Archive for aprill 2009
Minu Eesti pole minu asi?
Olen tükk aega mõelnud selle peale, mida teeksid inimesed, kui neile antaks võimalus midagi teha. Nüüd on vastus käes – mitte midagi! Suur kampaania, mis pidi kulmineeruma 1. mail suurte mõttetalgutega on leidnud väga elavat vastukaja kuid seda mitte positiivses vaid hoopis negatiivses valguses.
Iseenesest on ju idee huvitav ja hea – korraldada mõttetalgud, kus inimesed tulevad kohale, arutlevad elu ja poliitika kitsaskohtade üle, valitakse kõige valulikumad probleemid ja siis… jagatakse neid mõtteid omavahel. Ehk nagu üks kommenteerija kuskil netiavarustes nentis – et tädi Maali Kükametsast näeks, millist lahendust on Jaan Viljandist tema probleemile pakkunud. Ilus idee ju sellise keskkonna loomine, kust ehk poliitikutelgi tulevikus hea lugemas käia ja mõtlemisainet võtta.
Aga milles on siis probleem, miks kõik selle idee ära põlgavad?
Esiteks tuuakse vabanduseks kahtlane rahastamine, projekti nimelt rahastati eurorahadega ning sahinate järgi pidavat selle taga üldse üks teatud erakond olema. Teiseks vabanduseks väidetakse mitteteadmine, ehk siis mida tehakse nende mõtetega, mis talgutel kogutakse? Sellega seoses kardetakse sama saatust, mis eelmisel aastal prügi tabas – senimaani istub jäätmejaamas või pole sootukski ära veetud kogumispunktist. Kolmandaks kardetakse, et projekti juhid muudavad projekti erakonnaks.
Need ongi põhilised murepunktid, mida tuuakse vabanduseks mõttetalgutel mitteosalemise kohta.
Mind paneb see igastahes imestama – need vabandused ei ole ju mitte mingil moel tõesed või veelvähem normaalsed põhjused, miks hoiduda antud üritusest! Mis siis, kui eestvedajad panevad erakonna kokku? See ei puutu ju mõttetalgutesse! Mis siis, kui mõtted jäävadki rippuma, vähemalt oled veetnud ühe ilusa päeva diskuteerides, mõeldes ja kaasa rääkides, jaganud oma mõtteid ja kuulnud teiste omi, ehk isegi vaielnud ja midagi uut teada saanud! Ja mis siis, kui üritust rahastavad euroliidu fondid?
Seega kui järgi mõelda, siis ei olegi inimestel mitte mingeid vabandusi antud üritusel mitteosalemiseks. Olgem siis vähemalt ausad ja öelgem, miks me TEGELIKULT sinna ei lähe – lihtsam on ju anonüümsena erinevates uudisteportaalide kommentaariumites mölisemas käia, kui reaalselt kohale minna ja oma sõna öelda. Hea on ju korrata mantrat, et mitte keegi lihtrahvast ei kuula aga kui antakse selleks võimalus, siis on tuhat häda, millel ühelgi pole alust.
Karnivoorsed beebid

Oh seda õudu, mis peegeldumas “teeneka” lastearsti silmis, kui ta sai teada, et keegi Simone, kes puhtjuhuslikult juhtus olema kellegi Beatrice tütar, ei anna oma 8 kuusele lapsele liha süüa!
«Parim raua, loomsete valkude, B12-vitamiini ja muude eluks vajalike elementide allikas on punane liha. Head allikad on veel maks ja kala. Kui väikelapsele liha ei anta, võib Simona ta ohtu seada – võib kujuneda rauavaegus» väidab pediaater Mai Maser.
Veel lisab tädi, et tema praktika jooksul on esinenud igasugu veidrusi, õnneks olevat need erandid.
Minu arust vägagi ilmekas näide tänapäeva meditsiinimaailma tagurlusest ja koolkondade uskumustes/heakspidamistes kinni olemisest. Minu põnn on pooleteise aasta jooksul saanud ühekäe sõrmedel kokku loetava arvu kordi kala ja kana, lastearsti sõnul peaks ta ammu rauavaegusega voodis vedelema.
Päris nii ikka ei saa, et puhtalt oletuste peale rajatakse arstiteadust. Mõni loll ehk usubki lastearste ja toidab oma lapsi igapäevaselt punase lihaga. Siis paariaastaselt seedimine tuksis ja lapsed on loiud. Siis kasvab kaal ja muud sellised hädad. Liha peab, oh üllatus-üllatus, oskama süüa. Näiteks ei tohi liha süüa koos kartuliga, samuti ei sobi kokku liha ja piim või isegi liha ja vesi. Liha üldse seedub liiga kaua, et seda väikelastele anda.
Eriti maitsva kastmena soovitan lugeda selle “uudise” kommentaare, mille põhjal saate ise omi järeldusi teha meie nihu läinud genofondi kohta.
Suvi tuli kevadega
Kui päike paistab, siis tuleb vanal pildimasinal tolm pealt puhuda ning jalad pargi poole liikuma panna. Ehk leiab ka midagi, mida ilusa ilmaga jäädvustada.
Laula mu laulu, helisev hääl
… ehk siis sellest, kuidas mina Eesti lemmiklaulu otsisin.
Esmalt peaks mainima, et jube palju on lugusi, mida lemmiklaulu nimelises TV3 saates üldse ei leiagi, samas on teada, et on tegemist heade ja isegi väga heade lugudega. Eriline masendusehetk tuli peale roki ja pungilugude voorus, kus põhiõhk vist oligi rohkem pungilugudel, samas mitte piiksugi Vennaskonnast!? Metro Luminal? Tuberkuloited? Ja siis tuli järsku sinna Vanilla Ninja??? Ja mis lugu? Küsimusi on palju ja vaevalt, et keegi vastuseid oskab anda…
Aga minu senimaani olemasolev list oleks siis selline:
1. Ruja – Eesti muld ja Eesti süda
2. Metro Luminal – Isa tuli koju
3. Ivo Linna – Laula mu laulu, helisev hääl
4. Heidy Tamme – Näkilaul
5. Helgi Sallo – Olematu laul
6. Vennaskond – Pille-Riin
7. Marju Kuut – Raagus sõnad
8. Ruja – Teiselpool vett
9. Sõpruse Puiestee – 1905
10. Henry Laks – Tule kui leebe tuul
Ilusaid laule on meil palju ning tõesti on valiku tegemine raske. Ent senine valik, mis on nn. akadeemia poolt edasi lastud, on olnud kõike muud, kui meeldiv üllatus.
Meestest ja naistest

Vahel on nii, et meie elus on märke, mis määravad meie mõtete suunda. Näiteks oled minemas naisest või mehest lahku ja siis juhtub midagi, mis muudab sinu mõtlemist, see võib olla ükskõik milline märk, mis su ellu saabus, sel polegi vahet. Põhiasi on see, et see saabus ja vaid sina said sellest aru nii nagu sul tollel hetkel tarvis oli. See on meie alateadlik püüd otsida iseendas jõudu edasi olemiseks, inimestes on ausus iseenda vastu väga sügavalt peitu kaevatud. Ju me siis eijulge tunnistada enestele oma olemust. Tõelist olemust.
Read the rest of this entry »
Kätekõverdused politseis
“Emme, see mees, kelle politsei ära viis, peab nüüd väga palju kätekõverdusi tegema!”
Selline lausekatkend jäi paar päeva tagasi kõrvu Tallinnas, balti jaamas. Lapsesuu ei valeta.
Lapsed tõttasid majahoidjale appi
DELFI toob meieni uudise Saaremaalt, kus kamp jõnglasi tõttas appi majahoidjale ning abistasid teda sellise innuga, et neid pidi lausa tagasi hoidma.
“See oli nii soe tunne, et tõi silmisse pisarad. Lapsed töötasid sellise hoolega, et tuli neid isegi natuke tagasi hoida,” rõhutas Leemet, lisades, et nad riisusid koos temaga niikaua, kuni plats puhtaks sai. Tänuks tõi Leemet neile kauplusest maiustusi, aga lapsed tundsid töö tegemisest suuremat rõõmu kui maiustustest.
Tundub vahel siiski, et noorus ei ole hukas, lastele peab lihtsalt andma võimaluse teha töö enese jaoks huvitavaks.






