Vaatenurk maailma

Homöopaatia, mis kohalikel pseudoskeptikutel siiani arusaamatusest harja punaseks ajab ning mille vastu nad kõige sõjakamalt meelestatud on, jätkab võidukäiku. Ka minu ellu on suhkrutükikesed nähtamatult sisse imbunud ja olen näinud ka kuidas need väidetavalt kasutud terad töötavad küllaltki tulemuslikult.

Kuigi ma senimaani eriti hästi ei suutnud aru saada homöopaatia tagamaadest ning teadsin vaid nö. ametlikku seletust asjale, siis otsustasin asja käsile võtta ja enda jaoks lahti mõtestada homöopaatiliste terade toimemehhanismid ja energeetilise taustsüsteemi.

Teatavasti töötab homöopaati põhimõttel, et sarnane ravib sarnast ning teatud haigustekitaja puhul manustatakse inimesele preparaati, mis on saadud sellesama haigustekitaja lahjendustest. Ehk siis lahjendatult võetakse 1 osa ainet ja 99 osa vett, saadud lahusest taas 1 osa ning lahjendatakse 99 osa veega ning nii 30 korda järjest, iga kord segu raputades (mitte segades) ehk potenseerides. Ja neid aineid on tuhandeid, neil omakorda jälle erinevad lahustuse tasemed. Mida rohkem on ainet lahustatud, seda kangem peaks justkui olema.

Alguses mõeldes loogiliselt, ei saa eriti pihta, mil moel on võimalik saada kangemaks läbi lahjendamise. Ent kui võtta arvesse, et antud “ravimeetodi” juures on väga tähtis koht selle aine energeetikal, mida lahustatakse, muutub kõik palju selgemaks. Punkt, millest pseudoskeptikud edasi ei pääse, kuna nad lihtsalt eitavad kategooriliselt mittefüüsilist energeetikat. Nimelt – mida enam me ainet lahjendame, seda enam aine ennast lahti kopeerib ja seda tugevamaks muutub aine “enesealalhoiuinstinkt”

Esmakordsel potenseerimisel kantakse aine energeetiline muster üle veele (vesi, kui infokandja) ning mida vähemaks jääb esialgset energeetilist mustrit, seda tugevama potentsiga on allesjäänud koopia.

Veemälu on spetsiifiline keemilise informatsiooni edasikandumise mehhanism, kus vees lahustatud molekulide struktuur “kopeeritakse” mingis mõttes vee struktuuri. Sellised koopiad (ja nende mitmekordsed koopiad) võivad eksiteerida ja toimida ka siis, kui “originaalidest” paljukordsete lahjenduste tulemusel enam midagi säilinud pole. Katsed “veemälu” olemasolu teaduslikult tõestada on pea eranditult lõppenud läbikukkumisega, nendest kõmulisim lugu seotud prantsuse immunoloogi Jacques Benveniste nimega, kes aastal 1988 vastavateemalise artikliga isegi ajakirja Nature jõudis. Artiklis avaldatu ei leidnud aga teistes laborites kinnitust ja tõi JB-le pehmelt öeldes kahtlase kuulsuse – Wikipedia

Teaduslikud katsed (Physica A, 323 (2003) 67) on näidatud, et teatud soolade vesilahuste külmutamisel saadud jääl on eriomadused võrreldes puhta jääga ka siis, kui soolade kontsentratsioonid on “homöopaatilised”. Pikemalt siinkohal ei kommenteeriks. Vaid niipalju, et see nähtus, mida Rey uuris, oli termoluminestsents - jää kiiritamisel (röntgen- ja gammakiirtega) salvestunud energia vabanemine valguskiirgusena aine soojendamisel. Ei seletakski nii pikalt, kui liiva termoluminestsents poleks ilus nähtus, mida igaüks saab kodus kah vaadata. Selleks ajage pliit (elektri-, puu-) täiesti pimedas toas nii kuumaks, et nõrka punast hõõgumist hakkab aimuma. Siis võtke näpuotsatäis liiva (parem sellist, mis kaua päikese käes pole seisnud) ja visake pliidile. Mõne hetke pärast sirab teile korraks pliidilt nagu tähistaevas vastu – iga liivaterake vabastab energia, mis temasse oli salvestunud (loodusliku radiaoktiivse kiirgusfooni tõttu). Seda nähtust kasutavad arheoloogid muideks keraamilise jms materjali dateerimiseks – termoluminestents on seda intensiivsem, mida kauem aega on möödunud kuumutamisest.

Me võime ju otsida kõiksugu vabandusi homöopaatia olemuse “maiseks” seletuseks või sellega kaasnevate väidete ümberlükkamiseks, ent selle asja sees olles märkad tahes tahtmata, kuidas asi töötab ka seal, kus toimuvat ei saa seletada lihtsa platseeboga. Ent nagu iga välise asjaga, on ka homöopaatia puhul siiski tegemist ravimiga, mille pikaajaline tarvitamine muudab sind nii füüsiliselt kui psüühiliselt sõltuvaks ja mille lõplikku mõju inimese olemusele ei suuda meist keegi ette teada.

Järgmise aasta aprillist on suurem osa rahvameditsiinis kasutatavatest taimedest ja nende põhjal loodud preparaatidest Euroliidu uute direktiivide järgi tavamüügiks keelatud. Nii satub näiteks kalevi alla ka tavaline piparmünt, mis on sisse kantud EU direktiividesse kui “meditsiiniline ravimtaim” (medicinal herb) ning millele seetõttu rakenduvad karmimad müügi ja prepareerimise nõuded, mis usutavasti ürditalude tegevusele kriipsu peale tõmbavad.

Muidugi – teatud võimalus siiski jääb, et kas tootja või turustaja saab konkreetseid preparaate (näiteks kuivatatud piparmündilehti tee tarbeks) toota ning ka müüa, ent selleks tuleb tal eelnevalt läbida pikk ja keeruline “ma ei ole kaamel” tõestusprotsess, mille käigus peab komisjonile tõestama kahte asja – et toode on nii füüsiliselt kui ka keemiliselt ohutu ning puhas ja et toode kuulub oma põhiomaduselt reguleeritavate meditsiiniliste ravimtaimede konkreetsesse kategooriasse. Viimane on vajalik selleks, et hakata maksma ränka litsentsitasu ravimi müügi eest. Kogu tõestus- ja müügiloa saamise protsess on niivõrd keeruline, et selle lihtsamaks arusaamiseks müüakse õpperaamatuid, hinnaga 395 USD

Jah – piparmünt on nüüd juriidiliselt ravim, seega usutavasti kaovad meil apteekidest kõiksugu erinevad ravimtaimepakikesed, enamus raviürtide ja ravimtaimedega tegelevatest taludest kaotab oma turu ning kahtlemata leitakse piparmündi ja teiste looduslike ravimtaimede asemele sobivad keemilised tabletid ja pillid. Seda muidugi juhul, kui need väiketalud ei võta ette eelmises lõigus kirjeldatud protseduure.

Aga see pole veel kõik. Uue direktiivi järgi jaotatakse müüdavate preparaatide mõjualad erinevatesse klassidesse ehk raskusastmetesse vastavalt ravitavate haiguste või haigusnähtude tõsidusele. Ja seesama direktiiv määrab, et kui tegemist on haigusega, mida saab iseloomustada kui “tõsist probleemi” (serious condition), ei tohi selle probleemiga seonduvaid ravimtaimi müüa kui ravimtaim on tõestatult tolle haiguse ravimiseks sobilik. Hetke seisuga pole too tõsine probleem veel lahti defineeritud, seega ei ole veel kindel, kas ehk piparmünt (ja ka mitmed teised ravimtaimed) täieliku müügikeelu saab. Kas seedehäired, mille puhul piparmünt tõestatult aitab, kuuluvad tõsiste propleemide hulka?

Täiesti ajuvaba olukord. Seadusliku direktiivi eesmärgiks on öeldud olevat ravimtaimede müügi reguleerimine ja nende tarbimise ohutuse tagamine, tegelikkus on aga selline, et enamus väiketootjaid kaotavad võimaluse ravimtaimi müüa, inimesed kaotavad võimaluse ravimtaimi osta nende praegusel kujul ning kindlasti toob see kaasa kõva hinnatõusu, sest ravimtaimi hakatakse käsitlema ravimitena. Lisaks kaasnevad nende müükidega ka kohustuslikud maksud, mis näiteks Suurbritannias on päris soolased…

Kõnealuse direktiivi ümmargust ja laialivalguvat eestikeelset kaaskirja saate lugeda Euroopa Liitu Teatajast, viite piparmündile leiab aga konkreetsest direktiivitekstist.

Veidi lisalugemist samal teemal – EU declares peppermint a controllable herb

Piparmündi kohta ülevaatlikku lugemist – Piparmünt ravimtaimena

Tegemist siis Terviseameti statistikaga, millest selgub, et lõviosa nakkushaiguste põdejaist on olnud vaktsineeritud. Nüüd küsimus kohalikele pseudoskeptikutele – mind on ajanud üks asi juba pikemat aega segadusse, nimelt see, kas siis ikkagi vaktsineerimine kaitseb üksikisikut või mitte. Kui ma väitsin, et ei kaitse, et kogu vaktsineerimise põhimõte on just massiefektis, siis sõimati mu nägu täis ja öeldi, et see on rumal jutt, loomulikult vaktsiin kaitseb üksikisikut.

Kui ma tõin näiteks selle statistika, siis väideti, et üksikisiku kaitse on lihtsalt tugevam, ent siiski haigestutakse, kui kriitiline miinimum vaktsineerimatuid on ületatud.

Ent ametlik statistika näitab, et enamus aastatel on üle 90% haigestunuid just need, kes on vaktsineeritud. Minu loogiline mõtlemine pole ehk kõige tugevam, ent kas see ei tähenda siis, et vaktsineerimata lapsed ka reaalselt haigestuvad VÄHEM? Parandage mind, kui eksin…

Ja veel üks tähelepanek – aastal 2005 oli läkaköha korralise vaktsineerimise katvus 97,1% (st. kõikidest tol aastal vaktsineerimisealistest lastest said 97,1% vaktsiini, st. 3 korda enne aastaseks saamist ja üks kord 2 aastasena). Järgmisel aastal, 2006 aastal, oli aga alla seitsme aastaste haigestunud laste hulgas kõige suurem protsent neid, kes olid saanud oma vaktsiini 6 kuud kuni aasta enne haigestumist. Seega haigestusid just need, kes olid möödunud aastal vaktsiini saanud. Kutsuge mind paranoikuks, kui tahate, ent selline on ametlik statistika ja igaüks saab sellega avalikult tutvuda.

Läkaköha:
2005 a. – Haigestunud laste arv Eestis 25, neist olid vaktsineeritud 24.
2006 a. – haigestunud laaste arv 49, neist vaktsineeritud 47
2007 a. – haigestunud lapsi 137, neist vaktsineeritud 116.
2008 a. – haigestunud laste vaktsineerimise andmeid Tervisekaitse ei avaldanud (võite ise arvata, miks). Kõikidest haigstunutest (täiskasvanud ja lapsed kokku) 68,9% olid vaktsineeritud.

Leetrid:
2007 – haigestumisjuhtumeid 1, laps leetrite vastu vaktsineeritud
2008 – 2009 haigestumisjuhtumeid ei ole.

Mumps:
2003 – 35 haigestunud, neist 20 vaktsineeritud
2005 – 29 haigestumist, neist 21 vaktsineeritud
2006 – 17 haigestumist, neist 13 vaktsineeritud
2007 – 18 haigestumist, neist 14 vaktsineeritud
2008 – 14 haigestumist, neist 11 vaktsineeritud

Punetised:
2006 – 5 haigestumist, neist vaktsineeritud 3
2007 – 10 haigestumist, neist 7 vaktsineeritud
2008 – 4 haigestumist, neist 2 vaktsineeritud, 1 vaktsineerimata, 1 kohta puuduvad andmed.

Hetkel tegemist copy-pastega Tarbija24 lugeja kommentaarist, ent kes tahab lähemalt uurida, siis statistika on kättesaadav Terviseameti kodulehel.

Lisalugemist vaktsiinide kohta leiab Para-Webi foorumist

Viimased paar päeva on erinevad asjapulgad kõvasti maha teinud kohalikku toitu ning propageerinud importkaupa. Tervise Arengu Instituudi “toitumisspetsialist” Tagli Pitsi väidab, et “oluline on ikkagi, mida ja mis vahekorras süüakse, mitte kas ja kui palju sellest on kohalikku, palju välismaist päritolu.” Tagli Pitsi muide oli seesama spetsialist, kes soovitas tungivalt lapsevanematel oma lapsi mürgitada kõiksugu soja ja gmo lögaga.

Toiduliidust Sirje Potissep aga laiutab käsi ning väidab, et tarbijate arusaam toiduaine päritolust on muutunud tarbijatele raskemaks ja nii võib juhtuda, et peetakse omaks ka võõral maal valmistatud toiduainet või vastupidi. Millega siis Toiduliit tegeleb? Miks ei kaitsta kodumaist tegijat ja tarbijat? Miks on lubatud meie poodides turustada private label tooteid, mille pealt ei saagi kunagi teada, kus ja kelle poolt konkreetne toode on valmistatud ning milline on toormaterjal?

Siinjuures sooviksin meelde tuletada, miks eelistada kodumaist toitu? Lihtne – loodus varustab alati iseennast kõige vajalikuga ning meie, kui looduse osa, saame sellest oma. Ning meie, kui eestlased, saame alati parima just Eestist (ja lähiümbruskonnast). Piirkond toidab oma populatsiooni. Oma piirkonna toit on alati kõige kasulikum kuna sisaldab just neid vajalikke aineid, mida on organismil tarvis arenguks – vajadus just nende ainete ja just sellise koguse/koosluse järgi on välja kujunenud läbi aastasadade ning ka vastavalt suunanud geneetikat.

Meie ökoloogiline jalajälg
Teine oluline põhjus, miks just tarbida piirkondlikku toitu, on ökoloogilise jalajälje vähendamine. Keskkonnale on märksa kasulikum, kui sööme naabri kurki-tomatit, kui et laseme neidsamu vilju teiselt poolt Euroopat laevade-lennukite-veokitega kohale vedada. Mida väiksem on meie ökoloogiline jalajälg, seda vähem saastub loodus ning seda puhtam on ka toit, mida ta meile annab. Kõik siin ilmas on omavahel seoses. Ökoloogilise jalajälje all peetakse silmas iga üksiku indiviidi vahetut mõju keskkonnale, näiteks palju ta kasutab transporti (heitgaasid, transpordivahendi valmistamiseks kulunud energia), kus valmistatakse tema toit, riided, akessuaarid, ka töövahendid jne. palju nende valmistamiseks kulub energiat, palju inimene aasta jooksul otseselt või kaudselt mõjutab elusloodust. Ilmselgelt on see jalajälg väiksem, kui tarvitada toiduks vilju, mis kasvavad võimalikult ligidal.

Tugev tohalik turg kui jätkusuutliku riigi tunnus
Ka majandus on tähtis näitaja kodumaise toidu tarbimisel – mida enam me tarbime eestimaist kaupa, seda enam arendame sellega kohalikku põllumajandust, seda enam panustame kohaliku toodangu arengusse ja jätkusuutlikusse. Riik, kui inimeste kooslus, keda ühendab ühine huvi oma käekäigu vastu mingis kindlas piirkonnas, peaks olema piisavalt võimekas, et toita ära kogu oma populatsioon. Meie loodus annab selleks igakülgse võimaluse ning seda võimalust peab ära kasutama. Eesti rahvastik ei ole õnneks ka niivõrd suur, et meie põllud ja meie metsad meid ära ei toidaks. Kõige selle juures tuleks kindlasti eelistada ehedat ja looduslikku toitu, loobuda täielikult GMO toodetest ning nende tuletistest. Miks? Esiteks filosoofilisem külg – kõik, mis ei kasva looduses, ei ole looduslik ning pole mõeldud mingi kindla piirkonna populatsiooni toitmiseks ning teiseks tervisliku külje pealt – GMO uuringud on poolikud ning teadlased ei ole veel jõudnud jälgida GM toodete pikaajalisi toimeid ning muteerunud toidu mõju elusorganismidele.

Elagem looduslikus rütmis!
Loodus meie ümber on elav ning hingab aastaaegade rütmis. Viljad, mida ta pakub, on samuti seotud tema hingamisega, seega peaksime ka meie arvestama mingil määral looduslike aastaaegade vahetumistega. Me ei saa eeldada, et peaksime sööma värsket kõrvitsat aasta läbi, või mugima tomateid-kurke südatalvel. Taliõunad, talvekartul sahvrisse ning kevadel, mil tärkab uus elu, saame hakata ka varajasi vilju korjama. Õnneks on meie esivanemad andnud meile oskused ja teadmised erinevate viljade konserveerimise, säilitamise ning marineerimise kohta. Kõiki neid rakendades avastame, et meil ei ole tarvis neid toiduaineid, mis on rikastatud konservantide ja säilitusainetega, neid jahukäkke, mida püüdlikult saiadeks nimetatakse ja mis säilivad terve aasta pehmetena. Meil ei ole tarvis osta poola õunu lihtsalt seepärast, et nende kilohind üliodav on, olgugi, et need õunad ei mädane kunagi sest enne meie juurde jõudmist leotatakse neid tunde säilitusaine vedelikus.

Kõige selle eelneva kokkuvõtteks võiks öelda – eelista eestimaist, sest siinset toodangut saad sa kontrollida, siinne vili on looduslikult meile kõige kasulikum ning kohalikku toitu süües me ei saasta loodust. Häid maitseelamusi!

_____________
Pilt pärineb siit: http://www.eestitoit.ee/?language=et

A. Le Coq traditsiooniliselt kääritatud kali on vaieldamatult hetkel turul olevatest kaljadest parim nii maitse kui ka pakendi (0,5 l klaaspudeli versioon) poolest. A. Le Coq on teinud tänuväärset tööd taaselustamaks kaljajoomise tavasi ning viimaks taas au sisse ka lahtise kalja müümist.

A. Le Coq kirjutab ja rõhutab oma kodulehel (viide: http://www.alecoq.ee/drinks/kali) ning uudistes (viide: http://www.alecoq.ee/est/life/uudised/?newsID=2481) nimetatud kalja ehedusele ning traditsioonilisusele, ehtsa kääritusprotsessi käigus tekkivale madalale alkoholisisaldusele ning vähenenud suhkrusisaldusele, viidates seeläbi väiksemale kalorsusele ja kaudselt ka tervislikkusele. “Kali nagu vanasti” ei ole aga siiski pudelisse villitud ilma säilitusaineteta. A. Le Coq kali sisaldab säilitusainet E211 (naatriumbensoaat), mille kasutusala kohta loeme – salatikastmed, maitsestatud kastmed, taimetoidu poolfabrikaadid, marmelaadid, dzhemmid, karastusjoogid, kalast valmistatud külmutatud tooted (viide: http://www.toidutare.ee/termin.php?id=1570). Nimetatud säilitusainet kasutatakse üsna tavaliselt erinevates gaseeritud jookides, näiteks ka Pepsis ja Fantas.

Millele sooviks aga tähelepanu juhtida, on erinevates teadusringkondades viimastel aastatel läbi viidud uuringud ning katsed, mille tulemused lasevad uskuda, et naatriumbensoaat on kahjulik ning suisa ohtlik ja seda just lastele, kahjustades DNA elutähtsaid osi ning halvates rakkude talitlust. Laborikatsed on näidanud, et DNA kahjustumise tagajärjel võivad tekkida Parkinsoni tõbi ja maksatsirroos (mida senimaani on peetud vaid täiskasvanud alkohoolikute haiguseks). Suurbritannia Sheffieldi ülikooli molekulaarbioloogi ekspert Peter Piper (viide: http://www.sheffield.ac.uk/mbb/staff/piper) avaldas selleteemalise uurimuse juba aastal 1999 ning tutvustas uuesti oma teadustöö tulemusi aastal 2007, väites, et E211 kahjustab otseselt elutähtsaid DNA osasi (viide: http://www.dailymail.co.uk/health/article-458011/Chemical-soft-drinks-wreck-childs-DNA.html) ning on seotud ka loomuliku rakkude vananemisprotsessi häiretega (viide: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC338074/)

Naatriumbensoaadi segunemisel C-vitamiiniga, mida leidub suurel määral näiteks viinamarjades, maasikates, peakapsas ning paprikas, tekib üliohtlik benseen, mis on laboritingimustes tõestatult tunnistatud kantserogeeniks – vähki tekitavaks aineks (viide: http://en.wikipedia.org/wiki/Benzene_in_soft_drinks#Formation_in_soft_drinks)

Astmaatikutest 12% reageerib naatriumbensoaadile sümptomite ägenemisega. 2,4% allergikutest reageerib naatriumbensoaadile sümptomite ägenemisega.

Samuti kahtlustatakse E211 koosmõjust erinevate toiduvärvidega tekitavat hüperaktiivsust (viide: http://en.wikipedia.org/wiki/Sodium_benzoate#Safety_and_health)

Minu küsimus olekski – kas ja millisena näeb A. Le Coq võimalust muuta villitava kalja koostisosi nii, et säilitusainena ei peaks enam kasutama E211 naatriumbensoaati? Kas A. Le Coq on olnud varasemalt teadlik võimalusest, et nende karastusjookides sisalduv säilitusaine põhjustab eelpool loetletud probleeme ja neist lähtuvalt ka tõsiseid haiguseid? Kas A. Le Coq jätkab naatriumbensoaati sisaldava kalja müüki, tuues vabanduseks erinevate tervishoiuorganisatsioonide poolsed raportid E211 mittekahjulikkuse kohta (ametlikult kasutatavad uuringutulemused on üle 50 aasta vanad ning ei vasta enam tänapäeva uuringute nõuetele.)?

Käesolev avalik kiri saab avaldatud ka blogis Vaatenuk (http://vaatenurk.wordpress.com) ning sellele kirjale viitan ka A. Le Coqi Facebooki fännilehel – http://www.facebook.com/pages/A-Le-Coq/151329181623

Kiri sai lähetatud all loetletud isikutele:

Tarmo Noop – juhataja
info@alecoq.ee

Rein Sööt – tootmisdirektor
rein.soot@alecoq.ee

Rando Mõrd – müügidirektor
rando.mord@alecoq.ee

Katrin Vernik – turundusjuht
katrin.vernik@alecoq.ee

Kristi Männik – tootejuht
kristi.mannik@alecoq.ee

Peale seda, kui möödunudaastane ravimifirmade lobitöö oli oma vilja kandnud ning paljud eestlased raevunudsilmi nõudsid elupäästja-seagripivaktsiini sisseostmist, oli riik seda sunnitud tegema. Õnneks tegi ta seda väikese mahu arvelt, ent oma 35 miljonit pandi täiesti mõttetu vaktsiini taha magama küll.

Nüüdseks, kui on selgunud, et seagripi paanika oli vaid üleshaibitud reklaamikampaania ning teatud ettevõtetel ning tervishoiuorganisatsioonide juhtivatel töötajatel lihtsalt tarvis ratsa rikkaks saada, kratsitakse kukalt ja mõeldakse, et mida selle vaktsiiniga peale hakata. WHO seda ei soovi, kuigi pole tühistanud pandeemia olukorda.

Terviseameti peaspetsialist Irina Filippova soovitab perearstidel vaktsiiniülejäägid kraanikausist alal lasta. Kuna meie kohalik vaktsineerimisaktiivsus jäi umbes 2,6 protsendi kanti (madalaim Euroopas), siis teeb see rahasse ümberarvutatult umbes 20 miljonit krooni rentslist alla.

Olukorras, kus lasteaedadesse lapsi vastu ei võeta, kuna lasteaedu lihtsalt ei ole (!) ning koole suletakse massiliselt, on sellised süüdimatud ettepanekud ja raharaiskamised täielik mõnitamine inimeste suhtes. Miks jätkub raha täiesti mõttetutele asjadele, mitte aga meie laste tuleviku kindlustamisele?

Ja kuidas mõjub vaktsiinide loodusesse laskmine? Elavhõbe ei mõjuta ju kohe kuidagi meie ümbritsevat looduslikku keskkonda. Selline vastutustundetu inimene tuleks vastutusele võtta!

Eile õhtul Delfis ilmunud uudistenupp vahendab meile Tervise Arengu Instituudi toitumisspetsialisti Tagli Pitsi arvamuseavaldust plaanist, mille kohaselt viidaks koolides ja õppeasutustes sisse kohustuslik taimetoidupäev. Pitsi sõnutsi pidavat selline idee olema praeguses masuajas vastuvõetamatu, sest koolilõuna lihakäntsakas võib mõnel lapsel olla ainus liha-annus nädalas.

Ja siis järgneb loetelu kõigest sellest heast, mida liha kasvavale organismile pakub – rauda ja vitamiine ja valku jne. Eriti kummaline on mäng seadustest arusaamisega – sotsiaalministri määrusega (sest sotsiaalminister on Eestis väga pädev toitumisspetsialist) on kohustus pakkuda linnuliha või tavalist liha lastele vähemalt kaks korda nädalas. Ja kuna seal pole öeldud, et rohkem ei tohi, siis järelikult rohkem suisa peab, on Tagli Pitsi järeldus.

Andke andeks, aga kui loll saab üks toitumisspetsialist olla, kui tema ainsaks vabanduseks enda ideede toetamiseks on selline väide? Miks ei tohiks olla koolilapsel siis ühte taimetoidu päeva? Kas liha on täesti siis midagi sellist, ilma milleta ei saa kasvõi üht päeva läbi? Mis vajadus on nendel “terviseekspertidel” juba maast-madalast lapsi toiduga kostitada? Meenub lugu Beatrice’i tütrest, kes polnud nõus oma alla-aastasele lapsele liha andmisega ning selle peale taas igasugu tervise-spetsialistid tagajalgadele tõusid.

Tundub nagu meie inimesed elaksid endiselt kuskil ajaaugus lõksus, mõistmata või tahtmata mõista, et loomsed valgud EI OLE elutähtsad lapse arengule. Nende aseaineid on kõik taimsed toidud täis, ole vaid hakkaja ja söö. Muidugi ei ole ma liha-vastane, söön seda meeleldi, ning seda mainin siin vaid seetõttu, et meie ümber on palju must-valgelt mõtlevaid, kes hakkaks mind kohe idunärijaks sõimama. Aga – liha võiks ka liha olla, mitte sojalöga segatuna E621 sisse ning ilusasse plastikkotti pakendatud. Näteks hakkliha on minu ettekujutuses hakkliha, mitte aga tegelikkuses müüdav kondipuru, millesse segatud sojamöksi ning mida siis palistatud E621-ga, et anda lihamaitset juurde asjale, mis pole liha. Ja seda teeb Eesti suurim “lihakombinaat” Rakvere…

Soovitan vaadata ja kuulda ühte huvitavat loengut teemal “Mis on meie toitumisega valesti.” Räägib küll mikimaa lihaõgimis tavadest, ent sama tendents on ka meie maal juba kasvutrendis. Me sööme liha, üha rohkem ja rohkem liha, samas paradoksaalselt ei ole see liha üldse liha, vaid lihalaadne toode. Ma ei väsi seda kordamast.

Mul poleks midagi selle vastu, kui koolides oleks tõesti LIHAtoidud, enamasti aga ei ole ju. Viiner ei ole liha. Hakkliha ei ole liha. Vorstist rääkimata… Need kõik on vaid lihamaitselised ja lihalaadsed tooted, mida püüdlikult lihaks kutsutakse. Läbi immutatud erinevate konservantide, maitsetugevdajate ja muude sarnaste ainetega on nad suurimad mürgitajad laste organismidele, kõik need rauad ja vitamiinid, mida sealt väidetavalt pidavat saama, on võimalik saada ka puhtast toidust. Seega kui kaua me siis ikkagi silmaklappidega elame?

PS. soovitan lugeda selle Delfi artikli kommentaare. Näitab ilusasti ära selle, et lihasööjate ja taimetoitlaste vahelises diskussioonis on lihasööja pool alati agressiivsem ja ründavam, samas taimetoitlaste seas on ajukahjustusi (loe: mõtlemisvaegusi) täheldada mõnel üksikul, ent seda tugevamalt see silma paistab.

Eile õhtul ilmus Novaatori meditsiini rubriigis arutelu seagripi üle, kus Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits loetles üles need asjad, mida seagripp meile õpetas. Uusimate uuringute järgi olevat seagripp olnud näiteks Suurbritannias igal kolmandal lapsel, lihtsalt oli tegemist subkliinilise põdemisega (haigusnähte ei ilmnenud), või siis põeti seagripp läbi märkamatult. Muide, ka Merits tunnistab, et vaktsineerimiskampaania ülesehitus oli ilmselgelt vildakas, keskendudes vaktsiini levitamisele, mitte aga selle läbi gripi levimise peatamisele. Kel huvi, see lugegu ise need punktid üle, kahjuks on sealt aga välja jäänud mõned veelgi olulisemad punktid selle kohta, mida seagripp siis meile tegelikult õpetas.

Esiteks õpetas seagripp meile, et tegelikult ei ole kõrgesti haritud arstidel ja doktoritel üldjuhul õrna aimugi, mida nad teevad ja kuidas nad teevad. Perearstidest ei maksa rääkidagi, perearst on lihtsalt mingi kohustusliku hariduse omandanud klienditeenindaja, kelle otsused on kallutatud vastavalt sinna suunda, kustpoolt rohkem pastakaid ja kirjapresse farmaatsiafirmade logodega tuleb.

Teiseks õpetas seagripp meile, et meedia on väga ohtlik propaganda- ja paanikakülvamis masin. Ei ole ohtlikumat asja maailmas, kui rumal, ajudeta inimene, kes seab oma rumalusega ohtu nii iseenda kui ka oma lähedased. Kõik need noored lapseootel emad, kes rahumeeli oma sündimata last mürgitamas käisid, tuleks avalikku häbiposti panna.

Kolmandaks õpetas viimane poolaasta meile, et seal, kus on mängus raha, ei maksa erapooletut infot oodata. Skeptikute aateline maailm, kus teadurid ja meditsiin töötab väsimatult vaid selle nimel, et maailmas oleks õndsus ja pudrumäed ning piimajõed, on isegi debiilsem mõtteavaldus, kui kõik need kokku, mis religionisti suust kogu elu jooksul tulead. Kordan siis veelkord üle – ei ole olemas erapooletut main-stream teadustööd, alati kui on tegemist projektidega, mis nõuavad rahastamist, on huvid kallutatud. Alati. See on nagu üks kõige elementaarsemaid põhitõdesi üldse, ime, et inimesed, kes endi väitel viljelevad tervet mõtlemist ja loogilisust, ei saa sellest aru.

Ning neljandaks õpetas seagripp meile seda, et kõige tervemad inimesed on need, kes ei lase ennast pimestada igasugusest vaktsineerimise propagandast. Meie maal õnneks palju neid lolle nõelajahtijaid ei olnud, seega jäi meil ka haigestumine väga väikeseks. Samuti pole Eestis registreeritud veel ühtegi seagripi surma, mis on samuti hea ning näitab suurepäraselt, et riik, kus viivitatakse massihüsteeriaga kaasa minemist, on terve mõtlemisega riik.