraudtee peaks pakkuma meile tasuta wifi ühendust, oh ei… probleem on selles, et ostes pileti ja istudes esimesse vagunisse, eeldan ma kliendina, et saan oma piletiraha eest ka lubatu. Kui ma seda ei saa, siis oleks mul põhimõtteliselt õigus piletiraha tagasi küsida kuna pileti müüja pool pole kinni pidanud oma lubadustest, ehk siis lisaväärtusest, mida pakutakse.

Kui Elektriraudtee ei taha pakkuda wifi ühendust, mis oleks inimväärne (wifi viide on plakatitel ja bänneritel küllaltki silmapaistev, seega võib eeldada, et tegemist on tähtsustatud väärtusega, seega kehtivad seal ka kõik võimalikud tingimused ja kirjutamata reeglid teenuse pakkumisel), siis palun loobugu selle võimaluse reklaamimisest ja jätku see wifipurk oma rongi puhta õnne peale tiksuma. Kes saab ühenduse, see saab ning ülejäänud lutsitavad lusikat. Ent sel juhul ei reklaamiks Elektriraudtee enam seda võimalust lisaväärtusena ning nad ei kaotaks usaldust.

Kuidas müüa, kui ei taheta osta?

Müügiproffide igipõline küsimus – kuidas müüa kui ei taheta osta? Kui eelarvetes pole vaba ruumi ning kui ehk pakutav pole nii atraktiivne kui oleks vaja. Ning esimene mulje on ju alati esimene, seetõttu ei saa ka luua mingit põhimalli, mis kõigil töötaks. Osadel ei tööta ning nende puhul mallijärgi käitumine oleks rumalus.

Kuidas läheneda potensiaalsele kliendile isikupäraselt ja isiklikult, luua kliendiga usalduslik suhe ning tekitada kliendis küsimus – kuidas, pagana päralt, olen ma üldse senimaani ilma selleta hakkama saanud?

Üks kindel reegel kehtib kõikjal – ära müü toodet või teenust, müü lisaväärtust, mida see toode või teenus kliendile pakub. Ja tõesti – kui kliendil on kaks potensiaalset pakkujat, kel mõlemal üks ja sama toode ning sarnane hind kah, siis kumma ta peaks valima? Ta valib selle, kes pakub lisaväärtuseid, midagi, mis tuleb ostu puhul kasuks. Mitte lihtsalt fotokale tasuta vutlar kaasa, vaid fotokas ja uue kliendi eest tasuta fotokoolitus. Ent see lisaväärtuste loomine ei pruugi töödata siis, kui tegemist on eelarvepiirangutega. Mida sellisel juhul teha? Ära tee sellest väljagi. Enamasti on eelarvepiirang lihtsalt vabanduseks, kui ei soovita müüjaga enam suhelda.

Mul oli õnn või õnnetus ühte sellist müügiprotsessi kõrvalt näha. Sooviti müüa teenust, mida reklaamiti võltsandmetega. Pakuti tasuta katseaega. Räägiti pikas perspektiivis kasu toomisest. Aga miski ei toiminud. Miks? Sest kliendile valetati. Kliendile valetati statistika kohta ning sellised müügimehed pole kuigi usaldusväärsed. Raha nõuti samuti liiga palju ning isegi kui summat langetati piirini kus ta juba sobis kliendi eelarvesse, ei läinud müügiprotsess läbi, kuna usaldus puudus. Aga müüjale ei öeldud, et tema suhtes puuduv usaldus on põhjuseks, ei, põhjuseks jäi siiski eelarve piiratus.

Muidugi on alati müügiedu sõltuvuses ka müüdavast tootest või teenusest, ent alati tasub järgida ühte põhimõtet – lisaväärtuste loomisel on kergem selleks kasutada pigem teenust, kui toodet. Toode tahes tahtmata maksab, teenuseid on võimalik aga kas ise pakkuda või lasta jälle teiste teenuste eest boonusena teha. Leia see teenus, mis sobiks reaalselt kokku sinu tootega. Kui müüd firmale näiteks omatehtud tarkvara, siis ära kuuluta, et koolitus by default on hinna sees, ütle parem, et koolitus on kauba peale ja tasuta.

Kui oled teinud kõik endast oleneva, et võita kliendi usaldus, ent siiski klient kinnitab, et eelarves pole lihtsalt kohta, uuri välja kliendi eelarveline piir, tule vastu hinna suhtes niipalju kui võimalik, kui rohkem võimalik ei ole, siis kaalu, millise piirini minnes toodab su teenus või toode veel kasumit ning milline on tulevikuperspektiiv – tee ettepanek madala eelarvega aastamaksuks tingimusega hinnatõusule järgmisest aastast. See kehtib muidugimõista teenuste puhul. Aga kui tegemist on tootega, millest saaks ühekordse tulu? Uuri kas klient kasutab juba sarnast toodet sinu konkurendilt. Kui kasutab, siis too välja vastavalt pooltele puudused ja voorused. Sinu toode on ju parim igal juhul, proovi seda ka kliendile selgeks teha ilma, et sa oma toodet stampväljenditega ülistaks. Või siis pane oma konkurendid enda jaoks tööle – küsi, millega ei ole klient konkurendi teenust kasutades rahul, mida ta sooviks muuta. Alati küsi kliendi käest, jäta kliendile arusaam, et tema isiklikult loob iseendale toodet kuigi tegemist on sinu tootega temale. Selline tulemus on saavutatav vaid siis, kui oled loonud usaldusväärse suhte enda ja kliendi vahel. On kliente, kellega läheb müügiks kohe peale küsimist – neil on vajadus ja sina rahuldad nende vajaduse. Ent valdav osa kliente vajab kindlustunnet ja tõestust, et just sinu pakutav on neile parim. Seetõttu polegi sinu ülesandeks muretseda nende eest, kes niikuinii ostavad, vaid nende eest, kes vajavad väikest usaldusväärsuse buusti. Pea meeles, et enamjaolt on “meil pole piisavalt raha” lihtsalt ettekäändeks. Sel juhul ära pakugi enam oma toodet müüa, paku kliendile võimalust panna kokku oma dreamproduct antud valdkonnas ja seejärel näita, et ta räägib ju sinu tootest!

Ja lõpetuseks – klient, kes sind usaldab, on palju parem reklaamiallikas kui tasuline bänneriruum kuskil portaalis.

Sellised mõtted tekkisid pähe, lugedes siinset artiklit ühe koolituse kohta, kus antud situatsiooni lahatakse ning kuulu järgi pakutakse ka lahendusi. Sealse müügi eesmärk on ilmselt luua lisaväärtuseid inimestele, kelle jaoks see lisaväärtus ongi koguväärtuseks, et nende läbi tuua juurde põhiprodukti ostjaid, kes lisaväärtusena näevad juba tervet toodet, mille eest makstakse.

Pange oma perearst paika!

Lihtsalt tüütu on see igakordne perearsti külastus (mida alla aastastega peab tegema pea iga kuu) kus tuleb üha uuesti ja uuesti laskuda vaidlustesse teemal vaktsineerimine või mitte vaktsineerimine. Perearst on muutunud juba tüütumaks kui tavaline teleturu reklaam. Kui teleka saad välja lülitada ja seda mõttetut loba enam mitte kuulata, siis perearsti kampaaniast nii kergelt lahti ei saa. Ei aita ka perearsti vahetamine, müügikampaania on endiselt sama.

Mitu korda peab ühele inimesele seletama, et me ei soovi mitte ühtegi vaktsiini mitte kunagi! Kas on võimalik, et perearst ehk mingi aeg loobub süüdistamistest ja hakkab tegelema sellega, mis tema põhitöö on – ravima ja kontrollima, kas inimene on terve? Jätke lapsed rahule…

Siia lõppu üks kurb video, mis pole küll seotud laste kohustusliku vaktsineerimisega, ent ühe teise idiotistliku hirmutamistaktikaga – seagripiepideemia.

Eesti IT vajab muutmist

Oleme kaua liugu lasknud müüdi peal, mille järgi pidavat Eesti olema mingi imepärane IT vabrik, Läänemere oma Silicon Valley vms. Tegelikkus on aga kurb ja üksjagu hirmutavgi – kohalik IT valdkond on degenereerunud ning paratamatult ajale jalgu läinud. Käes on IT maailma stagnaaeg.

Hetkel on mul koostamiselt infotehnoloogia alane uuenduste manifest, millest ideaalis võiks saada uue hingamise aluspostulaat (kõrge lennuga mõtted, ma tean…) kõikidele IT osakondadele ettevõtete juures ning kindlasti kiikamiseks ka firmajuhtidele ja muudele asjapulkadele, kes itimeestega maid jagavad.

Järgnevalt tooksin välja paar punkti nendest mõtetest, mis pole meie kohalikul turul veel toetust leidnud:

1. Põhipostulaat – meie IT maailm on stagneerunud, uuendused viiakse läbi vaid ühes liinis ning liigutakse üha kindlameelsemalt süsteemide koondamise poole. Üks süsteem pannakse vastutama mitmete eri ülesannete eest. Siin aga peitub oht – mis on hea ühe operatsiooni toimimiseks, ei ole seda mitte teise operatsiooni jaoks. Vastupidi – ettevõtte IT struktuur peaks liikuma kindlameelselt segmenteerumise teed, iga valdkonnaga peaks tegelema just tolle valdkonna spetsialistid. Kindlalt tuleb lahus hoida telekommunikatsioon, it infrastruktuurid ning veebilahendused. Iga valdkonna segmendi saab paigaldada just tolle valdkonna spetsialistide kätte – kes vastutab telekommunikatsiooni eest, see vastutab ka ainult telekommunikatsiooni eest. Veebilahendused (extranet, intranet, e-postindus) peab olema kindlalt eraldi segmendina, eraldi teenusepakkuja juures, it infrastuktuurid üles ehitada samuti segmentidena. Sel juhul ei koondu tegevusvastutus ühte kohta ning ainuisikuliselt ettevõtte IT osakonda, vaid IT osakond jääb vaid vahendajaks ettevõtte vajaduste ja teenusepakkujate vahel.

2. IT vahendid – üha enam liiguvad ettevõtted korporatiivse IT rada pidi, mis kuujutab endast just vastupidist protsessi esimeses punktis toodule – kõikide vahendite ühtlustamine, kindlate mallide sisse viimine. Tegelikkuses see süsteem ei tööta, üldkulud võrdluses vastupidise tuludega on tunduvalt suuremad ning ei kata IT osakonna mugavust ja ühtlustumisest saadavad kasu. Infotehnoloogia on ühiskonnas tunnustatud positsioonil, iga endast lugupidav firmaomanik teab, et ilma IT lahendusteta tänapäeval äri enam ei aeta, ent unustatakse ära, et IT osakonna loomisel tuleks sealseteks spetsialistideks valida siiski loomingulised inimesed, mitte tüüp-itimehed, kelle mõtlemine on rangelt IT-keskne ning kes ei suuda arvestada kasutajamugavusega. Just kasutajamugavus on väga vähe kajastust leidnud mõttemudel tänases IT-maailmas. Inimesed, kes peavad tegema igapäevast tööd infotehnoloogiliste vahenditega, peavad teadma ja tundma, et vahend, mida nad kasutavad, on nende omad, nende “enda käe järgi” loodud. Kodused ja mugavad töövahendid aitavad kaasa tööviljakusele, innovaatilised lahendused, mis toetavad kasutusmugavuse saavutamist, peaksid seda protsessi igati toetama. Laske lauaarvuti kasutajal valida ise endale mugav hiir ja mugav klaviatuur, sülearvuti kasutajatel on kindlasti meeldiv kasutada klaviatuuri, mis ei kangesta käsi ning laptopi valikul saab inimene ise otsustada, kas tema kaasaskantav vara peaks talle seljavalu tekitama või mitte. Korporatiivne ühe malli tagaajamine (näiteks tunnistatakse ainult HP või IBM brände) võib olla lihtne itimeestele, ent ei ole päris kindlasti mõttekas kasutajamugavusest lähtuvalt, seetõttu kannatab ka lõpptulemus ärilises plaanis. IT vahendid on küll vaid osa kasutajamugavuse määrajaist, ent ometigi väga tähtis. Andke inimestele valida ning selle juurres olge igati nõu ja jõuga abiks. Ka valikuvabaduse andminee üksi juba loob kasutajale turvatunde ja tõstab tööviljakuseks vaja minevat heaolu tunnet.

3. IT süsteemid – Kui vähegi võimalik, kärpige sealt, kust saab. Kasutage tasuta tarkvara – Linux, OpenOffice, firefox, Thunderbird, Gimp (Photoshopi asemel). Litsentsitasud neelavad keskmise suurusega ettevõtes meeletu summa igal aastal. Nende arvelt võiks parem kasutajamugavust tõsta ning seetõttu investeerida kaudselt tööviljakuse tõusu. Korporatsioonide poliitika on alati ja kõikjal järgida ühtlustatud brändi, näiteks võrkude arenduses Cisco vahendeid, arvutite ostul HP või IBM Lenovo vahendid jne. Loobuge korporatiivsest mõtlemisest – see neelab rohkem raha, kui see eesmärk väärt on. Looge kindlad segmendid, bränd ei maksa midagi, kui tema töökindlus on samaväärne mõne teise, mitte nii nimeka brändi omaga. Näiteks kõigi võrguehitajate lemmikbränd Cisco on meie turul teada ka kui Linksys. Tegijad on samad, kvaliteet seega samuti, ent hinnavahe meeletu. Kui Cisco 32 pordine võrguswitch maksab keskeltläbi 40 000.- siis samaväärse Linksysi saab kätte alla 10 000 krooniga.

4. Itimehed ja nende ülesanded – IT osakonna töötajad ei ole kõiketeadjad. Kõrgelt haritud süsteemiinsener ei ole õige inimene lahendamaks kasutajate e-postkastimuresid, samas kui kasutajatoelt ei saa nõuda võrkude ehitamist ja IT-kulutabeli loomist. Segmenteerimine on siingi märksõnaks. Vastutus peab jaotuma võrdselt, samas tuleb IT osakond tuua lähemale kasutajatele. Tuleb kummutada arusaam itimehest kui kellestki kapitagusest, kes istub omas nurgas ja vastab abipalvetele. Nokitseb midagi päev läbi kuskil väikses 1×1 meetrises ruumis ning päevavalgust nähes kissitab silmi. IT osakond peab olema osa tööseltskonnast. Nn. patsiga poisid tuleb panna mõtlema rohkem kasutaja vaatenurgast asju hindama, kui tehnoloogilisest aspektist. Unustatakse tihti, et infotehnoloogilised vahendid on loodud siiski abistamaks meid meie ülesannete täitmisel, mitte aga eksisteerima täiesti eraldiseisva maailmana, mille osade kasutamine on võimalikult ebamugav ja tülikas.

Nende nelja punkti põhialusteks on: integreerime inimesi ning segmenteerime vahendeid. Märksõnadena võiks meelde jätta: kasutajamugavus, tasuta vahendid ning tehniliste lahenduste jagunemine erinevatele kihtidele. Investeerides targalt ja arukalt kasutajamugavusse, selle asemel, et ühtlustada IT-vahendeid ja luua kõigile samane kohustus kasutada ebamugavaid vahendeid, on võimalik tõsta tööefektiivsust ning seega ka sisetulekuid. Loodetavasti tekitavad need punktid teis mõtteid, sel juhul pange need kindlasti kommentaaridesse kirja.

Mida arvad sina? Mis tundus sulle vastuvõetavana ja mis mitte?

Kättevõtmise asi – ise tehtud, hästi tehtud!

Nüüd on see siis tehtud! Neljas päev juba on avatud Head Eesti Asjad lehekülg aadressiga http://headeestiasjad.ee

Tegemist on siis keskkonnaga, mille eesmärgiks on nagu pealkirigi ütleb – koguda enda lehtedele kõik head Eesti asjad. Alustades muidugi mahetoodangu ja väike-ettevõtjate müügiartiklite tutvustamisest lõpetades talgute ja muidu toredate ettevõtmistega. Kõige selle juures on tähtis, et antud tegevused või toodangud oleksid head, kohalikku elu edendavad ning jätkusuutlikule arengule orienteeritud.

Kes meist ei tahaks osta toorpiima külamemmedelt või värskelt ahjust tulnud pärmivaba rukkileiba? Kui paljud lapsed ei ole kordagi maitsenud ehedat värskelt pressitud õunamahla või söönud nitraatidevaba maheliha? Inimestel on vajadus puhta ja korraliku kauba järgi, ent puudub vajalik info müüjate ja võimaluste leidmiseks, või siis on see info piisavalt sügavale peidetud, et keegi jumala pärast ei leiaks.

Internet on huvitav vahend – esimese kahe päeva jooksul oli külastusi kokku 1500, sõnumid levivad Twitteris, Facebookis, isegi Delfi võttis ühendust ja üritas reklaami müüa. Kohalikud mahetootjad on huvitatud oma toodete tutvustamisest, mõnele on see ainukeseks väljundiks internetis (mida teatavatel andmetel kasutab 2/3 eestimaalastest).

Üritan teha omaltpoolt kõik, et see projekt õitseks ja kasvaks ning oleks kasulik kõigile, kes on huvitatud tervislikust ja puhtast toidust, korralikust eestimaisest käsitööst ja toredatest ühistest ettevõtmistest.

Külastage lehekülge http://headeestiasjad.ee levitage seda infot oma sõprade-tuttavate ja vanemate seas ning jälgige HEA tegemisi Twitteris!

Tule, löö kaasa aruteludes ning aita luua meil kvalitetset sisu. Üheskoos muudame oma lähedaste ja ka iseendi mõttemaailma tervislikumaks, huvitavamaks ning oma elukvaliteedi täisväärtuslikumaks!

Õige keppimine on tähtis!

Igapäevases tänavapildis on üha enam näha keppivaid pensionäre, ent teatavasti pole see sportlik teguviis ainult vanurite pärusmaa. Seda kurvem on vaadata, kuidas toda ülikasulikku tegevust valesti tehakse. Proovisin ka ise kord teha katset – ühe partii nö. lõdva randmega ja rohmakalt, teise aga korralikult, tugevate ja jõuliste tõugetega. Vahe oli nagu öö ja päev – viimane treenis korralikult lihaseid ning tempo ei langenud kordagi. Ses suhtes on vast suusatajatel lihtsam, et neile on see tõukeseeria juba unepealt tuttav.

Keppimine on moes – tee seda siis üksi või kaaslasega, peaasi, et õigesti teeksid. Õppevideosi leidub internetis palju, samuti igasuguste kepitreenerite kirjutisi. Muidugi kirjutatakse ka igasugu imelugusi kiiremast rasvade põletamisest ja ma ei tea millest veel, tegelikkuses on keppimine lihtsalt intensiivsem treening just kätele ja seljale, samuti toetab ta tavalist kõndimist kuna inimene ei väsi keppides niivõrd ära, kui tavalist kiirkõndi tehes.

Laupäeval on üleilmne kõndimise päev. Mine sinagi kõndima ja võta kepid kaasa!