Vaatenurk maailma

Vaadeldes väikeseid lapsi, kes härda rõõmuga jälgivad koeratüdruk Lotte tembutamisi jääb üle vaid tõdeda, et lapsemeelne muinasjuttudesse sisse minek ja fantaasiamaailmas olemise oskus on pigem kingitus kui et õnnetus. Ent paljud vanemad peavad seda vist õnnetuseks, miks muidu kästakse lastel ruttu suureks saada ja lõpetada “rumaluste” uskumine.

Tagasi tulles Lotte juurde – laps näeb ju küll, et näitleja seal maski taga on ja teab väga hästi ka seda, kes ja kuidas, aga tahe ja soov näha Lottes just sellist Lottet, keda ta on oma fantaasiamaailmas enda jaoks loonud on tugevam kui reaalsus. Lastel on oskus ennast asetada erinevatesse maailmadesse, oskus neid maailmu luua ja nendega mängida.

Ühiskond soosib tööealisi inimesi – need on ju need, kes arendavad majandust, toodavad raha ning hoiavad üleval raharinglust. Lapsed seda ei tee, vanuritest rääkimata. Lapsed ei saa olla lapsed, kuna neilt nõutakse täiskasvanulikkust. Ühiskond ei lase lapsel olla laps, sest laps ei jaga samu väärtusi, mida jagab “üldsus.” Laps ei tooda juurde rikkuseid, vaid saab neid ainult tarbida. Lapsevanem, kes pole piisavalt jõukas või piisavalt palju ühiskonda panustanud, ei saa täisväärtuslikult tulla vastu oma lapse soovidele ja nõudmistele, mille taga on sellesama ühiskonna loodud “tehismaailm” mis koosneb rahast ja on oskuslikult maskeeritud laste fantaasiamaailma sarnaseks.

Ja nii juhtubki, et kui Lotte on tore ja raamatud temast on toredad ja ka multikaid on tore vaadata, siis ühest hetkest rakendatakse seesama toredus rahavankri ette, see ühiskond, mis ei hooli lastest, kuna lapsed ei ole võimelised tootma väärtuseid, hakkab looma laste fantaasiamaailma ära kasutades neile kaheldava väärtusega “väärtuseid.” Lotte mobiil esimese näitena. Kui me ei suuda panna lapsi tööle, siis me vähemalt lüpsame nende töötavaid vanemaid.

Uue tööjõuseaduse järgi on muide töö-ealine juba 7 aastane jõnglane. Seega kui lühikeseks me suudame lõigata laste õiguse olla laps?

Üldiselt mulle ei meeldi inimesed, kes räägivad millestki, mis on halb ja mõtlematu, kui millestki heast ja ideaalsest. Aga noh, eks see asjale lähenemine sõltub suuresti vaatenurgast. Igal juhul muutub kogu vaadeldava probleemi olustik täiesti tobedaks, kui mitmest vaatenurgast valitakse üks, mis peaks nagu sobima, ent mis satub vägivaldsesse vastuollu teiste vaatenurkadega.

Globaliseerumine teeb lõpu kohalikule piirkondlikule eripärale, kultuuride rohkusele ja omanäolisusele, samuti kannatavad selle all inimesed, kes jäävad karmis olelusvõitluses lihtsalt vähemusse olukorras, kus nad on olnud aastatuhandeid enamuses.

Viimane väide, mida kuulsin globaliseerumise kaitseks, väitis et ainult nii suudavad inimesed hakata hoolima oma planeedist ja ei hävita seda enam. Et inimesed mõtlevad endast siis suuremalt ja laiemalt ning ei oma enam kindla ja kitsa piirkonna mõjusfäärist tingitud põhimõtteid. Samas tekib küsimus – mis siis muutuks reaalselt inimese elus? Kui kindel piirkondlik energeetika kontrollib inimese käitumist ja juba sellises olukorras on Maa viidud lagastamisega viimse piirini, siis mis saab veel siis, kui need vähesedki juured läbi raiutakse, mis meid veel oma maa küljes kinni hoiavad? Mis saab siis, kui ühel päeval ületatakse olemuslik horisondipunkt looduse tasakaalu teljel ja looduslik harmoonia tahab ennast taastada? Kuskil tuleb piir ette ning selel piirini on inimesed viimased 100 aastat jõudsalt rühkinud. Ja mis iseloomustab seda aega? Puhtalt globaliseerumine, mis lahtimõtestatult ei ole mitte mingil moel kasulik mitte ühelegi inimesele.

Inimene pole võimeline suunama loodust, pole vastutav haiguste, nälja ja sõdade eest – sellised mõtted tiirlevad globaliseeritu peas. Soovunelm olla osa millestki suurest ja kontrollimatust annab märku sellest, et kardetakse iseenda kohustusi oma kodu ees. Kodu algab siiski sinu aiatagusest, sellestsamast looduslikust keskkonnast, mis meid ümbritseb. Kunagi sai siin kirjutatud koduta inimestest, kes lõhuvad ja laamendavad, lagastavad enese ümber kõik ja seda kõike vaid seepärast, et nende teadvuses puudub kodu mõiste. See pole nende kodu, nad on vaid külalised. Ja kahjuks mõtlevad üha enam ja enam inimesi nii – maa pole meie kodu, me oleme vaid külalised. Ent kas külalised siis ei pea end väärikalt ülal pidama? Tundub et mitte.

Miks on maailmas erinevad rassid, erinevad kultuurid ja erinevad rahvused? Miks on erinevad näod ja erinevad kehad? Kui inimesed ei peaks üksteisest eristuma, siis pole mõtet meil kõigil, meie ülesannetega saaks hakkama ka kloonid. Ent tera seisnebki selles, et erinevusi on tarvis. Igal inimrühmal on suuremas plaanis oma ülesanne ja oma osa täita. Selleks, et toimuks evolutsioon, on tarvis kõikide osapoolte koostööd. See aga ei õnnestu, kui igast hammasrattast, mis täidab oma kindlat rolli, tahetakse teha üht suurt, mis ei saa lõppkokkuvõttes millegagi hakkama.

Pealinna mees Erik Arro tuli välja mõttega – ning pani ajalehte kuulutuse – taaselustada esivanemate iidne tava põletada lahkunud tuleriidal. Matuseriituse paigaks oleks Muhu Pallasmaa rand.

Kas lahkunu põletamise tava tänapäeval ka seaduslik on, selle kohta ütles mees, et ei ole seadust, mis seda keelaks. “Kui üldist korda ei rikuta, siis on järelikult lubatud. Meie põhiseaduses on kirjas usu- ja mõttevabadus.”
Ta viitas põhiseaduse paragrahvile 48, mis ütleb: “Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.”

Kirikute ja koguduste seaduse paragrahvi 8 lg 6 ütleb: “Igale isikule on tagatud õigus saada maetud vastavalt oma usutunnistusele.”
Koht, kus põletusmatuseid plaanitakse, on mere ääres, seal lähedal on tammik. Arro sõnul ei ole ilmselt tegu muistse hiiega, kuid seal lähedal on koht, kuhu olevat muiste katkuhaigeid maetud.

Saare matusebüroo juht Helju Välisson ütles Oma Saarele, et Muhus plaanitavad põletusmatused on mõeldamatud. “Ehk Indias on see normaalne ja mõeldav, kuid Eestis, euroopaliku kultuuriruumi osas ei ole iidsete traditsioonide järgimine tänapäeval võimalik,” sõnas Välisson. “Ma olen täiesti jahmunud sellisest ideest,” kinnitas ta.

Allikas: Oma Saar

Kristliku maailmavaate järgi on surmaaeg üks ütlemata kurb aeg. Mäng käib puhtalt emotsioonide ja süütunnete peale, kusjuures süüdi pole mitte omaksed vaid hoopistükkis lahkunu, kes oli nii ülbe, et kõik endast maha jättis ja teiste peale ei mõelnud.

Hmh, nagu tal oleks erilist valikut olnud…

Eks surmaga tegelemine ole kultuuriti erinev, kahju vaid, et meie maal väga paljud on oma juured unustanud ja võõra jumala poole kummardavad. See on jumal, kes elab läbi laibakultuse ning kus profiiti lõigatakse just surma temaatikast. See on jumal, kes väidab, et taassündi ei eksisteeri, kus hinged peavad ootama kuni neid äratatkse viimsel kohtupäeval. Aga kas mitte hinge edasi elamine peale füüsilise keha lagunemist ei olegi mitte taassünd? Sünd jah, küll mitte inimesena füüsilisse ellu, vaid kuhugi mujale, teispoolsusesse?

Peaaegu kõik iidsed kultuurid, millest kristlik müüt kokku segati, jutustasid hinge surematusest ja taassünniahelatest. Isegi Budism, millega kristlus tänapäeval süüdimatult flirdib, räägib meile Piibli jaoks suisa ketserlikest asjadest. Ent see ei keela teoloogidel ja kirikuisadel budismi poole kiigata, olgugi, et pööbli jaoks on see rangelt keelatud.

Hing on seotud oma kehaga senikaua kuni ta keha elab. Keha aga pole mitte vaid sada kilo liha, vaid koosneb märksa enamatest kihtidest, energiatest ja nende väljunditest, ehk peenkehadest. Ja kõik need kehad on omavahel seotud ja aktiivsed senikaua, kuni hing füüsist toidab. Kui ühel hetkel lihamass kokku kukub ja hing teispoolsusesse põrutab, jääb siinsesse ilma alles terve posu erinevaid energiakehasi. Need küll ajapikku hajuvad, sest pole enam hingejõudu, mis neid koos hoiaks ja toidaks, ent kui juhtub, et leinaaeg piisavalt kõvasti surnukeha kummardatakse, siis hakkavad leinajad ise vastu oma tahtmist neid energiakehasi toitma ning ei lase neil kustuda.

See aga omakorda võib kinni hoida ka hinge ennast, keda seob olemisega see taak, mis maha jäi ja mida ei lasta minema. Ega leinajad leina lahkunut – nad leinavad iseennast, haletsevad oma oskamatust leinaga toime tulla. Ja olgem ausad – me kõik oleme enamasti piisavalt emotsionaalsed, et mitte niisama leppida lahkunu lahkumisega. Ent selleks, et iseennast paremini kontrollida ning olla ka lahkunu hinge suhtes mõistvam peaksime võtma hinge vabanemist kehast kui tema võimalust pääseda edasi, järgmisesse etappi oma pikal teel. Iga võit on sammuke lähemale meie eesmärgile, eesmärgile, mida minu arust me ise alles loome.

Ses suhtes on ka tuli elemendina väga tõhus – ta põletab läbi kõik vanad sidemed, puhastab ja rajab teed uuele elule. Põletusriitus ei ole mingi lõke, kuhu surnukeha sisse lükatakse – põletusriitus on hoolikalt läbimõeldud toiming, kus loodusjõude oskuslikult ära kasutades saavutatakse lahkunu väärikas ärasaatmine.