Nüüd on see siis tehtud – 100 miljonit tuulde visatud ning juurteta ja tähenduseta klaasmonstrum pealinna esindusväljakule püsti tõmmatud. Mõtlesin minagi veel paar päeva enne tähtaega, et ehk ei olegi nii hull ja vaatamata täielikult ideoloogilise tausta puudumisele tuleb ehk siis vähemalt ilus esteetiline vaatepilt. Mitte sinna poolegi kahjuks!
Kirjutasin siin blogis kaks aastat tagasi samba püstitamise kohta väikese analüüsi ning leidsin, et see sammas ei saa olema selline nagu seda vaimusilmas inimesed ette näevad. Sellel sambal ei ole lihtsalt sellist väärtust ning külm klaas jätab külmaks.
Olen tulihingeline eestlane ja rahvuslane, ent see sammas, mis püsti aeti ei sobi sinna ei oma olemuselt, oma asukohalt ega ka mitte taustalt (või tausta puudumiselt). Põhjuseid selleks on mitmeid, üritan hetkeks ülevaatlikult oma mõtted taas ritta seada…
1. Seni maani pole inimeste mällu sööbinud samba TEGELIK nimetus, ehk siis Vabadussõjas langenute mälestussammas. Tegemist ei ole Vabadussambaga, mis võiks sümboliseerida meie rahva vabaduseiha läbi sajandite ja ka REAALSELT eestlasi kokku hoida, ei – tegemist on mälestusristiga, mis püüdlikult küll ordeniks tituleeritakse, ent mis koos oma paksu jalaga siiski hauakääpa tähist meenutab. Kas hauamonument sobib pealinna esindusväljakule? 2. Sambal puudub täielikult ideoloogiline taust, mis muudaks samba tegelikkuses toimivaks “majakaks” või milleks iganes meil meeldiks teda kutsuda – objektiks, mis sümboliseeriks vabadust. Ideoloogiliselt ja psühholoogiliselt on taeva poole küündivad obeliskid, tornid, ehitised alati sümboliseerinud inimese püüdlusi taeva poole – minema siit maalt. Üks õige ja eesti rahvale omane Vabaduse sümbol peaks aga olema mitte vertikaalne vaid horisontaalne, omama võimalikult suurt puutepinda maaga, mis meid kindlalt enda peal kannab, mitte aga püüdlema taeva poole ning olema tuulte käes räsitud, ilma juurteta tuulelipp. 3. Huvitaval kombel kerkis “meie” samba rajamise idee aktiivselt massidesse peale Tõnismäe pronksmehe minema tarimist. Kuna kohalikud venelased on kodutud, neil pole isegi kultuuriliselt olemas sellist mõistetoma keeles nagu kodu, siis vajasid nad siinse territooriumi külge kinnitumiseks mingit pidepunkti, milleks oligi too vägev sümbol Tõnismäel. Peale selle eemaldamist algasid suured “Vabadusesamba” talgud. Küsimus võib tunduda vandenõuteooriana, aga miks just siis? 4. Samba loomisel loobuti Saaremaa dolomiidist, kivimist, mis sümboliseerib piirkonda, kus muistse vabadusvõitluse aegu murti täiesti viimane vaba kants. Seega vabaduse sümboliks too ei kõlvanud – teeme parem klaasist! Jaa klaasi ostame Tšehhist~… jne jne.
Probleeme on palju selle samba juures, eriti teeb mulle aga tuska inimeste suhtumine kriitikasse ja pealegi veel ausasse kriitikasse. Kui sa pole samba poolt, oled sa tibla ja eestluse vastane ja kes iganes veel. Ei ole… olen kainelt mõtlev inimene, kelle jaoks on tähtis eestluse au sees hoidmine ja SEE MIS ON MEIE RAHVALE tegelikult omane ja tähtis, mis rajaneb kindlatel alustel ja rahvuslikel juurtel, mitte aga ideoloogilisest vaatepildist täiesti mõttetul hetke ajel loodud kunstfallos.
Igal inimesel on õigus ennast vabalt väljendada ja igal inimesel on ka sõnavabadus võõrandamatuks õiguseks. Ent nagu sa kindlasti tead, kaasneb suurte õigustega ka suur vastutus. Sõnadel on kombeks jääda alles, olla olemas ja pahatihti ka tagasi tulla. Sõna jõud on suur ning enamasti ei tasu sõnu niisama pilduda. Kui soovid iseennast austada, siis peaksid ka teisi austama, sest inimene kes teisi ei austa, ei suuda ka endas miskit austamisväärset leida.
Väikeste lastega on see mure, et neid vaadates tekib tahtmine neid kaitsta kõikide maailma hädade eest. Vahel see ka õnnestub, ent enamasti tuleb küll masendus peale, kui vaadata milliste valikuvariantidega see ümbritsev meid kostitab. Meil jääb üle oma lapsi tappes vaid valida kas teha seda kiiresti või aeglaselt.
Olen tihti poelettide vahel ringi liikudes olnud suisa hädas – pisipõnnile lihtsalt ei ole midagi söögiks osta. Kõik toiduained sisaldavad kamaluga E aineid, piimatooted enamuses pastöriseeritud ja homogeniseeritud, isegi puuviljadest ruulivad meil Poola säilitusainetest läbi immutatud õunad. Maasikatest ei maksa rääkidagi – kevade esimesed hispaanlased on peopesa suurused läikima poleeritud GMO elukad. Ei tõuse minu käsi neid ostma ja veelvähem lapsele süüa andma.
Samas jälle on poodidesse ilmunud üha rohkem ja rohkem nn. mahetoodangut. Säilitusaineteta, naturaalselt kasvatatud toiduained, E ainetest puhtad. Aga nende kirvehinnad löövad niigi nigelasse rahakotti parandamatu augu. Lihtsalt ei jätku raha puhta toidu ostmiseks. Mahetoodang on kallis aga seetõttu, et riik ei toeta kohalikke kurgi-, tomati-, õunte jne kasvatajaid. Riik teenib tulu impordi ja ekspordi pealt, seetõttu on kohalik toodang kohalikule turule jäänud täiesti unarusse. Kuna mahetoodangu puhul ei kasutata taimekaitsevahendeid, siis on toodangu maht liiga väike, et selle pealt teenida sama palju, kui impordi pealt, kuna selle toodangu puhul ei kasutata säilitusaineid ja ei poleerita saadusi vahaga, ei ole ka nende kaubanduslik välimus NII ilus kui näiteks hispaania maasikatel ning ärahellitatud ostja neid ei vaata supermarketites. Riik aga ei saa ju ometi mõelda oma elanikkonna tervise peale, riigi eesmärgiks on võimalikult palju mammonat kokku koguda.
Ja nii jääbki keskmisest veidi rohkem mõtlev lapsevanem dilemma ette – kas tappa oma laps kiirest teda näljutades, sest lihtsalt ei jätku raha korraliku toidu ostmiseks, või siis tappa laps pikkamisi, talle mürki sisse söötes ning tuleviku tarbeks allergiaid, astmat ja muid tervisehädasi külge pookides.
Masendav on selle olukorra nimi – Keskerakond sai pooled europarlamendi kohad. Kes valib seda erakonda? Kust tulevad need hääled?
Millal ometi me saame sellest katkust lahti? Millal hakkavad inimesed OMA peaga mõtlema?
Sel ajal, kui valitsus kinniste uste taga eelarvekärpeid teeb, võttes kõik mis võtta annab lastega peredelt ning pigistades viimasedki kopikad lihttööliste rahakotist, leidub riigieelarvet uurides sealt kuluallikaid, mis paremal juhul lihtsalt nõutusest kukalt kratsima panevad, halvemal juhul aga läheb vihast silme ees mustaks.
Nii näiteks leiame kulude hulgast sellised punktid:
Meede 5.3 “Avalike teenistujate, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühenduste töötajate koolitus ja arendamine” 11 000 000
Meede 5.1 “Riigi, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühenduste strateegilise juhtimissuutlikkuse tõstmine” 25 513 735
Eesti Rahvusraamatukogu Euroopa Liidu Infokeskus 1 700 000
Riiklik programm “Pühakodade säilimine ja areng” 1 431 500
Siseministeerium – Pagulasfond, Euroopa Liidu Välispiiride Fond, Naasmisfond 18 472 599 + 4 618 150
Tiigrihüppe Sihtasutus 510 000 + 58 333 300
Minu tagasihoidlik matemaatiline taip ütleb mulle, et paljalt need kulud kokku on juba üle 2 miljardi, kirikutele eraldatav toetus juba üksi on 17 ja pool miljonit krooni.
Kõige suurem rahaneelaja tundub olevat sihtasutus Archimedes, mille tegevusvaldkonnaks on Euroopa teadusasutuste uste avamine kohalikele noorteadlastele. Ajal, mil lapsed nälgivad ja inimesed on töötud, võiks küll aastakeseks aja maha võtta ja solidaarsusest kohalikus teadusmaailmas tegutseda.
Tiigrihüppe sihtasutus? Millega see sihtasutus tegeleb? Minu teada tegutseti viimati avalikkuse ees 90ndate lõpus, peale seda pole antud asutusest kuulda olnud ei kippu ega kõppu.
Kui sõita elektrirongiga Aegviidu suunal, siis paar minutit peale Kehrat teeb rong uksed lahti Lahinguväljal. Rongibrošüürist tuttav Vikipalu on nüüd uhke nimega töllusõpru ootamas. Üks korralik Metsakutsu peab ju ikka korra elus vähemalt lahinguväljal käima, et siis täiest kõrist, rusikat vibutades, taeva poole oma sõjahüüd kostma saata – Lahinguväljal näeme, raisk! Jätka lugemist
Peagi on tulemas eurovolikogu valimised, milles suurte erakondade kõrval on esindatud ka üksikkandidaadid, kelledest kõikse rohkem tähelepanu on pööratud Indrek Tarandile.
Miks siis nii? Eks ole siin oma osa heal promol, vastutulelikul Eesti Ringhäälingul ning kindlasti ka paras annus eht-eestlaslikku lollust. Ärge saage minust valesti aru – mu rahvuskaaslased on toredad ja targad, ent kui asi läheb poliitikaks, siis on mõistus peast kui pühitud ning otsuste tegemise ajaks jäetakse aju ja loogiline mõtlemine koju.
Täna avaldas Tarand venekeelses meedias fakti, mida mitte ükski teine allikas ei ole sutnud seni tõestada – Tarandi poolt on 15% valijaist. Võib tunduda ju blufina, ent vaadates neid kommentaare, mis järgnesid, jääb üle vaid nõutult kukalt kratsida…
Enamus inimesi, kes lähevad valima valivadki Tarandi ning seda mitte seetõttu, et viimane mingi vägev poliitik oleks või et tema mõtted jubedalt peale läheksid, ei teda valitakse vaid seetõttu, et erakondade valimisest on siiber. Mina igal juhul olen sellise avalduse peale nõutu. Kas siis tõesti pole sinu häälel muud tähtsust kui vaid lihtlabane ärapanemine, mille käigus sa ei vaata kah kellele oma hääle kingid? Tarand võib ju intelligentne olla, ent see ei tee temast veel head valikut europarlamenti. Tema vastused näiteks Postimehe küsimustele on enam kui keerutavad – need on suisa demagoogilised. Mul on häbi seda tunnistada, aga isegi Klenski vastused olid normaalsemad ja loogilisemad, kui Tarandil.
Miks on minu rahvuskaaslased lollid ja tegutsevad pidevalt mõtlematult? Kas sellest on vähe, et reformijobud etteotsa valisite emotsioonide ajel, nüüd tahate järgmise lollusega hakkama saada?
Uurisin natukene statistikat ning avastasin huvitavaid faktoide, mida nüüd silmade särades lahkelt maailmaga jagan:
1. Praeguseks hetkek on blogi külastanud 4981 inimest.
2. Kõige aktiivsem päev blogi elus on olnud 19. jaanuar 490 külalisega.
3. Blog.tr.ee lehel top100 on minu blogi asukoht ilus 33
4. Viimatised otsisõnad, mis on inimesi minu blogini juhatanud, on aga enam kui kummalised: alexander rybak on homo; põhiseaduse globaliseerumine; ütlused naistest; piima liha koos süüa; mees lasteaiakasvataja; umbluu kutsekoda; jõulud ja religioon; üks tore mõte; müüdid maailmast.
Selle aasta suur lemmik paljudele Eurovisioonilavadel on Norra, keda esindab Alexander Rybak omaloodud lauluga “Fairytale”
Mõtlesin minagi kuulata ära selle laulu ja vaadata, mille poolest siis on tegemist lemmikuga nii paljudele erinevatele inimestele.
Jättis külmaks.
Siis kuulasin uuesti sest midagi jäi kummitama. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja avastasin oma üllatuseks, et lugu on täpselt selline nagu ta oma pealkirjas väidab – muinasjutt.
Lugu, mis loob muinasjuttu iseendas, laul mida kuulates kangastub silme ette muinasjutuline maailm, mis ei põhine fantaasiapiltidel kunagi kuuldud muinasjuttudest vaid sõna otseses mõttes LOOB uut maailma, uut lugu, uut muinasjuttu.
Kui jätame kõrvale kõik selle, kuidas naisisikud õhkavad laulja sarmikuse peale, kuidas noored neiud kõik Norrasse soovivad äkki minna ja muud sellised puhtalt esitusel põhinevad arusaamad loo olemusest, siis saamegi kätte muinasjutuloo tuuma – viia meid tagasi aega, mida nii paljud on kas tahtlikult või tahtmatult unustanud – aeg, mil igapäevane elu vürtsitati müstika ja salapäraga, et pärandada tulevastele sugupõlvedele midagi ilusat – muinasjutud.
Kohalikud geiaktivistid, eesotsas geinoore (vat kui huvitav väljend) Ago Pressiga rajavad Tartusse homobaari, mille kohta on sealsed nahkpead juba maininud, et ega selle baari külastajad ei saa peksa ainult skinnide käest, vaid neid ootab ka iga korraliku Tartu mehe rusikas.
Mis iseenesest on paha, sest vägivald ei ole kunagi hea. Ent samas – kui ikka inimene on loll nagu lauajalg ja hambad ristis ajab oma joru edasi hooliata sellest, et pidevalt kummuli lüüakse, siis jääb üle vaid konstateerida – loll peabki peksa saama. Asi pole mitte selles, et homo on homo ja neid pekstakse seetõttu. Ei peksta ühti. Peksa saavad nad seepärast, et nagu ühele korralikule trendipedele kohaselt peavad nad eputama oma maailmavaatega. Oleks minu teha, annaks peksa ka pappidele, kes kantsliga ei piirdu, vaid tänavale lapsi pöörama tulevad, oma musta kuue koolimaja ukse vahele torkavad või siis muul moel avalikku ellu sisse tungivad.
Tolerantsus on ilus asi, ent see saab kehtida vaid niikaua kuni osapoolte vahel on üksteise vastu austus ja piiride tunnetamine. Ei ole olemas ühepoolset austust, me ei pea toleeerima inimesi, kelle sõnad räägivad üht, kuid teod teevad teist. Kui oled homo, siis ole homo, kui oled kristlane siis ole kristlane aga kui muutud geiaktivistiks või kirikuaktivistiks(?) siis ära loodagi, et sinusse suhtutakse kui võrdsesse.
Ikka otsitakse iseennast läbi välise, läbi kõikehõlmava abstraktse kujutelma.
Ent kas keegi julgeb ka otse iseenda sisse vaadata?
Kogu meie maailm koosnebki enamal või vähemal määral kokku lepitud asjadest ja mõistetest. Seda täpsemad on kokkulepped, mida rohkem on asja uuritud ja mida õigema kandi pealt.
Aga nii nagu kolmemõõtmelises maailmas on igal kivil päris palju külgi mille pealt kivi kuju kirjeldada, on ka erinevatel kokkuleppelistel "teadmistel" erinevaid variatsioone ja "tõdesi."
Viimatine vastukaja