Vaatenurk maailma

Vikipediast loeme, et New Age all mõistetakse tänapäeval vaimseid õpetusi, mida iseloomustab „oma tee valimine.“ See tähendab siis suures piiris seda, et inimesele antakse võimalus tutvuda kõikide iidsete kultuuride ja tavade interpretatsioonidega ning neid kokku sobitades luua endale isiklik maailmavaade. Lisaks sellele on sisse toodud ka sellised mõisted nagu kanaldus, bioenergia, universumi seadused jne. Need mõisted on otseselt oma tähenduse poolest New Age süsteemi tuletised iidsetest teadmistest, mis uues süsteemis täidavad vaid üht eesmärki – valmistada erineval viisil ette inimesi mingiks pöördeliseks sündmuseks, enamasti apokalüptiliseks.

Me kõik teame, et peaaegu kõik New Age õpetused on ennast vormunud ümber ajastute vahetuse, aasta 2012 ning kanalduste, mille allikaks väidetakse olevat kosmilised olendid, kes meile armastust tooma tulnud. 80ndatel räägiti indigolastest ja nende ajastust. 90ndatel võeti kasutusele veevalaja ajastu ja ajastute vahetus. 21 sajandil oleme nüüd jõudnud otsaga maiade ning dimensioonide vahetuseni.
Selliselt võiks lühidalt iseloomustada New Age õpetusi. Nende sisul puuduvad juured, sest nad on koostatud erinevatest õpetustest, lootuses neid omavahel segada, lootuses luua midagi uut. Tegelikkuses on aga erinevad New Age osised osa kavalast plaanist Maa rahvastiku internatsionaliseerimises ning kehastunud hingede hingevalguse röövis. Täpselt samamoodi kui ristiusk levis keskajal, levib ka New Age tänapäeval – julmalt allutades ning mängides inimeste hirmudega, samas kasutades kavalalt ja targalt ära kohalike piirkondade energeetikat ja sealseid õpetusi enda süsteemi mugandades. Täpselt samamoodi nagu enamus ristiusu pühasi ning kirikuliturgiat on otseselt tuletatud iidsetest paganlikest kommetest ja pühadest, on ka New Age õpetused segapudru iidsetest õpetustest ja nende üldisemasse süsteemi sobitatud mugandustest. Aga täpselt samamoodi nagu ristikiriku liturgia on ikkagi ristikiriku liturgia, olgugi, et kannab paganliku alge maski, on ka New Age süsteem siiski uue aja leiutis ja süsteem, mis vaid väidab koosnevat vanadest uskudest. Aga ta ei saa neist koosneda või neil isegi põhineda, sest kõik erinevad süsteemid on sõltuvad kindlast piirkondlikust energeetikast. Kõik vaimsed õpetused on sõltuvad sellest kultuurilisest keskkonnast, kust nad on alguse saanud ning tegelikult ka neid viljeleti. Sellest süsteemist õpetuste aluse välja viies kaotab süsteem oma väe, temast jääb alles vaid tühi kest, mask. Ja selliseid maske kasutavadki tänapäeval KÕIK maailmareligioonid ning New Age süsteemid. Inimestele luuakse usalduslik side selle süsteemiga, kuna see sisaldab natuke igast ühest. Meie kollektiivne alateadvus loob paralleele iseenda kultuurilise tausta ning sünnikoha energeetilise mäluga ning kinnitab – see asi on omane, kodune.

Seega New Age süsteem on loodud religioonide põhimõttel. Aga milleks?

Üks põhiõpetustest antud süsteemis on jumala mõiste üle kandmine kõigele olemasolevale. Kõiksus on muutunud jumalaks. Kui vanasti kutsuti jumalateks erinevate valdkondade valdjaid, siis nüüd on jumalaks muutunud kogu olemasolev. See aga tähendab seda, et Kõiksus kui miski on muudetud igapäevaelu lahutamatuks osaks. Kui vanasti jumalad elasid kesk inimesi ja kesk loodust, neile ohverdati ja nende meele järgi toimetati, siis tänapäeval õpetab New Age, et tähtis on valgustumine ehk jumalaga hingeliselt üheks saamine. Läbi üheks saamise toimub valgustumine ehk protsess, mille käigus inimteadvus siirdub uuele tasandile. Eestikeeli – inimene lakkab olemast.

Minu vastumeelsus sellise kontseptsiooni suhtes on tegelikult eksistensiaalne – hing sünnib inimesena just selleks, et ennast eraldada Kõiksusest või sellest ürglättest, olenemata kuidas keegi seda kutsub. New Age süsteemide eesmärgiks on aga kehade hülgamine ning tagasipöördumine lätte juurde. Siit ka minu segaduse allikas – miks valgustuda, kui valgustumine on täpselt sama toimega, kui inimkeha surm ja hinge ühinemine Kõiksusega? Ma ei räägi siin tühistest „mind over matter“ trikkidest, vaid tõelisest valgustumisest.

Et järgnevast veidi täpsemalt aru saada, tuleb pöörduda iseenda juurte poole ja vaadata asja nii nagu nägid seda meie esivanemad.

Kogu loond meie ümber põhineb neljal põhielemendil, neljal ilmatuulel ja neljal inimese kehal. Inimene on hinge sünnitatud väljund meie reaalsuses, keha luuakse neistsamadest elementidest.

Tuli – vesi – maa – õhk
Tuli kui emotsionid ja emotsioonkeha, vesi kui armastus ja tunded ja hing, maa kui füüsiline keha ning loomine, õhk kui mentaalne maailm ehk vaimsus.
Kogu inimajaloo vältel on kõik loodusrahvad teadnud, et Maa on tähtsaim nendest elementidest – läbi maa sündis kogu olemasolev, maa oli naisenergia, armastus, viljakus, elu alus. Taevas seevastu oli meesalge, meesenergia, mis ühtes maaga lõi keskmise ilma ja kõik mida me enda ümber näeme. Kogu ajaloo vältel on need süsteemid olnud tasakaalus, seoses maailmareligioonide tekkimisega viidi aga tasakaal taevasse. See tähendab seda, et inimesed lõigati lahti oma juurtest, lõigati lahti inimese ühendus maaga, tema kodukoha energeetikaga ning asuti looma internatsionaalset rahvast. Ja täpselt sedasama teeb ka New Age õpetus – õpetus, mis propageerib lisaks maa ühenduse kaotamisele veel lisaks ka maa elemendist täielikult loobumise – keha hülgamise. Süsteemid on lihtsalt ent kavalalt üles ehitatud – jättes alateadliku mulje „oma tee valimisest“ liidetakse inimene tegelikult süsteemiga, mille eesmärgiks on inimeste olemuse muutmine, nende hingede modifitseerimine vastavusse süsteemiloojate isiklike kasvulavade tingimustele. Hing, kui eluenergia allikas on hinnatud kaup selliste vaimolendite juures, kellel endal puudub võimalus kehastuda läbi hinge. Hing, kui eluenergia allikas on killuke Kõiksusest – ürgollusest, mis on kõige puhtam loomismaterjal. Ent olendid, kes on hingetud, ei saa osa sellest elujõust ning seetõttu on nende jaoks suurepäraseks toidulauaks kehastunud hingede maailm, kus aegade algusest saati on meid manipuleeritud läbi hirmu. Hirm olla üksi, hirm olla eraldatud armastusest.

New Age süsteem on eriti ohtlik fertiilses eas naistele kuna nende süsteemidega tegelemine muudab inimese energeetilist tasakaalu – meesenergia allutab enesele naispoole, naised muudetakse hingeliselt kallutatuteks.
Kui naisenergia kannab endas loomismaterjali, kontrollimatut infot ja süsteemide alusmaterjali, naised valitsevad kaost, siis meesenergia on vastupidi korrastatud, süsteemne teadmine, valgus. Ehk siis lihtsamini öeldes – naiste vägi seisneb elujõus, meeste vägi aga forsseeritud elujõus, korrastatud elujõus. Hingepüüdjad ei suuda talitseda kaost, seetõttu ei suuda nad kasutada naisenergiat, nad ei suuda kasutada Maa süsteemi, kui elu allikat. Seetõttu vajavad nad meesenergiat ja seetõttu rikutakse ka hingede energeetiline tasakaal – et naistest saaks hingelt mehed, teiste hingede jaoks aga sootud olendid. Näiteid selle kohta on tegelikult palju – sütelkõnnid (perioodiliselt põletatakse läbi energeetilised kanalid maaelementi – jalatallad), vabastavad hingamised (hingeosakeste loovutamine ning seeläbi sünnistressidest lahti saamine) jne. Kõik New Age süsteemi õpetused ja osad on üles ehitatud vaid ühele – hinge vargusele, hingest toitumisele. Ja see on võimalik siis, kui hinge energeetiline tasakaal on rikutud, kui neil puudub ühendus maa elemendiga ja oma kodukoha piirkondliku energeetika kaitsega.

Naljakas üleskutse Delfis – Süüta küünal, täna on hingedepäev. Mis on meil pistmist kirikukalendriga? Meie esivanemad ei tähistanud hingedepäeva, oli hingedeaeg, tuld tehti ja küünalt põletati hoopiski hingede eest kaitseks kuna usuti, et manalasse kinni jäänud hinged on kurjad ja teevad kurja. Hingedeajal, kui hinged liikvel, tuli ennast ja oma kodu nende eest kaitsta, samuti neisse aupaklikult suhtuda, et nood rahule jääks ja ei teeks kurjana liiga (kaeti hingede jaoks laud, räägiti ja sooviti neile kõike paremat vms.). Hingedeaeg lõppes marrusepäeval (mardipäev) mil manala valitseja Marrus isiklikult mööda ilma käis ja ringi liikuvaid hingi tagasi manalasse viis. Meie esivanematel muide läksid hinged Toonelasse, mitte manalasse, manalas olid kinnijäänud hinged ning ka nende hinged, kes maeti kirikuaedadesse. Kristluse üks põhiõpetustest ju väidab, et hing peabki olema hauas kinni seni kuni saabub viimne kohtupäev ning hinged vabanevad haudadest.

Tänane päev on aga kahjuks täis üleskutseid hingi ligi meelitamiseks, sarnaselt Delfi kirjameistritele vihjatakse siin-seal alati kirikule.

Hingede päev on üldse mingi pseudopäev mis kiriku poolt loodud hingede kinni pidamiseks ja hoidmiseks. Meie esivanemate jaoks oli tähtis hingedeaeg, mis algas keskeltläbi kuu enne marrusepäeva, mitte mingi konkreetne päev.

Eriti vastutustundetu on rääkida hingedepäevast kui esivanemate mälestuspäevast (a la pane küünal aknale ja see juhatab hinge koju.). Toonela oli meie pärimustes koht, kuhu läksid head hinged, et sealt siis uuesti maale kehastuda. Toonelat kutusti ka Tolleks Ilmaks. Manala see-eest oli aga rõske ja pime koht, kuhu jäid kinni enesetapjad, vägivaldselt hukkunud ning kiriklikult maha maetud. Seal siis hinged ootasid ja lootsid, et kunagi keegi neid vabastama tuleks.

Hingede manalasse kinni jäämiseks oli mitmeid mooduseid:

1. eriti väekas või mõjuvõimas inimene, keda hoiti kinni, et kasutada tema teadmisi, abi ja oskuseid, luues tema abiga tootemeid ning väestades loitse.
2. inimene kelle keha maeti maha jäi maa külge kinni, hing oli manalas umbes neli põlve ehk 100 aastat ning pääses seejärel vabaks Toonelasse, et ümber sündida. Kui hinge ei mälestatud, siis ta ajapikku lihtsalt hajus ning kaotas oma olemuse.
3. vägivaldselt hukkunud (aga mitte lahingus langenud) inimesed ning enesetapjad. nende hing jäi kinni manalasse ning tihti ilmutasid nad end hukkumise kohas (näiteks uppujatest said näkid ja vetehaldjad).
4. kui inimese keha peale selle surma ei põletatud, vaid maeti maha, seoti sellega inimese energiakeha maaga ning seega ka hing.

Hingedeaeg oli rahulik hilissügine aeg, mis lõppes Marrusepäevaga (Mardipäev) mil surmariigi valitseja Marrus isiklikult käis mööda ilma ringi ja kutsus kuu aega maa peal ringi liikunud hinged tagasi Manalasse. Kuni selle ajani pidid aga elavad tegema kõik endast sõltuva, et ringi liikuvad hinged kurja ei teeks. 1 novembrist algas jaguaeg, mil tuli oma igapäevast toitu jagada lahkunute hingedega, ei tohtinud kududa ja villa kedrata, sest kurjad hinged võisid minna lõnga sisse.

Igasugused jutud hingedeajast kui ilusast mõtiskluseajast, kus kutsutakse koju lahkunud sugulasi ning näidatakse küünlaleegiga koduteed on risti vastupidised tegelikele pärimustele. Kellele on vajalik säärane tegutsemisviis, jäägu igaühe enda otsustada. Vihjeid oli siin kokkuvõttes piisavalt.

Hing on olemas igas ajahetkes ja kõikjal korraga, see on umbes nagu pidev eksistents erinevate mõõdetega reaalsustes, kuid hinge olemasolu eesmärgiks on kogeda ennast läbi nende reaalsuste. Hing “mahutab ja mugandab” end teatud reaalsusesse et sealse reaalsuse olemust kogeda. See on hinge sünd. Meie hetkel tunnetavasse reaalsusesse sattudes loob hing endale füüsilise keha, mis on sellessamas reaalsuses hinge kajastus, tema väljund. Keha on hinge väljund, läbi mille hing suhtleb siinse reaalsusega. Hing ei koge reaalsuseid läbisegi, et ühes kehastuses oli punkt ja järgmises juba 25D (25 mõõtmeline ruum) või mis iganes. Kogemuste korjamine toimub järjest. Tihedamast dimensioonist hõredama suunas. Ja ühe etapi läbimiseks võib kuluda miljoneid kehastusi, mida kogenumaks muutub hing mingil tasemel, seda enam paralleelseid kehastusi ta suudab omada. Mida rohkem õpib hing tundma selle taseme eripära, seda enam suudab ta seda muuta (telekinees, ruumi ja aja mõjutamine jne jne.). Need on õppetunnid jumalaks saamisel, miljardite kehastuste järel on hing piisavalt võimekas, et muuta ja luua ise universumit, sealseid seaduseid luua ja tühistada. Kurioosum seisneb aga selles, et tolleks hetkeks, mil hing on sellise taseme saavutanud, ei vaja ta enam seda, ta ei oma vajadust muuta universumit eraldi, kuna ta teab, et universum ning kogu olemasolev ja olematu on niikuinii pidevas muutumises. Kõrgeim äratundmine on loomulikult minule hetkel kättesaamatu ja võib kuluda veel miljardeid kehastusi enne kui ma midagi hakkan sügavamalt mõistma, ent märgid näitavad siiski selles suunas – kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees. Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu. Nii kogeb kõiksus läbi hingede iseenda (taas)avastamist.

Luule Viilma räägib oma raamatutes andestamisest ja stresside vabastamisest. Erinevad šamanistlikud pärimused räägivad hingeosadest ja nende tagasi toomisest. Avastasin alles nüüd, nädalase kõva treeningu peale, et tegelikkuses on need peaaegu üks ja sama temaatika, lihtsalt lähenemine on teine.

Ühe stressi vabastamine avab teatud kanalid, mis lasevad ligi energiaid, mis muidu ligi ei pääsenud. Teise stressi vabastamine aga päästab vaka alt valla teise ja palju suurema stressi, mida tuleb siis omakorda vabastada. Lõppkokkuvõte peaks olema teatud aspekti selgeks õppimine, seda varjutava stressikuhila eemaldamine ning seega ka vaimne ja pahatihti ka füüsiline tervenemine.

Šamanismis käies hingerännakul me toome tagasi kaotsiläinud või varastatud hingeosakesi. Need kannavad endas teatud kogemusi, mälestusi, õpitud õppetükke ning mis peamine – mõistmist. Just nimelt mõistmist mingi algallika olemusest, olgu ta siis probleemne algallikas või mitte. Hingeosakese tagasisaamine ja taasliitumine sinu hingega aitab uuesti selgeks saada teatud aspekte meie elus ja kogemustes.

Seega eesmärk on neil õpetustel üks ning omadest kogemustest oskan nüüd öelda ka seda, et suht-koht sarnase tulemi annavad mõlemad. Mina muidugi ei suuda või ei oska paljalt andestamisega tegeleda, liiati ei ole ma päris 100% pühendumusega asja juures. Ent tavalist šamaanirännakut suudab andestamise ja seeläbi stresside vabastamise praktika võimendada küll. Olen alati rääkinud, et Viilma teooriad pole mulle mokkamööda, ent tõetera neis on kindlasti peidus.

Milleks eristada hinge tema vanuse järgi? Kui hing on kehastunud, siis on tema vanus täpselt niipalju kui on kulunud meie ajaarvamise järgi tema sünnist siia ilma. Ei tasu mõelda, et meie ajaarvamine on samane hingedemaailma omaga või et sealpool üldse mingit aega eksisteerib.

Minu teadmisi mööda sünnib hing siia ilma mitte lineaarses ajaskaalas, vaid suht-koht erinevatesse hetkedesse. Kui sa selles elus sündisid aastal 1980, siis järgmises kehastuses võid sündida aastal 1983 näiteks. Aja mõiste on see, mis seab piirangud meie “inimlikule” mõtlemisele.

Read the rest of this entry »

http://pilt.delfi.ee/picture/6523603/

Nüüd on see siis tehtud – 100 miljonit tuulde visatud ning juurteta ja tähenduseta klaasmonstrum pealinna esindusväljakule püsti tõmmatud. Mõtlesin minagi veel paar päeva enne tähtaega, et ehk ei olegi nii hull ja vaatamata täielikult ideoloogilise tausta puudumisele tuleb ehk siis vähemalt ilus esteetiline vaatepilt. Mitte sinna poolegi kahjuks!

Kirjutasin siin blogis kaks aastat tagasi samba püstitamise kohta väikese analüüsi ning leidsin, et see sammas ei saa olema selline nagu seda vaimusilmas inimesed ette näevad. Sellel sambal ei ole lihtsalt sellist väärtust ning külm klaas jätab külmaks.

Olen tulihingeline eestlane ja rahvuslane, ent see sammas, mis püsti aeti ei sobi sinna ei oma olemuselt, oma asukohalt ega ka mitte taustalt (või tausta puudumiselt). Põhjuseid selleks on mitmeid, üritan hetkeks ülevaatlikult oma mõtted taas ritta seada…

1. Seni maani pole inimeste mällu sööbinud samba TEGELIK nimetus, ehk siis Vabadussõjas langenute mälestussammas. Tegemist ei ole Vabadussambaga, mis võiks sümboliseerida meie rahva vabaduseiha läbi sajandite ja ka REAALSELT eestlasi kokku hoida, ei – tegemist on mälestusristiga, mis püüdlikult küll ordeniks tituleeritakse, ent mis koos oma paksu jalaga siiski hauakääpa tähist meenutab. Kas hauamonument sobib pealinna esindusväljakule?
2. Sambal puudub täielikult ideoloogiline taust, mis muudaks samba tegelikkuses toimivaks “majakaks” või milleks iganes meil meeldiks teda kutsuda – objektiks, mis sümboliseeriks vabadust. Ideoloogiliselt ja psühholoogiliselt on taeva poole küündivad obeliskid, tornid, ehitised alati sümboliseerinud inimese püüdlusi taeva poole – minema siit maalt. Üks õige ja eesti rahvale omane Vabaduse sümbol peaks aga olema mitte vertikaalne vaid horisontaalne, omama võimalikult suurt puutepinda maaga, mis meid kindlalt enda peal kannab, mitte aga püüdlema taeva poole ning olema tuulte käes räsitud, ilma juurteta tuulelipp.
3. Huvitaval kombel kerkis “meie” samba rajamise idee aktiivselt massidesse peale Tõnismäe pronksmehe minema tarimist. Kuna kohalikud venelased on kodutud, neil pole isegi kultuuriliselt olemas sellist mõistetoma keeles nagu kodu, siis vajasid nad siinse territooriumi külge kinnitumiseks mingit pidepunkti, milleks oligi too vägev sümbol Tõnismäel. Peale selle eemaldamist algasid suured “Vabadusesamba” talgud. Küsimus võib tunduda vandenõuteooriana, aga miks just siis?
4. Samba loomisel loobuti Saaremaa dolomiidist, kivimist, mis sümboliseerib piirkonda, kus muistse vabadusvõitluse aegu murti täiesti viimane vaba kants. Seega vabaduse sümboliks too ei kõlvanud – teeme parem klaasist! Jaa klaasi ostame Tšehhist~… jne jne.

Probleeme on palju selle samba juures, eriti teeb mulle aga tuska inimeste suhtumine kriitikasse ja pealegi veel ausasse kriitikasse. Kui sa pole samba poolt, oled sa tibla ja eestluse vastane ja kes iganes veel. Ei ole… olen kainelt mõtlev inimene, kelle jaoks on tähtis eestluse au sees hoidmine ja SEE MIS ON MEIE RAHVALE tegelikult omane ja tähtis, mis rajaneb kindlatel alustel ja rahvuslikel juurtel, mitte aga ideoloogilisest vaatepildist täiesti mõttetul hetke ajel loodud kunstfallos.

Kohalikud geiaktivistid, eesotsas geinoore (vat kui huvitav väljend) Ago Pressiga rajavad Tartusse homobaari, mille kohta on sealsed nahkpead juba maininud, et ega selle baari külastajad ei saa peksa ainult skinnide käest, vaid neid ootab ka iga korraliku Tartu mehe rusikas.

Mis iseenesest on paha, sest vägivald ei ole kunagi hea. Ent samas – kui ikka inimene on loll nagu lauajalg ja hambad ristis ajab oma joru edasi hooliata sellest, et pidevalt kummuli lüüakse, siis jääb üle vaid konstateerida – loll peabki peksa saama. Asi pole mitte selles, et homo on homo ja neid pekstakse seetõttu. Ei peksta ühti. Peksa saavad nad seepärast, et nagu ühele korralikule trendipedele kohaselt peavad nad eputama oma maailmavaatega. Oleks minu teha, annaks peksa ka pappidele, kes kantsliga ei piirdu, vaid tänavale lapsi pöörama tulevad, oma musta kuue koolimaja ukse vahele torkavad või siis muul moel avalikku ellu sisse tungivad.

Tolerantsus on ilus asi, ent see saab kehtida vaid niikaua kuni osapoolte vahel on üksteise vastu austus ja piiride tunnetamine. Ei ole olemas ühepoolset austust, me ei pea toleeerima inimesi, kelle sõnad räägivad üht, kuid teod teevad teist. Kui oled homo, siis ole homo, kui oled kristlane siis ole kristlane aga kui muutud geiaktivistiks või kirikuaktivistiks(?) siis ära loodagi, et sinusse suhtutakse kui võrdsesse.

Pealinna mees Erik Arro tuli välja mõttega – ning pani ajalehte kuulutuse – taaselustada esivanemate iidne tava põletada lahkunud tuleriidal. Matuseriituse paigaks oleks Muhu Pallasmaa rand.

Kas lahkunu põletamise tava tänapäeval ka seaduslik on, selle kohta ütles mees, et ei ole seadust, mis seda keelaks. “Kui üldist korda ei rikuta, siis on järelikult lubatud. Meie põhiseaduses on kirjas usu- ja mõttevabadus.”
Ta viitas põhiseaduse paragrahvile 48, mis ütleb: “Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.”

Kirikute ja koguduste seaduse paragrahvi 8 lg 6 ütleb: “Igale isikule on tagatud õigus saada maetud vastavalt oma usutunnistusele.”
Koht, kus põletusmatuseid plaanitakse, on mere ääres, seal lähedal on tammik. Arro sõnul ei ole ilmselt tegu muistse hiiega, kuid seal lähedal on koht, kuhu olevat muiste katkuhaigeid maetud.

Saare matusebüroo juht Helju Välisson ütles Oma Saarele, et Muhus plaanitavad põletusmatused on mõeldamatud. “Ehk Indias on see normaalne ja mõeldav, kuid Eestis, euroopaliku kultuuriruumi osas ei ole iidsete traditsioonide järgimine tänapäeval võimalik,” sõnas Välisson. “Ma olen täiesti jahmunud sellisest ideest,” kinnitas ta.

Allikas: Oma Saar

Kristliku maailmavaate järgi on surmaaeg üks ütlemata kurb aeg. Mäng käib puhtalt emotsioonide ja süütunnete peale, kusjuures süüdi pole mitte omaksed vaid hoopistükkis lahkunu, kes oli nii ülbe, et kõik endast maha jättis ja teiste peale ei mõelnud.

Hmh, nagu tal oleks erilist valikut olnud…

Eks surmaga tegelemine ole kultuuriti erinev, kahju vaid, et meie maal väga paljud on oma juured unustanud ja võõra jumala poole kummardavad. See on jumal, kes elab läbi laibakultuse ning kus profiiti lõigatakse just surma temaatikast. See on jumal, kes väidab, et taassündi ei eksisteeri, kus hinged peavad ootama kuni neid äratatkse viimsel kohtupäeval. Aga kas mitte hinge edasi elamine peale füüsilise keha lagunemist ei olegi mitte taassünd? Sünd jah, küll mitte inimesena füüsilisse ellu, vaid kuhugi mujale, teispoolsusesse?

Peaaegu kõik iidsed kultuurid, millest kristlik müüt kokku segati, jutustasid hinge surematusest ja taassünniahelatest. Isegi Budism, millega kristlus tänapäeval süüdimatult flirdib, räägib meile Piibli jaoks suisa ketserlikest asjadest. Ent see ei keela teoloogidel ja kirikuisadel budismi poole kiigata, olgugi, et pööbli jaoks on see rangelt keelatud.

Hing on seotud oma kehaga senikaua kuni ta keha elab. Keha aga pole mitte vaid sada kilo liha, vaid koosneb märksa enamatest kihtidest, energiatest ja nende väljunditest, ehk peenkehadest. Ja kõik need kehad on omavahel seotud ja aktiivsed senikaua, kuni hing füüsist toidab. Kui ühel hetkel lihamass kokku kukub ja hing teispoolsusesse põrutab, jääb siinsesse ilma alles terve posu erinevaid energiakehasi. Need küll ajapikku hajuvad, sest pole enam hingejõudu, mis neid koos hoiaks ja toidaks, ent kui juhtub, et leinaaeg piisavalt kõvasti surnukeha kummardatakse, siis hakkavad leinajad ise vastu oma tahtmist neid energiakehasi toitma ning ei lase neil kustuda.

See aga omakorda võib kinni hoida ka hinge ennast, keda seob olemisega see taak, mis maha jäi ja mida ei lasta minema. Ega leinajad leina lahkunut – nad leinavad iseennast, haletsevad oma oskamatust leinaga toime tulla. Ja olgem ausad – me kõik oleme enamasti piisavalt emotsionaalsed, et mitte niisama leppida lahkunu lahkumisega. Ent selleks, et iseennast paremini kontrollida ning olla ka lahkunu hinge suhtes mõistvam peaksime võtma hinge vabanemist kehast kui tema võimalust pääseda edasi, järgmisesse etappi oma pikal teel. Iga võit on sammuke lähemale meie eesmärgile, eesmärgile, mida minu arust me ise alles loome.

Ses suhtes on ka tuli elemendina väga tõhus – ta põletab läbi kõik vanad sidemed, puhastab ja rajab teed uuele elule. Põletusriitus ei ole mingi lõke, kuhu surnukeha sisse lükatakse – põletusriitus on hoolikalt läbimõeldud toiming, kus loodusjõude oskuslikult ära kasutades saavutatakse lahkunu väärikas ärasaatmine.