Vaatenurk maailma

Meie muusikaajaloos on palju bände ja artiste, kelle esitatud lood on sööbinud meie mällu, ent keda viimasel ajal eriti ei kuule, kuna tänapäevane müra, mida püüdlikult muusikaks üritatakse nimetada, lämmatab meie ajaloo ning mälestused sellest ajast kui muusika oli veel muusika ning kui lugudes oli tunda esitaja hinge.

Hetkel sooviksin vaadata tagasi aega, mil ma ise olin alles väike ja ei osanud väärtustada seda, mida kuulsin, ent mida aega edasi, seda enam tunnen sidet tolle ajajärguga, milles möödusid minu lapsepõlve ajad.

Järgmine lugu, “Tunnete keel” on kahjuks Marju Läniku esituses, ent jagan arvamust mille järgi Länik küll esitas selle loo originaalis, ent Kare Kauks andis loole hinge. Seega kui keegi teab kust saaks antud loo Kauksi esituses, oleksin väga tänulik:

Suvi hakkab lõppema ning sellega lähevad kaasa ka mälestused sellesuvisest laulu- ja tantsupeost. Kui noorte omas paar aastat tagasi jäi hümnina kõlama loits “Puu on puude kõrgune” siis selle aasta üllatajaks oli vanameister Jaan Tätte, kes suutis taaskord lihtsa ja ilustamata muusikakeelega panna inimesi heldinult austama muusika kui sellise olemust.

Lihtsad asjad on kõige ilusamad asjad ning lihtsad laulukesed on just need, mis lähevalt kõige sügavamalt hinge.

Read the rest of this entry »

Selle aasta suur lemmik paljudele Eurovisioonilavadel on Norra, keda esindab Alexander Rybak omaloodud lauluga “Fairytale”

Mõtlesin minagi kuulata ära selle laulu ja vaadata, mille poolest siis on tegemist lemmikuga nii paljudele erinevatele inimestele.

Jättis külmaks.

Siis kuulasin uuesti sest midagi jäi kummitama. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja avastasin oma üllatuseks, et lugu on täpselt selline nagu ta oma pealkirjas väidab – muinasjutt.

Lugu, mis loob muinasjuttu iseendas, laul mida kuulates kangastub silme ette muinasjutuline maailm, mis ei põhine fantaasiapiltidel kunagi kuuldud muinasjuttudest vaid sõna otseses mõttes LOOB uut maailma, uut lugu, uut muinasjuttu.

Kui jätame kõrvale kõik selle, kuidas naisisikud õhkavad laulja sarmikuse peale, kuidas noored neiud kõik Norrasse soovivad äkki minna ja muud sellised puhtalt esitusel põhinevad arusaamad loo olemusest, siis saamegi kätte muinasjutuloo tuuma – viia meid tagasi aega, mida nii paljud on kas tahtlikult või tahtmatult unustanud – aeg, mil igapäevane elu vürtsitati müstika ja salapäraga, et pärandada tulevastele sugupõlvedele midagi ilusat – muinasjutud.

… ehk siis sellest, kuidas mina Eesti lemmiklaulu otsisin.

Esmalt peaks mainima, et jube palju on lugusi, mida lemmiklaulu nimelises TV3 saates üldse ei leiagi, samas on teada, et on tegemist heade ja isegi väga heade lugudega. Eriline masendusehetk tuli peale roki ja pungilugude voorus, kus põhiõhk vist oligi rohkem pungilugudel, samas mitte piiksugi Vennaskonnast!? Metro Luminal? Tuberkuloited? Ja siis tuli järsku sinna Vanilla Ninja??? Ja mis lugu? Küsimusi on palju ja vaevalt, et keegi vastuseid oskab anda…

Aga minu senimaani olemasolev list oleks siis selline:

1. Ruja – Eesti muld ja Eesti süda
2. Metro Luminal – Isa tuli koju
3. Ivo Linna – Laula mu laulu, helisev hääl
4. Heidy Tamme – Näkilaul
5. Helgi Sallo – Olematu laul
6. Vennaskond – Pille-Riin
7. Marju Kuut – Raagus sõnad
8. Ruja – Teiselpool vett
9. Sõpruse Puiestee – 1905
10. Henry Laks – Tule kui leebe tuul

Ilusaid laule on meil palju ning tõesti on valiku tegemine raske. Ent senine valik, mis on nn. akadeemia poolt edasi lastud, on olnud kõike muud, kui meeldiv üllatus.

Jaa… vanameister Oldfield on teinud muusikat seinast seina. Minu esimene kokkupuude selle looga oli tõrges, muljetasin umbes nagu üks kommentaatoritest juutuubis – i didn’t know that Oldfield made also trash-music. Ent, ent siiski… peale ma-ei-tea-mitmekümnendat kuulamist pidin tunnistama, et lugu on parajalt hüpnotiseeriv ning omab seda “miskit” mis eristab hullumeelsust geniaalsusest.

Vahel juhtub, et klubimeistrid saavad hakkama mõne palaga, mis on omamoodi “out-of-my-style” mekiga. Ja selline käitumine on igati positiivne. Kui eelmise Rammsteini loo ära kuulasid, siis siin on kuulamiseks midagi sama head, kuigi pika kiige praktiliselt teisest otsast.

Paul Van Dyk ning meeshääle esindajaks Rea Garvey, kes on avalikkusele rohkem tuntud Reamonni lauljana.

Rammstein – Stirb Nicht vor Mir (Don’t die before I do)

Amethystium on järjekordne projekt, mis kuulajatele newage ning ambient saunde pakub. Ja teeb seda kusjuures väga edukalt, kui vaadata Amethystiumi fännisaite netis. Tegemist on siis projektiga, mis pärit taaskord Norrast, tegijate endi sõnutsi üritatakse uurida meloodilisi ja lüürilisi fantaasiamaailmu muusika sees ja muusika taga.

Siia valisin ühe väga ilmeka näite sellestsamast fantaasiamaailma otsimisest. Tegu siis looga Fable plaadilt Evermind