Vaatenurk maailma

Kas see, kui peita tegelikkus maski taha, muudab tegelikkust? Jah, muudab küll, kui see mask ette unustada ja sadu aastaid tegelikkust läbi maski vaadelda. Nii jõuamegi olukorda, kus kõik tõsimeeli väidavad, et Eesti on kristlik maa ning meie kultuuri aluseks on kristlik kultuur.

Aga kus on meie juured? Kas saab kultuur areneda võõral pinnasel? Mina väidan et ei saa ning see on ka üks põhjustest, miks me oma kultuuri minetame – see, mida meile serveeritakse kultuuri pähe, ei ole meie oma teps mitte. See on võõras kultuur, mis on hoolikalt asetatud meie pinnasesse, see sööb mullast kõik toitained ja vitamiinid, imeb endasse kõik vee ja väärtuslikud mineraalid ja selle kõige juures juhtub meie endi juurtega see, mis juhtub looduses olelusvõitluses – suuremad ja tugevamad lämmatavad väiksema, kellele ei anta hingamisruumi. Ja nii juhtubki, et meie endi kultuur lämmatatakse meie endi pinnasel, meie endi maal ning seal võrsuma hakanud võrsed, mis kasvavad suurteks puudeks, on küll näiliselt meie (nende juured on ju meie mulda end ajanud), ent nad ei ole mitte kunagi päriselt meie. Nad ei saa eirata fakti, et nad on võõrad, kes vaid kannavad meie maski ja mis juhtub siis, kui kunagi see mask langema peaks.

Aga inimesed ei ole lollid. Nad teavad, et võõras on võõrastav ning et olgu mask kuitahes omane, sisu ei vasta tegelikkusele. Nii on juba aastasadu tehtud halva juures head nägu ning mindud sellega kaasa, sest vastuhakk oleks tähendanud põlu alla sattumist, oma ja oma lähedaste elust ilma jäämist (kas siis kujundlikult või otse). Kõik religioonid, mis vallutavad kohalikke uske ja muundavad nende “magusamaid” osi enda dogmadele vastavusse viimiseks, on tegelikult hirmu- ja terrorisüsteemid. Ilusa nimega armastuse sildi taha varjunud lihtlabane võimuiha.

Mul on iga kord südamest kahju, kui kuulen kedagi rääkimas munadepühast koos Suure Reedega või rääkimas jõuludest kui Jeesuse sünnipäevast. Tunnen ahastust, kui leedotuld või jaanituld tehes üritatakse mulle väita, et Jaan on Ristija Johannese meiekeelne vaste või et Tõnismägi Tallinnas on kuidagimoodi seotud Egiptuses elanud kristliku munga Antoniusega, kes enamuse oma elust elas kõrbes erakuna. Milleks sellised maskid? Ikka selleks, et võõras muuta omasemaks, et rahvas oma väe ja jõu annaks võõrale ise samal ajal omade poole hüüdes.

Ja see ongi lihtlabane võimumäng – ja otse loomulikult on kristlus tugevam kui meie oma usk, sest kristlusesse panustavad üle maailma paljud paljud anastatud inimesed, meie oma juurtesse aga vaid käputäis. Ent kas ikka on? Kas ususüsteem, mis oma eksistentsiks vajab võõraste sulgedega ehtimist ja väevõimuga usu üleval hoidmist, on ikka tugevam usust, mida niivõrd suur ja võimas süsteem on aastasadu ekspluateerinud ja loonud kõik tingimused väljasuretamiseks, ent mis selle kõige kiuste on siiski olemas, siiski meie rakutasandil meie juurtesse kodeeritud. Ja sealt, kallid sõbrad, ei juuri meie põlisusku mitte ükski võõras vägi välja…

__________
Foto: Tarvo Tiivits, Hiite kuvavõistlus

Rabad ja sood on juba ammusest ajast olnud üks meie rahva lemmikpaiku. Olgu selleks siis põgenemine vaenlase eest või põgenemine linnamüra eest, tahtmine lihtsalt üksi olla. Rabalaukad on üheaegselt meelitavad ja kutsuvad, samas tundmatud ja ohtlikud. Oma muistenditest ja müütidest teame palju lugusi sellest, kuidas erinevatel viisidel küll näkid, küll virvatuled inimesi vesisesse hauda meelitasid, ent ometigi on raba koht, kus usutavasti igaüks meist tunneb ennast justkui koduselt, turvaliselt. Justkui kogu maailm jääks meie ümber seisma ning me saaksime olla täiesti üksi, kesk seda keskkonda, mis meie jaoks loodud.

Me oleme kõik loojad, tahame me seda enestele tunnistada või mitte. Loomisprotsess on inimhinge oskus kohaneda ja kohandada sedasama maailma, mille oleme kunagi ise valmis loonud. Iga loodu on pidevas muutumises ja transformeerub vastavalt sellele, millised on välised mõjutajad. Eneria voolab pidevalt ning kogu elu on aktiivses muutumisprotsessis kaasategev.

Nii nagu juba meie esivanemad omal ajal tähele panid, et kogu meie ilm on pooluseline, nii peaks ka meie seda mõistma. Nii nagu eksisteerib aktiivne liikumine, eksisteerib ka paigalseis. Kui ühes kohas energiad liiguvad, siis järelikult peaks nad kuskil ka seisma. Neid energiakogumeid vaadeldes on inimesed hakanud kutsuma voolavat energiat armastuseks, ehk elujõuks ning seisvat energiat vihaks (mis on hirmu tulemus). Viha, kui seisev energia, on meie kõigi sees ning meie kõigi kohus on toda seisvat energiat aktiveerida. Väestades ja seda energiat käima lükates me puhastume seesmiselt ja muundame oma viha millekski positiivseks – elujõuks. Täpselt sama protsess toimub igapäevaselt ka looduses…

Maa on olnud kõikide loodusrahvaste jaoks hingestatud. Nii nagu meie keha väljendab meie hinge tervist ja heaolu, väljendab Maa meie koduplaneedi hinge heaolu. Ning nii nagu meie kehas esineb seisva energia koldeid, esineb neid ka Maa omas. Rabad ja sood on aga kohad, kustkaudu too vihaenergia end ilmutab.

Ära arva, et see tingimata halb oleks – tasub meeles pidada, et ainus viis arenemiseks on läbi raskuste õppimine. Heaolu ei pane mõtlema, heaolu ei pane meid tegutsema. Ainult halb või see, mida oma meelte järgi halvaks peame. Rappa minnes me astume aga maailma, kus aktiveerub meis looja – meie sünnipärane oskus käivitada protsesse ja aktiveerida seismajäänut. Kes aktiveerib? Võibolla meie ise, meie hing, võibolla aga raba kui terviksüsteem, mis lükkab tööle protsessi, läbi mille puhastub nii meie koduplaneet kui ka meie ise, sest mida enam me kasutame oma kaasasündinud oskuseid, seda paremini saame kontakti oma tõelise minaga – oma hingeteadvusega.

Esoteerikud on ammustest aegadest rääkinud inimeste erinevatest kehadest, alustades füüsilisest kehast ning lõpetades eeterkehade ja muu sarnasega. Samas pole mitte keegi rääkinud mitte kunagi meie loojakehast. See on meie hingevalguse kuma läbi meie füüsilise keha, mida intensiivsemalt me lävime keskkonnaga, seda heledamaks too valgus muutub. Nõiad ja šamaanid ei näe rabas olles inimesi vaid säravaid valgusolendeid, sest meie loometöö muudab meid ingliteks. Ja ingliteks mitte kristlikus roosa mannavahu tähenduses ega ka mitte mingiks hanesulgedest tiibadega taevalikuks olendiks, vaid ingliks kui valgusolendiks, kelle abaluude piirkonnast väljuvad kaks energiakanalit, mis on otseühenduses meie tuuma, meie tegeliku Vaimuga.

Rabas on hea olla. Raba on üdini negatiivne oma olemuselt, ent oma mõjult on ta meile parim paik ilmas. Me vajame rabalaukaid ja rabateid, et leida iseennast, et aktiveerida endas looja. Ja raba vajab meid, sest ainult meie suudame päästa oma koduplaneeti.

Lõpuaegade kuulutamine on üks huvitavamaid, ent samas ka üks kõige tüütumaid paradigmasi meie kollektiivses alateadvuses. Olen üritanud selle juuri välja otsida, ent tulutult. Tundub, justkui oleks tegemist juurteta mõttemalliga, millest lähtuvalt julgen seda võõrinstallatsiooniks pidada. Ajalooliselt ja kultuuriliselt ei ole meie usus mitte mingit põhjust või viidet vajadusele säärase paradigma järgi.

Read the rest of this entry »

Vanad eestlased teadsid, et kui inimene sureb, siis hing sünnib Toonelast uuesti, aga kui ta sureb ja teda kinni hoitakse, siis on ta manalas ja ongi seal senikaua, kuni lahti lastakse! Kinni hoiti tavaliselt oma esivanemate hingejuppe kas siis väe samiseks või suguvõsa karma kontrollimiseks, vahel olla esiisad näiteks talukohale taia peale pannud ja neid seetõttu seal kinni hoiti, et taig ei murduks.

Üldiselt säärane kinni hoidmine neile ei meeldinud, sest nii ei saanud nad uuesti sündida ning omad lapselapsed teda puuslikuna kasutasid. Seega pidi kinnihoidja ikka kõvasi nõiasõnu teadma, vastasel juhul keerati kiiresti kael kahekorra ja hing oligi vaba tolle tegelase küüsist.

Surnuaedades rääkimine ja pitsi võtmine ikka sealt ida ja lõuna poolt tulnud, sest õigeusus ju sama, mis ristiusus – hing kükitab senikaua surnuaias kuni saabub kohtupäev ja hinge tegusi elus kaaluma hakatakse. Nende lepitamiseks siis peetigi surnuaiapühasi, kus suguvõsa kokku tuli ja mullaaluseid lepitasid.

Ja ega see maa alla matmine ka meie esivanemate seas teab mis populaarne polnud. Ikka põletusriitus, nii sai hing kehast lahti ja ka energiakeha vabanes ning lendas laiali – ei jäänud kummitama. Maa alla matmine võrdus mõnes kohas piltlikult ja otseselt manalasse saatmisega – hing oli niikaua manalas kinni kuni tema keha veel alles. Seetõttu ei olnud harvad juhused, kus öö varjus kohalikud paganausku talupojad oma kirikuaeda maetud sugulasi üles kaevasid ja kuskil hiies põletusriitusel ära saatsid.

________________________________
Pilt pärit siit: http://pilt.delfi.ee/picture/3280169/

Mis on inimeseks olemise mõte? Lõpetada eksistents? Seda näiteks taotlevad budistid – sansaarast nirvaanasse, taassünniahela katkestamine. Sama lugu oli don Juani õpetustega – sõdalane on see, kes vaigistab iseenda, muutudes olematuks Lendaja jaoks, see aga on loobumine egost ning loobumine mina-pildist, sellest mis teeb meid inimeseks.

Erinevatest maailmareligioonidest rääkimata. Religioon toetub alati kolmele sambale – see mis on tulemas ning millest peab läbi religiooni pääsema, see mis on olemas ja millele peab vastanduma ning kolmas sammas on inimeste ürghirm, läbi mille kogu süsteem käima lükatakse.

Ilma usuta pole kultuuri ja pole inimlikkust, ent usk ei ole religioon, kui siis religioon just hävitab usku, asendades selle millegi tehislikuga, mis manipuleerib ja loob illusioone usust. Igasuguse religioosse süsteemi aluseks on elu pärispatt. Hing oleks justkui sünnipäraselt patune, roojane, neetud, pidevas otsimises, et leida pääsetee siit minema. Sama põhimõte iseloomustab ka uusajastulasi (erinevad new age õpetused) – kohe kohe on midagi juhtumas, kohe kohe astume uude ajastusse ja sinna pääsevad vaid need, kes teevad tolle konkreetse liikumise jaoks vajalikke asju või mõtlevad samas süsteemis.

Miks sa seisad minu ukse taga
käes piibel ning jutlustad
mulle sõnu, mis kunagi öeldud
kellegi anarhisti poolt kõrbes?

Miks ei hari sa maad
ja ei hoolitse loomade eest
nagu sinu jumal sind lõi
nende üle valitsema?

Miks sa usud, et sinu elu
sisuks on minu pööramine
ning jumal ikka aitab
kui maa on täis lagastatud?

Aga milles seisneb sinu usk
kui raamat sinu käes
on vaid üks tõlgendustest
mille keegi kunagi välja mõelnud?

Kohalikel maausksetel on küljes üks kole viga – oma suures religioonisõltumatuses on nad tegelikult üsnagi sõltuvad religioonidest. Selle kurva tõsiasja üheks tõestuseks on ka nende suhtumine väljendi pagan kasutamisse. Ühene vastus Maavalla Kojalt on olnud ja endiselt on, et pagan oli kristlaste sõimusõna mittekristlaste kohta. Kuigi selle sõna etümoloogia ning ka tegelik kasutatavus maailmas näitavad hoopis midagi muud, lähtuvad kohalikud maausksed siiski kristliku kultuuriruumi nägemusest. Kui see pole sõltuvus maailmareligioonist, siis mis veel oleks?

Sõna pagan üldine ja ametlikult tunnustatud etümoloogia väidab, et pagan tuleneb mõistest talupoeg ning pärit on see ladina keelest. Tegelikkuses oli ka tol nimevormil algselt teine tähendus – oma maa mees. Talupoegadeks hakati paganaid sõimama Rooma sõdurite poolt ning tehti seda nende aadressil, kes keeldusid olema osa Rooma sõjaväest, kes olid “oma maa mehed.”

Teine tähendus pärineb lisaks sellele kreeka keelest, kus sõna pagos tähendas kivirahnu, menhiri. Just sääraseid kive on kasutatud tootemitena või ohvrikividena paljud eelkristlikud rahvad üle terve maailma. Pagos tähendas “koha vägi” ning just see seletus läheb väga hästi kokku minu nägemusega paganatest – me austame kohalikku, piirkondlikku väge, meie kõigi elujõust loodud “teadvustatud” jõudu, mis määrab ära meie ühtekuuluvustunde alused. Selles väes on säilunud meie esivanemate tarkused, traditsioonid, kombestik, ohvritalitused, nende suur usk loonasse ning vahetu suhtlemine ümbritseva keskkonnaga. Terve loond meie ümber on hingestatud – meie ise, meie kehad on loodud sellestsamast loonast.

Me teame enda kodupaigust ohvrikive ja hiiekohtasi, Põhja-Ameerika indiaanlastel sümboliseerisid pagoseid tootemid, pagoste olemasolust olid väga hästi teadlikud ka juudid ja kristlased, kes vallutuste järgselt oma tootemid (kirikud ja sünagoogid) kohalike pagoste peale ehitasid, niiviisi muutes kohalikud endist sõltuvaks ning samaaegselt kasutades nende väga nende endi ohjamiseks. Paljudes kohtades võeti uus usk ka lihtsamalt omaks kuna religioon oskas ennast hästi maskeerida kohalike usundite maski taha. Kiriku liturgias näiteks on kõik suuremad pühad otseselt paganlikku päritolu.

Kõigest sellest lähtuvalt pean ennast paganaks, sest pagan on keegi, kes hoiab ja arendab kohalikku vaimsust, kaitseb seda ning levitab selle olemust. Pagan ei suru oma usku kellelegi peale, sest usk saab alati olla ainult ja ainult individuaalne maailma tunnetamine läbi pagose. Ma ei pea siinjuures silmas nn. uuspaganaid, kes on kui väiksed lapsed uute mängukannide avastamisel – süüdimatud ja teadmatud oma tegevuste tagajärgedest. Kui laps õpib läbi kogemise ja katsetamise, siis uuspaganad oma tegevusega seda endale lubada ei tohiks – nende tegevus teeb rohkem kahju kui kasu. Kunstlik rekreatsioon iidsete teadmiste ja erinevate kultuuride osiste kokkumiksimisest loob kompoti, mis oma loodusliku arengu puhul poleks kunagi sündinud. Seega ei erista uuspaganlust religioonidest mitte miski.

Maa kõneleb meiega meie endi keeles. Just see keel on aluseks meie rahvuse vaimsusele, meie pärimustele ja müütideks muutunud lugulauludele. See kõik on kunagi olnud, see kõik toimub ka praegu ning kindlasti saab toimuma tulevikus. Küll jah, veidi teisenenult, veidi tuhmimalt või ehk ka võimsamalt, ent ühine läbiv joon, ühine muster on ometi nii tugevalt tunnetatav. See, mis on meie ümber, on meie kodu ja täpselt samamoodi nagu me, inimesed, omavahel suhtleme, suhtleb meiega ka meie kodu.

Maausksed olid on ja jäävad paganaiks, olgugi, et nad ise seda ei tunnista. Aga ehk on just tunnistamine see, millest algaks kohaliku loonausu areng? Sest praegusel hetkel maausk seisab paigal, ei arene. Maauskseil on küll hiiekohad, ent nad ei oska neid kasutada õigesti, neil on küll pärimused, ent nad ei mõista nende väge, neil on küll teadmised, ent nad ei oska neid rakendada.

Pöördugem tagasi, istugem maha ja mõelgem, mis on meie eesmärk siin ilmas. Kas lihtsalt olla ja surra, või peidab meie üürike tegevus oma kodukohas endas mõnda sügavamat eesmärki. Milline on see pärand, mille me loome oma laste ja lastelaste tarbeks? Milline on see kultuur, mille endast maha jätame, kas räägime seal hiiepuudest ja rabalaugastest või võõrastest jumalatest ja kaugetest kommetest?

Infoväli on omamoodi esoteerikute sõnavaraline nähtus, mis peaks by default definitsiooni järgi kajastama mingit kohta, kuhu saab minna ja sealt kõiksugu universaalset teavet hankida kõige olemasoleva kohta. No näiteks praalivad mõned tüübid sellega, et saaks vajadusel ja paraja tahtmise juures igaühe PIN koodi välja uurida. Mulle teeb see nalja, sest esiteks ei tea need praalijad isegi seda, millega on tolle infovälja puhul tegemist (huvitav, miks pole neil tõest infot selle kohta, kui pidevalt infovälja “sisse logivad”) ning teiseks ei ole infoväljaga suhtlemine mingi eriline kunsttükk. Sellega saaks hakkama igaüks ja igal ajal, vaja vaid veidi taju muuta ning ennast ümber häälestada.

Infoväli kui selline, ei ole tegelikult mingi eraldiseisev substants, milles käia ja sealt teadmisi ammutada. Infoväli on tegelikult lihtsalt teatud sagedus meie ilmaruumi moodustavas aines, suurema konsentratsiooniga nn. “tumedas aines.”

Infovälja mõistet võiks visuaalselt kujustada kui ruudustikulist riiet, mille iga õmblus oleks justkui üks infoosake selle välja kangas. Mida keerulisem ja põhjalikum on mateeria väljund (näiteks inimene või loodus vms osa, mis omab mingit energeetilist pilti, infot), seda vähem sealsed osakesed salvestavad “üldist” pilti, ehk seda vähem on nad osad globaalsest infoväljast.

Terve olemasolev meie ruumis on tegelikult ju vaid üks tasapinnaline osakeste kajastus. Iga füüsiline objekt on moodustatud infost, mida kannavad osakesed, mis moodustavad meie kehad, meid ümbritseva nähtava maailma. Infoväli on meie sees, meie kõrval ning kõikjal. Terve universum ongi üks suur infoväli, iga energiaosake kannab endas teatud osa globaalsest infost, kõigest olnust ja olemasolevast. Kõige inforikkamad on universumi nn. “tumeda aine” osad kuna sealne energia ei oma poolust ja lisainformatsiooni füüsilise maailma loomiseks. Seega sealne info on rohkem nn. “globaalsem” ehk laiahaardelisem. Lühidalt öeldes – sinu mõtted ja mälestused on konsentreeritult salvestunud sinu keharakkudes ja sinu kehaenergias, ent veidi hajutatult üle terve universumi.

Infoväli ei ole mingi eraldiseisev substants, kuhu saab sisse logida, on võimalik ennast pigem häälestada teatud infole ning siis läbi selle häälestumise kokku koguda infokillud üle terve universumi tolle sündmuse kohta. Meie dimensiooni energiaväljas on meie dimensiooni teadmised. Tulevik on prognoos, erinevad võimalused, mis on matemaatilised tõenäosustehted võttes arvesse olemasolevat infot ja trende.

Infovälja sisse logimise jutuga lagedale tulevate “sensitiivide” üle võib vaid naerda. Esiteks on juba sellest väitest nende suust võimalik välja lugeda, kuivõrd väga nad tahavad täiesti elementaarset teadmist muuta elitaarseks ning jätta “kliendile” muljet kui väga müstilisest asjast.

Ooo… ma login sisse globaalsesse infovälja…