Vaatenurk maailma

Järgmise aasta aprillist on suurem osa rahvameditsiinis kasutatavatest taimedest ja nende põhjal loodud preparaatidest Euroliidu uute direktiivide järgi tavamüügiks keelatud. Nii satub näiteks kalevi alla ka tavaline piparmünt, mis on sisse kantud EU direktiividesse kui “meditsiiniline ravimtaim” (medicinal herb) ning millele seetõttu rakenduvad karmimad müügi ja prepareerimise nõuded, mis usutavasti ürditalude tegevusele kriipsu peale tõmbavad.

Muidugi – teatud võimalus siiski jääb, et kas tootja või turustaja saab konkreetseid preparaate (näiteks kuivatatud piparmündilehti tee tarbeks) toota ning ka müüa, ent selleks tuleb tal eelnevalt läbida pikk ja keeruline “ma ei ole kaamel” tõestusprotsess, mille käigus peab komisjonile tõestama kahte asja – et toode on nii füüsiliselt kui ka keemiliselt ohutu ning puhas ja et toode kuulub oma põhiomaduselt reguleeritavate meditsiiniliste ravimtaimede konkreetsesse kategooriasse. Viimane on vajalik selleks, et hakata maksma ränka litsentsitasu ravimi müügi eest. Kogu tõestus- ja müügiloa saamise protsess on niivõrd keeruline, et selle lihtsamaks arusaamiseks müüakse õpperaamatuid, hinnaga 395 USD

Jah – piparmünt on nüüd juriidiliselt ravim, seega usutavasti kaovad meil apteekidest kõiksugu erinevad ravimtaimepakikesed, enamus raviürtide ja ravimtaimedega tegelevatest taludest kaotab oma turu ning kahtlemata leitakse piparmündi ja teiste looduslike ravimtaimede asemele sobivad keemilised tabletid ja pillid. Seda muidugi juhul, kui need väiketalud ei võta ette eelmises lõigus kirjeldatud protseduure.

Aga see pole veel kõik. Uue direktiivi järgi jaotatakse müüdavate preparaatide mõjualad erinevatesse klassidesse ehk raskusastmetesse vastavalt ravitavate haiguste või haigusnähtude tõsidusele. Ja seesama direktiiv määrab, et kui tegemist on haigusega, mida saab iseloomustada kui “tõsist probleemi” (serious condition), ei tohi selle probleemiga seonduvaid ravimtaimi müüa kui ravimtaim on tõestatult tolle haiguse ravimiseks sobilik. Hetke seisuga pole too tõsine probleem veel lahti defineeritud, seega ei ole veel kindel, kas ehk piparmünt (ja ka mitmed teised ravimtaimed) täieliku müügikeelu saab. Kas seedehäired, mille puhul piparmünt tõestatult aitab, kuuluvad tõsiste propleemide hulka?

Täiesti ajuvaba olukord. Seadusliku direktiivi eesmärgiks on öeldud olevat ravimtaimede müügi reguleerimine ja nende tarbimise ohutuse tagamine, tegelikkus on aga selline, et enamus väiketootjaid kaotavad võimaluse ravimtaimi müüa, inimesed kaotavad võimaluse ravimtaimi osta nende praegusel kujul ning kindlasti toob see kaasa kõva hinnatõusu, sest ravimtaimi hakatakse käsitlema ravimitena. Lisaks kaasnevad nende müükidega ka kohustuslikud maksud, mis näiteks Suurbritannias on päris soolased…

Kõnealuse direktiivi ümmargust ja laialivalguvat eestikeelset kaaskirja saate lugeda Euroopa Liitu Teatajast, viite piparmündile leiab aga konkreetsest direktiivitekstist.

Veidi lisalugemist samal teemal – EU declares peppermint a controllable herb

Piparmündi kohta ülevaatlikku lugemist – Piparmünt ravimtaimena

Mingi aeg tagasi näitas ETV dokumentaali “Kummikaru” mis rääkis hakkajast eesti mehest Maikost, kelle kinnisideeks koduküla karjääride puhastamine sinna veetavast ebaseaduslikust prügist, millest valdava enamuse moodustavad vanad autorehvid. Masendav ja õnnistav oli seda saadet vaadata, masendav seetõttu, et näitas ilustamata meie endi rahvuskaaslaste hoolimatust ja vaenulikku suhtumist oma kodusse, õnnistav seetõttu, et andis lootust. Lootust, et kunagi on Maiko sarnaseid inimesi veelgi rohkem ja meid kõiki huvitab see, kuhu ja kuidas me oma jäätmed viskame.

Suve alguse poole hakati minu praeguses kodulinnas Keilas puhastama jõekaldaid. Alustati Paldiski maantee äärsest osast, kaldal asub suur AS Keva, Keila Autobaasi järeltulija. Esimese päevaga tõmmati jõemudast välja just nimelt niipalju vanu rehve nagu allpool pildil näha…

Pole just raske teha sellest olukorrast järeldusi – on jõgi, on autobaas ja on suur hunnik ebaseaduslikult jõkke loobitud rehve …

Kas sina oma kodus loobid prahti sinna kuhu juhtub? Kas sulle meeldib elada prügimäel? Muidugi mitte, ent kuigi vees ei ole üldjuhul praht otseselt näha, on see siiski samaväärne prügimägedega. Mis silmist, see meelest?

Viimased paar päeva on erinevad asjapulgad kõvasti maha teinud kohalikku toitu ning propageerinud importkaupa. Tervise Arengu Instituudi “toitumisspetsialist” Tagli Pitsi väidab, et “oluline on ikkagi, mida ja mis vahekorras süüakse, mitte kas ja kui palju sellest on kohalikku, palju välismaist päritolu.” Tagli Pitsi muide oli seesama spetsialist, kes soovitas tungivalt lapsevanematel oma lapsi mürgitada kõiksugu soja ja gmo lögaga.

Toiduliidust Sirje Potissep aga laiutab käsi ning väidab, et tarbijate arusaam toiduaine päritolust on muutunud tarbijatele raskemaks ja nii võib juhtuda, et peetakse omaks ka võõral maal valmistatud toiduainet või vastupidi. Millega siis Toiduliit tegeleb? Miks ei kaitsta kodumaist tegijat ja tarbijat? Miks on lubatud meie poodides turustada private label tooteid, mille pealt ei saagi kunagi teada, kus ja kelle poolt konkreetne toode on valmistatud ning milline on toormaterjal?

Siinjuures sooviksin meelde tuletada, miks eelistada kodumaist toitu? Lihtne – loodus varustab alati iseennast kõige vajalikuga ning meie, kui looduse osa, saame sellest oma. Ning meie, kui eestlased, saame alati parima just Eestist (ja lähiümbruskonnast). Piirkond toidab oma populatsiooni. Oma piirkonna toit on alati kõige kasulikum kuna sisaldab just neid vajalikke aineid, mida on organismil tarvis arenguks – vajadus just nende ainete ja just sellise koguse/koosluse järgi on välja kujunenud läbi aastasadade ning ka vastavalt suunanud geneetikat.

Meie ökoloogiline jalajälg
Teine oluline põhjus, miks just tarbida piirkondlikku toitu, on ökoloogilise jalajälje vähendamine. Keskkonnale on märksa kasulikum, kui sööme naabri kurki-tomatit, kui et laseme neidsamu vilju teiselt poolt Euroopat laevade-lennukite-veokitega kohale vedada. Mida väiksem on meie ökoloogiline jalajälg, seda vähem saastub loodus ning seda puhtam on ka toit, mida ta meile annab. Kõik siin ilmas on omavahel seoses. Ökoloogilise jalajälje all peetakse silmas iga üksiku indiviidi vahetut mõju keskkonnale, näiteks palju ta kasutab transporti (heitgaasid, transpordivahendi valmistamiseks kulunud energia), kus valmistatakse tema toit, riided, akessuaarid, ka töövahendid jne. palju nende valmistamiseks kulub energiat, palju inimene aasta jooksul otseselt või kaudselt mõjutab elusloodust. Ilmselgelt on see jalajälg väiksem, kui tarvitada toiduks vilju, mis kasvavad võimalikult ligidal.

Tugev tohalik turg kui jätkusuutliku riigi tunnus
Ka majandus on tähtis näitaja kodumaise toidu tarbimisel – mida enam me tarbime eestimaist kaupa, seda enam arendame sellega kohalikku põllumajandust, seda enam panustame kohaliku toodangu arengusse ja jätkusuutlikusse. Riik, kui inimeste kooslus, keda ühendab ühine huvi oma käekäigu vastu mingis kindlas piirkonnas, peaks olema piisavalt võimekas, et toita ära kogu oma populatsioon. Meie loodus annab selleks igakülgse võimaluse ning seda võimalust peab ära kasutama. Eesti rahvastik ei ole õnneks ka niivõrd suur, et meie põllud ja meie metsad meid ära ei toidaks. Kõige selle juures tuleks kindlasti eelistada ehedat ja looduslikku toitu, loobuda täielikult GMO toodetest ning nende tuletistest. Miks? Esiteks filosoofilisem külg – kõik, mis ei kasva looduses, ei ole looduslik ning pole mõeldud mingi kindla piirkonna populatsiooni toitmiseks ning teiseks tervisliku külje pealt – GMO uuringud on poolikud ning teadlased ei ole veel jõudnud jälgida GM toodete pikaajalisi toimeid ning muteerunud toidu mõju elusorganismidele.

Elagem looduslikus rütmis!
Loodus meie ümber on elav ning hingab aastaaegade rütmis. Viljad, mida ta pakub, on samuti seotud tema hingamisega, seega peaksime ka meie arvestama mingil määral looduslike aastaaegade vahetumistega. Me ei saa eeldada, et peaksime sööma värsket kõrvitsat aasta läbi, või mugima tomateid-kurke südatalvel. Taliõunad, talvekartul sahvrisse ning kevadel, mil tärkab uus elu, saame hakata ka varajasi vilju korjama. Õnneks on meie esivanemad andnud meile oskused ja teadmised erinevate viljade konserveerimise, säilitamise ning marineerimise kohta. Kõiki neid rakendades avastame, et meil ei ole tarvis neid toiduaineid, mis on rikastatud konservantide ja säilitusainetega, neid jahukäkke, mida püüdlikult saiadeks nimetatakse ja mis säilivad terve aasta pehmetena. Meil ei ole tarvis osta poola õunu lihtsalt seepärast, et nende kilohind üliodav on, olgugi, et need õunad ei mädane kunagi sest enne meie juurde jõudmist leotatakse neid tunde säilitusaine vedelikus.

Kõige selle eelneva kokkuvõtteks võiks öelda – eelista eestimaist, sest siinset toodangut saad sa kontrollida, siinne vili on looduslikult meile kõige kasulikum ning kohalikku toitu süües me ei saasta loodust. Häid maitseelamusi!

_____________
Pilt pärineb siit: http://www.eestitoit.ee/?language=et

Maailm, millesse meie lapsed sünnivad, on tegelikult ohtlikum, kui me arvatagi oskame. Me küll teeme kõik selleks, et väliselt oleks kõik korras- lapsel oleks turvaline ning mõnus, ent kas te näiteks teate seda, et rinnapiim, mis on ühele kasvavale maimule parim toit, on ühtlasi ka kõige mürgisem. Ning seda just tänu tänapäeva keemiatööstusele ning looduse reostumisele. Võibolla me valetame endale, kuna ei taha endale tunnistada, et oleme maailma ära reostanud ning peame sellise koha oma lastele kinkima, võibolla aga oleme lihtsalt teadmatuses ja ei anna endale aru oma tegude tõsidusest.

Read the rest of this entry »

Kui sul oleks võimalus osaleda kõikidel öko- ja rohelist mõtteviisi toetavatel aktsioonidel, kas teeksid seda? Kas sinu jaoks on igasugused kilekotimaksud ning prügi sorteerimine lihtsalt eputamine? Või usud sa, et maailma muutmine algab iseendast ja oma mõttemallide suunamisest?

Kahju on seda tunnistada, ent valdav osa inimesi ei usu enesesse. Nende jaoks pole tähtis isegi mitte vabandus, et minu pärast ei muutu ju midagi, vaid tõdemus, et ma ei usalda inimest, kes teeb head. Paradoksaalne on asja juures see, et kui inimene, kes teeb head, ei ole usaldusväärne, ei ole ka heade asjade tegemine usaldusväärne.

Olen tihti imestanud selle üle, millisel moel inimesed mõtlevad ja oma loogikat seavad. Võttes näiteks kasvõi paari aasta taguse koristustalgu, millest mäletatakse ainult ühte asja – prügi, mis kokku koguti, on viimata. Tegelikkuses on see aga üks suur müüt! Prügi viidi minema kõikjalt, välja arvatud ühelt lennuväljalt. Aga see inimesi ei huvita! Nende mõtteis on kinnistunud müüt sellest, et häid asju pole olemas.

Pigem usutakse, et inimesed, kes väidavad, et teevad head, tegelikult valetavad ja seega pole nad usaldusväärsed. Kui keegi väidab, et tema sorteerib prügi, siis on ta kindlasti kahtlane inimene, kellesse tuleb juba eos suhtuda eelarvamusega. Olgu põhjuseks siis usaldamatus või lihtsalt teatud sorti halvustav hoiak. Miks ta ütles, et ta sorteerib prügi? Kas ta tahtis ta ärbelda? Peab ta ennast minust paremaks? Aga ma talle näitan!

Kahjuks nii ongi! Inimesed, kes suudavad ja tahavad, on nii mõneski mõttes paremad kui need, kes ei suuda ja ei taha. Ja viimased teavad seda alateadlikult isegi, kuid ei taha seda valusat tõsiasja endale tunnistada. Seepärast rünnataksegi seda, mis on hea ning trambitakse häid algatusi jalge alla, sest nii on lihtsam. Nii on kindel, et suutmatus selles toimingus osaleda ei hakka hinge muserdama.

Hinges on kõik inimesed head ja nad teavad, mis on hea tegu. Sotsiaalses keskkonnas aga lähtutakse mingitest täiesti tundmatutest reeglitest ning nende reeglite kohaselt kuulub kõik võõras hävitamisele. Võõras on kontrollimatu ning üle kõige kardavad inimesed iseendas seda võõrast esile tuua. See on meis olemas, me kõik tahame teha head, meis kõigis on ökopisik sees. Vähesed aga suudavad seda ka välja elada.

Koristustalgud, mis liitsid kokku palju inimesi ning kahtlemata tegid meie kodumaa puhtamaks, jäid Eesti inimese mällu müüdina kokku veetud prügihunnikutest, mis kuskil juba mitu aastat oma äraviimist ootavad. Aasta hiljem toimusid mõttetalgud, millesse suhtuti juba ilmselge umbusuga. Küll mõeldi vabanduseks välja vandenõusid, küll sokutati juhtfiguure poliitikasse ja rahavankrite ette. Kõike vaid selleks, et vabandada iseenda mitteosalemist. Mõttetalgud andsid meile väga palju toredaid algatusi, toredaid mõtteid. Näiteks populaarne kodumaise toidu turg Rotermannis on samuti mõttetalgute vili. Aga seda ei taheta ja ei julgeta endale tunnistada!

Lihtne on mõelda, et minu ostmata jäetud kilekott ei tähenda maailma mastaabis midagi. Kerge on arvata, et minu hoolikalt sorteeritud prügi mingis etapis muu prügiga kokku valatakse. Aga see ei olegi tähtis! Tähtis on hoopis, miks ma seda teen, mis see tegevus iseenesest mulle endale annab. Kas see on arenev protsess, mis muudab minu mõttemaailma? Või tuleks eelistada kindlalt tulemustele orienteeritust? Ainus, mis loeb, on minu enda mõttemaailm, sest selle kallal saan ma tööd teha.

Ma ei sorteeri prügi selleks, et praht oleks erinevates hunnikutes, vaid teen seda selleks, et ma ise seesmiselt paremaks inimeseks muutuda saaksin. Ma ei kasuta riidekotte usus, et minu ostmata kilekott päästab hülgepoja lämbumisest, vaid ikka selleks, et ma ise areneksin paremuse suunas. Ja see ongi tegelikult ainus, mida me teha saame – ise muutuda. Muutused iseendas ei ole kunagi lihtsad, enamus meist ei julge üldse tunnistadagi, et tahaksid muutuda. Ent kunagi tuleb see esimene samm teha ning loobuda iseendale valetamisest. Me ei saa päästa oma planeeti – me peame päästma iseennast ning läbi selle protsessi terveneb ka meie planeet.

Arvamuslugu ilmus Bioneer.ee portaalis.

Tänahommikune Rain Kooli artiklikatsetus Delfis ajas mul harja punaseks. Jälle. Ei, mitte Rain Koolile pole mul miskit halba öelda, täiesti mõistlikult kirjutas ning kommentaare lugedes vajutas ka päris valusalt sihtgrupi eneseuhkuse pihta. Just needsamad kommentaatorid kuvavad ilmekalt seda inimhulka ja seda mentaliteeti, mis valitseb mitte ainult Eestis, vaid terves maailmas kus on üritatud järgima hakata nn. American Dream mõttemalli. Tarbimisühiskond, kelle jaoks terve maailm on vaid üks suur kaevndus, mis on loodud vaid selleks, et ühiskonna huve teenida, et pakse veel paksemaks toita, et laisku veel laisemaks muuta ja et vargaid veel rohkem vargaks viluda.

Rain Kooli räägib oma artiklis paralleelidest James Cameroni viimase teose “Avatar” ja meie kohaliku rahva, pärismaalaste, vahel, sarnasusest ja erinevusest, soovunelmatest ja tegelikkusest. Rohelise mõtlemise marginaliseerimisest võimurite ja “lääneliku elustiili” viljelejate poolt. Roheline olemine on out, moes on tarbimiskultus, mida suurem on sinu ökoloogiline jalajälg, seda tegijam sa oled. Ja see kõik on kahjuks tõsi. See kiun ja ving, mis kommentaarides lahti läks, on lihtsalt üliilmekas tõestus sellesama mõttearenduse kohta. Süüdistused küünilisuses, oma kaasmaalaste mõnitamises ja “oi-oi” süüdistamises on nagu 1:1 väljavõte Avatari filmist, kus peategelane pooli vahetab ning pärismaalastega koos oma liigikaaslaste vastu astub.

Mis aitaks inimeste vaimupimeduse vastu? Kui kohalike vaimsuse ainsaks väljundiks tundub olevat kord aastas fiktsionaalset Jeesuslapsukest kummardada ja teine kord aastas tollesama Jeesuse surnuist ärkamise puhul mune värvida (kas keegi on endalt üldse kunagi küsinud, miks nad mune värvivad ja kuidas on see kirikuga seotud), siis kuidas saakski neilt nõuda veidi raskemate küsimuste üle pea murdmist? No näiteks, mis saab minu poolt toodetud prügist või kas meie lastele ka mõni looduskaunis paik veel säilunud on? Tarbimiskultuse viljelejad hoolivad vaid iseenda ninaesisest, muu siin ilmas on loodud tema teenimiseks. Ka lapsed on ebavajalik ja tüütu lõpp-produkt iseenda hüvede poole püüdlemisel, see, kuidas nemad tulevikus hakkama saavad, olgu juba nende mure.

Palju õnne eestlased – olete suutnud kartulikoorte söömisest suure sammu edasi astuda ning tekitada olukorra, kus ehk teie lapsed peavad kartulikoori sööma.

Tartu Postimees vahendab meile kainet mõtlemist. Nimelt korraldasid Eesti Maaülikool ja Eesti roheline Liikumine seminari, kus erinevad keskkonnakaitsjad ning teadlased rääkisid geneetiliselt muundatud toidust.

Igal aastal satub eestlaste kõhtudesse erinevate toiduainetega sadu tonne geneetiliselt muundatud soja ja maisi. Eesti Maaülikooli ja Eesti Rohelise Liikumise seminaril rääkisid keskkonnakaitsjad ning teadlased, et meie taldrikult on raske leida toiduaineid, mis poleks otseselt või kaudselt geneetiliselt muundatud (GMOd või GM-taimed).
25st maailmas kasvatatavast geneetiliselt muundatud taimeliigist levinuimad on soja, mais, puuvill ja raps.

Sojasaagist on 70 protsenti geneetiliselt muundatud. Kuigi pealtnäha tundub, et see eestlasi ei puuduta, selgus seminaril, et näiteks jõuluhane või praesiga, mis poleks oma eluajal söönud GM-taimedest valmistatud jõusööta, on poest sama hästi kui võimatu leida.

Eesti Keskkonnaühenduste Koja GMO-spetsialist Anastasia Pertsjonok selgitas, et meie söögilauale satub soja väga paljude toiduainetega.

Nii näiteks sisaldavad erinevad koduse nimetuse all müüdavad hakklihad poes soja kuni kolmandiku. Rääkimata broileritest, sigadest ja veistest, kelle liha on kasvanud sojasöödaga. Pakendietikettidelt võib toote koostisest sojalisandeid leida alates majoneesist kuni šokolaadideni.

GMO kohustuslik märge pakendil on kasulik vaid siis, kui ostetava produkti enda juures on GM kasutatud, kui aga üks või mitu koostisosa on GMO, siis selline nõue puudub ja meil omakorda puudub täielik arusaam sellest, kui suures ulatuses tollest igapäevatoidust, mida poest leida võib, on geneetiliselt muundatud ainetest tehtud. Eriti tähelepanelik võiks olla õli ostes – soja on muutunud justkui mingiks imevahendiks, mida peab kõikjale ja alati toppima.

Põhjustest, miks GM-toitu tasuks vältida, tõi Pertsjonok välja esmalt tervise, sest GMOde mõjusid inimestele on olnud võimalik uurida vähem kui 20 aastat. Lisaks sisaldavad GM-taimed tihti rohkem mürkaineid, kuna masstootmine nõuab suuremat kogust putuka- ja umbrohutõrje kemikaale.

Vähem on aga kõneldud GMOde sotsiaalsetest ja keskkonnamõjudest. Seminaril esinenud Paraguay keskkonnakaitsja Norma Gimménez rääkis, et Paraguays on viimase 40 aasta jooksul muudetud 70 protsenti endiste vihmametsade aladest sojapõldudeks. See on kaasa toonud olukorra, kus igal aastal lahkub oma kodudest linnadesse üle 70 000 inimese, sest suurpõllupidajad ostavad riigilt maa ning sunnivad talunikud lahkuma. Lisaks on GM-soja kasvatamine kaasa toonud ka laiaulatusliku põhjaveereostuse. Sojapõlde pritsitakse putukamürgi ja umbrohutõrje kemikaalidega. Need omakorda on imbunud põhjavette, mille tagajärjel esineb piirkonna elanikel sageli vähki ja hingamisteede haigusi. Mullu suri taimemürkide mõju tõttu Paraguays üle poolesaja lapse.

Fakt on, et mitte keegi maailmas ei tea, milline on GMO mõju inimese organismile. Puuduvad lihtsalt reaalsed vaatlustulemused – me kõik oleme igapäevaselt katsejänesteks selles suures laboris. GMO mõju tulemused võivad hakata avalduma alles meie lastel või lastelastel, samas võivad need mõjuda ka praegustele noortele vanaduspõlves. Mitte keegi ei tea, kuidas geneetiline manipulatsioon töötab, ent kõik seda propageerivad ja teevad. Veidi vastutustundetu?

• 2008. aastal kasvatati maailmas 25 liiki GM-taimi 125 miljonil hektaril.
• Suurim GMOde kasvataja on USA, järgnevad Argentiina, Brasiilia ja Paraguay.
• Euroopa Liidus kasvas GM-taimi 108 000 hektaril, kõige enam Hispaanias (79 000 ha) ja Tšehhis (8400 ha).
• Kuigi väidetakse, et GMO kasvatamisel kasutatakse vähem pestitsiide, on uuringud näidanud, et GM-taimedele on viimase 13 aasta jooksul kulunud 144 miljonit kg rohkem kemikaale.

Millega tulevad lagedale GMO pooldajad?

Martin Helme tänahommikust üllitist Delfis on esmapilgul raske mõista. Mis on see, mis lükkab ühe muidu mõistliku inimese säärast idiootsust suust välja sülgama? Martini arvates on kliimasoojenemine lihtsalt üks suur müüt, mille pealt teenitakse miljardeid, mitte mingit globaalset soojenemist pole olemas, kõik on täpselt sama mis enne. Juba oma eelmises etteastes suutis ta nagu muuseas mainida, et tema sõidab ikkagi autoga, rääkigu ökofashistid, mida tahes. Kas see ongi see hoolimatu suhtumine end ümbritsevasse loodusesse, mis iseloomustab kujukalt enamusi aktiivseid kristlasi? Paluküla hiiemäe hävitajana tuntust kogunud “arendajad” ju samuti kristlaste punt. Hea küll, kui võrdusmärgi kristluse ja loodusvihkajaliku ressursipillaja vahele võib mööndustega ära jätta esialgu, siis võrdusmärki kliimasoojenemise arvamuse vastaste ja idioodi vahel võib küll tõmmata.

Tunnistan, et on palju valskust ja rumalust inimeste poolses aktiivses globaalse soojenemise promomiseks, esmasena tuleb kohe pähe näiteks jääkarude müüt, justkui polevat jääpankade sulamise tõttu neil enam kuskil elada. Muidugi tundub väide, et vastupidiselt aktivistide arvamusele on jääkarude populatsioon tegelikkuses 40 aasta jooksul suurenenud ligi neli korda, tõene ja heidab varju kogu kliimaaktivistide kontseptsioonile. Samas tasuks vast meeles pidada, et jääkarud migreeruvad rohkem allesjäänud jääle ning nende koguhulk teatud ruumalaühiku kohta on suurem, seega ka vaatlustulemused räägiks justkui mingist kahtlasest populatsiooni kasvust.

Teine väide, mida palju kasutatakse, on see, et CO2 on tegelikult ülimalt oluline ja mida rohkem, seda uhkem. Mida rohkem CO2 seda rohkem vohab rohelus maal, seda enam kasvab metsa peale. Teatud allikate väitel on tänu suuremale CO2 emissioonile aastane metsapinna juurdekasv 6%
Ilus roosa mannavaht esmapilgul, ent mainitud pole, kui palju metsa samal ajal maha võetakse… 6% juurdekasv on siiski arvestatud aastase kogumahu pealt, ent sellest on targu välja jäetud langetatud metsa osakaal, mis on kõvasti rohkem, kui kaks korda samapalju.

USA-lik pillav tarbijaühiskond, mille aktiivne jünger ka Martin Helme on, ei anna aru endale, millise supi sees nad istuvad ja keelduvad seda söömast. Peak-oil on juba käes, suurem osa maailma elukorraldusest ja heaoluühiskondadest variseb lihtsalt kokku kuna kogu infrastruktuur on üles ehitatud pillavalt ning ära kasutades naftasaaduste hüvesid.

Me võime ju kõik väidelda ja faktidega mängida, kaalukaid tõendusi oma sõnade kinnituseks on mõlemal osapoolel, ent fakt on, et kliima on muutumas. Meil ei ole enam nelja aastaaega, meil ei ole enam elutervet keskkonda. Meil on muteerunud loomad, kalad, linnud, meil on prügisaared ookeanides, meil on kemikaalid kõikjal meie ümber. Miljonid kuupmeetrid põlemise jääke, mürgiseid gaase ja tuhka lendab iga tund üle maailma õhku. Kuhu see kõik kaob? Imekombel haihtub ära ja ei mõjuta üldse loodust? Ma tean, et ma olen sinisilmne ning usun veel mingil määral inimeste võimesse muutuda, ent nii sinisilmne ma ei suuda ometigi olla, et arvaksin – kogu see mürk kaob võluväel, sest jumal teeb taevas tsiki-briki.

Nii et, Martin Helme, sina võid ju pillavalt maailmasse suhtuda ja autoga poes käia, plastikut kokku osta ning maailma mürgitada, ent sinu lapsed on need, kes peavad sinu tekitatud saasta sees elama.