Vaatenurk maailma

Homme, vana aasta ärasaatmise ööl, on puht juhuslikult täiskuu. Ja puht juhuslikult on neljapäev. Ja puht juhuslikult toimub ka osaline kuuvarjutus. Kas ma juba mainisin, et on aasta vahetus?

Huvitav, kas seda olukorda saab veel drastilisemalt ära kasutada, kui uus aasta vastu võtta teeristil seistes?

Igal juhu, olgu nende sündmuste kokkusattumisega ühele päevale (või pigem ööle) nagu ta on, ent tõesti on võimalik täheldada teatud närvilisuse tõusu nii inimestes kui ka loomades. Ööd on rahutumad, päevad närvilisemad, pidevalt kuskil miskit toimub, samas inimesed kõnniks ringi justkui kahtlases letargilises olekus. Ja siis on meil veel ka skeptikud, kes väidavad, et kuna teaduslikult pole seda kuu mõju kunagi tõestatud (loe: pole eriti viitsitud uurida kuna niikuinii on jura, lollus jne), siis silmaga nähtav ja iga ihukarvaga tuntav ei ole lihtsalt olemas.

Eks homne näitab, mis siis saab. Pidage siis meeles, et müstikas on täiskuuöö libaks käimise aeg. Meie kohalikud teadjad võisid küll ka igal muul ajahetkel käia, ent see täiskuu teema pärineb germaani uskudest. Täiskuuöö ja neljapäev on seotud aga igasugu krattide ja puukide valmistamisega, olid ju needki omamoodi libandid, lihtsalt neid kontrolliti väliselt, libandeid aga nö. isiklikult (arvutimänguterminites – 1st person shooter). Ja kui siia veel kuuvarjutus lisada, mis nii mõneski paigas sümboliseeris seda, et lohe või draakon sõi kuu, siis saamegi öö, mil liiguvad ringi müütilised olendid, saab võidelda draakonitega ning käia liba jooksmas. Uue kalendriaasta vastu võtine samal ajal on omamoodi täpiks I peal. Olgugi, et looduse tsüklite järgi on uus aasta juba alanud, on ka kokkuleppelisel tähtpäeval meie elule ja eluolule märkimisväärne tähtsus ja mõju.

Olgem siis homme ettevaatlikud

Kui sa kirjutad kellegi või millegi vastu, oled vinguja ja viriseja. Kui pöörad tähelepanu millelegi negatiivsele, oled järsku ise sapine ja negatiivsust pritsiv, kui leiad asju, mida laita, on alati keegi, kes sulle märku annab moka maas hoidmiseks. Aga kuidas siis üldse pöörata tähelepanu enda ümber lokkavale idiotismile? Teha seda nii, et hundid söönud ja lambad rahul… Et rääkides negatiivsest nähtusest, mille põhjustajaks inimlik rumalus, ei tekiks sinu lugejail tahtmist sulle panniga pähe virutada ja öelda – ära pritsi sappi!

Olen märganud, et sellised kirjutised, mis ühel või teisel moel ennast millelegi vastandavad või soovivad midagi muuta, on loetavuselt kõige populaarsemad. Vahet pole, kas sisu on negatiivne või positiivne oma subjekti suhtes – kui inimesed saavad kirjutajale kas kaasa karjuda või vastu karjuda, on populaarsus tagatud.
Aga kirjutised, mis millegi vastu ei võitle ning pakuvad vaid toredaid plaane ja ilusat mannavahujuttu, leiavad poolehoidu vaid murdosa lugejate hulgas. Muud ei vaevu pealkirjast kaugemale vaadatagi.

Ja jõuamegi tõdemuseni – inimestele meeldib vinguda, vigiseda, viriseda ja teisi taga rääkida. Sama palju meeldib talle aga vinguda, viriseda ja vigiseda vingujate , virisejate ja vigisejate üle, rääkida taga neid, kes räägivada taga kedagi kolmandat. Turg loob ennast ise, inimesed võitlevad selle vastu, mida neil meeldib kõige rohkem lugeda.

Aga millisel hetkel otsustada – nüüd aitab! Tuleb välja murda sellest nõiaringist, kus põhjus-tagajärg on seotud kui üks tervik. Millisest piirist algab ühiskonnakriitilisuse üleminek ühiskonnadebiilsustega kaasa jooksmiseks ning kuidas oleks võimalik seda vältida? Sest tahaks ju kosta sõna selle kõige kohta, mis koduriigis toimub, selle lakkamatu hulluse kohta, mida igal sammul näha saab. Samas ei tahaks muutuda osaks sellestsamast kaadervärgist, mis toda probleemi tekitab.

Millisest piirist alates tuleb tõmmata otsad kokku ja hakata pakkuma lahendusi ning ilusaid mõtteid? Selliseid, mis ei satuks automaatselt vingujate ja virisejate hammaste vahele…

Eks vaatame…

Oleme kaua liugu lasknud müüdi peal, mille järgi pidavat Eesti olema mingi imepärane IT vabrik, Läänemere oma Silicon Valley vms. Tegelikkus on aga kurb ja üksjagu hirmutavgi – kohalik IT valdkond on degenereerunud ning paratamatult ajale jalgu läinud. Käes on IT maailma stagnaaeg.

Hetkel on mul koostamiselt infotehnoloogia alane uuenduste manifest, millest ideaalis võiks saada uue hingamise aluspostulaat (kõrge lennuga mõtted, ma tean…) kõikidele IT osakondadele ettevõtete juures ning kindlasti kiikamiseks ka firmajuhtidele ja muudele asjapulkadele, kes itimeestega maid jagavad.

Järgnevalt tooksin välja paar punkti nendest mõtetest, mis pole meie kohalikul turul veel toetust leidnud:

1. Põhipostulaat – meie IT maailm on stagneerunud, uuendused viiakse läbi vaid ühes liinis ning liigutakse üha kindlameelsemalt süsteemide koondamise poole. Üks süsteem pannakse vastutama mitmete eri ülesannete eest. Siin aga peitub oht – mis on hea ühe operatsiooni toimimiseks, ei ole seda mitte teise operatsiooni jaoks. Vastupidi – ettevõtte IT struktuur peaks liikuma kindlameelselt segmenteerumise teed, iga valdkonnaga peaks tegelema just tolle valdkonna spetsialistid. Kindlalt tuleb lahus hoida telekommunikatsioon, it infrastruktuurid ning veebilahendused. Iga valdkonna segmendi saab paigaldada just tolle valdkonna spetsialistide kätte – kes vastutab telekommunikatsiooni eest, see vastutab ka ainult telekommunikatsiooni eest. Veebilahendused (extranet, intranet, e-postindus) peab olema kindlalt eraldi segmendina, eraldi teenusepakkuja juures, it infrastuktuurid üles ehitada samuti segmentidena. Sel juhul ei koondu tegevusvastutus ühte kohta ning ainuisikuliselt ettevõtte IT osakonda, vaid IT osakond jääb vaid vahendajaks ettevõtte vajaduste ja teenusepakkujate vahel.

2. IT vahendid – üha enam liiguvad ettevõtted korporatiivse IT rada pidi, mis kuujutab endast just vastupidist protsessi esimeses punktis toodule – kõikide vahendite ühtlustamine, kindlate mallide sisse viimine. Tegelikkuses see süsteem ei tööta, üldkulud võrdluses vastupidise tuludega on tunduvalt suuremad ning ei kata IT osakonna mugavust ja ühtlustumisest saadavad kasu. Infotehnoloogia on ühiskonnas tunnustatud positsioonil, iga endast lugupidav firmaomanik teab, et ilma IT lahendusteta tänapäeval äri enam ei aeta, ent unustatakse ära, et IT osakonna loomisel tuleks sealseteks spetsialistideks valida siiski loomingulised inimesed, mitte tüüp-itimehed, kelle mõtlemine on rangelt IT-keskne ning kes ei suuda arvestada kasutajamugavusega. Just kasutajamugavus on väga vähe kajastust leidnud mõttemudel tänases IT-maailmas. Inimesed, kes peavad tegema igapäevast tööd infotehnoloogiliste vahenditega, peavad teadma ja tundma, et vahend, mida nad kasutavad, on nende omad, nende “enda käe järgi” loodud. Kodused ja mugavad töövahendid aitavad kaasa tööviljakusele, innovaatilised lahendused, mis toetavad kasutusmugavuse saavutamist, peaksid seda protsessi igati toetama. Laske lauaarvuti kasutajal valida ise endale mugav hiir ja mugav klaviatuur, sülearvuti kasutajatel on kindlasti meeldiv kasutada klaviatuuri, mis ei kangesta käsi ning laptopi valikul saab inimene ise otsustada, kas tema kaasaskantav vara peaks talle seljavalu tekitama või mitte. Korporatiivne ühe malli tagaajamine (näiteks tunnistatakse ainult HP või IBM brände) võib olla lihtne itimeestele, ent ei ole päris kindlasti mõttekas kasutajamugavusest lähtuvalt, seetõttu kannatab ka lõpptulemus ärilises plaanis. IT vahendid on küll vaid osa kasutajamugavuse määrajaist, ent ometigi väga tähtis. Andke inimestele valida ning selle juurres olge igati nõu ja jõuga abiks. Ka valikuvabaduse andminee üksi juba loob kasutajale turvatunde ja tõstab tööviljakuseks vaja minevat heaolu tunnet.

3. IT süsteemid – Kui vähegi võimalik, kärpige sealt, kust saab. Kasutage tasuta tarkvara – Linux, OpenOffice, firefox, Thunderbird, Gimp (Photoshopi asemel). Litsentsitasud neelavad keskmise suurusega ettevõtes meeletu summa igal aastal. Nende arvelt võiks parem kasutajamugavust tõsta ning seetõttu investeerida kaudselt tööviljakuse tõusu. Korporatsioonide poliitika on alati ja kõikjal järgida ühtlustatud brändi, näiteks võrkude arenduses Cisco vahendeid, arvutite ostul HP või IBM Lenovo vahendid jne. Loobuge korporatiivsest mõtlemisest – see neelab rohkem raha, kui see eesmärk väärt on. Looge kindlad segmendid, bränd ei maksa midagi, kui tema töökindlus on samaväärne mõne teise, mitte nii nimeka brändi omaga. Näiteks kõigi võrguehitajate lemmikbränd Cisco on meie turul teada ka kui Linksys. Tegijad on samad, kvaliteet seega samuti, ent hinnavahe meeletu. Kui Cisco 32 pordine võrguswitch maksab keskeltläbi 40 000.- siis samaväärse Linksysi saab kätte alla 10 000 krooniga.

4. Itimehed ja nende ülesanded – IT osakonna töötajad ei ole kõiketeadjad. Kõrgelt haritud süsteemiinsener ei ole õige inimene lahendamaks kasutajate e-postkastimuresid, samas kui kasutajatoelt ei saa nõuda võrkude ehitamist ja IT-kulutabeli loomist. Segmenteerimine on siingi märksõnaks. Vastutus peab jaotuma võrdselt, samas tuleb IT osakond tuua lähemale kasutajatele. Tuleb kummutada arusaam itimehest kui kellestki kapitagusest, kes istub omas nurgas ja vastab abipalvetele. Nokitseb midagi päev läbi kuskil väikses 1×1 meetrises ruumis ning päevavalgust nähes kissitab silmi. IT osakond peab olema osa tööseltskonnast. Nn. patsiga poisid tuleb panna mõtlema rohkem kasutaja vaatenurgast asju hindama, kui tehnoloogilisest aspektist. Unustatakse tihti, et infotehnoloogilised vahendid on loodud siiski abistamaks meid meie ülesannete täitmisel, mitte aga eksisteerima täiesti eraldiseisva maailmana, mille osade kasutamine on võimalikult ebamugav ja tülikas.

Nende nelja punkti põhialusteks on: integreerime inimesi ning segmenteerime vahendeid. Märksõnadena võiks meelde jätta: kasutajamugavus, tasuta vahendid ning tehniliste lahenduste jagunemine erinevatele kihtidele. Investeerides targalt ja arukalt kasutajamugavusse, selle asemel, et ühtlustada IT-vahendeid ja luua kõigile samane kohustus kasutada ebamugavaid vahendeid, on võimalik tõsta tööefektiivsust ning seega ka sisetulekuid. Loodetavasti tekitavad need punktid teis mõtteid, sel juhul pange need kindlasti kommentaaridesse kirja.

Mida arvad sina? Mis tundus sulle vastuvõetavana ja mis mitte?

Suure käraga käima lükatud innovaatiliste inimeste projekt pole erilist massihuvi tekitanud. Sealsest “in” inimeste nimekirjast võib leida nii mõnegi kahtlase kuju, oma üllatuseks leidsin ka ühe vaimuhaige
Aga mis on need mõtted, mis peaksid leidma eraldi kajastamist? Mil moel tekivad ideed, mis tunduvad esmapilgul suurepärased ning enneolematud, hiljem saavad aga tavapärasteks? Sellised mõtted minu arust hakkavad elama oma elu, kui me neid alguses piisavalt vormime ning nendega tööd teeme, ent hiljem mingil põhjusel hülgame. Selline mõte on kui ära lennanud õhupall, mille teises linna otsas püüab kinni teine inimene ning viib tuule eest varju. Kui mõttele on antud piisav laeng energiat ning sellest on vormunud juba idee ning teostuseni vaid üks samm, siis selle mõtte kõrvale heitmine ei hävita mõttepilti ennast. Ja nii juhtubki, et keegi teine, kuskil mujal korjab selle idee üles ja temas leiab see mõttepilt teostaja.

Innovaatiliste inimeste lehekülg arvatavasti sellise idee pealt töötabki – ideede kasvulava, kus paar-kolm helgemat pead koguvad mõtteid, et neid siis realiseerida. Aga kas on õigus siis mõtte jagajal pahandada, kui temal ei olnud piisavalt tahtmist või oskuseid plaani ellu viia? Vist mitte…

Ju ma olen siis liialt petant, et tahan kõike ise teha. Kui pea on mõtetest pungil täis, siis loogika ütleb, et kõike ise ei jõua, emotsioonid aga ütlevad, et mis ise tehtud, see hästi tehtud…

Viimane piimaralli ning selle kohased kurjustamised on pannud mind mõtlema erinevatele lahendustele, kuidas võiks edasi minna olukorras, kus kohalikud talupidajad on huku äärel ning samas inimesed üha enam ja enam puhast Eesti Toitu nõuavad.

Huvitav avastus oli selline koht nagu www.maakaup.com kust on võimalik kord nädalas ettetellimisega soetada enadale head-paremat kohaliku talupidaja toodangut. Siis jäi silma veel uudis toredast OTT turust, ehk siis Otse Tootjalt Tarbijale, ent tundub, et bürokraadid on juba selle ettevõtmise peale hammast ihumas.

Oma blogis olen ka rääkinud Ilusast Eesti asjast, ehk siis Rotermanni turust ning ka tõdenud, et säärast puhast ja kodumaist kaupa on väga raske ilma pingutamata leida ja hankida.

Kõik see viis mind mõttele – kuidas tuua kodumaist toodangut ligemale tarbijale, ilma et seal vahel oleks kasumimarginaali taga ajavad kaupluseketid? Ülesande püstitus on alles arengujärgus, ent ideaalis näeks plaan välja selline:

Igas linnas ja miks mitte ka alevis, külas oleks üks kauplus, milles müüdaks vaid kohalike tegijate kaupu. Kauplus oleks avatud vaid teatud päevadel kuna idee järgi peaks tegemist olema isemajandamisega, ehk siis talunikud ise tulevad kohale, müüvad oma kauba maha ja lähevad minema. Värske piim, munad, aiasaadused, juurviljad, mesi – kõik müügiks.

Suur takistuskivi on sel teel muidugi ruumide rent ja muu selline bürokraatia, mis eeldab suuresti siiski mingi kasumi hankimist. Kui luua projekti taha MTÜ, siis kas oleks lootust koguda paljalt annetustest ja fondidest vajaminevad summad poehoonete ülalpidamiseks?
Müüa seintel reklaamipinda? Võtta 1% igalt kaupmehelt läbimüügi pealt?

Mis teie mõtted on? Avaldage arvamust…

Hing on olemas igas ajahetkes ja kõikjal korraga, see on umbes nagu pidev eksistents erinevate mõõdetega reaalsustes, kuid hinge olemasolu eesmärgiks on kogeda ennast läbi nende reaalsuste. Hing “mahutab ja mugandab” end teatud reaalsusesse et sealse reaalsuse olemust kogeda. See on hinge sünd. Meie hetkel tunnetavasse reaalsusesse sattudes loob hing endale füüsilise keha, mis on sellessamas reaalsuses hinge kajastus, tema väljund. Keha on hinge väljund, läbi mille hing suhtleb siinse reaalsusega. Hing ei koge reaalsuseid läbisegi, et ühes kehastuses oli punkt ja järgmises juba 25D (25 mõõtmeline ruum) või mis iganes. Kogemuste korjamine toimub järjest. Tihedamast dimensioonist hõredama suunas. Ja ühe etapi läbimiseks võib kuluda miljoneid kehastusi, mida kogenumaks muutub hing mingil tasemel, seda enam paralleelseid kehastusi ta suudab omada. Mida rohkem õpib hing tundma selle taseme eripära, seda enam suudab ta seda muuta (telekinees, ruumi ja aja mõjutamine jne jne.). Need on õppetunnid jumalaks saamisel, miljardite kehastuste järel on hing piisavalt võimekas, et muuta ja luua ise universumit, sealseid seaduseid luua ja tühistada. Kurioosum seisneb aga selles, et tolleks hetkeks, mil hing on sellise taseme saavutanud, ei vaja ta enam seda, ta ei oma vajadust muuta universumit eraldi, kuna ta teab, et universum ning kogu olemasolev ja olematu on niikuinii pidevas muutumises. Kõrgeim äratundmine on loomulikult minule hetkel kättesaamatu ja võib kuluda veel miljardeid kehastusi enne kui ma midagi hakkan sügavamalt mõistma, ent märgid näitavad siiski selles suunas – kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees. Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu. Nii kogeb kõiksus läbi hingede iseenda (taas)avastamist.

Inimestel on huvitav oskus luua mingite hetkedega emotsionaalseid sidemeid, esile manada tundeid, mis muudavad eksistensiaalses mõttes täiesti suvalise hetke enneolematuks ja kordumatuks. Alateadvuse pildid võimendavad emotsiooni ning hetkelisest imestusest saab äratundmishetk – just seepärast me elamegi siin.

Sellised mõtted tekkisid peas täna hommikul kõndides mööda inimtühja rongiperrooni otse hommikupäikesesse…

Minu vanaema teadis rääkida, et oleks tädil till, oleks onu! Seega tahame me või ei taha – mehed on mehed ja naised on naised. Ei ole mingit androgüünset massi, mis vastavalt olukorrale siis teatud soorolle etendavad. Hing on tõesti sootu, ent ka neil on omad eelistused, kellena on meeldivam kehastuda.

Tegelikkuses sattusin peale YksikuHundi blogis teemale Mees ei ole võimeline Armastama?!? ning asusin seal kohe usinasti kommenteerima. Kuna aga kommentaar tuli parajalt pikk ja sisukas, otsustasin selle ka oma blogisse üles riputada.

Read the rest of this entry »