Vaatenurk maailma

Viimasel ajal on levimas kummaline arusaam veebikommentaatoritest, kui mingist täiesti eraldiseisvast grupist, suisa rassist, kui nii võiks öelda. Ei, kallid inimesed, netikommentaatorid ei ole nagu neegrid valgetele või kommunistid rahvuslastele – nad on täiesti tavalised inimesed täiesti tavalisest tänavapildist.

Kommentaarium on enam-vähem anonüümne ja anonüümseks jäämise võimalus laseb inimesel end paremini avada, kui tüüpilises tänavapildis. Seega mina võtaks netikommentaatorite arvamust kui TÕEST läbilõiget eestlaste maailmapildist. Olgugi, et mulle ei meeldi see pilt, mis avaneb, on see siiski tõde ja mingi idiootse “netikommentaator ei ole inimene” mõttemalli levitamine ei muuda tõe olemust.

Lahkame näitusena ühte tüüpilist Delfi teemat, mis peab vastama kolmele kriteeriumile: 1. püstitab teema, mille suhtes ei saa olla ühest vastust; 2. esindab ühe poole arvamust ja teise poole mahategemist; 3. vürtsitatud seksi, homo või usuteemadega.
Seejärel vaatleme tüüpilisi kommentaare, mis nendele kriteeriumitele vastavale teemale järgnevad – “juudid ahju,” “kastreerime pederastid,” “katoliiklased on kõik pedofiilid” jne jne. Ka tühipaljas vandumine, sõimamine ja inimeste mõnitamine on kommentaariumites täiesti tavaline asi. Kas nende kommentaaride tegijad on tõesti kuskilt raviasutusest? Ei ole. Nii kurb, kui see pilt ka ei oleks, on tegemist täiesti tavaliste inimestega, kellest tahetakse teha mingit müütilist tabu, häbiasjaks on olla netikommentaator ja kuskil sõna võtta.

Mis keelel see meelel ja vastupidi. Anonüümsus annab võimaluse mõtlematult sõnu väljutada ja ega hiljem piinlik kah pole – selline meie elu ongi. Ühehülbased töönarkomaanid, kes ainsa päästerõngana näevad nädalavahetust, kus end täis juua ja neegrimuusika saatel transsi tõmmelda, ei oskagi paremini end maailmaga siduda. Maailm ongi selline, elu ongi selline nagu netikommentaaridest lugeda võib. Tere tulemast pärismaailma.