Archive for juuni 2009
Kunstfallos Vabaduse Väljakul
http://pilt.delfi.ee/picture/6523603/
Nüüd on see siis tehtud – 100 miljonit tuulde visatud ning juurteta ja tähenduseta klaasmonstrum pealinna esindusväljakule püsti tõmmatud. Mõtlesin minagi veel paar päeva enne tähtaega, et ehk ei olegi nii hull ja vaatamata täielikult ideoloogilise tausta puudumisele tuleb ehk siis vähemalt ilus esteetiline vaatepilt. Mitte sinna poolegi kahjuks!
Kirjutasin siin blogis kaks aastat tagasi samba püstitamise kohta väikese analüüsi ning leidsin, et see sammas ei saa olema selline nagu seda vaimusilmas inimesed ette näevad. Sellel sambal ei ole lihtsalt sellist väärtust ning külm klaas jätab külmaks.
Olen tulihingeline eestlane ja rahvuslane, ent see sammas, mis püsti aeti ei sobi sinna ei oma olemuselt, oma asukohalt ega ka mitte taustalt (või tausta puudumiselt). Põhjuseid selleks on mitmeid, üritan hetkeks ülevaatlikult oma mõtted taas ritta seada…
1. Seni maani pole inimeste mällu sööbinud samba TEGELIK nimetus, ehk siis Vabadussõjas langenute mälestussammas. Tegemist ei ole Vabadussambaga, mis võiks sümboliseerida meie rahva vabaduseiha läbi sajandite ja ka REAALSELT eestlasi kokku hoida, ei – tegemist on mälestusristiga, mis püüdlikult küll ordeniks tituleeritakse, ent mis koos oma paksu jalaga siiski hauakääpa tähist meenutab. Kas hauamonument sobib pealinna esindusväljakule?
2. Sambal puudub täielikult ideoloogiline taust, mis muudaks samba tegelikkuses toimivaks “majakaks” või milleks iganes meil meeldiks teda kutsuda – objektiks, mis sümboliseeriks vabadust. Ideoloogiliselt ja psühholoogiliselt on taeva poole küündivad obeliskid, tornid, ehitised alati sümboliseerinud inimese püüdlusi taeva poole – minema siit maalt. Üks õige ja eesti rahvale omane Vabaduse sümbol peaks aga olema mitte vertikaalne vaid horisontaalne, omama võimalikult suurt puutepinda maaga, mis meid kindlalt enda peal kannab, mitte aga püüdlema taeva poole ning olema tuulte käes räsitud, ilma juurteta tuulelipp.
3. Huvitaval kombel kerkis “meie” samba rajamise idee aktiivselt massidesse peale Tõnismäe pronksmehe minema tarimist. Kuna kohalikud venelased on kodutud, neil pole isegi kultuuriliselt olemas sellist mõistetoma keeles nagu kodu, siis vajasid nad siinse territooriumi külge kinnitumiseks mingit pidepunkti, milleks oligi too vägev sümbol Tõnismäel. Peale selle eemaldamist algasid suured “Vabadusesamba” talgud. Küsimus võib tunduda vandenõuteooriana, aga miks just siis?
4. Samba loomisel loobuti Saaremaa dolomiidist, kivimist, mis sümboliseerib piirkonda, kus muistse vabadusvõitluse aegu murti täiesti viimane vaba kants. Seega vabaduse sümboliks too ei kõlvanud – teeme parem klaasist! Jaa klaasi ostame Tšehhist~… jne jne.
Probleeme on palju selle samba juures, eriti teeb mulle aga tuska inimeste suhtumine kriitikasse ja pealegi veel ausasse kriitikasse. Kui sa pole samba poolt, oled sa tibla ja eestluse vastane ja kes iganes veel. Ei ole… olen kainelt mõtlev inimene, kelle jaoks on tähtis eestluse au sees hoidmine ja SEE MIS ON MEIE RAHVALE tegelikult omane ja tähtis, mis rajaneb kindlatel alustel ja rahvuslikel juurtel, mitte aga ideoloogilisest vaatepildist täiesti mõttetul hetke ajel loodud kunstfallos.
Sõna jõud
Igal inimesel on õigus ennast vabalt väljendada ja igal inimesel on ka sõnavabadus võõrandamatuks õiguseks. Ent nagu sa kindlasti tead, kaasneb suurte õigustega ka suur vastutus. Sõnadel on kombeks jääda alles, olla olemas ja pahatihti ka tagasi tulla. Sõna jõud on suur ning enamasti ei tasu sõnu niisama pilduda. Kui soovid iseennast austada, siis peaksid ka teisi austama, sest inimene kes teisi ei austa, ei suuda ka endas miskit austamisväärset leida.
Ultimaatum – kas tappa laps kiiresti või aeglaselt!
Väikeste lastega on see mure, et neid vaadates tekib tahtmine neid kaitsta kõikide maailma hädade eest. Vahel see ka õnnestub, ent enamasti tuleb küll masendus peale, kui vaadata milliste valikuvariantidega see ümbritsev meid kostitab. Meil jääb üle oma lapsi tappes vaid valida kas teha seda kiiresti või aeglaselt.
Olen tihti poelettide vahel ringi liikudes olnud suisa hädas – pisipõnnile lihtsalt ei ole midagi söögiks osta. Kõik toiduained sisaldavad kamaluga E aineid, piimatooted enamuses pastöriseeritud ja homogeniseeritud, isegi puuviljadest ruulivad meil Poola säilitusainetest läbi immutatud õunad. Maasikatest ei maksa rääkidagi – kevade esimesed hispaanlased on peopesa suurused läikima poleeritud GMO elukad. Ei tõuse minu käsi neid ostma ja veelvähem lapsele süüa andma.
Samas jälle on poodidesse ilmunud üha rohkem ja rohkem nn. mahetoodangut. Säilitusaineteta, naturaalselt kasvatatud toiduained, E ainetest puhtad. Aga nende kirvehinnad löövad niigi nigelasse rahakotti parandamatu augu. Lihtsalt ei jätku raha puhta toidu ostmiseks. Mahetoodang on kallis aga seetõttu, et riik ei toeta kohalikke kurgi-, tomati-, õunte jne kasvatajaid. Riik teenib tulu impordi ja ekspordi pealt, seetõttu on kohalik toodang kohalikule turule jäänud täiesti unarusse. Kuna mahetoodangu puhul ei kasutata taimekaitsevahendeid, siis on toodangu maht liiga väike, et selle pealt teenida sama palju, kui impordi pealt, kuna selle toodangu puhul ei kasutata säilitusaineid ja ei poleerita saadusi vahaga, ei ole ka nende kaubanduslik välimus NII ilus kui näiteks hispaania maasikatel ning ärahellitatud ostja neid ei vaata supermarketites. Riik aga ei saa ju ometi mõelda oma elanikkonna tervise peale, riigi eesmärgiks on võimalikult palju mammonat kokku koguda.
Ja nii jääbki keskmisest veidi rohkem mõtlev lapsevanem dilemma ette – kas tappa oma laps kiirest teda näljutades, sest lihtsalt ei jätku raha korraliku toidu ostmiseks, või siis tappa laps pikkamisi, talle mürki sisse söötes ning tuleviku tarbeks allergiaid, astmat ja muid tervisehädasi külge pookides.
Masendav
Masendav on selle olukorra nimi – Keskerakond sai pooled europarlamendi kohad. Kes valib seda erakonda? Kust tulevad need hääled?
Millal ometi me saame sellest katkust lahti? Millal hakkavad inimesed OMA peaga mõtlema?
2009 riigieelarve – naljanumber!
Sel ajal, kui valitsus kinniste uste taga eelarvekärpeid teeb, võttes kõik mis võtta annab lastega peredelt ning pigistades viimasedki kopikad lihttööliste rahakotist, leidub riigieelarvet uurides sealt kuluallikaid, mis paremal juhul lihtsalt nõutusest kukalt kratsima panevad, halvemal juhul aga läheb vihast silme ees mustaks.
Nii näiteks leiame kulude hulgast sellised punktid:
- Meede 5.3 “Avalike teenistujate, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühenduste töötajate koolitus ja arendamine”
11 000 000 - Meede 5.1 “Riigi, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühenduste strateegilise juhtimissuutlikkuse tõstmine”
25 513 735 - Eesti Rahvusraamatukogu Euroopa Liidu Infokeskus
1 700 000 - Integratsiooni Sihtasutus
46 044 876 + 5 056 070 - Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus
19 264 706 + 1 764 706 - Eesti keele hoidmine ja arendamine
1 000 000 - Peipsi-äärsete vanausuliste kogukonna rahvuskultuuri toetamine
1 400 000 - Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia
1 500 000 - MTÜ Integratsiooni ABC
700 000 - Valgevene üliõpilaste Eestis õppimise toetamine
1 100 000 - AS Audentes (?)
17 850 000 - Eesti keele strateegia rakendamine
27 565 000 - Teadus-, haridus-, laste- ja noorteprojektid hasartmängumaksu laekumisest (a)
58 157 748 - MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus
4 500 000 - Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu
10 000 000 - Sihtasutus Archimedes
1 425 053 475 + 107 355 814 .+ 121 954 418 + 15 479 731 - Sihtasutus Vene Teater
20 864 339 + 1 000 000 - Tartu Jaani Kiriku Sihtasutus
4 000 000 - Sihtasutus Narva Aleksandri Kirik
2 000 000 - Tartu Pauluse Kirik
8 000 000 - Kuressaare Laurentiuse Kirik
2 000 000 - Riiklik programm “Pühakodade säilimine ja areng”
1 431 500 - Siseministeerium – Pagulasfond, Euroopa Liidu Välispiiride Fond, Naasmisfond
18 472 599 + 4 618 150 - Tiigrihüppe Sihtasutus
510 000 + 58 333 300
Minu tagasihoidlik matemaatiline taip ütleb mulle, et paljalt need kulud kokku on juba üle 2 miljardi, kirikutele eraldatav toetus juba üksi on 17 ja pool miljonit krooni.
Kõige suurem rahaneelaja tundub olevat sihtasutus Archimedes, mille tegevusvaldkonnaks on Euroopa teadusasutuste uste avamine kohalikele noorteadlastele. Ajal, mil lapsed nälgivad ja inimesed on töötud, võiks küll aastakeseks aja maha võtta ja solidaarsusest kohalikus teadusmaailmas tegutseda.
Tiigrihüppe sihtasutus? Millega see sihtasutus tegeleb? Minu teada tegutseti viimati avalikkuse ees 90ndate lõpus, peale seda pole antud asutusest kuulda olnud ei kippu ega kõppu.
Riigieelarves on veel teisigi küsitavaid kulusi, igaüks võib nendega ise tutvuda siin: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13152280
Tekib küsimus – kes otsustab ja millise peaga otsustab? Sest praegusel juhul tundub küll, et otsustaja pole olnud eriti kompetentne oma töös.
