Vaatenurk maailma

mõtteid ja arutelusi siin ja sealpool elu

Ära löö last! Karu näeb!

62 kommentaariga

http://deessedechue.unblog.fr/files/2006/12/teddybearbyrosita.jpgOli kunagi selline reklaamikampaania, mis kutsus täiskasvanuid üles lapsi mitte lööma. Omal ajal sai too kampaania üksjagu kriitikat – no kuidas sa ikka lapsest inimese kasvatad, kui teda ei karista väikse nuudirahega. Või kui sa temas mõistust persest pähe ei peksa. Selliseid mõtteavaldusi oli masendavalt palju. Liigagi palju…

Sa ju ei löö ometigi oma naist, hea sookaaslane… Või lööd? Ja naised… te ju ometigi ei taha oma mehe käest perioodiliselt peksa saada? Aga miks te peksate oma lapsi? Miks te karistate ja tekitate füüsilist valu selle eest, et te lihtsalt ei mõista lapse teguviise või ei saa temast aru? Tean paljusi vanemaid, kes annavad oma lastele peksa isegi “valede” hinnete eest koolipäevikus. Või kui laps on olnud hoolimatu ning näiteks poes käies kaotanud osa rahast. Muidugi – üliliberaalse lastekasvatusega on mindud teise äärmusesse ning enamus lapsi paneb hoopis vanematele vaimselt “jala kõri peale,” ent see ei anna õigust vanematele samaga vastata. Laps oli, on ja jääb nii füüsiliselt kui ka vaimselt väetimaks ja väiksemaks oma vanema kõrval, vähemalt senimaani kuni pole läbi elatud puberteet. Kuni selle hetkeni oma lapse vastu käe tõstmine on kuritegu.

Enamasti on säärase vägivallatsemise põhjuseid vaid paar, kõige tavalisim neist on lapse mittevastamine oma vanema loodud vormile. Vanem loob oma lapsekujust mingi ideaali ning kõik tegelikud kõrvalekalded sellest mallist on taunitavad ning karistatavad. Vanem hävitab vaimselt oma lapse eneseavastamise võimaluse. Teise ning küllaltki marginaalse osa vägivallatsevatest vanematest moodustavad religionistid, end kristlasteks ja muudeks Jehoowah nimelist tüüpi enda jumalaks pidavad inimesed, kes näpuga piiblist järge ajades tsiteerivad “jumalasõna” kus on antud karmid käsud oma lapsi perioodiliselt füüsiliselt nuhelda.
Õp.19:18. Karista oma poega, kuni veel on lootust, ja ära soovi tema surma!
Õp.29:17. Karista oma poega, siis on sul temast rahu ja ta rõõmustab su hinge!

Kui esimese grupiga saab asja arutada ning ka vanemaile kasvatustööd õpetada, siis teine grupp on lootusetu juhtum – no kes on kaasinimesed, et seavad kahtluse alla “jumala sõna?”

Laps sünnib siia ilma täielikult usaldades seda ilma iseennast vastu võtma. Peale 9 kuud turvalisuses ja kaitstuses, kistakse ta vägivaldselt külma kätte, eredate valgusallikate alla ning ainus, keda ta sellises uues kohas usaldada saab, on tema enda ema, kellega koos on ta olnud 9 kuud, kelle rahustavaid sõnu on ta kuulnud ning kelle südametuksete najal uinunud. Laps usaldab oma vanemaid jäägitult. Vanemad on tema jaoks ainus kindluspunkt siin ilmas, terve selle aja, mil laps selle ilmaga tutvub ning esimesi iseseisvaid samme tundmatus astub. Ning ühtlasi ka ainsad abilised noorel hingel oma sünnistressiga tegelemisel ja lahendamisel. Kui vanem oma last füüsiliselt karistab, tekitab lapsele valu, siis ta rikub selle usalduse, ta loob lapsele hirmutunde. Laps kaotab oma ainsa pidepunkti maailmas, ainsa usalduse kellegi või millegi vastu.

Mõnele tekivad nähtamatud sõbrad – sõbrad, kes vanemate asemel teda jäägitult armastavad ning erinevalt vanemaist mitte kunagi tema usaldust ei peta, mitte kunagi teda ei löö ja talle haiget ei tee. Paljud lapsed aga jäävad ilma oma hingest. Läbi ajaloo on šamaanid, teadjad, ravitsejad käinud tagasi toomas inimeste hingi, mis on kinni jäänud nii siin- kui sealpoolsusesse, enamasti seoses traumaatiliste või üliemotsionaalsete lapsepõlvekogemustega. Lapse hingel on lihtsam eirata hingevalu, see osa oma hingest maha jättes. Psühhoanalüütika peab seda vägivaldsete mälestuste alla surumiseks, meeleliseks blokaadiks ning alateadlikuks sooviks mitte mäletada. Šamaanid aga teavad, et neid pilte ei saagi pahatihti meenutada, kuna nendega seotud hingeosad ei ole enam inimesega. Ning nii ongi, et laps, kes soovib olla edasi laps ning mitte murduda valu ja meeleheite käes, laseb lahti endast selle osa, milles on kinnistunud vägivald, et mitte seda osa endast üha uuesti ja uuesti kogeda. Täiskasvanuna aga avastame, et osa meist on puudu, meie sisemine laps on läinud kaotsi ning me ei mõista, kuidas teda üles leida. Me eitame enda jaoks fakti, et olima lapsena hingepõhjani solvunud ja pettunud kui ainsad inimesed, keda me usaldasime, meid niimoodi kohtlesid. Vanemad küll üritasid seletada, miks nad karistavad (paljud ei vaevu sedagi tegema), ent lapse jaoks ei olnud sel tähtsust – tema ei saanud aru.

Meie ümber on palju hingetuid, kelle sisemine laps on kaotsis või istub kuskil kinni. Me lihtsalt ei taha mäletada seda hingevalu, mida tundsime, kui meie oma vanemate käest peksa saime ning väidame endile kangekaelselt, et just tänu sellisele kasvatusele on meist “head” inimesed kasvanud ning me teeme seda kõike ka oma lastega, ainult seepärast, et ka neist “head” inimesed kunagi saaks.

Kui meil oleks alles meie sisemised lapsed, need hingeosad, mis kannavad endas seda meeleheidet ja valu, mida tundsime, siis me teaks, et last ei tohi lüüa. Mitte kunagi.

About these ads

Written by Celtic

17. november, 2009 kell 10:57

62 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Celtic, mitu last sul on?

    Offf

    17. november, 2009 at 12:08

    • Ma täpsustaks küsimust – mitu lasteaia/algkooli ealist poisslast?

      Ma isiklikult arvan, et mõõdukat füüsilist vägivalda asendama seatud “lahendused” s.o. enamasti verbaalne vägivald võib olla oluliselt destruktiivsem noorele mõistusele.

      madis_l

      17. november, 2009 at 18:55

      • mõõdukas vaimne peetus

        zeeta

        18. november, 2009 at 10:01

      • Õigus madis_l – lapsega rääkimine on alati lapsele destruktiivsem, kui tema tagumiku punaseks nüpeldamine…

        Celtic

        18. november, 2009 at 10:30

  2. seekord Celtikuga 100% nõus.

    zeeta

    17. november, 2009 at 12:16

    • Kipub demagoogiaks vist?

      Kes rääkis, et alati ja kes rääkis lihtsalt rääkimisest?

      p.s. Tore on nüüdsest teada, et tagumiku punaseks nüpeldamine on siinse blogi pääliku meelest mõõdukas vägivald.

      p.p.s. tänu Offf’ile allpool tegeliku elu puust ja punaselt selgitamise eest.

      madis_l

      23. november, 2009 at 13:04

      • Tead, tegelikku elu ei saa kirjeldada selliste mõistetega nagu Offf seda tegi. Säärane kirjeldaja on ilmselgelt väga elukauge inimene, või siis mingi tõsise vaimse puudega.

        Celtic

        23. november, 2009 at 14:01

  3. Detsembri NG kirjutab Hadza rahvast, kes lõiguvad oma laste põsesarnasid, et nad ei nutaks. Nimelt panevad soolased pisarad haavad valusalt kipitama ja laps õpib kiiresti mitte nutma.

    Sellega võrreldes ei tundu “Minu esimesed triibulised” sugugi õudsana, olenemata sellest, kas oled saaja või jagaja.

    Ma eelistan ka rääkimist, käratamist või Nintendo puldi konfiskeerimist, kuid kõigil ei ole võimalust Nintendo pulte konfiskeerida, taskuraha ära jätta vms, kitsejahile mitte kaasa võtta.

    Asi on taustsüsteemis ja kultuuris.

    Martin Mägi

    17. november, 2009 at 13:19

    • Ka käratamine on tegelikult oma negatiivsuse välja paiskamine kaitsetu lapse suunas.
      Mõtle võrdluseks, kuidas sulle tunduks, kui päevast päeva sinuga töö juures karjutakse, olenemata sellest, kas teed oma tööd hästi või mitte.

      Celtic

      17. november, 2009 at 13:39

      • Iga piiramine on piiratava vaatenurgast negatiivne, sest ei lase tal oma plaanitud tegevusi teha. Seepärast seda ka karistuseks kutsutakse.

        Päevast päeva mõõdet ära sisse too :)

        Martin Mägi

        17. november, 2009 at 13:50

  4. “Sa ju ei löö ometigi oma naist, hea sookaaslane… Või lööd?”

    Tean, et olukord, kus naine oma mehe käest saab nii et tolmab, on Eestis pigem reegel kui erand. Lastevastane vägivald pole sugugi ainus täiesti üldlevinud perevägivalla vorm. & vabandusi stiilis “no andsin oma naisele paar tohlakat, mis sest siis” või “peksab, järelikult armastab” peetakse täiesti legitiimseiks.

    Kusjuures, ekslik on arvata tegu olevat näiteks töölisperekondade või heitumuse piiril olevate perede probleemega. Eesti valgekraede hulgas pidada füüsiline vägivald naiste kallal sama levinud olema, kui madalamais sotsiaalses klasses.

    Punane Hanrahan

    17. november, 2009 at 13:22

  5. Hanrahan
    vahe on siiski olemas. Elukaaslase v kolleegi peksmist taunitakse, lapse fyysilist karistamist peetakse valdavalt iseenesestmõistetavaks ja õigustatuks.

    zeeta

    17. november, 2009 at 13:33

    • Selle vastu ma’i vaidlegi. Aga kummagi ärahoidmiseks & ühiskonna üldiste väärtushinnangute muutmiseks (milleta mingit ärahoidmist ei tule) tuleb veel kõvasti tööd teha.

      Punane Hanrahan

      17. november, 2009 at 13:44

  6. Ühtegi negatiivset kogemust ei saa “lahti lasta”. Saab ühenduse ajutiselt blokeerida, aga mitte “lahti ühendada”.

    Ajutiselt võib pahatihti küll tähendada seda, et möödub mitmeid kehastumisi, mille vältel “blokk” toimib.

    Lahti saab lasta kogemuste neagittvsest poolest, kui vaim on mõistnud, aktsepteerinud ja kogemuse kui sellise omaks võtnud.

    Kuivõrd “ülekohut” tajutakse ikkagi “ülekohtuna”, siis ei saa seda ei aktsepteerida, ega vajalikuks pidada.

    Igakordne meenutus seob selle negatiivse hoopis tugevamalt hinge külge. Vaimus kuulub see loomuliku osana olemi juurde ja on arengul abiks, mitte takistuseks.

    Hing võib küll olla keha suhtes “vales kohas”, aga see ei muuda hinge ja tema osiste paiknemist olemi keskpunkti suhtes.

    Kõik on alati olemas. Vahest inimesed lihtsalt unustavad. Või ei luba endal meenutada, mis võib olla vahel ka vajalik, sest äärmiselt dramaatilisi kogemusi ei suudaks isik ühekorraga mitte kuidagi taluda.

    Ja hing pole mitte olemine ega vaim, vaid hing siseneb kehasse esimese hingetõmbega ja lahkub viimasega. Ei hulgu kusagil ringi ei tervikuna ega osade kaupa, vaid püsib kehas, kuni inimene hingab.

    Indrek

    17. november, 2009 at 13:34

    • See, kas hing hulgub või on tervik pidevalt, on maailmavaate asi.

      Celtic

      17. november, 2009 at 13:38

      • Vaata, kui hing hulgub, siis on tal ketsid jalas ja kõik mis elus kogetud ka kaasas.

        Hing ei ole vaim. Hing on elusolendi eluhingus. See on võrreldav DNA-ga, mis keha toimimist reguleerib.

        Vaim hulgub ilma kehata küll (või mõne kõrgema sagedusega kehaga) ringi.

        Ja maailmavaate asi see ei ole. See on mõistmise ja suhtumise asi.

        Ei ole võimalik, et hinge, nagu ka keha on võimalik osadeks lahutada ilma et tema olemine lõpeks.
        Ja lõppemine ei ole valik, mis meile antakse.

        Seadus (ehk täpsemalt kord) on juba nii seatud, et summa on liidetavate kogum. Kui lahutatakse mõni liidetav, siis lakkab summa olemast selline, kui enne.

        Mis juhtub, kui kehast hing lahutada? Keha laguneb tervikuna. Keha laguneb – hing ei lagune. Hing asustab uue keha.

        Kui viisnurgalt võtta kasvõi üks nurk, siis pole ta enam viisnurk.

        Kui hingelt võtta osa, siis pole ta enam hing vaid on midagi vähemat.

        See ei ole maailmavaade, vaid võime mõista ja tajuda ennast ja ümbritsevat mitte ainult ühe legendi kohaselt vaid ka näiteks matemaatiliselt, geomeetriliselt, emotsionaalselt, energeetiliselt jne.

        See, mida sina hingeks nimetad on vaim. Ja kui inimvaim kaotab (või laseb lahti) kasvõi ühe osa endast, siis pole ta enam inimvaim.

        Aga “hulgub ta küll” :) Tihtipeale 9/10 valguskiirusega meile mõistetavas ruumis.

        Indrek

        17. november, 2009 at 14:02

  7. Igasugune vägivald on täiesti tarbetu ja kasutu ning sellega ei ole kunagi midagi üllast ega vajalikku saavutatud.

    Kui aga rääkida vägivalla kriminalseerimisest, siis ka sellega ei ole kunagi midagi üllast ega hea saavutatud.

    …vaata – ega karistaja pole sellest parem, keda karistatakse.

    Ja selline edasi tagasi ning kolmandasse kohta karistamine tekitab karistamise “lumepalli”, mis aina suureneb.

    Selline suhtumine, et “Silm silma vastu” sisteem lõpeb tavaliselt siis, kui enamik silmi pimedad on.

    Kui oleksid kirjutanud loova mõtte, mis oleks käsitlenud võimalusi ja teid meid kõiki ümbritseva vägivalla vähendamise mõtetele, siis oleks see olnud tänuväärne ja austust pälviv mõtteavaldus.

    Võta ehk mõneks ajaks aeg maha ja süüvi põhjustesse, mis takistavad sul armas Celtic olla inimene maailmas, kus sooviksid elada.

    Tead ehk ütlemist, et “Kes mõõga tõmbab, see…”

    Ära lahmi vaid loo! Saad maailmavalust ja ängistusest üle.

    Indrek

    17. november, 2009 at 14:19

  8. Ehk ebavajalik mõte, aga kas olete endale teadvustanud, et vägivald tuleneb tugevast hirmust. Tihti alateadlikust.

    Seega, kui vanem lööb oma last, siis …

    On ta hirmunud. Ja seda sellest sõltumatult, kas ta tunnistab seda endale või mitte.

    Ehk on ta näinud vägivalda meie ümber ja üritab last sellega väikestes doosides harjutada, et laps esimese võõralt saadud löögi tõttu psühhoneuroloogiahaiglasse ei peaks sattuma???

    Või on vanem sedavõrd introvertne, et ei suuda enda lihtsalt sõnades väljendada?
    Ja kui laps seab end ikka ja uuesti järjest hullematesse ohusituatsioonidesse, üritab ta oma last takistada vigastuste või suisa surma eest?

    Tihtipeale proovib laps oma võimeid lapsevanemat kontrollida ja temapoolsed sõnad ja teod on otsene provokatsioon, et saavutada maksimaalne tulemus selles, mida ta parasjagu saavutada soovib.

    Ja areneval isiksusel on tihtipeale vajadus vallutada nii mäetippe, kui mülkaid.

    Ja nüüd üks võimalikudest lahendustest.

    On ju teada, et hea sõna võidab kurja väe.
    Isiklik positiivne eeskuju ei mõju mitte ainult lastele, vaid kõikidele inimestele sõltumata nende vanusest.

    Osad küll väidavad, et neil on “pohhui”, aga see on jällegi hirmust.
    Hirmust selle ees, et kui nemad käituvad nii, nagu soovivad, et nendega käitutaks, siis muutuvad nad “nõrgaks” ja selle tõttu “märklauaks” kurjamitele.

    Olgugi, et see tõsi ei ole, aga hirm on ikka. Ja hirm tuleb siis kui millestki ebaõigesti aru saadakse või omistatakse ümbritsevale omadusi, mida seal ei ole.

    Võtan mütsi maha nende ees, kellel on foobiad.
    Nemad on asjade kartmisele lähenenud zen munkade pühendumusega.

    Samuti võtan mütsi maha kõigi ees, kes on mõistnud, et tegelikult on kartmine täiesti mõttetu ja hirm on ainukene tunne, mis rahus ja õnnelikult ning külluses elamist takistab.

    Indrek

    17. november, 2009 at 14:45

  9. Soovitaksin püsida teemas, mitte katsetada cold readingu abil psühholoogi mängida. Sellisteks mängudeks on omad reeglid, millest kõige tähtsam on – ära topi oma nina sinna, kuhu sind ei kutsuta ja ära abista kui sinult abi ei paluta.

    Celtic

    17. november, 2009 at 14:52

    • Soovitus vastu võetud.

      Jätka aga rõõmsalt destruktiivsel lainel :)

      Küllap on seda sulle hetkel vaja.

      Indrek

      17. november, 2009 at 14:57

      • Ikka peab oma “seemet” külvama eks? Ära kasuta väljendeid, mille kasutamise eest sa ei suuda vastutada. Sellel, kui viitan hinge kadumaminekule ja laste peksmisele, ei ole mitte midagi destruktiivset. Destruktiivne on hoopiski sinu tungimine teatud teemasse iseenda soovunelmaid levitama… aga eks nii mõnelegi ütlev väljend “peegliefekt” nii mõndagi.

        Celtic

        17. november, 2009 at 15:26

      • Jupiter sa vihastad – järelikult sa eksid!

        Kui oleksid ise oma kirjutistes vähem laiavalguv ega kasutaks mõisteid, mida sa selgelt ei taju, siis poleks ma algsel sõna võtnudki.

        Destruktiivne on mitte ainult see üllitis, vaid paljud muud eelnevad.

        Pidevalt on vaja “kellegile ära teha”.

        Kord ühele, siis teisele.

        Kuna oled visalt külvata muljet, et oled madala enesehinnaguga materdaja, siis mingil hetkel see sul kindlasti ka õnnestub.

        Koomiline on hoopis see, et sa opreerid mõistetega, mis omavahel ei seondu.

        Ja ära arva hetkekski, et ma sind kritiseerin.

        Eks igaüks laulab nii, nagu ta nokk loodud on.

        Kaunist päeva jätku!

        Vabanda, et mul rohkem aega ei ole sinu ürituse tarbeks!

        Indrek

        17. november, 2009 at 15:42

  10. Ma ei poolda ka ihunuhtlust ja mind ennast ei ole lapsena kunagi löödud ega tutistatud. Aga minu mittevägivaldne isa tunnistas, et oli oma isale ühe õigel ajal saadud nahatäie eest tagantjärgi tänulik ilma igasuguse meeleheite ja hingevaluta, sest “sai ikka paras põrguline oldud küll”. Ta nimelt korraldas kodus katseid metsast leitud sõjaaegse lõhkemoonaga, kuigi teadis suurepäraselt, et see on karmilt keelatud, ja sai ka suurepäraselt aru, miks on keelatud. Aga abstraktne tõenäosus iseennast koos majaga õhku lasta ei olnud piisav pidur. Konkreetne ja reaalne nahatäis oli küll. Tänapäeval tuleks sellisel puhul muidugi rihmutamise asemel otsida psühholoog, kes hakkaks otsima lapse alateadvusest tema destruktiivse käitumise traumaatilisi tagamaid. Aga tol ajal polnud kuskilt võtta ei psühholooge ega šamaane, nii et tuli vahepealse rahvameditsiiniga läbi ajada.

    tavainimene

    17. november, 2009 at 14:55

  11. “hea sõna võidab kurja väe.”

    Hämmastaval kombel kiskus 1 II blogis täna vestlus sammakanti.

    Mina’i usu hea sõna jõusse. See on mingi totter müüt, millel pole mingit reaalset põhjendust.

    No näidake, millal on hea sõna kunagi võitnud? Näidake, millal on midagi saavutet veenmisega? Näidake, millal on headus vägivallast tugevam olnud?
    Näidake, millal tark on suutnud oma tarkust maailmas levitada?

    Midagi taolist pole mitte kunagi juhtunud. Hea sõna sisse miskipärast usutakse, aga tegelikult pole heal sõnal maailma ajaloos mitte üheski geograafilises punktis mitte mingeid saavutusi.

    “Leebe jääb kannatajaks, jõhker saab edasi” on Jessenin kunagi enese teadmatagi sõnastanud maailmaajaloolise maksiimi.

    Punane Hanrahan

    17. november, 2009 at 15:59

    • You can get further with a kind word and a gun than you can with just a kind word.

      ivar

      17. november, 2009 at 18:42

      • Ivar tead… Guns don’t kill people, people do…
        Natuke mõtlemisainet ;)

        Martin

        27. november, 2009 at 2:25

    • Nii et siis ikkagi peksta, või? Et nagu polegi mõtet üritada rääkida… sest nagunii ei mõju, või?…

      või ikka prooviks… rääkida… vähemalt laste, naiste ja puuhobustega…

      /a luuletus on ilus…

      marta

      18. november, 2009 at 20:09

      • Igaks juhuks olgu öeldus, et antud postitusest olen täiesti nõus vaid eelviimase lause paksendatud osaga.

        marta

        18. november, 2009 at 20:14

    • Tahes tahtmata, uskuda seda või mitte, võib see mõnigi kord lapse püüdlikuks muuta, et järgminegi kord kiita saada, kuid enne peksma asumist soovitaks lapsega proovida tingida. Muide kanal kahelt oli ka kunagi saade, kuidas lapsi ohjeldada, pole seal kunagi näinud kuidas lapsi taotud oleks.

      P.S: Saate nimeks oli “Supernanny” needki kes inglise keelt vähegi valdavad, http://www.youtube.com ja otsige supernannyt, nii mõndagi võib õppida

      Martin

      27. november, 2009 at 2:32

  12. 10000 aastat pärimuslikku teadmist ning kodanik Indrek väidab siiski, et tema on sellest kõigest siiski üle ning targem. Aga eks sa ole…

    Celtic

    17. november, 2009 at 16:12

    • Demagoogia? Madal retoorika vorm.

      De sapient viro facit ira virum cito stultum.

      Dominus vobiscum et cum spiritu tuo.

      Amen!

      Indrek

      17. november, 2009 at 16:42

  13. Indrek, lause “Jupiter sa vihastad – järelikult sa eksid” on ise 1 demagoogilisimaid lauseid, mida üldse võimalik ette kujutada. Lausa demagoogia kuldlause.

    Vihastamise & eksimise vahel puudub igasugune põhjuslik seos. Inimene võib vestluse käigus vihastada, sest ta eksis, tema argumendid on valed, aga võib vihastada ka hoopis muil põhjusil.

    Punane Hanrahan

    17. november, 2009 at 16:45

    • Mulle meeldib see lause. Minu tõlge sellest oleks – Viha pimestab!

      Kas see sobiks paremini? Võimalik, aga ei kõla nii hästi.

      Mina juhtisin tähelepanu võttele väita midagi, mida teine isik (antud kaasuses siis kodanik) olevat väitnud, kuigi seda olnud ei ole.

      Celtic tekitab minus juba kerget nostalgiat.

      Olin minagi aastat 10-15 tagasi sama vääramatult tark, ilusate blondide lokkidega keerub sarnase keelekasutuse ja veendumustega.

      Nüüdseks pean paraku tuginema eelneva ca 13000 aasta jooksul kogutud teadmistele, sest isiklikuks kogemusest jääb paraku üha selgemalt vajaka, sest ma ju tean, et ma midagi ei tea.

      Indrek

      17. november, 2009 at 17:37

      • lisaksin siia tähelepaneku.
        Iga inimese jaoks ei ole ühe sõna tähendus üks ja seesama, seega on mõttetu hakata jahuma teemal, just see sõna on ainult selle tähendusega.
        Selline lähenemine loob vaid opositsiooni.

        Elupõline professor võib teemal “muru kasvamine päikesepaistelisel päeval” kokku panna väitluse mille kohta aednik ütleb- see mees on hull. Anna teema maalikunstniku kätte ja ta teeb sellest maali.

        Minu point – kõik kolm räägivad ühte ja sedasama kuid keegi neist ei saa teise keelest aru, vaatamatta asjaolule et kõik kolm on ühe emakeelega.

        YksikHunt

        18. november, 2009 at 1:38

  14. Hämmastav, kuidas inimesed räägivad asjadest, millest nad ei tea, viisil, nagu nad teaks kõike. Ja nagu neil oleks kõik tarkus. Lapse kasvatamine, mis hõlmab ka karistamist, kui seda on vaja, ei ole mitte lapse kallal vägivallatsemine. Vastupidi, et olen oma lapsi armastanud ja ei ole tahtnud, et nad kasvaksid üles arusaamisega, nagu nemad oleksid maailma nabad ja nagu neile oleks kõik lubatud ja nagu vastuhakk ja meelega lubatud piiridest üle astumine ei tooks karistust. Kui nad on autoriteetide vastu mässu tõstnud, nagu iga laps oma vanemaid mingis vanuses proovile paneb, on tulnud vahel ka vits appi võtta. Kaks last on täiskavanud, kaks teismelist ja meil on väga hea suhe. Ma olen tänulik nii toredate ja tublide laste eest ja selle eest kuidas nad meist, oma vanematest, lugu peavad. Ja olen näinud ka lapsi, kes vihkavad oma vanemaid ja on trotsi täis kogu maailma vastu. Mitte sellepärast, et nad oleksid lapsena vitsa saanud, vaid sellepärast, et vanemad ei ole neist piisavalt hoolinud. Ei ole märganud, viitsinud välja teha, viitsinud kasvatada, viitsinud piire seada ja viitsinud õpetada. Sest näiteks oli ema või isa kogu aeg tööl. Või purjus. Või lihtsalt ära.
    Nii et pole mõtet lahmida, et vot see või teine grupp inimesi on lapsepeksjad ja vägivallatsejad.
    Iga inimene teeb oma valikud, sõltuvalt mida ta õigeks peab või millist mõtteviisi talle peale surutakse. Olen näinud ka nunnutavat vanaema, kes püüdis ainult heaga ja ainult hea sõnaga, aga lapselaps karjus ikka talle vihahoos, et kui suureks kasvab, laseb ta maha.

    moosiriiul

    17. november, 2009 at 22:45

    • Toon sulle väikse võrdluse – kui sa oled tööl ning ei ole rahul sealse korraga, näiteks boss ahistab sind või siis võtab ilma selgitamata palka vähemaks ning sa lähed bossiga õiendama, siis vastavalt sinu loogikale on igati õigustatud kui see boss võtaks oma vöölt rihma ning nüpeldaks sind veidikene. No et sa ei mässaks niipalju.

      Kui sul on õigus oma last peksta, siis on sinu lapsel õigus sind tulevikus peksta. Miks peaks näiteks minul olema väiksem õigus sind tänaval vaeseomaks peksta? Kui sina võid karistada oma lapsi selle eest, et nad SINU SÕNA EI KUULA, siis miks pole õigus sinu bossil sind nuhelda, kui sa hommikul tööle hiljaks jääd?

      Celtic

      17. november, 2009 at 23:01

      • Küsimus. Kuidas õpetad kutsika tuppa mitte loiku tegema?

        Teole järgneb karistus, seega iga teo jaoks on oma karistus ning lapsekasvatust ja tööelu võrdlema tulla on nüüd ka minu silmis lauslollus.

        YksikHunt

        18. november, 2009 at 1:41

      • Kutsikat dresseeritakse. Inimesse sisse dresseeritud asjad on aga tihti tema isiksusele sobimatud ning täiskasvanuna käib selline inimene psühhiaatrite vahet.

        Ramloff

        18. november, 2009 at 13:04

      • Ükski tänapäeva normaalne koerakasvataja ei pea õigeks kutsika õpetamist meetodil “nina loigu sisse ja laks tagumikule”. Saab ka koeri viisakamalt õpetada.
        Kellegi löömine (olgu inimest või looma) on täiesti haige nähtus.

        Kristiina

        18. november, 2009 at 15:10

      • Ramloffiga nõus… ainult, et kutsika treenimisel peab sama moodi arvestama tema iseloomu /lisaks tõuiseärasustele/- igast hundikoerast jäljekoera ei saa jne…

        marta

        18. november, 2009 at 20:20

  15. Bingo moosiriiul!!!

    Mulle isiklikult, 2 lapse vanemana (on jah v2hev6itu, a mis teha) j22b samuti mulje, et siin v6tavad v2ga uljalt kasvatuse teemal suu t2is kodanikud, kes asjast mitte muhvigi ei jaga ja kellel endal lapsi ei ole.

    Celtic
    Saa palun aru, et Vanem vastutab oma lapse eest. Sealhulgas lapse kasvatamise eest.
    Kui t2iskasvanud inimene sooritab kuriteo, siis teda KARISTATAKSE. Kui tegu on v2ikese rikkumisega, siis karistavad teda madalamad instantsid a la parkimiskontrol8rid, ylemus t88l v. MuPo.
    Suuremat rikkumist menetlevad suurema v6imuga instantsid.
    Lihsalt, kui reegled ja seadusi rikupb LAPS siis esimene instants kellelt laps karistada saab on Vanem.
    J2rgmine instants on noorsoopolitsei jne.
    Enamasti peetakse normaalseks, et see sama Lapse Esimene Kohtuinstants suudab reguleerida lapse k2itumist nii palju, et ei paraegu ega ka tulevikus lapse suureks kasvades neil teistel instantsidel nagu ei olekski v2ga palju t88d.
    Noored Kurjategijad on justnimelt vanemate ja kooli tegemata t88. Aga EELK6IGE ikka vanemate tegemata t88.

    Offf

    17. november, 2009 at 23:48

    • Sa ei saa oma lapsi kohelda vastavalt ühiskonnas kehtestatud normidele, sest ühiskonnas kehtestatud normid on normatiivid, mis hõlmavad keskmist. Nad ei arvesta mitte mingisuguste hälvetega, ent just seda peaks vanemad tegema – uskuma ja teadma, et nende lapsed on just sellised nagu nad on.

      Ja nad on just sellised tänu nende, vanemate, kasvatusele või siis kasvatamatusele, olenevalt vanemaist. Laps ei tunne vajadust astuda oma vanemaile vastu, kui teda on õigesti kasvatatud, ei parandan, õigesti koheldud. Laps ei tunne vajadust mässata oma vanemate diktatuuri vastu, kui seda ei ole ning kui on kasutatud õigeid lähenemisi lapse arengule.

      Muidugi, kui vanematel pole aega ning usutakse, et küll sõim/lasteaed/kool/riik/ühiskond või kes iganes nende lapsed ise üles kasvatab, siis selliste vanemate jaoks pole muidugi mingi probleem vahel õhtuooteks paar rihmaringi teha.

      Celtic

      18. november, 2009 at 1:05

    • Kus meil ihunuhtlus karistusena seadustatud on?

      Kristiina

      18. november, 2009 at 15:12

  16. Suured targad unustavad ära selguse, mida ka lapsed vajavad. Kui täiskasvanut karistatakse tööl või kohtus või mujal, siis jääb karistus või seotud suhtumine pikaks ajaks lohisema. Lapse puhul ei saa laps siis mingi aja pärast enam aru, miks tal on mingid piirangud või miks vanemad reserveeritult käituvad – laps ju. Asja eest laks ja asi selge – antud tegevuse eest oli ja nii jääbki meelde. Asi lõpetatud ja sõbrad jälle, ei mingit vindumist või pikaajalist hämamist. Võtke ette rahvajutud ja… Mina julgeks küll arvata, et sada aastat tagasi oli ühiskondlik suhtumne märgatavalt selgem, ausam ja inimlikum, kui praegune võlts pseudomoraal ja loosunglikkus.

    jk

    18. november, 2009 at 0:00

    • Mis on kõige kurvem, on see, et kui esmalt vanemad julgustavad last käituma teatud viisi (ohhoo, ta kilkas, ohhoo ta jookseb ringi, ohhoo ta teeb seda teist ja kolmandat), siis teatud vanusest muutub see tegevus, mida enne julgustati tegema, vanemate jaoks tüütuks ning nad hakkavad last keelama sedasama tegemast. Laps, arusaamata, miks ja milleks, on veelgi enam solvunud, kui teda selle eest lõpuks ka peksma hakatakse.

      Celtic

      18. november, 2009 at 1:00

  17. Kustmaalt läheb Celticu arvates vägivalla piir? On vaks vahet kas lapsevanem annab näiteks poes ülbelt asju kakkuvale 5-aastasele sähvaka vastu kätt-näppe oma käe-näppudega ja ütleb “Ma ütlesin sulle 3 korda, et palun ära tõmba neid kommipakke siia põrandale, nii ei tohi teha!” või peksab juuatäis isa oma lapse tagumiku rihmaga veriseks, sest too ajas kogemata tassi põrandale kildudeks.

    Nirti

    18. november, 2009 at 0:01

    • Eks füüsiline kontakt on kindlasti inimlähedasem, kui mingi “käepikendusega” taguda. Rihmad ja vitsad on omamoodi kaitsevahendiks vanemale, kes ei taha oma “käsi määrida.”

      Celtic

      18. november, 2009 at 1:01

    • Kui ma sellist sähvaka andmist näen, nagu Nirti kirjeldab, siis arvan eelkõige, et lapsevanem on närvihaige.

      Ramloff

      18. november, 2009 at 12:03

    • Nirti, 5-aastane saab suurepäraselt jutust aru, ei ole vaja kätega “rääkida”. “Ülbelt asju kakkuv” laps näitab, et lapsevanem on juba varem midagi kasvatuses tegemata jätnud, miks peaks oma puudujääke nüüd siis lapse peal füüsiliselt välja elama? Päris õudne.

      Kristiina

      18. november, 2009 at 15:06

    • ma kutsuks sellise nähvaka andjale politsei – laksu pealt…

      marta

      18. november, 2009 at 20:21

      • viie-aastane on juba väga arukas väike inimene,,, viie-aastasega saab rääkida, arutada, seejuures kahepoolselt, dialoogi vormis! saab kokku leppida jne…

        ja Kristiina jutule kirjutan alla…

        marta

        18. november, 2009 at 20:24

  18. Ma arvan, et Nirti on oma utreeritud näidetega kummutanud Celticu absoluutse humanismi kasvatusprintsiibi.

    Hundi ulg

    18. november, 2009 at 7:42

  19. Hea lugemine , peab mainima, aga mida kommentaar edasi, seda enam tundub, et kommentaar jäetakse lugu lugemata.
    Kirjutaja räägib peksust, kommenteerijad karistusest. Need on kakas täiesti erinevat asja, peks ei ole karistusena aksepteeritav, tooge milliseid ilusaid põhjendusi tahes. Kui vanem ei suuda ilma füüsilist valu tagemata oma mõtet lapseni viia, siis on ta omal kombel läbi kukkunud.
    Muidugi jääb kõigil õigus omale arvamusele, aga ma ei pea isegi Nirti näidet õigustatud vägivalla vormiks.
    Õigust teisele inimesele valu teha pole kellelgi.

    Kaamos

    18. november, 2009 at 8:01

  20. Kusjuures see peksmise maania on niivõrd kivistunud inimeste mõttemaailmas, et seda on suht võimatu murda olemasolevate vahenditega. Seletasin ära oma kirjutises ühe neist põhjustest, miks vanemad ei mäleta enda peksmist, kui inimväärikust solvavat tegevust, vaid kui midagi üdini vajalikku ja kasulikku.

    Minu näide töö juures peksa saamisest on täiesti õigustatud – kui üks inimene võtab endale vabaduse tõsta käsi endast abituma vastu, kes pealegi ei saa veel aru, miks ta naha peale saab, siis on täielik õigus ükskõik kellel ükskõik millisel ajahetkel sellelesamale vanemale kitli peale anda ilma et too saaks aru, miks.

    Nii lihtne see ongi.

    Laps ei ole mingi omand või nukk, kelle peal oma frustratsiooni ja hingevalu välja elada, oma võltshäbi ühiskonna ees kuna laps pole päris selline nagu ta peaks vastavalt standarditele olema. Laps on lihast ja luust, hingega noor inimene. Täpselt samasugune isiksus nagu tema vanemad. Lihtsalt ta pole nii tugev, et ennast kaitsta ning niivõrd sotsiaalselt raamistatud, et järgiks kuidas istuda ja astuda. Laps on laps ning lapsepõlv peaks olema iga lapse jaoks muretu ja vaevatu aeg.

    Celtic

    18. november, 2009 at 15:12

  21. Ma olen miskipärast üsna veendunud, et igasugu “lapsevanemana lõbikukkumisest” ja “100% vägivallavabast kasvatusest” ja muust sarnasest seletavad siin kodanikud, kellel pole enesel ühtegi lasta ja kellel pole aimugi mida tähendab igapäevaelu koos lapsega. (Tõestage, et mul pole õigus).

    Kui laps siia ilma sünnib, siis on ta väike metsloom. Teda juhivad LOOMALIKUD instinktid ja tungid. Väikesest inimkutsikas peab aru saama, et tema MINA pole maailmas kõige täthtsam ja selleks, et üldse elada peab oma EGO pidevalt maha suruma alluma teatud reeglitele. Inimene on oma olemuselt karjaloom. Inimkarjas elamiseks peab arvestama karjareeglitega. Nende reeglite õppimine ja nende reeglitega leppimine ei käi lihtsalt.
    Osad inimesed ei suudagi elu lõpuni nende reeglitega leppida. Nad teavad neid, kuid ei aktsepteeri neid. Naabrrahva keeles kutsutakse selliseid blatnoideks.
    Reeglite vältimatuse ja reeglite eiramisele järgneva karistuse paratamatuse mõistmiseks on tihtipeale kõige tõhusam meetod kehaline karistus.

    Offf

    18. november, 2009 at 19:20

    • Sul endal ei ole halb sellist juttu kirjutada? Ja uuesti küsin – kus on loogika? Loomadel muide ei ole ego, et sa teaks. Kui laps siia ilma sünnib on ta kõike muud kui väike metsloom. Ja just isiku MINA ongi kõige tähtsam maailmas, muu pole oluline.

      Celtic

      18. november, 2009 at 19:39

      • MINA on tähtis küll kuid sellele MINALE tuleb varakult selgeks teha piirid kus ta lihtlabaselt “sõidab sisse” teiste inimeste MINALE. Selleks on VAHETULT peale tegu tehtud KARISTUS. Ja ma ei räägi peksust, karistusel on mitu väljundit.

        Seda nii loomakutsikate kui ka inimesekutsikate juures.

        Sellest saaks hullult pika uurimustöö, sest kuidas kasvab nn vägivaldsest perest täiesti korralik, tark, leebeloomuga ja oma MINA tundev ja austav maailmakodanik kui samas leebete vanematel, kes kunagi ei tõsta kellegi vastu kätt, selline narkar, mõrtsukas või muidu hullu iseloomuga inimene.

        Põhjus see – iga inimene on erinev, see mis ühele on sõnadega mõistetav on teisele arusaadav vaid karistusena.
        Ja ei ole vaja dzotile viskuda seal kus tegelikult tausta ei tea .

        YksikHunt

        18. november, 2009 at 20:13

      • Sellest saaks hullult pika uurimustöö, sest kuidas kasvab nn vägivaldsest perest täiesti korralik, tark, leebeloomuga ja oma MINA tundev ja austav maailmakodanik kui samas leebete vanematel, kes kunagi ei tõsta kellegi vastu kätt, selline narkar, mõrtsukas või muidu hullu iseloomuga inimene.

        Minu arvates meelevaldne järeldus, sest on lisamata jäetud “VÕIB” (kasvada). Ma küsiks siis vastu, aga kuidas saab olla võimalik, et samast perest samade kasvatusmeetoditega kasvavad kaks absoluutselt erinevat inimest: ühest saab näiteks kurjategija ja teine on väga leebe?

        Ramloff

        19. november, 2009 at 10:31

      • Well… Celtic vaevugu uurima nn. “päris Mowglite” lugusid ja ta avastab üllatava tõsiasja. Inimesest teeb inimese… TEISED INIMESED. Perekond, sotsiaalne grupp, ühiskond. Kui laps ei õpi enne umbes 3ndat eluaastat rääkima, siis ei õpi ta kunagi rääkima. Inimliku käitumise õpid ta teistelt inimestelt. Need nn. “huntide kasvandikud” jäävadki elu lõpuni hundiks inimnahas.
        Kui sünnib laps, siis süünib POTENTSIAAL. Sellel väikesel olendil on potentsiaalne võimalus saada Inimeseks, kui teda inimeseks kasvatatakse.
        Võid veel uurida teatud kõhedusttekitavat eksperimenti, kus üks ameerika teadlane proovis šimpansist inimest kasvatada kasvatades teda koos oma lapsega. Paraku, kuna šimpans arenes kiiremini ja šimpansil see potentsiaal puudus, siis juhtus risti vastupidine. Inimlaps hakkas ahvi seltskonnas “ahvistuma”.
        Seega, mitte mingisugust sünnipärast inimlikust olemas ei ole (v.a. ülalmainitud potentsiaal) ja inimeseks SAADAKSE mitte ei SÜNNITA.
        Muidugi, need kes usuvad hinge olemasolu ja muud sellist tõestamata kraami võivad nüüd vastu vaielda. Paraku, teaduslikke tõendeid neil oma väidete kinnitamiseks ei ole.

        Offf

        19. november, 2009 at 11:37

    • Su sulest näib “igapäevaelu koos lapsega” kui marutõbise tiigri taltsutamine. Millest nii kurvad kogemused?
      Karistus on õigustatud, aga miks peab karistus olema seotud valu ja füüsilise rünnakuga? Löömisega, kui ilus kest neilt sõnadelt ümbert võtta?
      Jah, ma olen igal juhul veendunud, et valu abil last kasvatades ei saavuta täiskasvanu oma kasvatuse eesmärki. Ta murrab, ei kasvata. Kui täiskasvanu lööb last, siis ei tee ta seda seepärast, et ta peab, vaid seepärast, et ta võib.
      Erinevust näed?
      Sa ei pea arvama, et ma teoretiseerin. Mu sõnade taga on suurem praktika kui arvad.

      Kaamos

      18. november, 2009 at 21:53

  22. Ma usun, et nii 25 ringis ja vanemad inimesed on vist praktiliselt enamus füüsilist karistust tunda saanud?

    Ma ei tea, kuidas teised, aga mina tegin küll vahet, kas füüsiline karistus oli asja eest (tekkis u 10sena kangekaelne huvi elektrikapi vastu) või vanema generatsiooni poolne väljaelamine peal peksu kaudu (pole nüüd vaja järeldada, et ma ainult ihunuhtlusest toitusingi).

    Laps saab aru. Ja üllataval kombel on võimalik selline tõsiasi nagu “keretäis, mis tuleb armastusest”, aga see on ka väga äärmuslik juhtum, kus vanema inimlik nõutus asja muul moel lahendada ja olukorra kiire lahendamise tarvidus moodustavad vajaduse ihunuhtluseks.

    Omadest mälestustest võin öelda, et vanema tähelepanematus lapse suhtes, ükskõiksus igapäevaste murede vastu ja tundekülmus (ehk isegi hoolimatus?) on kordades valusamad kui füüsiline karistamine.
    Hea on muidugi, kui saab hakkama vitsata, aga parim on see, kui see vits jääb andmata muul põhjusel kui lihtsalt seepärast, et ei viitsi…

    Samas, seltsimees Offf on lihtsalt teiselt planeedilt.

    Tulihing

    19. november, 2009 at 1:14

  23. @Ramloff :P minu viga, mul kipub see “VÕIB” alati lausest välja jääma. Kuigi mu enese maailmavaates on see sõna alatine kaaslane.

    Ma ei teinud oma mõttega üldistust vaid just tõin välja juhused, mis ei ole igapäevased, kuid ikkagi toimuvad. Reeglit ei saa seetõttu ju teha. Kõik on suhteline. Mis ühele mõjub on teisele nagu “hane selga vesi” Iga olend on erinev ning selleks, et sellest olendist täiskasvanu kasvatada on iga kord uus lähenemine. Ühest ja samAST keskonnast tuleb totaalselt erineva iseloomu ja maailmavaatega inimesi.

    YksikHunt

    19. november, 2009 at 16:01


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 26 other followers

%d bloggers like this: