Kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik.

Järgnev kirjatükk läheb suurepäraselt kokku ka MTÜ Paganakoda poolt avaldatud kirjutistega – Paganad taunivad ajaloo ümberkirjutamist ning Kuhu jääb oma usk?

Hasso Krull kirjutab Sirbis huvitava kirjatüki, mille siin ära märgin. Soovituslik lugemine igale endast lugupidavale eestlasele…

Eesti kultuuri nimetatakse sageli „väikeseks kultuuriks”. Selline suhtehinnangul põhinev otsustus on täiesti õige, kui Eestit võrreldakse mõne kultuurikooslusega, millel on rohkem koostisosi või mis väljendub suuremates mahtudes, nagu näiteks euroopa kultuur, aafrika kultuur, india kultuur, saksa kultuur, prantsuse kultuur jne. Sealsamas jätab see hinnang arvestamata tõsiasja, et enamik maailma kultuurikooslusi on mahult tunduvalt väiksemad. Keel, mida kõneleb miljon inimest, ei ole iseenesest sugugi väike keel. Kui me nimetame oma kultuuri alati „väikeseks”, paljastame sellega ebateadlikult oma salajase suurusehullustuse: võrreldagu meid alati ainult kõige suurematega, kellega me kõige rohkem tahaksime sarnaneda! Kõige halvem on siin see, et niisugune väärtusotsustus halvustab silmakirjalikult paljude rahvaste kultuuri, mis võib olla vähemalt sama huvitav kui eesti kultuur, aga ei paista silma suurte arvudega.

Mõnevõrra põhjendatum tundub see, kui määratleme ennast „põhjamaise kultuurina”. Kuigi Eesti ilmastik pole sugugi karm, võrreldes arktiliste või subarktiliste paikadega, on meie eluviis paratamatult põhjamaisem kui enamiku nende kultuurikandjate oma, kellega tihedalt läbi käime. Samas ei pea alati paika kõik „põhjamaisust” kirjeldavad stereotüübid, mida oma identiteedi kinnitamiseks kasutatakse. Eriti eksitav näib arusaam põhjamaisest individualismist, mis aetakse hooletult segi modernsele massiühiskonnale tüüpilise indiviidikultusega. Kui uurida eesti pärimuskultuuri, ei jää sellest sugugi muljet, et meie kogukondlik elutunne oleks olnud kuidagi nõrgem või hajusam kui lõunapoolsetel maadel. Veel XIX sajandi pulmakommetes paistab kogukondlik ühistegevus hästi silma ega erine põhimõtteliselt lõunamaistest kommetest; erinevad vormid tulenevad pigem traditsioonist kui geograafilisest asendist.

Viimasel ajal on hakatud „väikesest” ja „põhjamaisest” kõrvale põikama väitega, et eesti kultuur olevat tegelikult „kristlik kultuur”. Eestis on ju XIV sajandist peale ehitatud tublisti kirikuid, ja XVIII sajandi alguses tõlgiti põhjaeesti keelde ka piibel, mis on omajagu mõjutanud kirjakeele arengut. Rahvausundiski on selgeid laene kirikukirjandusest, issameiet on kaua kasutatud loitsuna ja teataval perioodil on kristliku kuradi kuju hakanud segi minema müütilise tegelasega, keda on nimetatud vanapaganaks. Eks ole me siis mingil viisil sarnased Venemaa, Vahemere maade või Lääne-Euroopaga? Ja eks ole me vähemalt „kristlikkuse” poolest natuke endast suuremad, ja piiblitraditsiooni kaudu natuke ka lõunamaisemad? Ometi on just see viimane enesemääratlus eelmistest veel hapram ja problemaatilisem. Kristlus on oma olemuselt teispoolsusele suunatud usund, mitte siinpoolse maailma pühitsemiseks loodud sümbolisüsteem. Kõik, mida me tänapäeval pikemalt mõtlemata paigutame „kristliku kultuuri” raamidesse, on ajapikku üle võetud paganatelt – alates risti sümbolist, jõuludest ja ülestõusmispühadest. Paljudele noorpaaridele meeldib tänapäeval kiriklik laulatus, kuid keegi ei ütle neile, et abielu on muistne paganlik tava, mida kirikuisad pidasid patuseks jõleduseks.

Niisiis oleks palju õigem öelda, et kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik. Õige on kindlasti see, et kristlik kirik on Eestis kaua aega korraldanud teatavaid võimusuhteid. Kuid see ei muuda meie kultuuri sugugi „kristlikuks kultuuriks”. Palju täpsem ja sisukam oleks nimetada eesti kultuuri euroopalikuks kultuuriks: selline määratlus ei rõhuta tingimata meie suhtelist „väiksust”, ei tähtsusta liialt geograafiat ega tõsta ka ülemäära esile kristluse ja paganluse dramaatilist konflikti meie ajaloos. Ma ei tea, miks just „euroopalikkuse” määratlust seni nii sageli on välditud. Euroopa ei ole ju midagi kauget, uhket ja suurt, vaid täiesti igapäevane kultuurikooslus. Meie eelajalooline „soomeugrilikkus” iseloomustab samuti ennekõike meie eriasendit Euroopas. Miks mitte võtta see lihtsalt omaks?

Allikas: Sirp
Pilt: ERR Klassikaraadio

Twitteris säutsuti, et täna toimub Tallinnas TEDx konverents, mida saab laivis kuulata omast arvutist. Kuna säutsujaks oli Priit Kallas Dreamgrow’st, siis tekkis ka mul huvi antud konverentsi vastu ning jäin töö kõrvalt kuulama/vaatama.

Kuigi ma ei ole senimaani aru saanud tolle konverentsi mõttest või eesmärgist, on sealsed ettekanded päris huvitavad. Senimaani esinejaist on kõige meeldejäävam olnud Alar Tamming oma majandusjutuga.

Alar Tamming tegeleb kõigega, mis on huvitav, eriti tunneb huvi maailma majanduses toimivate protsesside vastu ja püüab mõtestada neid ajaloolises kontekstis, ennekõike läbi Kondratjevi 60-72 aastaste majandustsüklite, Oswald Spengleri tsivilisatsioonide arengu ja allakäigu teooria ning kaoseteooria. Teiseks huvialalaks on inimese elukestev psühholoogiline areng ja võimalused seda ise mõjustada. Maailmapilt on tal eklektiline, seda on mõjutanud psühhonalüütilised Jungi ja Freudi teooriad ning tänapäevane transpersonaalne psühholoogia.

Alar Tamming on AS Tavidi nõukogu esimees, psühholoogia teadusmagister ning Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident.

Loodetavasti laetakse ka loengud videokujul kuskile netti hiljem üles, oleks tore viidata.

Kes aga jõuab, kuulaku ja uurigu ise hetkel – http://mmm.elion.ee/tedx.asx

Viimastel päevadel on teatud ringkondades elevust tekitanud kirjutis, mille Delfile esitas Varro Vooglaid – Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks) ning milles lahatakse Andrus Kivirähki kirikute põletamise mängu (Mees kes teadis ussisõnu) olemust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis kõigile internetiga vähegi kodus olevatele inimestele teada-tuntud usudemagoogist ning budistliku kristluse viljelejast Harri Kingost. Nimelt võtab ta seal kommentaariumis üsna aktiivselt sõna nagu ikka selliste kirjatükkide juures, lämmatades oma demagoogiaga igasuguseid mõistuslikke katseid arutelus osalemiseks. Silma jäi üks kommentaar, mis sa ära märgitud ka sellises blogis.

Harri Kingo, 18.11.2009 00:00
Me võime taunida viise ja meetodeid, kuidas ristiusk meile saabus või õigemini – toodi, kuid oleks rumal eitada, et just ristiusk muutis lõppkokkuvõttes meid selleks, kes me siin ja täna oleme – kultuurrahvaks, oma riiki omavaks Euroopasse kuuluvaks rahvuseks.
Taunin minagi neid meetodeid, neid vorme, kuidas Jeesuse õpetused Eesti territooriumile ja eesti muinasrahvale toodi, kuid ma ei saa kunagi taunida seda, et need õpetused siiamaile üldse jõudsid. Ja arvan, me võime olla vaid tänulikud saatusele, juhusele, ajaloole või millele-kellele tahes, et need Jeesuse õpetuse toojad siia üldse tulid.
Ma ei eita, et ristiusustamisel on tehtud palju suuri vigu. Kuid ma ütlen nende kohta ühe analoogia:
Algaja arvutaja teeb paratamatult vigu, ja see on loomulikult halb. Kuid ka kõik tema vead kokku ei muuda ära komagi matemaatikas. Võtab oma aja, kui sellest algajast arvutajast saab kord meister. Alles meistriks saanuna oskab ta vääriliselt ja õiglaselt hinnata oma teed, vaeva ja isegi eksimusi, mis tal meistriks saamisel läbi teha tuli.
—————————–
Kuid olgu sellega. Ma ei pea vajalikuks vaielda nendega, kes tahavad tõestada, et Jumalat pole olemas. T
õestagu see ära – siis vaatame…
Kogu oma netis olemise aja olen lootnud lugeda mingitki materialistlikku, aga positiivset ja järgitavat maailmavaadet… Paraku, peale räige usu ja usklike eitamise pole ükski materialist mulle oma õpetust avanud. Suurim saavutus materialistide poolt on olnud selline õpetus: “Ole normaalne”.
Kui olen selgitusi küsinud, siis on tavaline vastus, et “Sa ise oled loll”.
Ma homme vaatan, äkki hommikuks leian siit mõne materialisti või ateisti elufilosoofia, mida endale juhindumiseks ja elu aluseks võtta? Ja seletuse, et mida see “normaalne” tähendab. Mine sa tea…
Head ööd.

Lugupeetud härra Kingo - ristiusk ei muutnud meid kultuurrahvaks, sest tuleb tunnistada, et peale ristiusu on ka palju-palju muid kultuure ning ka meie esivanemail oli olemas oma kultuur, mida visalt kustutama hakati. Kusjuures kõige naljakam on see, et kristlus kui seesugune on pea täielikult süntees vanadest paganlikest kultuuridest, süsteem, mis korjas eri rahvustelt nende parimad palad, nimetas enda omaks ning keelustas kõik muud tavad ja kombed. Väita, et meie kultuuri aluseks on kristlikud juured, on enam kui jura – see on täielik lollus.

Mina ei ole tänulik saatusele, et ristimehed meie aladele tulid surma tooma. Nad ei levitanud ristiusku, nad tulid siia vallutama, tapma ja hävitama. Usk, mida nad endaga kaasas kandsid, oli tüüpiline orjausk, nii põhimõtetelt kui olemuselt ning seda teadsid juba vanad roomlased – hea ori on õnnelik ori, kõige parem viis õnnelikkuseni on läbi usu lunastusse. Ole vagur ja armasta oma ligimest, isegi kui too on orjapidaja ning pääsed jumala armus. Kuidas saab inimene väita, et on tänulik sellele, et meie maale jõudsid vägivallatsejad, kes hävitasid meie esivanemaid, lõhkusid ja hävitasid meie kultuuri ning pärandit? Seda saab väita vaid vaimselt haige inimene.
Kahjuks näide arvutajast ei ole pädev, või kui härra Kingo meelest on, siis järelikult peab ta neid sadu tuhandeid hukatuid, üle maailma aga miljoneid, lihtsalt harjutamise teel tehtud vigadeks, stalinlikuks statistikaks!?

Maailm on täis õpetusi ja kultuurpärandit, millele ei ole kristlik surmareligioon oma küüsi veel taha saanud ning on ka võimalik meie endi kristluse-eelset kultuuri taastada, inimesed elasid tuhandeid aastaid harmoonias ja kooskõlas ümbritsevaga, senimaani kuni tulid ristimehed, oma usu ülimaks kuulutasid ning hakkasid maailma enda ümber hävitama. Kristlase jaoks ei ole ju tähtis loodus, kuna loodus on loodu, ei ole tähtis elukeskkond, sest õige elu saabub alles peale ülestõusu. Peale viimset päeva, mil kõik lootused ja ootused on suunatud heebrea hõimude kõrbedeemonist jumalastaatusesse tõusnud Jahweh’le kes siis hakkab ükshaaval välja valima “who’s been naughty and who’s been not”

Kristlus on püsinud siin ilmas meid terroriseerides, anastades, kultuuri ja teadust pärssides, inimelusi hävitades, teisitimõtlemist taunides ning ajupesu tehes kõigest 1500 aastat. Teised usundid ja maailmavaatelised kultuurilood on aga meie kõrval ja meie südameis olnud aegade algusest saati.

Oli kunagi selline reklaamikampaania, mis kutsus täiskasvanuid üles lapsi mitte lööma. Omal ajal sai too kampaania üksjagu kriitikat – no kuidas sa ikka lapsest inimese kasvatad, kui teda ei karista väikse nuudirahega. Või kui sa temas mõistust persest pähe ei peksa. Selliseid mõtteavaldusi oli masendavalt palju. Liigagi palju…

Sa ju ei löö ometigi oma naist, hea sookaaslane… Või lööd? Ja naised… te ju ometigi ei taha oma mehe käest perioodiliselt peksa saada? Aga miks te peksate oma lapsi? Miks te karistate ja tekitate füüsilist valu selle eest, et te lihtsalt ei mõista lapse teguviise või ei saa temast aru? Tean paljusi vanemaid, kes annavad oma lastele peksa isegi “valede” hinnete eest koolipäevikus. Või kui laps on olnud hoolimatu ning näiteks poes käies kaotanud osa rahast. Muidugi – üliliberaalse lastekasvatusega on mindud teise äärmusesse ning enamus lapsi paneb hoopis vanematele vaimselt “jala kõri peale,” ent see ei anna õigust vanematele samaga vastata. Laps oli, on ja jääb nii füüsiliselt kui ka vaimselt väetimaks ja väiksemaks oma vanema kõrval, vähemalt senimaani kuni pole läbi elatud puberteet. Kuni selle hetkeni oma lapse vastu käe tõstmine on kuritegu.

Enamasti on säärase vägivallatsemise põhjuseid vaid paar, kõige tavalisim neist on lapse mittevastamine oma vanema loodud vormile. Vanem loob oma lapsekujust mingi ideaali ning kõik tegelikud kõrvalekalded sellest mallist on taunitavad ning karistatavad. Vanem hävitab vaimselt oma lapse eneseavastamise võimaluse. Teise ning küllaltki marginaalse osa vägivallatsevatest vanematest moodustavad religionistid, end kristlasteks ja muudeks Jehoowah nimelist tüüpi enda jumalaks pidavad inimesed, kes näpuga piiblist järge ajades tsiteerivad “jumalasõna” kus on antud karmid käsud oma lapsi perioodiliselt füüsiliselt nuhelda.
Õp.19:18. Karista oma poega, kuni veel on lootust, ja ära soovi tema surma!
Õp.29:17. Karista oma poega, siis on sul temast rahu ja ta rõõmustab su hinge!

Kui esimese grupiga saab asja arutada ning ka vanemaile kasvatustööd õpetada, siis teine grupp on lootusetu juhtum – no kes on kaasinimesed, et seavad kahtluse alla “jumala sõna?”

Laps sünnib siia ilma täielikult usaldades seda ilma iseennast vastu võtma. Peale 9 kuud turvalisuses ja kaitstuses, kistakse ta vägivaldselt külma kätte, eredate valgusallikate alla ning ainus, keda ta sellises uues kohas usaldada saab, on tema enda ema, kellega koos on ta olnud 9 kuud, kelle rahustavaid sõnu on ta kuulnud ning kelle südametuksete najal uinunud. Laps usaldab oma vanemaid jäägitult. Vanemad on tema jaoks ainus kindluspunkt siin ilmas, terve selle aja, mil laps selle ilmaga tutvub ning esimesi iseseisvaid samme tundmatus astub. Ning ühtlasi ka ainsad abilised noorel hingel oma sünnistressiga tegelemisel ja lahendamisel. Kui vanem oma last füüsiliselt karistab, tekitab lapsele valu, siis ta rikub selle usalduse, ta loob lapsele hirmutunde. Laps kaotab oma ainsa pidepunkti maailmas, ainsa usalduse kellegi või millegi vastu.

Mõnele tekivad nähtamatud sõbrad – sõbrad, kes vanemate asemel teda jäägitult armastavad ning erinevalt vanemaist mitte kunagi tema usaldust ei peta, mitte kunagi teda ei löö ja talle haiget ei tee. Paljud lapsed aga jäävad ilma oma hingest. Läbi ajaloo on šamaanid, teadjad, ravitsejad käinud tagasi toomas inimeste hingi, mis on kinni jäänud nii siin- kui sealpoolsusesse, enamasti seoses traumaatiliste või üliemotsionaalsete lapsepõlvekogemustega. Lapse hingel on lihtsam eirata hingevalu, see osa oma hingest maha jättes. Psühhoanalüütika peab seda vägivaldsete mälestuste alla surumiseks, meeleliseks blokaadiks ning alateadlikuks sooviks mitte mäletada. Šamaanid aga teavad, et neid pilte ei saagi pahatihti meenutada, kuna nendega seotud hingeosad ei ole enam inimesega. Ning nii ongi, et laps, kes soovib olla edasi laps ning mitte murduda valu ja meeleheite käes, laseb lahti endast selle osa, milles on kinnistunud vägivald, et mitte seda osa endast üha uuesti ja uuesti kogeda. Täiskasvanuna aga avastame, et osa meist on puudu, meie sisemine laps on läinud kaotsi ning me ei mõista, kuidas teda üles leida. Me eitame enda jaoks fakti, et olima lapsena hingepõhjani solvunud ja pettunud kui ainsad inimesed, keda me usaldasime, meid niimoodi kohtlesid. Vanemad küll üritasid seletada, miks nad karistavad (paljud ei vaevu sedagi tegema), ent lapse jaoks ei olnud sel tähtsust – tema ei saanud aru.

Meie ümber on palju hingetuid, kelle sisemine laps on kaotsis või istub kuskil kinni. Me lihtsalt ei taha mäletada seda hingevalu, mida tundsime, kui meie oma vanemate käest peksa saime ning väidame endile kangekaelselt, et just tänu sellisele kasvatusele on meist “head” inimesed kasvanud ning me teeme seda kõike ka oma lastega, ainult seepärast, et ka neist “head” inimesed kunagi saaks.

Kui meil oleks alles meie sisemised lapsed, need hingeosad, mis kannavad endas seda meeleheidet ja valu, mida tundsime, siis me teaks, et last ei tohi lüüa. Mitte kunagi.

Tuleb tunnistada, et igati normaalsed vastused ja tasakaalukas vastustevoor. Jutt on siis nimelt Delfi korraldatud online-intervjuust, kus lugejate küsimustele vastas seagripi “spetsialist” Olga Sadikova.

Minu küsimused said samuti vastuse…

Miks me peaksime muret tundma seagripi üle, kui on statistiliselt näha, et seagripp on palju ohutum kui tavaline gripp, mida meil iga aasta alguses põetakse?

Seagripi ehk uue gripi puhul ei ole tegemist iseenesest millegi erakordsega. GRIPP on GRIPP. Küll aga tunnevad kõik tervishoiutöötajad alati gripi puhul suuremat muret kui tavaliste külmetushaiguste puhul, sest gripp on reeglina raskema kuluga kui külmetushaigus. Gripiga võivad kaasneda erinevad tüsistused nagu kopsupõletik ja krooniliste pulmonaalsete ning kardiovaskulaarsete haiguste ägenemine.

Siiski on uue pandeemilise gripi ja tavagripi juures kaks olulist erinevust:
1. Pandeemilise gripi lainetega haigestub korraga rohkem inimesi;
2. Haigestunute vanuseline struktuur on samuti erinev: ligi 80% uue gripi juhtudest on registreeritud alla 30-aastastel isikutel, vanemate inimeste (üle 65-aastaste) osakaal on haigestunute hulgas tunduvalt väiksem võrreldes hooajalise gripiga. On võimalik, et vanematel inimestel on olemas teatud immuunsus pandeemilise viiruse vastu.

Kuidas suhtute tavapärase medikamendisöömise asemel koduste vahenditega ravimisse — pits viina, küüslauku ja mett ning kuuma mustasõstramahla? Kas igapäevane küüslaugu söömine võib ärahoida gripiviiruse saamise? Kas ingveritee aitab imuunsüsteemi tugevdada ja kas imetav ema võib ingveriteed juua?

Teil on absoluutselt õigus! Alati on parimaks looduslikuks haigustetõrjujaks peetud küüslauku. Samas aitab ka ingveritee tugevdada immuunsüsteemi, alandada palavikku ning toob leevendust köha ja nohu vastu. Kui sümptomid on kerged ja te ei kuulu riskirühma, siis ei vaja te ilmtingimata spetsiifilisi ravimeid, vaid võite põdeda kodus. Puhkus ja piisav vedeliku tarbimine on tähtsad. Väldi lähikontakte ja püsi kodus kuni temperatuur normaliseerub ja sümptomid kaovad.

Delfi vahendab meile uudist, kus räägitakse 2-aastasest Soome lapsest, kes suri pealkirja järgi “seagrippi põdedes”. Kui aga lugeda edasi, selgub, et suri hoopis vaktsiinitüsistustesse. Vaktsineeriti möödunud neljapäeval, haigestus nüüd esmaspäeval ja eile suri.

Palju õnne, vaktsiinijumalad – olete saanud taaskord oma miljonite eest ühe inimelu endale.

Soome ajakirjanduses muidugi arutletakse ja vabandatakse, et vaktsiin ju niikuinii hakkab alles immuniteeti looma nädala-kahe pärast, enne seda saab tüdruk aga julgelt endale gripi külge. Ent see ei seleta nelja päevaga suremist – milline ülikiire kopsupõletik tapab paari päevaga?

Rootsis on hetkel surnute seis 5:3 seda siis vaktsiinitüsistuste surmad vs. gripitüsistuste surmad. Aga ega ametlik statistika kunagi neid vaktsiinitüsistusi ei kajasta kuna “teaduslikult” on kindlaks tehtud, et vaktsiini kõrvalmõjuks on vaid mingi peapööritus ja väike paaritunnine palavik. Kuna raskemaid tüsistusi ametlikult ei ole ette nähtud, siis neid ka kirja ei panda ISEGI kui neid surmasi esineb.

Täiend:
Rootsis on surnud 8 riskirühma kuulujat 12 tundi kuni 4-5 päeva peale vaktsineerimist. Muidugi ametlikult jällegi puudub vaktsineerimise ja surma vahel seos. Rootsi keele oskajaile: http://www.aftonbladet.se/nyheter/article6113481.ab

Väike Google Translatori tõlge:

Seitsmes surma sigade katk
- Kuigi MPA-aruande uued surma pärast vaktsineerimist

Sigade katk on nõudnud juba seitsmendat inimohvreid.
53-aastane mees Sörmland surnud tõttu sigade katk.
Vahepeal MPA on saanud kolm aruanded inimesed, kes suri viie päeva jooksul, võttes vaktsiin.
Need, aga ei näe mingit põhjuslikku seost surmade ja vaktsiin.
53-aastane mees Eskilstuna on surnud, aruanded Sörmlands uudised net ja ütles maakonna volikogu allikana.
Mees kuulus rajooni. Ta oli ülekaaluline ja kannatanud kroonilist kopsuhaigust.
Mees suri oma kodus eelmisel nädalal lahkamine näitab surma põhjus oli uus gripp.
Täna, MPA teatas, et nad said veel kolm aruanded surma pärast inimeste vastu vaktsineeritud sigade katk. Varem oli viis kahtluse juhtumitega.
Vaheline aeg vaktsineerimiseks ja surm on varieerunud 12 tundi ja 4-5 päeva.
Kõik esitatud juhtudel on patsientidel, kellel on kroonilised haigused, nagu südame-veresoonkonna haigused, krooniline kopsuhaigus, diabeet, neerupuudulikkus, huumustoitelised lihaste haigus ja seniilne dementsus, kirjutab MPA.
“Pärast seda, mis on siiani tekkinud ei ole tõendeid põhjuslikku seost vaktsineerimise ja surma,” öeldakse pressiteates.

Meie muusikaajaloos on palju bände ja artiste, kelle esitatud lood on sööbinud meie mällu, ent keda viimasel ajal eriti ei kuule, kuna tänapäevane müra, mida püüdlikult muusikaks üritatakse nimetada, lämmatab meie ajaloo ning mälestused sellest ajast kui muusika oli veel muusika ning kui lugudes oli tunda esitaja hinge.

Hetkel sooviksin vaadata tagasi aega, mil ma ise olin alles väike ja ei osanud väärtustada seda, mida kuulsin, ent mida aega edasi, seda enam tunnen sidet tolle ajajärguga, milles möödusid minu lapsepõlve ajad.

Järgmine lugu, “Tunnete keel” on kahjuks Marju Läniku esituses, ent jagan arvamust mille järgi Länik küll esitas selle loo originaalis, ent Kare Kauks andis loole hinge. Seega kui keegi teab kust saaks antud loo Kauksi esituses, oleksin väga tänulik:

Vaadake tähelepanelikult kõrvalolevat pilti ja jätke meelde kesik-varga nägu. Kui kunagi teile tänaval vastu tuleb, siis nõudke sisse rahvalt röövitud raha. Õnneks on Delfi teinud piisavalt selge pildi, et selle järgi too mollusk ära tunda.

Õnneks pääses Pärnu linn sellest tüübist, ent enne veel kui ta minema löödi, suutis seltsimees Viisitamm oma vaimse isa Edgari jälgedes astuda ning JOKK olukorda ära kasutades endale 5 päeva puhkuse eest kopsakas 46000 kroonine puhkusetasu välja kirjutada. Mõtleks kui tore – ise kirjutan endale palka, ise otsustan ja teen linnaeelnõusid. Mis viga sellise ameti peal linnarahva seljas parasiteerida.

Huvitav oleks tegelikult teada, millal Savisaar sama trikki teeb, mis tema usin õpilane Viisitamm – nähes, et enam kauem linna pankrotti varjata ei saa, käib välja avalduse – aga teised on kaaaa süüdi. Tundub, et see hetk pole enam eriti kaugel, sotsid olid julgelt nõus sooja pirukatüki eest tanki minema.

Hale on see elu meil siin riigis. Ühel pool kesikud kusikud, kes röövivad ja varastavad nagu pesueht kriminaalid, teisel pool jälle reformarid ja põllumajanduse hävitajad, kes mökutavad suu täis ning ei tee mitte kui midagi riigi pankrotistumise vastu. Milleks neid vaja on? Või on tõesti olukord juba nii hull, et nad isegi ei vaevu enam pingutama ja sisulisi otsuseid tegema – uppuja päästmine on uppuja enese asi…

Viisitamme ärigeniaalsusest loe Delfist.

Delfi annab võimaluse online-intervjuu käigus küsida oma küsimusi seagripi teemadel “spetsialisti” Olga Sadikova käest. Vastuseid peaks saama lugeda juba sel neljapäeval, 12 novembril.

Minu kolm kopikat on antud, loodetavasti saan oma uudishimu rahuldatud…

• Miks me peaksime muret tundma seagripi üle, kui on statistiliselt näha, et seagripp on palju ohutum kui tavaline gripp, mida meil iga aasta alguses põetakse.
• Kas oskate kommenteerida, miks võeti seagripi vaktsiinile patent juba aastal 2007, samas kui seagripp “üllataval kombel” avastati ja diagnoositi aastal 2009?
• Kuidas suhtute tavapärase medikamendisöömise asemel koduste vahenditega ravimisse – pits viina, küüslauku ja mett ning kuuma mustasõstramahla?

Kui viitsite, dubleerige oma küsimused ka siia…

Vikipediast loeme, et New Age all mõistetakse tänapäeval vaimseid õpetusi, mida iseloomustab „oma tee valimine.“ See tähendab siis suures piiris seda, et inimesele antakse võimalus tutvuda kõikide iidsete kultuuride ja tavade interpretatsioonidega ning neid kokku sobitades luua endale isiklik maailmavaade. Lisaks sellele on sisse toodud ka sellised mõisted nagu kanaldus, bioenergia, universumi seadused jne. Need mõisted on otseselt oma tähenduse poolest New Age süsteemi tuletised iidsetest teadmistest, mis uues süsteemis täidavad vaid üht eesmärki – valmistada erineval viisil ette inimesi mingiks pöördeliseks sündmuseks, enamasti apokalüptiliseks.

Me kõik teame, et peaaegu kõik New Age õpetused on ennast vormunud ümber ajastute vahetuse, aasta 2012 ning kanalduste, mille allikaks väidetakse olevat kosmilised olendid, kes meile armastust tooma tulnud. 80ndatel räägiti indigolastest ja nende ajastust. 90ndatel võeti kasutusele veevalaja ajastu ja ajastute vahetus. 21 sajandil oleme nüüd jõudnud otsaga maiade ning dimensioonide vahetuseni.
Selliselt võiks lühidalt iseloomustada New Age õpetusi. Nende sisul puuduvad juured, sest nad on koostatud erinevatest õpetustest, lootuses neid omavahel segada, lootuses luua midagi uut. Tegelikkuses on aga erinevad New Age osised osa kavalast plaanist Maa rahvastiku internatsionaliseerimises ning kehastunud hingede hingevalguse röövis. Täpselt samamoodi kui ristiusk levis keskajal, levib ka New Age tänapäeval – julmalt allutades ning mängides inimeste hirmudega, samas kasutades kavalalt ja targalt ära kohalike piirkondade energeetikat ja sealseid õpetusi enda süsteemi mugandades. Täpselt samamoodi nagu enamus ristiusu pühasi ning kirikuliturgiat on otseselt tuletatud iidsetest paganlikest kommetest ja pühadest, on ka New Age õpetused segapudru iidsetest õpetustest ja nende üldisemasse süsteemi sobitatud mugandustest. Aga täpselt samamoodi nagu ristikiriku liturgia on ikkagi ristikiriku liturgia, olgugi, et kannab paganliku alge maski, on ka New Age süsteem siiski uue aja leiutis ja süsteem, mis vaid väidab koosnevat vanadest uskudest. Aga ta ei saa neist koosneda või neil isegi põhineda, sest kõik erinevad süsteemid on sõltuvad kindlast piirkondlikust energeetikast. Kõik vaimsed õpetused on sõltuvad sellest kultuurilisest keskkonnast, kust nad on alguse saanud ning tegelikult ka neid viljeleti. Sellest süsteemist õpetuste aluse välja viies kaotab süsteem oma väe, temast jääb alles vaid tühi kest, mask. Ja selliseid maske kasutavadki tänapäeval KÕIK maailmareligioonid ning New Age süsteemid. Inimestele luuakse usalduslik side selle süsteemiga, kuna see sisaldab natuke igast ühest. Meie kollektiivne alateadvus loob paralleele iseenda kultuurilise tausta ning sünnikoha energeetilise mäluga ning kinnitab – see asi on omane, kodune.

Seega New Age süsteem on loodud religioonide põhimõttel. Aga milleks?

Üks põhiõpetustest antud süsteemis on jumala mõiste üle kandmine kõigele olemasolevale. Kõiksus on muutunud jumalaks. Kui vanasti kutsuti jumalateks erinevate valdkondade valdjaid, siis nüüd on jumalaks muutunud kogu olemasolev. See aga tähendab seda, et Kõiksus kui miski on muudetud igapäevaelu lahutamatuks osaks. Kui vanasti jumalad elasid kesk inimesi ja kesk loodust, neile ohverdati ja nende meele järgi toimetati, siis tänapäeval õpetab New Age, et tähtis on valgustumine ehk jumalaga hingeliselt üheks saamine. Läbi üheks saamise toimub valgustumine ehk protsess, mille käigus inimteadvus siirdub uuele tasandile. Eestikeeli – inimene lakkab olemast.

Minu vastumeelsus sellise kontseptsiooni suhtes on tegelikult eksistensiaalne – hing sünnib inimesena just selleks, et ennast eraldada Kõiksusest või sellest ürglättest, olenemata kuidas keegi seda kutsub. New Age süsteemide eesmärgiks on aga kehade hülgamine ning tagasipöördumine lätte juurde. Siit ka minu segaduse allikas – miks valgustuda, kui valgustumine on täpselt sama toimega, kui inimkeha surm ja hinge ühinemine Kõiksusega? Ma ei räägi siin tühistest „mind over matter“ trikkidest, vaid tõelisest valgustumisest.

Et järgnevast veidi täpsemalt aru saada, tuleb pöörduda iseenda juurte poole ja vaadata asja nii nagu nägid seda meie esivanemad.

Kogu loond meie ümber põhineb neljal põhielemendil, neljal ilmatuulel ja neljal inimese kehal. Inimene on hinge sünnitatud väljund meie reaalsuses, keha luuakse neistsamadest elementidest.

Tuli – vesi – maa – õhk
Tuli kui emotsionid ja emotsioonkeha, vesi kui armastus ja tunded ja hing, maa kui füüsiline keha ning loomine, õhk kui mentaalne maailm ehk vaimsus.
Kogu inimajaloo vältel on kõik loodusrahvad teadnud, et Maa on tähtsaim nendest elementidest – läbi maa sündis kogu olemasolev, maa oli naisenergia, armastus, viljakus, elu alus. Taevas seevastu oli meesalge, meesenergia, mis ühtes maaga lõi keskmise ilma ja kõik mida me enda ümber näeme. Kogu ajaloo vältel on need süsteemid olnud tasakaalus, seoses maailmareligioonide tekkimisega viidi aga tasakaal taevasse. See tähendab seda, et inimesed lõigati lahti oma juurtest, lõigati lahti inimese ühendus maaga, tema kodukoha energeetikaga ning asuti looma internatsionaalset rahvast. Ja täpselt sedasama teeb ka New Age õpetus – õpetus, mis propageerib lisaks maa ühenduse kaotamisele veel lisaks ka maa elemendist täielikult loobumise – keha hülgamise. Süsteemid on lihtsalt ent kavalalt üles ehitatud – jättes alateadliku mulje „oma tee valimisest“ liidetakse inimene tegelikult süsteemiga, mille eesmärgiks on inimeste olemuse muutmine, nende hingede modifitseerimine vastavusse süsteemiloojate isiklike kasvulavade tingimustele. Hing, kui eluenergia allikas on hinnatud kaup selliste vaimolendite juures, kellel endal puudub võimalus kehastuda läbi hinge. Hing, kui eluenergia allikas on killuke Kõiksusest – ürgollusest, mis on kõige puhtam loomismaterjal. Ent olendid, kes on hingetud, ei saa osa sellest elujõust ning seetõttu on nende jaoks suurepäraseks toidulauaks kehastunud hingede maailm, kus aegade algusest saati on meid manipuleeritud läbi hirmu. Hirm olla üksi, hirm olla eraldatud armastusest.

New Age süsteem on eriti ohtlik fertiilses eas naistele kuna nende süsteemidega tegelemine muudab inimese energeetilist tasakaalu – meesenergia allutab enesele naispoole, naised muudetakse hingeliselt kallutatuteks.
Kui naisenergia kannab endas loomismaterjali, kontrollimatut infot ja süsteemide alusmaterjali, naised valitsevad kaost, siis meesenergia on vastupidi korrastatud, süsteemne teadmine, valgus. Ehk siis lihtsamini öeldes – naiste vägi seisneb elujõus, meeste vägi aga forsseeritud elujõus, korrastatud elujõus. Hingepüüdjad ei suuda talitseda kaost, seetõttu ei suuda nad kasutada naisenergiat, nad ei suuda kasutada Maa süsteemi, kui elu allikat. Seetõttu vajavad nad meesenergiat ja seetõttu rikutakse ka hingede energeetiline tasakaal – et naistest saaks hingelt mehed, teiste hingede jaoks aga sootud olendid. Näiteid selle kohta on tegelikult palju – sütelkõnnid (perioodiliselt põletatakse läbi energeetilised kanalid maaelementi – jalatallad), vabastavad hingamised (hingeosakeste loovutamine ning seeläbi sünnistressidest lahti saamine) jne. Kõik New Age süsteemi õpetused ja osad on üles ehitatud vaid ühele – hinge vargusele, hingest toitumisele. Ja see on võimalik siis, kui hinge energeetiline tasakaal on rikutud, kui neil puudub ühendus maa elemendiga ja oma kodukoha piirkondliku energeetika kaitsega.

Valgete venelaste president Aleksandr Lukašenko avaldas oma arvamust notsuköhast:

Valgevene president Aleksandr Lukašenka ütles täna, et peab niinimetatud seagripi ümber puhkenud paanikat kunstlikuks ning ravimitootjate algatatuks.
«See gripp, mis sest, et seagripp – see pole katk ega koolera, see on ravitav,» kuulutas Lukašenka Kiievis pärast kohtumist oma Ukraina kolleegi Viktor Juštšenkoga.
«Ma tean, mis toimub selles superkorrumpeerunud, bandiitlikus ravimite tootmise valdkonnas,» lisas Valgevene liider.
«Veel hiljuti räägiti linnugripist. Ilmselt on nad kõik ravimid juba maha müünud. Täna hakati tegema seakisa. Aga homme tuleb meil ilmselt näuguda või ammuda,» ütles ta.

Hea küll, olgu selle sõnastuse ja põhimõtetega tolle vennikese puhul nagu ta on, ent fakt jääb faktiks – Lukašenko on esimene Euroopa riigipea, kes julges avalikult välja öelda tõe. Ülejäänutel jääb nüüd üle vaid selgroog kasvatada ja samaväärsega vastata.

Meie enda riigis on sellega senimaani hakkama saanud vaid muidu ülidebiilsete avaldustega esinenud sotsminn Pevkur (eks igalühel ole omad helged hetked)

“Tegemist on tavalise gripi ühe vormiga,” rääkis Hanno Pevkur Nõmme raadios. “Kui vaadata surma põhjuste poole pealt, siis see gripp on tänasel päeval, nii laialt kui ta ka levinud ei ole, surma toonud circa neli korda harvemini kui tavaline gripp, mida meil [haiguse kõrgperioodil] on ligi 4000 juhtu nädalas.”

Tea, mis imeloomad need suitsuneelajad on, et võivad julgelt rahvast täis perroonil või bussipeatuses oma sigarette läita? Miks on neile lubatud blokeerida kaubanduskeskuste ja poodide väljakäigud, nii et majast lahkumine ilma kohustusliku suitsuvinguta on mittesuitsetaja jaoks võimatu? Miks on lubatud täiesti seaduslikult narkomaanidel meie keskel oma ihasi rahuldada, mõni ei jõua näiteks rongis rongiuste avanemistki ära oodata – juba koni suus.

Kui alkoholi tarbimine avalikes kohtades on keelatud ning keelatud on ka alkoholijoobes avalikus kohas viibimine, kui see segab teisi või alandab inimväärikust, siis miks ei ole keelatud suitsetamine, mis on otseselt ohtlik mittesuitsetajate tervisele ning eriti lastele? Millise sihtgrupi huve teenib vaba suitsumaailm? Kas meil on üldse olnud kasu erinevatest rumalatest siltidest, mis suitsupakkidele kleebitakse või ongi see samm astutud suitsuvastaste rahustamiseks teades, et suitsetajatele on see sõnum kui hane selga vesi.

Suitsetajad on narkomaanid. Nikotiinisõltlased ei ole küll eriti ohtlikud oma tegutsemistes teistele inimestele, kuigi ka nemad muutuvad närviliseks ja ärritatuks, kui suitsu ei saa. Seega käitumismustrites muutused on olemas ning kindlasti mõjutab see ka nende läbi saamist teiste inimestega.

Olen nii mõnigi kord mõelnud, mis toimub sellise inimese peas, kes avalikus kohas suitsetab ja kõrvalseisjaile suitsu näkku puhub. Kui neist võib veel aru saada ning sinisilmselt uskuda, et nad ei tea kuidas suits olenemata väljapuhumise suunast siiski kõikjale levib, siis täiesti arusaamatud on lapsevanemad, kes oma võsukeste juures tubakat tirivad. Üks pilt tavalisest õhtupoolikust ühes Eesti väikelinnas – isa ja poeg (umbes 3-4 aastane), poeg isal süles ning kioski ees. Isal läidetud koni suus ning ostab pojale fantat. Minu mõistusele ei jõua sellise käitumise olemus kohale. Miks küll? Kas isa eesmärk on oma laps tappa juba enne tolle kooliealiseks saamist, või milles on asi?
Titemammad, kes oma sülelastega jalutavad ja kõik kooris tossavad on aga veelgi rõvedam vaatepilt. Aga ju see ongi meie äratossanud rahva mentaliteet…

Ent suitsetamisest avalikes kohtades tuleb lahti saada! Suitsutirimine teiste inimeste juures karistatavaks!

Viimasel ajal tuleb erinevaid blogi-turunduse kampaanijaid nagu seeni peale vihma. Alles see oli, kui Ekke Lainsalu tuli lagedale Müügiprofi koolitusega, nüüd siis proovib oma õnne Petrone Print. Igaks juhuks toon siin välja nende kampaaniateksti ning mainin veel juurde, et palja kopi-peistiga saad juba tasuta raamatu endale. Minu jaoks on valik muidugi kesine, sest teatud põhjustel ma naistekaid ei loe, ent miskit vast ikka leiab

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”
3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”
4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost
5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab – Petrone Print

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Kirjastuse boss Epp Petrone on tuntud kui praktilise ökomõtteviisi viljeleja ja propageerija. Leidsin väikse guugeldamise peale intervjuu Bioneer.ee portaalile, kus puudutatakse põgusalt ka sama kirjastuse poolt kirjastatud raamatut “Roheliseks kasvamine,” mis erinevate allikate väitel pidavat päris huvitav ja mahukas lugemine olema. Kahju vaid, et toda raamatut tasuta loetelus pole, võtaks kohe hea meelega…
“Kas üks inimene suudab midagi muuta siin tarbijamaailmas? Siin on Rohelise Värava võrgulehe kirjutatud kolumneid, katkendeid internetipäevikust, lühiintervjuusid Eesti ekspertidega, kokkuvõtteid ingliskeelsetest ökoteemalistest bestselleritest. Ühte on koondatud üldine ja konkreetne, kaugem ja lähedasem info.”

Naljakas üleskutse Delfis – Süüta küünal, täna on hingedepäev. Mis on meil pistmist kirikukalendriga? Meie esivanemad ei tähistanud hingedepäeva, oli hingedeaeg, tuld tehti ja küünalt põletati hoopiski hingede eest kaitseks kuna usuti, et manalasse kinni jäänud hinged on kurjad ja teevad kurja. Hingedeajal, kui hinged liikvel, tuli ennast ja oma kodu nende eest kaitsta, samuti neisse aupaklikult suhtuda, et nood rahule jääks ja ei teeks kurjana liiga (kaeti hingede jaoks laud, räägiti ja sooviti neile kõike paremat vms.). Hingedeaeg lõppes marrusepäeval (mardipäev) mil manala valitseja Marrus isiklikult mööda ilma käis ja ringi liikuvaid hingi tagasi manalasse viis. Meie esivanematel muide läksid hinged Toonelasse, mitte manalasse, manalas olid kinnijäänud hinged ning ka nende hinged, kes maeti kirikuaedadesse. Kristluse üks põhiõpetustest ju väidab, et hing peabki olema hauas kinni seni kuni saabub viimne kohtupäev ning hinged vabanevad haudadest.

Tänane päev on aga kahjuks täis üleskutseid hingi ligi meelitamiseks, sarnaselt Delfi kirjameistritele vihjatakse siin-seal alati kirikule.

Hingede päev on üldse mingi pseudopäev mis kiriku poolt loodud hingede kinni pidamiseks ja hoidmiseks. Meie esivanemate jaoks oli tähtis hingedeaeg, mis algas keskeltläbi kuu enne marrusepäeva, mitte mingi konkreetne päev.

Eriti vastutustundetu on rääkida hingedepäevast kui esivanemate mälestuspäevast (a la pane küünal aknale ja see juhatab hinge koju.). Toonela oli meie pärimustes koht, kuhu läksid head hinged, et sealt siis uuesti maale kehastuda. Toonelat kutusti ka Tolleks Ilmaks. Manala see-eest oli aga rõske ja pime koht, kuhu jäid kinni enesetapjad, vägivaldselt hukkunud ning kiriklikult maha maetud. Seal siis hinged ootasid ja lootsid, et kunagi keegi neid vabastama tuleks.

Hingede manalasse kinni jäämiseks oli mitmeid mooduseid:

1. eriti väekas või mõjuvõimas inimene, keda hoiti kinni, et kasutada tema teadmisi, abi ja oskuseid, luues tema abiga tootemeid ning väestades loitse.
2. inimene kelle keha maeti maha jäi maa külge kinni, hing oli manalas umbes neli põlve ehk 100 aastat ning pääses seejärel vabaks Toonelasse, et ümber sündida. Kui hinge ei mälestatud, siis ta ajapikku lihtsalt hajus ning kaotas oma olemuse.
3. vägivaldselt hukkunud (aga mitte lahingus langenud) inimesed ning enesetapjad. nende hing jäi kinni manalasse ning tihti ilmutasid nad end hukkumise kohas (näiteks uppujatest said näkid ja vetehaldjad).
4. kui inimese keha peale selle surma ei põletatud, vaid maeti maha, seoti sellega inimese energiakeha maaga ning seega ka hing.

Hingedeaeg oli rahulik hilissügine aeg, mis lõppes Marrusepäevaga (Mardipäev) mil surmariigi valitseja Marrus isiklikult käis mööda ilma ringi ja kutsus kuu aega maa peal ringi liikunud hinged tagasi Manalasse. Kuni selle ajani pidid aga elavad tegema kõik endast sõltuva, et ringi liikuvad hinged kurja ei teeks. 1 novembrist algas jaguaeg, mil tuli oma igapäevast toitu jagada lahkunute hingedega, ei tohtinud kududa ja villa kedrata, sest kurjad hinged võisid minna lõnga sisse.

Igasugused jutud hingedeajast kui ilusast mõtiskluseajast, kus kutsutakse koju lahkunud sugulasi ning näidatakse küünlaleegiga koduteed on risti vastupidised tegelikele pärimustele. Kellele on vajalik säärane tegutsemisviis, jäägu igaühe enda otsustada. Vihjeid oli siin kokkuvõttes piisavalt.

Vahel on huvitav jälgida, kuidas teatud kampaaniate või ülesande püstituste najal hakkavad mõtted liikuma iseendale vajalikus suunas. Tegelen töövälisel ajal kõrvaltööga, mille käigus kehastun fie-ks ning üritan saada oma klientidega jutule. Inimesi on igasuguseid, samuti on ka lähenemine neile erinev. Näiteks pakkudes personaalselt tasuta konsultatsiooni, on kõigest 1 inimene 20st sellega nõus. Ja ometigi ma pakun seda tasuta! 18 inimest ei tee pakkumisest väljagi ning 1 saadab alati perse. Ükskord ei saatnud, siis soovitas mul ennast põlema panna. Ja seda tasuta konsultatsiooni ettepaneku peale! Inimesed on kummalised…

Käesolev kirjatükk on jätkuks minu eelmisele “Kuidas müüa, kui ei taheta osta” mõttearendusele, mis oli sissekanne seoses käimasoleva müügimasu murdmise kampaaniaga. Kui ülesande püstitus nõudis selgitust olukorrale milles klient teavitab, et nende eelarves enam vaba ruumi pole, siis tundub, et selle lahendini ma vist ei jõudnudki. Ümber palava pudru kõndimiseks on alati aega tarvis. Ehk lähtusin liialt iseenda tegevusest, sest minul on aega veel ka tasuta konsultatsioone pakkuda ning teen seda rõõmuga, kui on statistiline tõenäosus piisavalt hästi esinedes saada eduka müügitehinguga ühele poole. Liiati ma ei müü mingeid käegakatsutavaid väärtuseid…

Kui inimene väidab, et nende firma eelarves puuduvad vabad vahendid toote või teenuse ostmiseks, siis on sellel ilmselgelt ainult kaks võimalikku seletust – 1. lase jalga, me pole huvitatud ning see käibefraas on lihtsalt vabandus; 2. meil tõesti ei ole raha, kuigi sinu jutt tootest/teenusest näitab, et see on just see mis me vajame!

Seega on ka kaks võimalikku teed sellest lausest mööda minekuks – 1. uuri välja, miks ei ole huvitatud, seletustes kasuta alati protsentuaalseid võrdlusi, nende kontrast on suurem (näiteks kasumiprotsent võrreldes ühekordse väljaminekuga); 2. näita taaskord protsentuaalselt, kuidas sinu toode või teenus aitab eelarvet kärpida nii, et masu hakkaks täpe sektorist tähe (täitsa hea) sektorisse triivima. Ehk siis ütle otse välja – kui kasutad minu teenuseid, hoiad kokku kolmekordse väljaminekuhinna juba esimese kvartali jooksul, kusjuures see on kasvav trend!

Teenuste juures on tähtis meeles pidada ka üht huvitavat kurioosumit – kliendipoolne panus sõltub täielikult sinust endast, kui palju sa suudad hinnas alla anda, kui sul ikka kindlasti seda closingut vaja on. Ning vahel on ka 50% hinnaalandus kasulik, ehk nagu juhtus minuga – klient kes ei soovinud teenust kuna oli rahahädas, sai 50% hinnaalandust ning lõpptulemusena tõi soovitusena kaks uut klienti juurde, keda mul vastasel juhul poleks olnud.