Vaatenurk maailma

Pildi allikas: http://dark.pozadia.org

Headus ja kurjus meie sees, meie ümber ning meie kõrval on suuresti kokkuleppeline hinnangu andmine, mis tugevalt seotud kultuuriruumi ning sellest lähtuvate väärtushinnangutega. Mis meie kultuuris on taunitav, on teisal jällegi igapäevane nähtus ja kellelgi ei tule mõttessegi toda kurjuseks nimetada. Näiteks elab suur osa maailmast teadmisega, et on täiesti normaalne, kui üle kolmekümnesel mehel on mitu “naist”, kellest enamus nii umbes 8-9 aastased. Meie kultuuriruumi säärane arusaam ei mahu, meil on säärane inimene peaaegu, et kurjuse kehastus. Isegi halvustav nimetus välja mõeldud.

Kuna kurjus on suhteline, siis on suhteline ka selle väärtushinnangu konsentratsioon ühiskonnas. Mida enam tahab olla inimene hea, seda enam näeb ta kurjust enda ümber. Ent see ei tule mitte sellest, et inimene oma tahtmistes oleks teistest peajagu kõrgemale tõusnud, tegelikkuses on tahteenergiale üles ehitatud headus hoopis kurjuse kasvulava. Kuna looduses on kõik tasakaalus, siis peab olema tasakaalus ka kurjus-headus teljel maailma nägemise vaatenurk. Mida enam on kvantitatiivselt kurjust, seda vähem peab olema kvantitatiivset headust. Ent kuna tasakaal ei tohi kaduda, siis on tulemuseks see, et kui üks pool kasvatab kvantiteeti, siis teine pool vastukaaluks kvaliteeti. Mida enam on kurjusest õhkuvat massi, seda vähem on headusest õhkavat massi, ent seda kõrgema headusekonsentratsiooniga see osa on. Mida enam kasvatavad inimesed eneses headust, seda enam tegelikult maailma kurjust juurde tekib, sest tasakaal on tasakaal.

Seega inimesed, kes tahavad olla paremad, ilusamad, teistest etemad… tahavad olla head ja tahavad, et headus valitseks nende elu, teevad sellega tegelikult karuteene kogu ühiskonnale – nende headuse arvelt suureneb kurjuse konsentratsioon ülejäänud ühiskonnas.

Aga mis siis oleks kuldne kesktee? Ära taha olla see, kes sa pole, vaid ole see, kes olema pead, ning varsti avastad, et olid see, kes olla tahtsid*

__________
* alati on tore avastada, kuidas sinu loodud mõttekillud veebis levivad. Just noorte hulgas, sest see annab lootust, et mõni neist ka neile külge jääb ja aitab kaasa hilisemate väärtushinnangute kujunemisel. Sääraseid kilde on juba kolm tükki, tärnitatu on üks neist…

Joomine kui seltskondlik ja sotsiaalne käitumismall kannab endas kahte tähtsamat eesmärki – esiteks ta võrdsustab inimesi ja aitab luua grupi sünergiat, teiseks ta toob esile inimese varjatud omadused ja mõjub paremini kui mistahes tõeseerum. Võrdsustumise koha pealt lollid saavad targemaks ja targad muutuvad lollimaks, sünergia missugune. Mõlemad inimgrupid mõistavad üksteist ja saavad üksteisest täiesti aru. Proovi sa seda teha kaine peaga. Egoism, üleolek ja eneseimetlus on sel juhul tugevamad kui mistahes soov olla grupiliige. No kuidas sa oled ilmselgelt rumala inimesega samas koosluses? Aga veidi alkoholi manustatud, tundub vestluskaaslane palju arukam. Tasemed hakkavad ühtlustuma.

Altex Marketing korraldab järgmise nädala lõpus digitaalsele disainile pühendatud seminari, kus kuulu järgi räägivad oma ala spetsialistid sellest, mis on lahe ja mida teha, et lahe muutuks veel lahedamaks. Seda siis, nagu öeldud, digitaalse disaini valdkonnas. Altex pakub võimalust seda üritust täitsa tasuta väisata, seetõttu võtsin minagi end kokku ja hakkasin kibekähku uurima, kas ehk on vaja miskit teada digi-disaini kohta, mida ma veel ei tea. Uurisin välja, et vist ei ole tarvis, kuna enam-vähem sarnase valdkonnaga ma juba tegelengi ettevõtluse läbi. Mitte küll niiväga professionaalsel tasemel, ent otsapidi ikka. Ja ennast täiendada võib ju alati, liiati kui Adobe tuleb ja oma 20 kilose ettevõtte disainipaketi välja loosib. Siis ei peagi enam piraattarkvara kasutama*

Üheks peaesinejaks on märgitud David McCandless, kelle InformationIsBeautiful blogi mind kohe enesesse haaras. Tõesti tõesti, mees oskab lihtsate ent mõjusate elementidega ringi käia, ilmselgelt eelistades tüüpiliste joon- või tulpdiagrammidega kuvatavate graafikute asemel märksa innovatiivsemaid lahendusi. Igal juhul tõotab tulla huvitav seminar.

Kuupäev: 19. november 2010
Kellaeg: 13:00 – 17:00
Toimumiskoht: Kristliku Nelipühi Kiriku hoone (Tallinnas, Toompea 3).

Korraldaja: altex marketing
Sponsor: Adobe, Nordic Hotels
Toetajad: Velvet Creative Alliance, Art Directors Club Estonia

Ahjaa, lõppu paneks kirja ka selle, et miks just mina peaksin saama tasuta kutse? No esiteks seepärast, et ma olen ilus, tark ja osav, vast sobin sinna seltskonda. Küll aga oleks vahva kuulda tipptegijate arvamusi ja saada osa nende nägemusest digitaalse disaini suundadest ja tulevikust. Ma vähemalt loodan, et seda teemat ikka kajastatakse. Muidugi mõista saab sealt ka kuhjaga häid mõtteid, eeskujulikku näidismaterjali ning suurepäraseid võimalusi oma ekspertiisi laiendada. Kui ei saa, siis nõuan oma raha tagasi.

___________________________
Disclaimer: * tegelikult ei kasuta piraattarkvara. Ausõna.
pirnipildi koduks aga: http://www.eyedia.co.uk/images/29.jpg

Vähemalt nii tundub küll ja juba mitmeid aastaid, vaadates kasvõi kohalikke CV keskuseid ja Onlaine, kus tööandjad varmalt tööotsijaid koguvad. Mida siis pakutakse? Konkurentsivõimelist palka, tulemustasu, head palka, veel konkurentsivõimelist palka, kunagi nägin isegi muhedat palka.

Kui ma oleks tööotsija praeguses olukorras, siis mida paganat ma peaks selle teadmisega nüüd peale hakkama? Kas tööandjad tõesti arvavad, et palk pole tööotsija jaoks primaarne, et tööotsija ajab tänasel päeval taga huvitavaid väljakutseid ja toredat töökollektiivi? Tööotsija ainus mure on saada korralikku palka ja kuidas sa otsid tööd, kui sa ei saagi kunagi teada, mis see palk siis lõppude-lõpuks on! Mis tähendab konkurentsivõimeline palk? Kui teatud sektori keskmine on 9000 eek netos, siis kas konkurentsivõimeline on seesama keskmine või hoopis antud sektori miinimum, noh, et püsib ikka konkurentsis.

Ja mis on tööandjate põhjendused, miks nad palku avalikult välja ei pane? Konkurentide poolt oskustööliste üleostmine? Seda saab ka praegu teha… Minu mõistus rohkemat ei võta, kui et just seesama “konkurentsivõimeline palk” on asjas süüdi. Nimelt on võimalik niimoodi pakkuda ilmselgelt väiksemat palka, kui tööotsija ei tea, palju tööandja konkurentide juures sama palgatase on.

“Ega palk polegi tähtis,” kuuleme vahetevahel kõrgepalgalisi ütlemas, tähtis olevat hoopis motivatsioon ja rahulolu oma tegevusega. No krt, palk ongi motivatsioon ja korralikku palka saades on inimene ka rahul. Või arvavad tööandjad tõsimeeli, et inimestele lihtsalt meeldibki 8+ tundi päevas rahmeldada vaid seetõttu, et nad seda tahavad ilma kordagi palgale mõtlemata? Pere toitub õhust ja armastusest. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, järelikult ka palju toitu.

Võibolla selgub tegelikkus hoopis nende väheste arvelt, kes julgevad need naeruväärsed palganuumbrid välja panna. Näiteks jäi mul kiiruga otsides silma säärane kuulutus: Otsitakse andmesisestajat. Ilmselgelt on tegemist täiesti vastutusrikka ametikohaga kuna kui antud töö on tegemata, siis konkreetse ettevõtte veebipood lihtsalt ei müü ja kõik. Aga tööandja näikse uskuvat, et näruse kuupalgaga täistööaeg (3 744,05 eeku kätte) ei tundugi enam nii nöörimisena, kui konkreetse ametikohaga saad kaasa ka noorusliku ja toetava kollektiivi, palju lõbusaid firmaüritusi ning töötihedaid ja huumorit täis tööpäevi. Tore on. Vähe sellest, et palka makstakse alla miinimumi, on tööpäevad ka töötihedad, lisaks palju-palju segavaid faktoreid (mingi huumor).

Kas tööandjad ise kah aru saavad, mismoodi selline ärimudel ei tööta? Aga tänase Eesti suurim probleem ongi ilge kaadrivoolavus. Kogemusi ja oskuseid hinnatakse vaid tööle astumisel, hilisemalt pole probleem kogenud, ent hinnateadlikumaks muutunud isik lahti lasta ja uus miinimumpalgaline tööle võtta.

Muidugi on olemas ka korralikke ettevõtteid, kus väärtustatakse töötaja panust ja ollakse teadlikud, et parim motivatsioon on hea palk ja korralik suhtumine töötajasse.

Meil on pidevalt kiire. Olen viimasel ajal hakanud mõtlema, et kiire olek on tegelikult kinni meie mõtlemises. Kui teed asju, mis mingil põhjusel ei taha laabuda või tegeled enesele vastumeelsete asjadega, on alati kiire ja alati jääb midagi tegemata. Tihtilugu piisab ka sellest, kui meeldiva tegevuse sees on üks nö. halb õun, mis rikub tuju või tekitab vastumeelsust. Ühest küljest tahaks tolle halva asjaga kiiresti ühele poole saada, et siis meeldivate asjadega tegeleda, teisalt aga venib halva tegemine vastumeelsuse tõttu nagu tatt. Tulemuseks see, et mitte midagi ei saa valmis. Ja aega pole.

Hea öelda, et ära halbu vali, vaid tee vaid head, teoorias kõik tore, praktikas kukub aga välja nagu ta kukub. Ja nii võib seda näidet laiendada kõikidele elu spektirtele ning mõistatada, miks meil on vähe aega. Ei ole – aega on pidevalt sama palju

_____________________________
pilt pärit siit

Olen märganud, et maailmas valitseb tasakaal. Samas on aga palju sääraseid süsteeme ja protsesse, mis on algimpulsi saanud tasakaalutusest ja seetõttu pigem tekitavad selle loodusliku tasakaalu sisse kaost. Mis on selliste süsteemimeistrite eesmärgiks?

Kui ma ütlen süsteemimeister, siis pole siin taga tarvidust mõelda kohe mingist paranormaalsest või esoteerilisest – ei, ka tavalised inimesed, inmgrupid, kes iganes kes haldavad infot kui säärast, on suutelised liigutama masse ja looma illusioone normaalsusest.

Inimesed usuvad, et hommikust õhtuni on tööd rabada normaalne. Inimesed usuvad, et raha kingib õnne. Inimesed usuvad, et riik otsustab alati õigesti nende eest. Inimesed usuvad, et nendest ei sõltu midagi. Kõik need kummalised uskumised ja arusaamad, mida me kanname enda alateadvuses kuid tänu ühiskondlikele rollimängudele ei suuda me neile kunagi tähelepanu pöörata – kõik need vajaksid tegelikult üksikisiku tasemel lahendamist ja lahti harutamist.

Olen ise märganud, et ärimaailm on justkui eraldiseisev organism, mis elab oma elu ning kaitseb oma “investeeringuid.” Igasugune süsteem on elujõuline siis, kui tal on piisavalt palju toitjaid. Ja toitjaid on kõige parem hoida ohjes läbi võta-anna skeemi – võta kõik ja anna tagasi niipalju kui parasjasti elamiseks tarvis. Niikui inimesel hakkab vähekenegi paremini minema, lükatakse teele ette veel üks palk. Mõtlemine ei meeldi ühelegi süsteemimeistrile, olgu ta siis äriilma või mõne religiooni taga. Mõtlev inimene näeb läbi ja suudab hoiduda. Mõtlema hakkav inimene suudab end lahti rebida. Aga selleks, et süsteemis siplev inimene ei mõtleks, tulebki temasse sisestada alateadlikke impulsse mõtlemise kasutusest. Ja nii me orjamegi erinevaid süsteeme ja läbi nende süsteemimeistreid ja me ei suuda ja ei jõua asju enese jaoks läbi mõelda, neid lahendada ja sotti saada. Me muidu mõistaks, kuidas sellest süsteemist välja pääseda ja näeksime maailma hoopis teise pilguga.

Minul endal õnnestub see vahelduva eduga. Iga järgnev “tagasikukkumine” on seda valusam, mida kaugemale ma oma isiklikus mõtlemises läksin. Ja see pole niisama nali, vahel tuleb suisa kassiahastus pähe, kuivõrd üks süsteem võib oma orje kottida. Aga näe – elu hoiab sees.

Lõpuaegade kuulutamine on üks huvitavamaid, ent samas ka üks kõige tüütumaid paradigmasi meie kollektiivses alateadvuses. Olen üritanud selle juuri välja otsida, ent tulutult. Tundub, justkui oleks tegemist juurteta mõttemalliga, millest lähtuvalt julgen seda võõrinstallatsiooniks pidada. Ajalooliselt ja kultuuriliselt ei ole meie usus mitte mingit põhjust või viidet vajadusele säärase paradigma järgi.

Read the rest of this entry »

… siis kirjutagi mitte millestki. Mõni kribab hommikust õhtuni oma blogis sellest, mitu kiluvõileiba ta sõi ning kuidas ta hommikuti hambaid peseb. Ja inimesed loevad! Miks nad loevad, seda ma päris täpselt ei tea, ju on see seotud kuidagi üleüldise rämpsu tarbimisega.

Ja vähe sellest, et inimesed kirjutavad oma kiluvõileiva-saagast… nad vormivad need päevikujutud ka raamatuks ning müüvad raamatuid. Tuhandeid!

Seega pole vast isegi tähtis, kas kirjutad hästi või halvasti, põhiline, et pidevalt kirjutad ning aegajalt viskad jutu sisse paar kuradit. Jutt läheb kui soe sai.

Mikide keeles on isegi selline väljend nagu “writers block,” mis tähendab seda, et ei tule enam sulepeast või klaviatuurist ühtegi ideed. Keegi lombitagune poeet William Stafford olevat selle kohta isegi öelnud, et toda blokki ei ole neil kirjutajatel, kelle standardid on äärmiselt madalal. Seega läheb kokku käesoleva, mittemidagi ütleva kirjutise põhituumaga – kirjuta saasta. Kirjuta tonnide viisi saasta aga tee seda omal kiiksuga moel. Ja sul jätkub lugejaid terveks eluks.

Tervitused kõikidele mõttetutest asjadest blogijatele!