Vaatenurk maailma

Suure käraga käima lükatud innovaatiliste inimeste projekt pole erilist massihuvi tekitanud. Sealsest “in” inimeste nimekirjast võib leida nii mõnegi kahtlase kuju, oma üllatuseks leidsin ka ühe vaimuhaige
Aga mis on need mõtted, mis peaksid leidma eraldi kajastamist? Mil moel tekivad ideed, mis tunduvad esmapilgul suurepärased ning enneolematud, hiljem saavad aga tavapärasteks? Sellised mõtted minu arust hakkavad elama oma elu, kui me neid alguses piisavalt vormime ning nendega tööd teeme, ent hiljem mingil põhjusel hülgame. Selline mõte on kui ära lennanud õhupall, mille teises linna otsas püüab kinni teine inimene ning viib tuule eest varju. Kui mõttele on antud piisav laeng energiat ning sellest on vormunud juba idee ning teostuseni vaid üks samm, siis selle mõtte kõrvale heitmine ei hävita mõttepilti ennast. Ja nii juhtubki, et keegi teine, kuskil mujal korjab selle idee üles ja temas leiab see mõttepilt teostaja.

Innovaatiliste inimeste lehekülg arvatavasti sellise idee pealt töötabki – ideede kasvulava, kus paar-kolm helgemat pead koguvad mõtteid, et neid siis realiseerida. Aga kas on õigus siis mõtte jagajal pahandada, kui temal ei olnud piisavalt tahtmist või oskuseid plaani ellu viia? Vist mitte…

Ju ma olen siis liialt petant, et tahan kõike ise teha. Kui pea on mõtetest pungil täis, siis loogika ütleb, et kõike ise ei jõua, emotsioonid aga ütlevad, et mis ise tehtud, see hästi tehtud…

Viimane piimaralli ning selle kohased kurjustamised on pannud mind mõtlema erinevatele lahendustele, kuidas võiks edasi minna olukorras, kus kohalikud talupidajad on huku äärel ning samas inimesed üha enam ja enam puhast Eesti Toitu nõuavad.

Huvitav avastus oli selline koht nagu www.maakaup.com kust on võimalik kord nädalas ettetellimisega soetada enadale head-paremat kohaliku talupidaja toodangut. Siis jäi silma veel uudis toredast OTT turust, ehk siis Otse Tootjalt Tarbijale, ent tundub, et bürokraadid on juba selle ettevõtmise peale hammast ihumas.

Oma blogis olen ka rääkinud Ilusast Eesti asjast, ehk siis Rotermanni turust ning ka tõdenud, et säärast puhast ja kodumaist kaupa on väga raske ilma pingutamata leida ja hankida.

Kõik see viis mind mõttele – kuidas tuua kodumaist toodangut ligemale tarbijale, ilma et seal vahel oleks kasumimarginaali taga ajavad kaupluseketid? Ülesande püstitus on alles arengujärgus, ent ideaalis näeks plaan välja selline:

Igas linnas ja miks mitte ka alevis, külas oleks üks kauplus, milles müüdaks vaid kohalike tegijate kaupu. Kauplus oleks avatud vaid teatud päevadel kuna idee järgi peaks tegemist olema isemajandamisega, ehk siis talunikud ise tulevad kohale, müüvad oma kauba maha ja lähevad minema. Värske piim, munad, aiasaadused, juurviljad, mesi – kõik müügiks.

Suur takistuskivi on sel teel muidugi ruumide rent ja muu selline bürokraatia, mis eeldab suuresti siiski mingi kasumi hankimist. Kui luua projekti taha MTÜ, siis kas oleks lootust koguda paljalt annetustest ja fondidest vajaminevad summad poehoonete ülalpidamiseks?
Müüa seintel reklaamipinda? Võtta 1% igalt kaupmehelt läbimüügi pealt?

Mis teie mõtted on? Avaldage arvamust…

Hing on olemas igas ajahetkes ja kõikjal korraga, see on umbes nagu pidev eksistents erinevate mõõdetega reaalsustes, kuid hinge olemasolu eesmärgiks on kogeda ennast läbi nende reaalsuste. Hing “mahutab ja mugandab” end teatud reaalsusesse et sealse reaalsuse olemust kogeda. See on hinge sünd. Meie hetkel tunnetavasse reaalsusesse sattudes loob hing endale füüsilise keha, mis on sellessamas reaalsuses hinge kajastus, tema väljund. Keha on hinge väljund, läbi mille hing suhtleb siinse reaalsusega. Hing ei koge reaalsuseid läbisegi, et ühes kehastuses oli punkt ja järgmises juba 25D (25 mõõtmeline ruum) või mis iganes. Kogemuste korjamine toimub järjest. Tihedamast dimensioonist hõredama suunas. Ja ühe etapi läbimiseks võib kuluda miljoneid kehastusi, mida kogenumaks muutub hing mingil tasemel, seda enam paralleelseid kehastusi ta suudab omada. Mida rohkem õpib hing tundma selle taseme eripära, seda enam suudab ta seda muuta (telekinees, ruumi ja aja mõjutamine jne jne.). Need on õppetunnid jumalaks saamisel, miljardite kehastuste järel on hing piisavalt võimekas, et muuta ja luua ise universumit, sealseid seaduseid luua ja tühistada. Kurioosum seisneb aga selles, et tolleks hetkeks, mil hing on sellise taseme saavutanud, ei vaja ta enam seda, ta ei oma vajadust muuta universumit eraldi, kuna ta teab, et universum ning kogu olemasolev ja olematu on niikuinii pidevas muutumises. Kõrgeim äratundmine on loomulikult minule hetkel kättesaamatu ja võib kuluda veel miljardeid kehastusi enne kui ma midagi hakkan sügavamalt mõistma, ent märgid näitavad siiski selles suunas – kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees. Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu. Nii kogeb kõiksus läbi hingede iseenda (taas)avastamist.

Inimestel on huvitav oskus luua mingite hetkedega emotsionaalseid sidemeid, esile manada tundeid, mis muudavad eksistensiaalses mõttes täiesti suvalise hetke enneolematuks ja kordumatuks. Alateadvuse pildid võimendavad emotsiooni ning hetkelisest imestusest saab äratundmishetk – just seepärast me elamegi siin.

Sellised mõtted tekkisid peas täna hommikul kõndides mööda inimtühja rongiperrooni otse hommikupäikesesse…

Minu vanaema teadis rääkida, et oleks tädil till, oleks onu! Seega tahame me või ei taha – mehed on mehed ja naised on naised. Ei ole mingit androgüünset massi, mis vastavalt olukorrale siis teatud soorolle etendavad. Hing on tõesti sootu, ent ka neil on omad eelistused, kellena on meeldivam kehastuda.

Tegelikkuses sattusin peale YksikuHundi blogis teemale Mees ei ole võimeline Armastama?!? ning asusin seal kohe usinasti kommenteerima. Kuna aga kommentaar tuli parajalt pikk ja sisukas, otsustasin selle ka oma blogisse üles riputada.

Read the rest of this entry »

Peale väikest intsidenti Säästumarketis, kus kliendi ja teenindaja vahel tekkis väärarusaam keeleküsimustes, kostis minu ees seisja varmalt: “No kurat, miks peab venelasi teenindama vene keeles? Tean siin piirkonnas ka kahte kreeklast. Kas neid peab teenindama siis kreeka keeles?”

Muigasin omaette… kõik ei ole veel kadunud.

Delfi on muutunud peale Vilja Kiisleri lahkumist inimlikumaks. Seetõttu otsustasid nad üle pika aja avaldada jälle minu pärisnime alt lähetatud arvamusjutukese. Reeglid on muidugi endiselt karmid – kõik mis nemad avaldavad on spets nende jaoks kirjutatud ja mujal võib neid avaldada vaid koos originaalviitega Delfile. See reegel kehtestati kaks aastat tagasi peale minu kirjavahetusi proua Kiisleriga. Oli nagu peaga vastu seina jooksmine.

Aga artikkel ise siis SIIN ja SIIN

PS. kommentaare kogunes esimese päevaga 25! Pole paha, arvestades et jutuke Kuhu jääb omausk? kogus üle 700 kommentaari. Aga soojad ilmad on ju, kõik teenelised kommentaatorid on varbaid vees solgutamas.

Igal inimesel on õigus ennast vabalt väljendada ja igal inimesel on ka sõnavabadus võõrandamatuks õiguseks. Ent nagu sa kindlasti tead, kaasneb suurte õigustega ka suur vastutus. Sõnadel on kombeks jääda alles, olla olemas ja pahatihti ka tagasi tulla. Sõna jõud on suur ning enamasti ei tasu sõnu niisama pilduda. Kui soovid iseennast austada, siis peaksid ka teisi austama, sest inimene kes teisi ei austa, ei suuda ka endas miskit austamisväärset leida.